← Eesti

2-13-29956/22

Obsah (9)§ 131§ 5§ 28§ 1§ 35§ 71§ 70§ 100§ 97

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. november 2013. a, Tallinn, kohtu kant

) jõustumist, aga

§ 131lg 1 alusel kohaldatakse ka enne 2009.

aasta

  1. juulit sõlmitud töölepingule alates
  2. aasta
  3. juulist

-s sätestatut.

§ 5

lg 1 sätestab, et töölepingu kirjalikus dokumendis peavad muu hulgas sisalduma tööülesannete kirjeldus (p 3), ametinimetus, kui sellega kaasneb õiguslik tagajärg (p 4) ning töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed (p 5). Kuna töötasu tuleb maksta vastavalt poolte kokkuleppele (

§ 28

lg 2 p 2) ja vastav kokkulepe peab sisalduma töölepingus (

§ 5

lg 1 p 5), siis saab kohus tuvastada hagejale maksta tulnud töötasu määra ja summa eelkõige töölepingu dokumendi põhjal. 14. Hageja esimese põhinõude (töötasu nõue) õiguslik alus on

§ 1

lg 1 teine lause, mille kohaselt tööandja maksab töötajale töö eest tasu, koosmõjus § 28 lg 2 p-ga 2, mis näeb ette, et tööandja on kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Poolte kokkulepe töötasu suuruse kohta sisaldub töölepingu lisa nr 8 p-des 4.

  1. ja 4.1.
  2. Hageja väidab, et alates
  3. aasta oktoobrist on p-s 4.1.1 kokku lepitud tasu talle maksmata. Kostja põhiväite kohaselt ei tule vastavat tasu maksta, sest hageja ei ole alates oktoobrist peapiloodi ülesandeid täitnud. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal kui tööandjal oli kohustus pärast oktoobris 2012 Boeing 737 tüüpi lennukite kasutamise lõpetamist maksta hagejale kui töötajale töölepingu lisa nr 8 p-s 1.4.1 kokku lepitud lisatasu 16 000 krooni (1022,59 eurot) Boeing 737 peapiloodi ametikohustuste täitmise eest.
  4. Kohus leiab, et sõltumata töötaja töökohustuste struktuurist ja töölepingu dokumendis tööülesannete jagamisest põhi- ja lisaülesanneteks, tuleb töölepingut tõlgendada töötaja ja tööandja vahelise tervikliku kokkuleppena, mille kõikidele osadele laienevad

piirangud ja tingimused. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-st 4 tulenevalt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda sellest, kuidas lepingupooltega võiks lepingu punkti mõista sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel. Mõistlik töötaja ei pea eeldama, et täiendavalt kokku lepitud ülesande ja tasu võib tööandja oma suval ära jätta.

§ 28

lg 2 p 1 sätestab, et tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Puudub mõistlik põhjus eitada tööandja vastavat kohustust nende lisakohustuste puhul, mille täitmises töölepingu pooled on kokku leppinud. Vastasel juhul võiksid tööandjad töölepingu kokkuleppeid põhi- ja lisakohustusteks jaotades saavutada olukorra, kus nad sisuliselt vabanevad

§ 28lg 2 p 1 järgsest töötaja tööga kindlustamise kohustusest.

Tööleping ja selle lisa nr 8 on sõlmitud tähtajatult, järelikult oli ka kokkulepe lisatasu maksmiseks tähtajatu. Seega on lisatasu kokkulepe jõus kuni lepingu muutmiseni või lõpetamiseni. Kokkulepe ei olnud tingimuslik ja selle kehtivus ei sõltunud asjaolust, kas tööandja suudab tagada Boeing 737 tüüpi lennukite kasutamist ja seeläbi anda töötajale tööd töölepingu lisas nr 8 kokku lepitud tingimustel. Tööandja kui lepingu koostaja sai ette näha Boeing 737 tüüpi lennukite kasutamise lõpetamist, st tal oli soovi korral võimalik sõlmida lisatasu kokkulepe tähtajaliselt. Seega kannab kostja kostja lisatasuga tasustatava töö lõppemise riski ja peab poolte kokkulepet (mh VÕS § 8 lg 2 järgi) täitma. 16.

§ 35

kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud 5

(9)2-13-29956 töötaja süü. Käesolevas asjas ei vaidle pooled, et peapiloodi ametikohustuste täitmise võimatuse tingis kostja otsustus lõpetada Boeing 737 tüüpi lennukite kasutamine. Hageja on jätkuvalt olnud valmis peapiloodi ülesannete täitmiseks, aga kostjal ei olnud oma otsustuse tõttu enam seda tööd anda. Järelikult on

§ 35kohaldamise eeldused täidetud ja kostjal tuleb ka alates 2012.

aasta oktoobrist kuni töölepingu lõppemiseni

  1. aprillil 2013 maksta hagejale keskmist lisatasu vastavalt töölepingu lisa nr 8 p-le 4.1.1, st 1022,59 eurot kuus.
  2. Hageja esimese põhinõude arvutustele ei ole kostja vastuväiteid esitanud, seega tuleb kõnealune nõue summas 5 652,95 eurot tervikuna rahuldada.
  3. Hageja teise põhinõude (kasutamata põhipuhkuse hüvitis) õiguslik alus on

§ 71

, mis sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Pooled ei vaidle kasutamata puhkusepäevade arvu üle, st kostjal tuli hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitada nelja päeva keskmine töötasu. Kostja koostatud lõpparve järgi oli ühe päeva keskmine tasu 190,54 eurot, hageja arvutuste järgi 226,02 eurot – nende summade vahe on 35,48 eurot. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et keskmine tasu tuleb arvutada oktoobri 2012 – märtsi 2013 eest lähtudes kokku 158 päevast. Hageja esimese põhinõude kõnealusest osasummast (välja arvatud 46,49 eurot 1. aprilli 2013 eest) tulenebki erinevus ühe päeva tasus 35,48 eurot ( = 5 606,46 / 158). Seega ei ole pooltel vaidlust teise põhinõude arvutusliku osa üle. Kuna kohus rahuldas esimese põhinõude, siis kuulub sellest tingituna rahuldamisele ka teine põhinõue summas 141,92 eurot. 19. Hageja kolmanda põhinõude (puhkusetasu) õiguslik alus on

§ 70

lg 1, mis näeb ette, et töötajal on õigus saada sama seaduse § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Hageja nõuab täiendavat puhkusetasu

  1. aasta märtsis puhatud 10 päeva eest. Sarnaselt teise põhinõudega nähtub poolte esitatud arvutustest ja seisukohtadest, et makstud ja nõutava tasu erinevus tuleneb esimese põhinõude osasummast enne märtsikuud, st selles osas, millega tuli arvestada hageja puhkusetasu arvutamisel. Esimese põhinõude rahuldamise tõttu tuleb järelikult rahuldada ka kolmas põhinõue summas 289,40 eurot.
  2. Hageja neljanda põhinõude (täiendav koondamishüvitis) õiguslik alus on

§ 100

lg 1, mille kohaselt töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, koosmõjus sama seaduse §-st 2 tuleneva põhimõttega, et seaduses sätestatust võib töö- või kollektiivlepinguga töötaja kasuks kõrvale kalduda (vrd Riigikohtu

  1. mai
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-13, p 15 teine lõik). Pooled ei vaidle selle üle, et tööleping lõppes koondamise tõttu. Kostja maksis hagejale hüvitise ühe kuu keskmise töötasu summas (kostja arvutuse järgi 5 501,66 eurot), hageja nõuab aga lisaks veel kolme kuu eest hüvitist (kokku neli kuud) ja hageja arvutuste järgi on ühe kuu eest makstav summa 5 958,79 eurot, kokku maksta tulnud hüvitis 23 835,16 eurot ( = 4 × 5 958,79) ja hagiga täiendavalt nõutav summa seega 18 333,50 eurot ( = 23 835,16 – 5 501,66 ).
  3. Hageja väitel tuleb hüvitise summa leida kollektiivlepingu p 43 alapunktis 3 kokku lepitu järgi, st nelja kuu keskmine baastöötasu, mis on arvutatud 12 kuu põhjal. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et hageja tööstaaž lennunduses vastab nimetatud lepingutingimusele, st on üle 10 aasta. Kostja vastuväide hageja kõnealusele nõudele seisneb selles, et hageja suhtes ei ole kollektiivleping kohaldatav. Vastavalt

§ 5

lg 1 p-le 12 peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma viide kollektiivlepingule, kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut.

§ 28

lg 2 p 8 kohustab tööandjat tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötaja suhtes kohaldatavate kollektiivlepingute tingimusi. Töölepingu p-des 3.1, 4.1, 5.1 ja 8.1 sisaldavaid viiteid kollektiivlepingule, kusjuures p 8.1 näeb ette, et töölepingus reguleerimata küsimustes juhinduvad pooled lisaks seadusele ka kollektiivlepingust. Alates töölepingu lisa nr 2 sõlmimisest sisaldub viide 6

(9)2-13-29956 kollektiivlepingule ka p-s 9.1 ja alates lisast nr 4 p-s 9.
  1. Kohus järeldab eeltoodust, et kui töötaja suhtes kohaldatava kollektiivlepingu tingimused oluliselt muutuvad või kui töötaja suhtes kollektiivlepingut enam ei kohaldata, siis peab tööandja töötajat sellest teavitama. Kostja ei ole tõendanud, et hagejat oleks piisavalt selgelt teavitatud tema suhtes kollektiivlepingu kohaldamata jätmisest. Töölepingu lisa nr 7 sõnastus ei ole selles osas piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Kui tööandja pakub töötajale võimalust asuda uuele töökohale ja sellega kaasneb tööandja hinnangul kollektiivlepinguga ette nähtud soodustuste lõppemine, siis peab sellekohane kokkulepe ja teavitus nähtuma selgelt töölepingu muutmise dokumendist. Töölepingu lisadest nr 7 ja 8 selline kokkulepe, poolte tahe ega teavitus ei nähtu.
  2. Alates
  3. veebruarist 2013 kehtiva kollektiivlepingu p 2 järgi reguleerib kollektiivleping kostja ja pilootide töösuhteid. Kollektiivlepingu lisa 2.1 järgi on piloodiks ka kapten. Hageja isiklike kontokaartide (palgalehtede, TVK tlk 80-86) järgi on kostja alates
  4. aasta oktoobrist kuni töölepingu lõpetamiseni märkinud hageja ametiks „31435 CRJ kapten”. Kohtu jaoks ei ole veenev kostja väide, et ametinimetus palgalehel oli eksitus. Töölepingu p-de 4.1 ja 4.1.1 omavahelisest seosest nähtub kohtu hinnangul, et peapiloodi ametikohustuste täitmise eest maksis kostja hagejale lisatasu, aga põhipalk vastas varasemas kollektiivlepingus kapteni palgaskaalale
  5. Seetõttu ei nõustu kohus kostjaga, et hageja ei töötanud piloodi ametikohal. Vaidlusalune ei ole asjaolu, et lisaks muudele ülesannetele täitis hageja ka piloodi ametiülesandeid. Nii tööleping kui selle hilisemad lisad sisaldavad otseseid viiteid kollektiivlepingule, mis näitab poolte tahet kohaldada hageja kui peapiloodi ametis tegutseva isiku suhtes kollektiivlepingut. Samuti järeldub kostja arusaam hageja suhtes kollektiivlepingu kohaldamisest varasema koondamise kavast (TVK tlk 206). Ka eelmistest kollektiivlepingutest (TVK tlk 35-51 ja tlk 142-157, 158-166 ) ei tulene, et neid või praegust kollektiivlepingut ei peaks hageja suhtest kohaldama.
  6. Samuti ei nõustu kohus kostjaga, et töölepingu lisa nr 7 p 4.3 välistab kollektiivlepingu kohaldamise neljanda põhinõude puhul. Viidatud lepingupunkt sisaldab kokkulepet lepingu ülesütlemisest ette teatatava aja kohta, mitte aga koondamisel makstava hüvitise kohta. Kollektiivlepingust erinevat kokkulepet koondamisel makstava hüvitise kohta pooled sõlminud ei ole.
  7. Kohaldatav kollektiivleping on sõlmitud pärast töölepingu lisa nr 8 sõlmimist. Sellest järeldab kohus, et viidatud lisa p-s 4.1.3 sõnastatud täiendavat kokkulepet koondamishüvitise arvutamise kohta ei saa üle kanda praeguse kollektiivlepingu tingimustele. Kollektiivlepingu p 43 alapunkt 3 on selge ja ühemõtteline ning sellega antakse kostja pilootidele seaduses ettenähtust suurem sotsiaaltagatis. Kollektiivlepingu ega seaduse mõttest ei tulene, et nimetatud tagatist tuleks tõlgendada laiendavalt hageja soovitud viisil arvestades kollektiivlepingu kokkuleppest üksnes ajaga ja korrutades selle töölepingus kokku lepitud kogu töötasuga. Seega oli hagejal õigus nõuda koondamisel hüvitist nelja kuu baastöötasu summas, mis arvutatakse 12 kuu keskmisena. Töölepingule ülesütlemisele eelnenud 12-st kuust 9-l kuul oli hageja põhi- ehk baastöötasu 4 917,75 eurot ja 3-l kuul 4 991,56 eurot. Ühe kuu keskmine on seega 4 936,20 eurot ( ≈ ( 3 × 4991,56 + 9 × 4 917,75 ) / 12 ) ja nelja kuu keskmine baastöötasu 19 744,80 eurot ( = 4 × 4 936,20 ). Kostja maksis välja hüvitise summas 5 501,66 eurot ja täiendavalt tuleb hageja nõude alusel kostjalt välja mõista 14 243,14 eurot ( = 19 744,80 – 5 501,66 ). Rahuldamata jääb hageja nõue 4 090,36 euro ( = 18 333,50 – 14 243,14 ) saamiseks.
  8. Hageja viienda põhinõude (täiendav hüvitis koondamisest vähem ette teatatud aja eest) õiguslik alus on

§ 100

lg 5, mis sätestab muu hulgas, et kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja 7

(9)2-13-29956 järgimisel.

§ 97

lg 4 võimaldab kollektiivlepinguga ette näha sama paragrahvi lg-s 2 sätestatust erinevad etteteatamistähtajad. Hageja väitel tuleb etteteatamise tähtaega määrata kollektiivlepingu p 42 alapunktis 3 kokku lepitu järgi (6 kuud), kostja väitel

§ 97lg 2 p 4 järgi (90 kalendripäeva).

Kohus tuvastas neljanda põhinõude lahendamisel, et hageja suhtes on kollektiivleping kohaldatav. Seega tuli kostjal ette teatada kuus kuud. 26. Kohus nõustub kostjaga, et töölepingu lisa nr 7 p 4.3 sisaldab poolte kokkulepet töölepingu lõpetamisest ette teatamise tähtaegade kohta. Samas ei vasta kollektiivlepingu tingimustest töötaja suhtes ebasoodsamate kokkulepete vormistamine töölepinguna kollektiivlepingu ega töötajate ühiste huvide kaitse eesmärkidele, samuti ei ole see kooskõlas

§-s 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Seetõttu leiab kohus, et praegu kehtiva kollektiivlepingu p 43 asendab poolte varasemat kokkulepet samasisulise tähtaja kohta. Järelikult on hageja viies põhinõue etteteatamistähtaja järgimata jätmise hüvitamiseks põhjendatud.

  1. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja viienda nõude arvutuslikule osale, st viies nõue tuleb tervikuna rahuldada summas 23 724,33 eurot.
  2. Viivise nõuete õiguslik alus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti (enne
  3. aprilli 2013 seitse protsenti) aastas. Selles määras viivist hageja ka nõuab ja viivise määrale ega arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Järelikult sõltub viivise nõuete edukus põhinõuete lahendusest.
  4. Kohus nõustub hageja viivise arvestustega, v.a neljanda põhinõude puhul tuleb hageja arvutatud viivist vähendada vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele summani 412,28 eurot ( ≈ 522,55 / 18 333,50 × 14 464,58). VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivise määr oli käesoleva aasta algusest kuni
  5. aprillini 7,75%, seejärel poolaasta lõpuni 8,75% ja alates
  6. juulist on see 8,5%. Neist andmetest lähtudes on kohtuotsuse tegemise päeva seisuga arvestatud viivis kokku 2 595,53 eurot järgmiselt: nõue nr summa 1 5 652,95 2+3 alates määr viivis 96,58 13.04.2013 14.04.2013 2 7,75% 2,40 15.04.2013 1.07.2013 30.06.2013 29.11.2013 77 152 8,75% 8,50% 104,35 200,10 431,32 14 243,14 1.08.2013 5 päevi 12.04.2013 11.07.2013 4 kuni 23 724,33 1.08.2013 10.07.2013 29.11.2013 31.07.2013 29.11.2013 31.07.2013 29.11.2013 142 8,50% 121 8,50% 121 8,50% KOKKU 44 051,74 11,30 14,26 405,96 401,34 678,17 668,51 2 582,97
  7. Samuti rahuldab kohus hageja nõude edasiulatuva viivise saamiseks. 8

(9)2-13-29956
  1. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja pangakonto väljavõtted (TVK tlk 87–81), hageja
  2. aprilli 2013 nõudekirja (TVK tlk 92–94), väljavõtted lennutegevuse käsiraamatust (TVK tlk 115–147) ja poolte kirjavahetuse (TVK tlk 169-182, 187-191, 193-216 ja 227-236), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad vaidlusalused asjaolud.
  3. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 alusel 53 557,99 eurot.
  4. Menetluskulud jaotab kohus vastavalt hageja põhinõuete rahuldamise osale. Kokku nõudis hageja viie põhinõudega 48 142,10 euro maksmist, millest kohus rahuldab 92 % ( ≈ 44 051,74 / 44 273,18 ). TsMS § 163 lg 1 järgi jääb 92% mõlema poole menetluskuludest kostja kanda ja 8% hageja kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.