4-13-7034/5

Väärteoasi nr. 4-13-7034 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 04.12.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 01.10.2013.a. otsuse väärteoasjas nr. 2302,13,010729 osalise tühistamise nõudes Kaebuse esitanud isik VLADIMIR TONJUK, elukoht: XXX Menetluse liik Kirjalik menetlus isikukood 35901190375, KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON VTMS § 132 lg 1 alusel jätta Vladimir Tonjuki kaebus rahuldamata ning Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 01.10.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,13,010729 muutmata. Täpsustada nimetatud otsust ning määrata, et KarS § 66 lg.3 alusel kuulub rahatrahv summas 800 eurot tasumisele ositi 10 kuu jooksul igakuiselt 80 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsi 01.10.2013.a. väärteoasjas nr. 2302,13,010729 tehtud otsusega tuvastati, et Vladimir Tonjuk juhtis 14.09.2013.a kell 08:55 Tulika tn 38 Tallinna linnas, Harju maakonnas mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,29 mg. Liiklusseaduse § 69 lg.5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seaduse § 224 lg.2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkti 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Tulenevalt Politsei ja Piirivalve seaduse § 723, võib politsei kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Vladimir Tonjukil tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,34 mg/l (+/- 0,05 mg/l), seega lõpptulemus 0,29 mg/l. Seega on nimetatud mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg.2 p.2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. KAEBUSE SISU Vladimir Tonjuk esitas 24.10.2013 Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 01.10.2013.a. otsuse väärteoasjas nr. 2302,13,010729 osaliselt tühistada. Kaebaja leiab, et kohtuväline menetleja rakendas tema suhtes lisakaristust, s.o juhtimisõiguse äravõtmist, liigsena. Kaebaja leiab, et alkoholisisaldus 0,29 mg/l väljahingatavas õhus oli niivõrd väike, et tema ei tajunud olukorda, kus ta ei oleks tohtinud sõidukit juhtida. Kaebaja teab ja tunneb piire alkoholi tarbides ning ei tegele alkoholijoobes tegevustega, mis on seadusega keelatud. Lisaks eelnevale leiab kaebaja, et antud minimaalne joove, mida sisaldas tema poolt väljahingatud õhk, võis tuleneda ravimitest, mida kaebaja regulaarselt tarvitab – igapäevaselt erinevaid toonikuid ja tinktuure. Antud ravimid ja toidulisandid sisaldavad alkoholi, kuid väikeses koguses, ning neid tarvitades ei ole kaebaja märganud, et tema tähelepanuvõime või keskendumisvõime oleks vähenenud, sellepärast on kaebaja ka kohe peale ravimite manustamist sõidukit juhtima asunud. Antud juhul oli joove niivõrd väike, et kaebaja seda ei tajunud ning kindlasti ei kujutanud endast ohtu liiklusele. Kaebaja märgib, et teda ei ole varasemalt liiklusrikkumiste eest karistatud ning tema liikluskäitumine on olnud eeskujulik. Lisakaristuse määramine ei ole väärteomenetluses sätestatud kohustusena, vaid ühe võimalusena, mida ei pea kasutama. Kaebaja on seisukohal, et lisakaristus on üleliigne, kuna kaebaja rikkumise ulatus on minimaalne ning tema tegevus ei seadnud ohtu teisi liiklejaid ega liiklust üldiselt. Samuti leiab kaebaja, et kohtuväline menetleja ei ole oma otsust põhjendanud ning on rikkunud väärteomenetluse õigusnormi. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et menetlusaluse isiku süüline käitumine LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud 2 materjalidega (menetlusaluse isiku ütlused, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tunnistaja Peeter Saar’e ütlused, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus). Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo. Kohtuväline menetleja ei nõustu kohtuvälise menetleja poolt 01.10.2013.a tehtud otsuse tühistamisega ega karistuse kergendamisega. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaksid alkoholi sisalduvate ravimite manustamise vajadust toonikute ja tinktuuride näol, seega on need väited paljasõnalised ning esitatud eesmärgiga kohut eksitada. Teadmine ravimites sisalduvast alkoholist aga ei takistanud kaebajat käitumast viisil, mis on ohtlik nii temale enesele kui ka teistele liiklejatele ning juhtimisõiguse saanud isikuna pidanuks ta teadma, et sellise käitumise tulemusena võidakse tema suhtes kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kas põhi- või lisakaristusena. Pärast teadlikult alkoholi sisalduvate ravimite või jookide tarvitamist on juhil kohustus enne mootorsõidukit juhtima asumist veenduda, et ta ei oleks sellises seisundis, mis keelaks mootorsõiduki juhtimise. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik oli teadlik nii ravimites sisalduvast alkoholist kui ka keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisele järgneda võivast vastutusest. Sellele vaatamata pidas V. Tonjuk piisavaks ise enese seisundile tervisliku hinnangu andmisest, ega astunud samme õigusrikkumise ärahoidmiseks. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks nii liiklusreegleid kui ka iseenda ning teiste liiklejate elu ja tervist. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega. Karistuse valikul tuleb lähtuda põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt. Rahatrahvi ja lisakaristuse tähtaja vähendamist kohtuväline menetleja põhjendatuks ei pea, kuivõrd sellisel juhul kaotaks karistus kohtuvälise menetleja hinnangul vajaliku üld- ja eripreventiivse toime. Arvestades eelpool toodut, puudub otsuse muutmiseks või tühistamiseks alus, seega tuleb jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on õigesti määratud ja õiglane, st on proportsionaalne arvestades rikkumise raskust. Kaebuse esitaja leiab, et alkoholikogus tema väljahingatavas õhus võis tuleneda ravimitest, mida kaebaja regulaarselt tarvitab (erinevad toonikud ja tinktuurid). Kaebaja ei oska öelda, kas temale määratud joove oli tingitud tema poolt tarvitatavatest ravimitest ja toidulisanditest. Kohtu hinnangul on kaebaja sellised väited paljasõnalised, kuivõrd kaebaja ei ole oma kaebusele lisanud ühtegi tema väiteid kinnitavaid dokumente. Kohus leiab, et isegi juhul, kui kaebaja tarvitab erinevaid toonikuid ja tinktuure, mis sisaldavad alkoholi, on pärast teadlikult alkoholi sisalduvate ravimite või jookide tarvitamist juhil kohustus enne mootorsõidukit juhtima asumist veenduda, et ta ei oleks sellises seisundis, mis keelaks mootorsõiduki juhtimise. Väärteoasja materjalide pinnalt on võimalik järeldada, et menetlusalune isik oli teadlik nii ravimites sisalduvast alkoholist kui ka keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisele järgneda võivast vastutusest. Menetlusalune isik ei veendunud, kas tema tervislik seisund lubab tal mootorsõidukit juhtida või mitte. Asjaolu, et kaebaja ei ole märganud, et tema tähelepanuvõime oleks seoses alkoholi sisaldavate ravimite ja toidulisandite tarvitamisega vähenenud, ei tähenda, et kaebajal puudub kohustus veenduda, et ta juhib mootorsõidukit olles kaine. Samuti on asjakohatu kaebaja väide, et alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus mitte väiksem kui 0,29 mg/l kohta (mõõt 0,34 +/- 0,05 mg/l) oli niivõrd 3 väike, et ta ei tajunud olukorda, kus ta ei oleks tohtinud sõidukit juhtida. Kaebaja mõtteviis, et ta on kohe peale ravimite manustamist sõidukit juhtima asunud, näitab ilmekalt, et kaebaja, tarvitades alkoholi sisaldavaid toonikuid ja tinktuure, ei hooli kaasliiklejate ega enda eludest ega tervisest. Isegi alkoholi sisaldavaid ravimeid tarvitades ei ole oluline isiku subjektiivne tunne, kas ta on kaine, vaid juhtimisõigust omaval isikul on kohustus veenduda, et ta ei oleks sellises seisundis, mis keelaks mootorsõiduki juhtimise (nt puhudes alkomeetrisse vm). Absoluutselt ei saa nõustuda kaebaja väitega, et tema joove oli niivõrd väike, et kindlasti ei kujutanud see endast ohtu liiklusele. Kohus rõhutab, et igasugune alkoholi- ja narkojoove, kui see on isikul, kes juhib mootorsõidukit, on ohtlik nii temale enesele kui ka teistele liiklejatele. Alkoholijoobe näol on tegemist on alkoholi (etanooli) tarvitamise tagajärjel (valdavalt suukaudselt) tekkida võiv muutunud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Kohus on seisukohal, et kaebaja, olles juhilubade omanik alates 1982. aastast, peab teadma, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest võidakse teda karistada juhtimisõiguse äravõtmisega kas põhi- või lisakaristusena. Seega pidi menetlusalune isik olema teadlik nii ravimites sisalduvast alkoholist kui ka keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisele järgneda võivast vastutusest. Vaatamata sellele pidas V. Tonjuk piisavaks ise enda seisundile tervisliku hinnangu andmisest, ega astunud samme õigusrikkumise ärahoidmiseks. KarS § 56 lg.1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mõistetud rahalise karistuse eripreventiivne eesmärk seisneb püüdluses mõjutada õigusrikkujat edaspidi käituma seadusekuulekalt ning mitte toime panema sarnaseid ega ka teisi rikkumisi. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada muuhulgas ka süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas selgelt väljendanud, et karistuse määramisel võeti arvesse menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Üldpreventsiooni olemus on aga teiste inimeste mõjutamine õigusrikkumisi mitte toime panema. Samuti kujutab õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine üldpreventiivseid kaalutlusi. Õiglase karistuse kaudu kinnitatakse inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Arvestades ka asjaolu, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on üldohtlik süütegu, sest joobeseisundis olev juht väljendab selliselt oma hoolimatust ja vastutustundetust üldisesse liikluskorda ning teiste inimeste eludesse ja tervisesse, on igati põhjendatud selliste liiklusrikkumiste eest isiku võrdlemisi range karistamine. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisega on menetlusalune isik seadnud ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud, tervise ja varad. Sellise rikkumise eest näeb sanktsioon ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Lisaks on sellise rikkumise eest lisakaristusena võimalik ära võtta isiku mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuni üheksaks kuuks. Kohtuväline menetleja, mõistes Vladimir Tonjukile LS § 69 lg.5 sätestatu rikkumise eest põhikaristusena rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks, kasutas selliselt oma diskretsiooniõigust. Kohtuväline menetleja on nii väärteootsuses kui ka oma kirjalikes seisukohtades selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks menetlusalusele isikule määrati just konkreetne karistus. Lisaks märgib kohus, et sellise karistuse määramine on igati kooskõlas kohtuvälise menetleja varasema praktikaga. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on ligilähedane keskmise määraga. Kohus leiab, et põhikaristusena määratud rahatrahv ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks on proportsioonis toimepandud väärteoga. Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus põhjust 4 tühistada kohtuvälise menetleja otsust lisakaristuse kohaldamise osas ega vähendada mõistetud põhikaristust. Kohus peab võimalikuks määrata mõistetud rahatrahvi, s.o 800 euro, tasumine ositi 10 kuu jooksul igakuiselt vähemalt 80 eurot kuus. Kohus juhindub VTMS § 132 punktist 1, § 133, § 134, § 135 lõikest 6. Piret Liivo Kohtunik 5