KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks

tegemise aeg ja koht

1. november 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1451 Haldusasi R R kaebus Tallinna Linnavalitsuse, Harju Maavalitsuse ja Sotsiaalministeeriumi tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning Harju Maavalitsuse kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari
3. a määrus Menetlusosalised Kaebaja – R R Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus Menetluse alus ringkonnakohtus R R määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta R R määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
4. jaanuari
5. a määrus haldusasjas nr 3-12-1451 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD

peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4; § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R R esitas 11.07.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse, Harju Maavalitsuse ja Sotsiaalministeeriumi tegevusetus avalikus supelrannas suplejate turvalisuse tagamisel ning kohustada Harju Maavalitsust andma veeseaduse (VeeS) § 18 lg 5 alusel haldusakti, millega keelatakse veesõidukitega liiklemine avalikes supelrandades. Kaebaja ei saa minna Kakumäe rannas vette lohesurfajate ja purjelaudurite tõttu, kes kihutavad suplejate keskel, ohustades nii kaebaja kui ka teiste suplejate elu ja tervist. Kaebaja on seitsme aasta jooksul korduvalt pöördunud taotlustega Tallinna Linnavalitsuse ja Harju Maavalitsuse poole, et tagada suplejate turvalisus Kakumäe rannas, kuid edutult. 3-12-1451 Seonduvalt Tallinna Linnavalitsuse 28.09.2011 kirjaga nr LV-1/7086, millega linnavalitsus vastas R. R pöördumisele keelata Kakumäe supelrannas veespordivahenditega sõitmine, selgitas kaebaja, et VeeS § 18 lg 5 kohaselt on veespordivahenditega liiklemise keelamise õigus maavanemal ning kuna Tallinna Linnavalitsusel selline pädevus puudub, ei ole esitatud kohustamisnõuet linnavalitsuse vastu ja seega pole tarvis esitada ka tähtaja ennistamise taotlust. Maavanem ei ole Tallinna Linnavalitsuse 28.09.2011 kirja alusel mingit otsust teinud ega selle tegemisest keeldunud. Sellel põhjusel on esitatud taotlus Harju Maavalitsuse tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Rahvatervise seaduse (RTerS) § 8 lg 1 p 9 kohaselt on tervisekaitse järelevalve koordineerimine Sotsiaalministeeriumi ülesanne, mistõttu on Sotsiaalministeerium kõrgeima instantsina vastutav tervisekaitse ja suplejate turvalisuse tagamise eest. Kaebajal on tuvastamisnõuete esitamiseks põhjendatud huvi, kuna ta ei saa tema ja teiste suplejate elu ja tervist ohustavate lohesurfarite ja purjelaudurite tõttu avalikus supelrannas vette minna.
2. Tallinna Halduskohus tagastas 15.01.2013

ga R. R kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebajal asjas kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt on kaebusega halduskohtusse pöördumise eelduseks kaebaja õiguste rikkumine. R. R ei ole kaebuses enda õiguste rikkumist välja toonud, vaid on esitanud üksnes üldsõnalisi väiteid Tallinna avalikes randades suplejate elu ja tervise ohtu seadmise, lohesurfajate tegevuse ohtlikkuse ja veespordivahendite suure kiirusega suplejate keskele sõitmise kohta. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on kaebaja viidatud probleemiga seoses alates 2005. aastast pöördunud korduvalt erinevate ametiasutuste poole, kuid pole nimetanud ühtegi juhtumit, mil tema elu ja tervis oleksid reaalselt olnud Tallinna linna avalikes randades (sh Kakumäel) lohesurfajate või purjelaudurite poolt ohtu seatud. Ajalehes Postimees 27.05.2009 avaldatud artikkel „Rannavalvurite mured“ ei seondu kaebajaga ja sellest ei saa järeldada, et kaebaja elu ja tervis oleks Kakumäe rannas ohustatud. Ajalehes Maaleht avaldatud artikkel „Tuuleranda jõuab kõigest ühe tunniga“ kirjeldab omakorda lihtsalt purjesporti. Vabariigi Valitsuse 03.04.2008

nr 74 „Nõuded suplusveele ja supelrannale“ § 3 lg 3 kohaselt peab supluskoht olema suplejatele ohutu ja suplemiseks kasutatav veekogu osa peab olema eraldatud hoiatusmärkidega.

§ 3lg 5 sätestab, et veesõidukeid tohib kasutada vastavalt Vee

S § 18 lg 8 alusel kehtestatud nõuetele. VeeS § 18 lg 4 kohaselt ei tohi supelrannaks kuulutatud veekogul või selle osal veesõidukitega liigelda, v.a teenistusülesandeid täitvad veesõidukid. Tallinna Linnavalitsus on kaebajale 28.09.2011 kirjas nr LV-1/7086 selgitanud, et alates

1. aastast osutab Tallinna avalikes supluskohtades rannavalveteenust
2. juunist kuni
3. augustini AS G4S Eesti, kelle lepinguliseks kohustuseks on ranna külastajate turvalisuse tagamine ja operatiivne valmisolek päästetööde läbiviimiseks. Suplushooajaks on AS G4S Eesti paigaldanud Pirita, Kakumäe ja Stroomi supluskohtadesse lohesurfajate tegevuse koordineerimiseks märgistused, millega on tähistatud veespordivahenditega liikumise ala ja esitatud info suplejatele, et surfivarustuse ülesseadmiseks ette nähtud turvatsoonis pole päevitamine ja jalutamine turvaline. Seetõttu pole linnavalitsuse hinnangul veesõiduliikluse piiramine või keelamine Kakumäe rannas vajalik. Eeltoodust nähtuvalt on Tallinna avalikes supluskohtades (sh Kakumäel) veespordivahenditega sõitmiseks ja suplemiseks ette nähtud kohad eraldatud. Kui veespordivahendite kasutajad ületavad neile liiklemiseks lubatud ala piire või seatakse rannas muul moel ohtu kaebaja turvalisus, saab ta oma õiguste kaitseks pöörduda rannavalve poole.
4. R. R esitas halduskohtu

peale 25.06.2013 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus vabastas 30.08.2013

ga R. R määruskaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumise kohustusest ja määras asjas kohaseks vastustajaks Tallinna Linnavalitsuse. Tallinna 2

tühistada ja saata kaebus halduskohtule menetlusse võtmiseks. Halduskohtu määrus on vastuolus VeeS § 18 lg-ga 4, mis keelab selgesõnaliselt lohesurfajate, purjelaudurite ja jetidega sõitmise nii avalikuks supelrannaks kuulutatud veekogul kui ka selle osal, mistõttu ei ole veespordivahenditega liiklemine lubatud ühelgi osal supelranna alast. Kuna Kakumäe rand on supelrand, ei tohi seal üles seada märgistusi veespordivahenditega liiklemiseks, vaid üles tuleks seada hoopis veespordivahenditega liiklemist keelavad märgistused, mida pole aga tehtud. Põhiseaduse (PS) § 13 kohaselt on igaühel õigus seaduse kaitsele ja seega on kaebajal õigus nõuda VeeS § 18 lg 4 rakendamist. Kaebaja on toonud välja konkreetsed näited tema elu ja tervise ohustamisest, esitades kohtule täpseid kuupäevi ja eluohtlikke olukordi kirjeldavad 29.07.2005 (tl 4) ja 17.08.2005 (tl 8) kirjad. Eluohtlike olukordade jätkuvat kestmist (sh kaebaja suhtes) kinnitas ka R. R rannatuttava Erik Väljaotsa 07.08.2012 kiri. VeeS § 18 lg 4 pidevat rikkumist Kakumäel ja Stroomil tõendab ka Postimehe 27.05.2009 artikkel, millest nähtuvalt ei suuda rannavalve veesõidukitega liiklejaid korrale kutsuda ning viimased häirivad suplejaid (sh seega ka kaebajat). Jääb arusaamatuks, kas kohus aktsepteeriks kaebaja õiguste rikkumist üksnes juhul, kui esitataks tõendid kaebajale raske tervisekahjustuse tekitamise kohta. Veesõidukid supelrannas ohustavad vaieldamatult kaebaja ja kõigi teiste suplejate tervist, mis on RTerS § 4 lg 1 järgi keelatud. Ka VeeS § 18 lg 4 ei nõua mingeid tõendeid selle kohta, kas veesõidukid konkreetselt kellegi elu ja tervist ohustavad, vaid seadusandja poolt kehtestatud keeld ei anna mingit kaalutlusõigust. Kaebaja on korduvalt pöördunud rannavalve poole, kuid nemad on võimetud korda looma. Kuna kaebaja pöördumised on jäänud aastaid tulemusteta, palubki ta abi kohtult, mistõttu on kohatu ja põhjendamatu suunata teda omakorda rannavalve poole. Halduskohus lähtus VeeS § 18 lg 4 asemel linnavalitsuse ja maavalitsuse õigusvastastest kirjadest surfialade märgistamise kohta. Surfajad peavad oma veespordiharrastuseks valima muud veekogud, mida ei ole kuulutatud supelrandadeks. Seda, kuidas on õige purjelauasporti harrastada (s.o mitte supelrandades), kirjeldabki Maalehe artikkel, mistõttu on see asjakohane. RTerS § 16 lg 1 p 3 alusel tuleb avalikes supelrandades lõpetada ka kuivamaa lohede lennutamine, sest metallteravikuga lohe järsk langemine liivale võib läbistada päevitaja või mängiva lapse keha ning tappa. HKMS § 60 lg-st 1 tulenevalt peaks kohus lugema üldtuntuks asjaolu, et Tallinna supelrandades kihutavad mitukümmend purjelaudurit ja lohesurfajat ning lennutatakse metallteravikuga kuivamaa lohesid. 5. Tallinna Linnavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu

muutmata. Vabariigi Valitsuse 03.04.2008

nr 74 § 1 lg-st 3 tulenevalt on

nõuded täitmiseks supluskoha omanikule või valdajale.

§ 2

p 1 ja § 3 lg 3 kohaselt peab suplemiseks kasutatav veekogu osa olema eraldatud hoiatusmärkidega ning § 3 lg 5 järgi tohib veesõidukeid kasutada vastavalt VeeS § 18 lg 8 alusel kehtestatud nõuetele.

täitmiseks on Tallinna Linnavalitsus kehtestanud 07.05.2008

nr 36 „Üldkasutatavate supluskohtade ettevalmistamine suplushooajaks ning nende heakorra ja ohutuse tagamine suplushooajal“.

§ 4

p 1 kohustab supluskoha asukoha järgset linnaosa valitsust määrama kindlaks ja tähistama üldsusele arusaadavalt supluskoha maismaapiirid.

§ 5

kohaselt korraldab Tallinna Kommunaalamet suplushooajal supluskohas rannapäästeteenistust, vajalike pääste- ja esmaabivahendite olemasolu, suplemiseks mõeldud veekoguosa tähistamise poidega 3

nr 74 „Nõuded suplusveele ja supelrannale“ § 1 lg 1 kohaselt on supelrand hõlmatud supluskoha mõistega ning supluskoht on

§ 2

p-s 1 defineeritud kui veekogu või selle osa, mida kasutatakse suplemiseks, ja sellega piirnev maismaa osa, mis on tähistatud üldsusele arusaadavalt.

§ 3

lg-te 6 ja 7 kohaselt otsustab supluskoha asutamise igaks suplushooajaks Terviseamet supluskoha omaniku või valdaja vastavasisulise taotluse alusel.

§ 3

lg-st 3 tulenevalt peab supluskoht muude nõuete hulgas olema suplejatele ohutu ja suplemiseks kasutatav veekogu osa peab olema veekogu muust osast eraldatud hoiatusmärkidega.

§ 3lg 5 kohaselt tohib veesõidukeid kasutada vastavalt Vee

S § 18 lg 8 alusel kehtestatud nõuetele. 8. Terviseameti veebilehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on Tallinna linna avalikeks supluskohtadeks teiste hulgas Kakumäe rand, Pelgurand / Stroomi rand ja Pirita rand (http://www.terviseamet.ee/keskkonnatervis/vesi/suplusvesi/avalikud-supluskohad.html). Ka Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2008

nr 36 „Üldkasutatavate supluskohtade ettevalmistamine suplushooajaks ning nende heakorra ja ohutuse tagamine suplushooajal“ § 3 p-d 2-4 loetlevad eeltoodud supelrannad Tallinna haldusterritooriumil asuvate supluskohtadena. 9. Kuigi Kakumäe supelrand (samuti Stroomi ja Pirita rannad) ei ole siseveekogude osad, tuleb Vabariigi Valitsuse 03.04.2008

nr 74 § 3 lg 5 järgi ka supluskohaks olevates mererandades veesõidukite liiklemise osas juhinduda VeeS § 18 lg 8 alusel kehtestatud keskkonnaministri 29.11.2002

st nr 67 „Veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded“. Viidatud

§ 4kohaselt on üldjuhul (v.a tööülesandeid täitvatel järelevalveja päästetöötajatel) keelatud veesõidukitega sõitmine järvedel lähemale kui 50 meetrit poidest, 4

tähenduses on

§ 1

lg 2 kohaselt ujuvvahend veekogul liiklemiseks (purjelaud, purjejaht, mootorpaat, võistluspurjekas, veesuusarobot, jeti, surfjet, ruhi, ruup, lodi jt), v.a laevad meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 2 p-des 2, 4 ja 5 toodud tähenduses. MSOS § 2 p 1 kohaselt on veesõiduk ujuvvahend, mis on mõeldud veekogul liiklemiseks, sealhulgas teisaldatav ujuvvahend. MSOS § 2 p-de 7 ja 8 kohaselt on veesõidukiteks vastavalt ka jett ja purjelaud. MSOS § 391 lg-s 2 sätestatud volitusnormi alusel kehtestatud majandusja kommunikatsiooniministri 31.01.2006

nr 11 „Jeti ohutu kasutamise ja jetijuhi ettevalmistamise nõuded ning jetijuhi tunnistuse vorm“ § 3 lg 2 p 6 näeb ette, et jetijuhil on keelatud sõita tähistatud ujumistsoonides ja läheneda jetiga merel ja laevatatavatel järvedel supelrandu tähistavatele poidele lähemale kui 100 meetrit. Viidatud sätetest tulenevalt ei ole veesõidukitega (v.a teenistusülesandeid täitvad veesõidukid) lubatud ka mereäärsetes supelrandades sõita lähemale kui 50 meetrit (jeti puhul 100 meetrit) poidest, millega on tähistatud ujumistsoonid.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuivõrd kaebusest nähtuvalt puudub vaidlus selle üle, et veespordivahenditega (sh surfilauad ja jetid) liiklemine on kõnealustes supelrandades teabevahenditega reguleeritud ning supluskohas (s.o üldsusele arusaadavalt tähistatud suplemiseks kasutataval veekogu osal ja sellega piirneval maismaa osal) veesõidukitega liiklemine seega õigusaktidest tulenevalt keelatud (ja vastav keeld ka selgelt teatavaks tehtud), siis võib kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Ekslik on määruskaebuse esitaja arusaam, et supelranna n-ö välispiiride sees ei ole õigusaktidest tulenevalt ühelgi juhul võimalik selliste alade olemasolu, mis ei kujuta endast supluskohta ja kus on lubatud liiklemine ka veespordivahenditega. Supelrannana VeeS § 18 lg 4 tähenduses tuleb käsitada üksnes üldsusele arusaadavalt poidega või muude asjakohaste teabevahenditega tähistatud suplemiseks kasutatavat veekogu osa ja sellega piirnevat maismaa osa.
2. Käesolevas asjas on R. R esitanud esiteks tuvastamiskaebuse Tallinna Linnavalitsuse, Harju Maavalitsuse ja Sotsiaalministeeriumi tegevusetuse peale avalikus supelrannas suplejate turvalisuse tagamisel. Halduskohus on õigesti märkinud, et ehkki kaebaja viitab oma mitmetele varasematele pöördumistele, on antud juhul esitatud tuvastamisnõue siiski abstraktne ega seondu ühegi kaebaja esitatud konkreetse taotluse asjaomaste haldusorganite poolt lahendamata jätmisega vms. Haldusasjas esitatud dokumentidest nähtuvalt on R. R pöördunud viimati 29.08.2011 Harju Maavalitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse poole avaldusega (tl 13 ja pöördel), milles palus keelata Kakumäe supelrannas veeliiklust nii suplushooajal kui ka pärast seda kuni oktoobri lõpuni. Harju maavanem on 02.09.2011 kirjast nr 10-12/08/3355 (tl 14) nähtuvalt palunud R. R avalduse lahendamise osas Tallinna Linnavalitsuse seisukohta. Tallinna Linnavalitsus selgitas 28.09.2011 kirjaga nr LV-1/7086 (tl 14 pöördel) maavanemale, et Tallinna avalikes supluskohtades osutab suplushooajal rannavalveteenust AS G4S Eesti, kes on paigaldanud märgistused, millega on määratletud veespordivahendite liikumise ala ja tehtud suplejatele teatavaks, et surfivarustuse ülesseadmiseks ette nähtud turvatsoonis ei ole päevitamine ja jalutamine turvaline. Veespordivahendite kasutamise piiramine väljaspool suplushooaega ei ole linnavalitsuse hinnangul õigustatud. Kaebus on halduskohtule esitatud 11.07.2012 ning kaebuses ei ole vaidlustatud kaebaja avaldusele vastamata jätmist ega Tallinna Linnavalitsuse 28.09.2011 kirjas toodud asjaolude tõelevastavust, vaid üldistavalt leitud, et suplejate turvalisus ei ole siiski piisavalt tagatud. 5

nr 67 §-st 4 tulenevalt juba niikuinii keelatud, mistõttu oleks selle täiendavaks keelamiseks haldusorganile esitatud taotlus ainetu. VeeS § 18 lg 5 p 4 alusel saaks maavanem täiendavalt piirata üksnes liiklemist veekogu muudel osadel (s.o supluskohaks mitteolevatel veealadel). 12. Teiseks on esitatud kohustamiskaebus, et Harju maavanem annaks VeeS § 18 lg 5 alusel haldusakti, millega keelatakse veesõidukitega liiklemine avalikes supelrandades. Sellise kohustamisnõudega halduskohtusse pöördumise eelduseks on riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 3 tulenevalt see, et vastav taotlus haldusakti andmiseks on esmalt esitatud selleks pädevale haldusorganile ning halduskohtule saab kaebuse esitada alles siis, kui pädev haldusorgan on jätnud taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata. HKMS § 46 lg 2 kohaselt võib kohustamiskaebuse esitada üldjuhul 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. R. R on küll 29.08.2011 pöördunud avaldusega muu hulgas Harju Maavalitsuse poole (tl 13 ja pöördel), paludes keelata Kakumäe supelrannas veeliiklus nii suplushooajal kui ka pärast seda, kuid kohtule ei ole esitatud maavanema vastust avaldusele, vaid üksnes Harju maavanema 02.09.2011 kiri nr 10-12/08/3355 (tl 14), millega on R. R avalduse lahendamiseks palutud Tallinna Linnavalitsuse seisukohta. Seega ei ole kohtul võimalik hinnata isegi kohustamisnõude tähtaegsust. Sellest olenemata tuleb esitatud kohustamisnõuet pidada ilmselgelt perspektiivituks, sest nagu ringkonnakohus eelmises punktis märkis, ei oleks sellise kohustamisnõude kohtu poolt rahuldamine võimalik, kuna keeld liigelda supluskohas veesõidukitega (v.a teenistusülesannete täitmisel), tuleneb juba VeeS § 18 lg-st 4 ja keskkonnaministri 29.11.2002

nr 67 §-st 4 ning sellest tulenevalt saaks maavanem VeeS § 18 lg 5 p 4 alusel täiendavalt piirata vaid liiklemist veekogu muudel osadel, milleks kohustamine ei seondu aga käesolevas asjas esitatud kaebuse taotluse ega eesmärgiga. 13. Eelneva põhjal jääb R. R määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.01.2013 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 6