← Eesti

2-11-4573/33

2-11-4573 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-11-4573 Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2013, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Kohtuasi Aarne Lõhmus Swedbank Liisin

§ 397lg 1, majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS 367 lg 1 ja lg 2 kohaselt, liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kostja ei vaidlusta, et vara jääkmaksumus ehk liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, mis ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega moodustavad 41 239,20 eurot (käibemaksuta), samuti kostja ei vaidlusta, et debitoorne võlgnevus ehk tasumata osamaksed ja tasumata intress (tasumata arved) perioodi 01. oktoober 2008 kuni 30. jaanuar 2009 eest moodustavad 7934,06 eurot ning kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis tasumata põhiosa maksetelt on 2145,05 eurot. Kostja esitas vastuväite, et hageja nimetatud kulud summas 1007,91 eurot (käibemaksuta) vara (liisingueseme) müügile ja hoiustamisele ei ole põhjendatud.

§ 367

lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlust ei ole, et vara asus lepingu lõpetamise ajal

  1. veebruaril 2009 kolmanda isiku valduses ning hageja valdus taastati
  2. detsembril
  3. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.
  4. kohaselt (t.l.34) kohustus kostja liisingulepingu ülesütlemise korral liisingueseme viivitamatult tagastama hagejale. Kuna kostja seda ei teinud, korraldas hageja ise liisingueseme valduse taastamise, kasutades selleks Credit Expert OÜ teenust. Credit Expert OÜ on teenuse osutamise kohta esitanud hagejale arve nr 01406 (t.l.-51). Arve on vastavalt maksekorraldusele (t.l.-52) tasutud. Vara võõrandamisaktist (t.l.-50) selgub, et hageja müüs liisingueseme
  5. septembril
  6. Seega on põhjendatud vara hoiustamine Agrotarve AS teenuse kaudu. Vara hoiustamise kohta perioodil jaanuar 2010 kuni september 2010 on Agrotarve AS esitanud hagejale arved ning arved on tasutud (t.l.-53-75). Kokku moodustavad tagastamisteenuse ja vara hoiustamise kulud (t.l.-82) hageja kalkulatsiooni järgi 5450 + 10 320 = 15 770,40 krooni ehk 1007,91 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis hageja väite ümber lükkaksid. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja ei arvestanud liisinguvõtja poolt leitud ostjatega. Kohus loeb tõendatuks hageja väite, et liisingulepingu ülesütlemisest tingitud liisingueseme valduse taastamise ja müügieelse hoiustamise kulud on põhjendatud ja moodustavad 1007,91 eurot (käibemaksuta). 5

(8)2-11-4573 Kohus järeldab, et liisinguvõtjal oli peale liisingulepinu ülesütlemist ja enne liisingueseme võõrandamist kohustus hüvitada hagejale liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, mis ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega 41 239,20 eurot (käibemaksuta), tasumata osamaksed ja tasumata intress perioodi
  1. oktoober 2008 kuni
  2. jaanuar 2009 eest 7934,06 eurot ning kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis tasumata põhiosa maksetelt 2145,05 eurot ning liisingueseme valduse taastamise ja müügieelse hoiustamise kulud 1007,91 eurot (käibemaksuta), kokku 52 326,22 eurot. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja esitatud vara väärtuse hinnangust (t.l.-103) selgub, et komplektse seadme, survepesuri Uraca Jet Power 180-200 reaalseks väärtuseks aastal 2010 võib olla hind vahemikus 100 000 kuni 110 000 eurot, sealjuures tuleks hinnast lahutada lisakulud, mis on tingitud mitterahuldavast hooldusest või seadme uuesti käikulasmisest. J M teatab oma E-kirjas (t.l.-120), et reaalne hind oleks veebruaris märtsis 2010 ligikaudu 80 000 kuni 100 000 eurot. Hageja esitatud üleandmisevastuvõtmise aktist (t.l.-36) selgub, et seadmel puudusid tarvikud – kõrgsurvepüstol ja kõrgsurvevoolikud. M T E-kirjast K S (t.l.-128 pöördel) on märgitud, et seade võib vajada lisaosasid umbes 10 000 euro väärtuses. Vastavalt hageja teatisele (t.l.-120 pöördel) alustati veebruaris 2010 seadme müüki hinnaga 120 000 eurot (1 877 592 krooni). Seda hinda kinnitab ka hageja E-kiri (t.l.-127 pöördel). Kohus loeb tõendatuks, et veebruaris 2010, ja seega ka liisingueseme tagastamise ajal
  3. detsembril 2009, oli liisingueseme väärtuseks vähemalt 80 000 eurot (käibemaksuta), arvestades sealjuures, et seade oli kasutatud ja puudusid tarvikud. Hageja väide, et vara väärtust hinnanud J M on kostjaga seotud isik ning seetõttu ei ole tõend usaldusväärne, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti ei tõenda hageja esitatud kirjavahetus (t.l.-120-126), et seadme hind vara üleandmise ajal oli väiksem kui 80 000 eurot. Asjaolu, et seadet ei õnnestunud pikema aja jooksul müüa ja seetõttu langetati müügihinda, ei väljenda asja tegelikku turuväärtust müügi alustamise hetkel. Kui hageja soovib väita, et seadme tegelik väärtus oli tagastamise ajal sama kui seadme müümisel, peab ta seda tõendama. Kohus tegi kohtuistungil (t.l.-148 pöördel) hagejale ettepaneku esitada seadme väärtuse kohta täiendavaid tõendeid, kuid hageja tõendeid esitada ei soovinud. Kohus viitab liisingulepingu üldtingimuste p-le 3.7., mille kohaselt kohustub liisinguvõtja hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud, s.o vara võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe, kui tühisele kokkuleppele VÕS § 42 lg 1 järgi. Kuna liisingulepingu üldtingimuste p 3.
  4. kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses 6
(8)2-11-4573 sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, leiab kohus, et üldtingimuste p 3.7. on tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Kõrvutades liisinguvõtja hüvitamiskohustust peale liisingulepinu ülesütlemist ja enne liisingueseme võõrandamist hagejale summas 52 326,22 eurot liisingueseme väärtusega selle tagastamise ajal 80 000 eurot (käibemaksuta), järeldab kohus, et hageja nõue on liisingueseme tagastamisega hüvitatud ning hagejal puudub nõue liisinguvõtja vastu. Kuna hagejal nõue liisinguvõtja vastu puudub, ei ole hagejal õigust nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 ja lg 3, käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendus võib olla piiratud rahasummaga. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.

§ 145

lg 1, kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Et liisinguvõtja, kelle kohustust kostja

  1. aprillil 2006 käenduslepingu nr 0124457L käendas, on kohustused täitnud, ei ole hagejal õigust esitada kohustuse täitmise nõuet kostja vastu. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi hind Hagiavalduses on hageja nõudeks välja mõista kostjalt põhivõlg 4392,48 eurot ja viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas. TsMS § 123 kohaselt, tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Lähtuvalt hagi esitamise ajal
  2. aprillil 2011 kehtinud TsMS § 124 lg 1, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Vastavalt § 133 lg 1 ja lg 2, Hagihind arvutatakse põhinõude järgi. Hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Hagiavalduse kohaselt on hageja põhinõue 4392,48 eurot ja seega on hagihind 4392,48 eurot. Menetluskulud 7

(8)2-11-4573 Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Lähtuvalt TsMS § 162 lg 1 ja lg 2, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus jättis hagi rahuldamata ja seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.