) § 367 lg 4 mõttes. Seejuures ei ole määrav, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle võtta vastu mõnel teisel isikul. Pärast sõiduki enda valdusesse saamist suunas hageja sõiduki tehnilisse ülevaatusesse ja müüki. Sealjuures lasi hageja tagastatud sõiduki hinnata omaala spetsialistil, XXXAS-il. Sõiduki müüki panekul lähtus hageja sõiduki hindamisaktis märgitud hinnast, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtuseks 155 000 krooni (9906,31 eurot), sh käibemaks, käibemaksu arvestamata 125 000 krooni (8255,26 eurot). Hagejal õnnestus sõiduk võõrandada 07.12.2009 hinnaga 7988,96 eurot (hind käibemaksuta). Liisingulepingu tingimuste punktist 6.7 tuleneb, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates nõude esitamisest. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 165 781,39 krooni (10 595,36 eurot). Arvestades sõiduki müügihinda 7988,96 eurot, kandis hageja tagastatud vara müümisel kahju summas 2606,40 eurot (s.o 10 595,36 – 7988,96 eurot). Hageja leiab, et müügikahju nõude arvestamisel saab võtta aluseks liisingulepingus puntki 6.7, kuna hageja on enne võõrandamist lasknud hinnata tagastatud sõiduki turuväärtuse ning müünud sõiduki ainult 3,23% odavamalt kui hageja enda initsiatiivil tehtud hindamisaktis märgitud turuväärtus. Kogu sõiduki müügiprotsessi ja sõiduki müügihinna kujunemist oli liisinguvõtjal võimalik jälgida interneti aadressil: http://www.auto24.ee/clients/nordea/used/list.php. Kostjad oleksid soovi korral saanud ise sõidukile ostjaid otsida. Hageja on seisukohal, et on teinud endast kõik oleneva, et saavutada tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Alternatiivselt juhuks, kui kohus leiab, et liisingulepingu punkt 6.7 on tühine, taotleb hageja müügikahju väljamõistmist toetudes
Seoses liisingulepingu ülesütlemisega ning sõiduki müügiga on hagejale tekkinud lisakulud ka vastavalt XXXAS arvele nr 1308184 summas 8371,67 krooni (535,05 eurot), millest 700,83 krooni (44,79 eurot) moodustab sõiduki müügieelne tehniline kontroll, 1420,83 krooni (90,81 eurot) sõiduki müügiks ettevalmistus ehk pesu ja 6250 krooni (399,45 eurot) on vahendustasu müügi eest (5% müügihinnast).
lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on seisukohal, et eeltoodud kulud summas 535,05 eurot on lisakulud
lg 4 mõttes ning kuivõrd antud juhul põhjustas liisingulepingu ülesütlemise kostja I poolne arvete mittetasumine, siis peavad kostjad ka eeltoodud kulud hüvitama. Kokkuvõtvalt on kostjatel liisingulepingust tulenev solidaarne võlgnevus hageja ees 5568,51 eurot, mis koosneb: - tasumata põhimaksetest summas 1379,72 eurot; - intressidest perioodil 03.07.2009 - 23.09.2009 summas 199,14 eurot; 4
Sellist kohustumist aga liisingulepingust ei nähtu. Kostja II vaidleb samuti vastu viivisenõudele. Hageja on esitanud viivisenõude sisuliselt kahe erineva perioodi eest: periood kuni liisingulepingu lõppemiseni ja periood alates liisingulepingu lõppemisest. Kostja leiab, et pärast lepingu lõppemist ei saa lepingulises määras viivist nõuda. Vastupidine arvamus oleks vastuolus
Oleks ka ebaloogiline eeldada, et ehkki leping on lõppenud, tuleb seda mingis osas ikka edasi täita. Lisaks ei ole hageja märkinud, kuidas on kujunenud viivis summas 182,03 eurot (periood 03.07.2009-23.09.2009). Seetõttu on viivise nõue faktiliselt kontrollimatu. Kogu viivisnõue põhineb tüüptingimustel ja selle päevamäär on 0,25%, mis teeb aastamääraks 91,25%.
lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kõrge päevamäär tühine tingimus ning ta ei pea viivist hagejale tasuma. Leian, et eeltoodu tingib kogu viivisnõude rahuldamata jätmise. Kui tüüptingimus kostja II suhtes siiski kehtib, palub kostja alternatiivselt viivist
Leian, et mõistlik viivis oleks 16% aastas, s.o kaks korda kõrgem kui seadusjärgne viivis. Samuti on oluline, et hageja on äärmiselt palju viivitanud selge ja kontrollitava nõude esitamisega. Alles käesoleva menetluse käigus 2011. aasta juulis koostatud menetlusdokumendis on hageja esitanud nõude, mida on võimalik vähemalt kontrollida ning selle kujunemist jälgida. Leppetrahvi vähendamise aluseks võib olla ka nõude esitamisega põhjendamatu viivitamine. Kostja II arvates toimub nõude esitamisega põhjendamatu viivitamine ka siis, kui nõude omanik esitab alguses umbmäärased ja kontrollimatud nõuded ning alles aastaid hiljem suudab esitada minimaalselgi määral jälgitava käsitluse nõude kujunemisest. Puksiirteenuse kulu nõude osas märgib kostja II, et liisingulepingu üldtingimuste p 6.6 kohaselt võis hageja kostja I valdusest sõiduki ära võtta, kui kostja I ei tagastanud sõidukit lepingu ülesütlemise teates sätestatud tähtaja jooksul. Sellisel juhul oli kostjal I kohustus hüvitada sõiduki valduse taastamisega seotud kulud. Hageja tugineb puksiirteenuse nõudes sellele, et kostja I ei tagastanud sõidukit õigeaegselt. Samas on oluline, et liisingulepingu ülesütlemise teatises ei määratud kuupäeva, millal pidi kostja I sõiduki tagastama, ehkki kuupäeva määramine oli liisingulepingu p 6.6 järgi hageja kohustus. Kui liisinguandja ei ole määranud sõiduki tagastamiseks tähtaega, on liisinguandja poolt tehtavad kulutused sõiduki tagastusteenuse saamiseks ennatlikud ning puudub alus neid liisinguvõtjalt välja mõista. Samuti leiab kostja, et sõiduki tagastamise kuupäeva määramine hageja poolt lepingu ülesütlemise teates on käsitletav lahtise tingimusena
Liisingulepingu üldtingimuste p-s 6.6 on sõiduki tagastamise tähtaeg jäetud hageja määrata. Olukorras, kus tingimuse määramiseks õigustatud lepingupool tingimust ei määra kokkulepitud aja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga mõistliku aja jooksul, läheb tingimuse määramise õigus üle teisele lepingupoolele (
Hagejal puudus õigus saata OÜ XXX töötajaid sõidukit ära võtma, sest poolte jaoks ei olnud veel lõplikult ja siduvalt paika pandud küsimus, milliseks tähtajaks tuli sõiduk tagastada. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja II, et puksiirteenuse nõue ei põhine seaduslikul alusel ja tuleks jätta rahuldamata. Kostja II ei nõustu hageja käsitlusega, et müügikahjumi moodustab liisingulepingu järgse jääkväärtuse ja sõiduki müügist saadud tulu vahe. Müügikahjumi nõude aluseks on ilmselt tüüptingimuste p 6.7, mis lähtub müügikahjumi arvestamisel ainult sõiduki võõrandamisest saadud raha ning sõiduki lepingujärgse jääkväärtuse vahest, võtmata arvesse sõiduki turuväärtust. Mitte ükski lepingupunkt ei määratle, kuidas sõiduk võõrandatakse, millised on võõrandamise protsessis kummagi lepingupoole kohustused ja kuidas toimub riskide jaotamine. Eeltoodut ei väära ka hageja väide, et kostjatel oli võimalus kogu müügiprotsessi jälgida internetist. Liisinguleping ei andnud kostjatele mingit nõudeõigust hageja vastu müügiprotsessiga seonduvalt ega pannud teiselt poolt hagejale samas küsimuses mingit kohustust. Riigikohtu praktika järgi on tüüptingimuste p 6.7 laadsed tüüptingimused tühised ning hageja nõuet saaks rahuldada ainult
lg 4 alusel hüvitamisele.
lg-s 4 sätestatud lisakulude alla mahuvad ainult need kulutused, mille tekkepõhjus tuleneb liisingulepingu ülesütlemisest. Hagist ei nähtu põhjuslikku seost liisingulepingu ülesütlemise ja tehnilise kontrolli läbiviimise vahel. Põhjuslikku seost ei ole hageja üritanud isegi selgitada. Pealegi on mõistlik arvata, et sõidukitele tehakse enne avalikku müüki panemist tehniline kontroll sõltumata sellest, kas selle sõiduki osas on liisinguleping üles öeldud või on see lõppenud muul alusel. Hageja poolt märgitud sõiduki välipesu maksumus 90,81 eurot on kostja II hinnangul ebamõistlikult suur. Kostja II peab põhjendatud kuluks välipesu osas maksimaalselt 18 eurot. Kostja II hinnangul on ka müügi vahendustasu nõutavas ulatuses põhjendamatu. Hageja ei ole välja toonud, kas ja millises ulatuses kandis XXXAS sõiduki võõrandamise protsessis kulutusi, v.a eelkäsitletud kulutused välipesule. Hageja ei ole samuti täpsustanud ega tõendanud, mida XXXAS sõiduki võõrandamiseks tegi (kui üldse tegi). Seda arvestades peab kostja II müügi vahendustasu ebamõistlikult suureks. Kostja II peab põhjendatud vahendustasu suuruseks 2% sõiduki müügihinnast, s.o 159,77 eurot. MENETLUSE KÄIK
Lepinguga on hageja kohustunud omandama XXX OÜ-lt (registrikood XXX) liisingulepingu objektiks olnud sõiduki ja andma selle kostja I (kui liisinguvõtja) kasutusse, liisinguvõtja kohustus aga maksma liisingueseme kasutamise eest hagejale tasu. Samuti saab hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingut (vt toimik, I kd, lk 48-49) lugeda liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste osas käenduslepinguks
Hageja nõuab kostjatelt liisinguvõtja tasumata liisingu- ja kindlustusmaksete ning liisinguesemega seotud ja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude tasumist. Need hageja nõuded võiks kuuluda rahuldamisele
lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kohus märgib, et
lg 1 järgi võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Viivise nõudmiseks annab aluse
Selle normi kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. 15. Juba eelpool käsitletud kostja II poolt tunnustatud nõuete osas, s.o liisingulepingust tulenevate põhimaksete nõue, intressimaksete nõue ja kindlustusmaksete nõue, tuleb hagi rahuldada ka kostja I suhtes. Hagi alusena toodud faktilistel asjaoludel on need nõuded õiguslikult põhjendatud.
järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 4.2 kohaselt tasub liisinguvõtja liisinguandjale tasumata põhimaksete jäägilt intressi. Kindlustusmaksete tasumise kohustus tuleneb liisingulepingu üldtingimuste punktist 8
). Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja
16. Hagis märgitud nn müügikahju nõuet (2606,41 eurot) ei saa kummagi kostja suhtes rahuldada täies ulatuses. See nõue on põhjendatud ulatuses, milles kostja II on nõuet tunnistanud. Sisuliselt nõuab hageja ostuhinna finantseerimise kulu hüvitamist
Kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramist täpsustavad paragrahvi teine ja kolmas lõige. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb
lg-st 3 lähtudes arvestada paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 17. Hageja on tuginenud käsitletava nõude esitamisel praegusel juhul liisingulepingu üldtingimuste punktile 6.7, mis näeb ette, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestamata lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates nõude esitamisest. Kuivõrd liisingulepingu ülesütlemisel oli vara (sõiduki) jääkmaksumus 10 595,36 eurot, kuid sõiduk müüdi hinnaga 7988,96 eurot, kandis hageja tagastatud vara müümisel kahju summas 2606,40 eurot. Kohtu hinnangul ei ole lepingu üldtingimuste punktis 6.7 sisalduv tingimus kehtiv.
normid on iseenesest dispositiivsed, st lepingupooled võivad nendest kokkuleppel kõrvale kalduda (
). Samas on liisingulepingu üldtingimused vaadeldavad tüüptingimustena
Liisingulepingu sõlmimise ajal kehtinud
lg 1 redaktsiooni järgi tuli lugeda tühiseks tüüptingimust, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Seejuures loetakse
lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimust, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
§-st 44 tuleneb, et kui
lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. 18. Senises kohtupraktikas on peetud liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks ja seega
lg 1 järgi tühiseks liisinguandja tüüptingimustes sisalduvat kokkulepet, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Mainitu kehtib seejuures ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Lubatuks ei saa pidada ka kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt: Riigikohtu 08.10.2008 otsus 9
lg 3 p 5 ja § 44 mõttes ning tühine
lg 1 järgi, sest sellega võetakse nii kostjatelt (liisinguvõtjalt ja käendajalt) võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Arvestades eeltoodut, peab kohus põhjendatuks kohaldada vaidluse lahendamisel
kohaselt
19. Lähtudes 14.05.2012 esitatud hagiavalduse terviktekstist, ei vaidle pooled liisingueseme väärtuse üle (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65) selle liisingueseme hagejale tagastamise hetkel (
Liisingueseme taolist väärtust kinnitab ka hageja poolt esitatud sõiduki hindamise akt (vt toimik, I kd, lk 199). Arvestades sõiduki liisingulepingu järgset jääkmaksumust lepingu ülesütlemisel 10 595,36 eurot, saab nn müügikahju hüvitamisele kuuluda seega 2340,10 euro (s.o 10 595,36 – 8255,26 eurot) ulatuses.
lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja käsitluse kohaselt on sellisteks kuludeks praegusel juhul sõiduki tagastusteenusega seotud transpordikulud summas 191,73 eurot ning sõiduki müügiga kaasnenud kulud summas 535,05 eurot (sh sõiduki müügieelne tehniline kontroll 44,79 eurot, sõiduki müügiks ettevalmistus ehk pesu 90,81 eurot ning vahendustasu müügi eest 399,45 eurot). Kohtu hinnangul tuleks sellise kuluna käsitleda ka hageja poolt nõutavat lepingu ülesütlemise tasu summas 383,47 eurot. 23. Kohtupraktika järgi võib kulutusi sõiduki müügiteenustele, puhastusteenustele ja ka valduse taastamisega seotud kulutusi põhimõtteliselt pidada lisakuluks
Alati tuleb kostja vastuväite puhul küll hinnata kulutuste mõistlikku suurust (vt nt: Riigikohtu 08.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p-d 9-11). 24. Sõiduki tagastusteenusega seotud transpordikulud ei ole juhtumi asjaolusid arvestades kohtu hinnangul mõistlikult põhjendatud, mistõttu kostja II suhtes ei vastavas osas nõuet rahuldada.
p 3 järgi on liisinguvõtja kohustuseks tagastada liisinguese liisingulepingu lõppemisel sama paragrahvi teises punktis nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 6.6 pidi liisinguvõtja lepingu ülesütlemise korral tagastama vara ülesütlemise teates sätestatud tähtaja jooksul liisinguvõtja poolt määratud kohta. Liisingulepingu ülesütlemise teates on märgitud, et sõiduk tuleb anda esimesel võimalusel üle liisinguandja esindajale. Sama teate kohaselt on sõidukit ära võtma volitatud OÜ-d XXX (vt toimik, I kd, lk 59-60). Eeltoodust johtuvalt võiksid liisingueseme valduse taastamisega seonduvad kulud kuuluda kostjate poolt hüvitamisele, kui liisinguvõtja ei oleks tagastanud sõidukit hageja või OÜ XXX nõudel. Asja materjalidest aga ei nähtu, et enne sõiduki valduse äravõtmist OÜ XXX poolt ning auto transportimist Tallinnasse oleks esitatud kostjale I nõudeid sõiduki valduse üleandmiseks kindlal ajal ja määratud kohas. Poolte menetluses esitatud väited sõiduki valduse tagastamise kokkulepete ja hageja poolt täiendava tähtaja määramise kohta on teineteisele vasturääkivad (vt toimik, II kd, lk 24). Transpordikulude hüvitamise põhjendatus on lisaks eelnevale küsitav ka seetõttu, et esmast tehnilist kontrolli saanuks ilmselt teostada ka Tartus sõidukit Tallinnasse pukseerimata. 25. Kulutusi sõiduki puhastusele (90,81 eurot) ning vahendustasu nõuet (399,45 eurot) peab kohus käesoleval juhul vajalikeks ning nende suurust põhjendatuks. Kulud puhastusteenusele ei sisalda ainult sõiduki tavapärast välipesu. XXXAS-i poolt hagejale esitatud teenuste arvel on märgitud selgitusena üksnes "pesu" (vt toimik, I kd, lk 62). Samas on hageja esindaja 29.08.2012 kohtuistungil täiendavalt selgitanud, et need kulud hõlmavad sise- ja välipesu, samuti mootoripesu (vt toimik, II kd, lk 81). Kohtul puudub mõislik põhjus hageja osundatud väidetes kahelda. Samuti võib eeldada, et enne sõiduki edasimüümist viiakse läbi selle ulatuslikum puhastus. Kohus loeb mõistlikuks kuluks ka müügiteenuse hinda (XXXAS-ile tasutud vahendustasu) 399,45 eurot, mis moodustab 5% sõiduki müügihinnast. Kohus ei jaga kostja II arusaama, et mõistlik vahendustasu määr võiks olla 2% müügihinnast. Kostja ei ole enda sellist käsitlust ka millegagi põhjendanud ega põhistanud. Samuti ei saa nõustuda kostja II väitega, et asja lahendamisel tuleks tuvastada, milliseid konkreetseid sooritusi sõiduki 11
lg 4 tähenduses pidada kulutusi sõiduki müügieelsele tehnilisele kontrollile (summas 44,79 eurot). Sellisel kujul on nõue õiguslikult põhjendamatu. Tehnilise kontrolli teostamise vajadus ei sõltu üldjuhul lepingu lõpetamise alusest. Ka liisingulepingu tähtajalisel lõppemisel asunuks hageja sõidukit tõenäoliselt võõrandama ning pidanuks sellega seoses teostama tehnilist kontrolli. Siinkohal tuleb ka silmas pidada, et vaidlusaluse liisingulepingu puhul oli tegemist kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga. Seega ei olnud kostjal I kohustust liisingulepinguperioodi lõpus sõidukit välja osta (liisingulepingu üldtingimuste p 1.2 järgi oli kostjal I küll ostueesõigus). Kohus märgib, et tehnilist kontrolli võiks iseenesest pidada ka osaks müügiteenusest. Samas on hageja poolt esitatud müügiteenust puudutavalt eraldi nõue, mida kohus käsitles eelpool. 27. Kohtu arvates põhjendamatu on ülesütlemise tasu nõue ning selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja väidete kohaselt tuleneb see tasunõue esiteks hageja hinnakirjast (vt toimik, I kd, lk 194-196), teiseks liisingulepingu üldtingimuste punktist 8.5. 28. Kohus käsitleb esmalt hageja hinnakirjaga seonduvaid väiteid. Taolist hinnakirjast lähtuvat tasunõuet tuleb käsitleda hageja tüüptingimustest tuleneva kohustusena. Kohtu hinnangul ei ole mainitud hinnakiri asja materjalidest lähtuvalt saanud lepingu osaks.
lg 1 järgi on tüüptingimused (
lg 1) lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 9.7 kohaselt on lepingu lahutamatuks osadeks esileht, maksegraafik ning muud kooskõlas lepinguga vormistatud lisad, muudatused ja täiendused. Lepingus ei ole viidet hageja konkreetsele hinnakirjale, samuti puuduvad andmed, et liisinguvõtjal oli mõistlik võimalus hinnakirja sisust teada saada. 29. Isegi kui vaidlusalust hinnakirja saaks lugeda liisingulepingu osaks, oleks kokkulepe, mis näeb ette lepingu ülesütlemise tasu maksmise, juba eelpool viidatud
lg 1 järgi tüüptingimusena tühine (eelpool osundatud hinnakiri hageja poolt väidetud kujul tasu ette ei näe).
lg 3 p-st 5 ja §-st 44 nende koosmõjus tuleneb, et lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, peab lugema eelduslikult ebamõistlikult kahjustavaks ka tingimust, millega teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Liisinguandja võimalike nõuete maht liisinguvõtja vastu liisingulepingu ülesütlemisel on reguleeritud eeskätt
Vaidlusaluse ülesütlemise tasu on olemuslikult kokkuleppeline kahjuhüvitis ehk leppetrahv
See oluliselt suurendab liisinguvõtja kohustusi võrreldes
§-s 367 sätestatuga ning osaliselt kindlasti ka piirab liisinguvõtja võimalust tõendada liisinguandja tegeliku kahju suurust. Seetõttu tuleks ülesütlemise tasu maksmiseks kohustavat tingimust pidada
lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Käesoleval juhul on viivise määraks liisingulepingu järgi 0,25% päevas. Kumbki kostjatest ei ole iseenesest vaidlustanud hageja poolt eelnimetatud perioodi kohta esitatud viivisearvestuse (vt toimik, II kd, lk 40-41) õigsust. Kohus märgib, et hageja on arvestanud viivist ka põhinõude sellistelt osadelt, millised ei ole ülalesitatud põhjustel kohtu arvates osaliselt või täielikult põhjendatud (nt müügikahjum hageja poolt nõutud ulatuses, tagastusteenuse transpordikulu jms). Samas on hageja esitanud viivisenõude vähendatud ulatuses (hageja arvestuste kohaselt moodustaks viivis 14.05.2012 seisuga kokku 10 112,13 eurot). Viivisenõude 4803,86 euro ulatuses saab seetõttu eeltoodule vaatamata kostja I suhtes rahuldada. 32. Kostja II on taotlenud kohtult (alternatiivselt) viivise vähendamist.
lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule, st viivise vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud viivise vähendamine kostja II poolt taotletud ulatuses, küll peab kohus mõistlikuks viivist vähendada kostja II suhtes rahuldatud põhinõuete summani, s.o 4301,03 euroni. Kostja II ei ole kohtule teadaolevalt siiani oma kohustusi hageja ees täitma asunud, samuti ei ole kostja II tõendanud, et põhinõude esemeks olevate kohustuste täitmisega viivitamisest hagejal tekkinud kahju oleks väiksem kui 4301,03 eurot. Hageja poolt 06.07.2012 täiendavalt esitatud tõendeid (e-kirjavahetus) arvestades (vt toimik, II kd, lk 67-71) ei saa nõustuda kostja II väitega, et hageja on oma nõuete esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Poolte vahel on olnud läbirääkimised nõuete vabatahtliku rahuldamise üle juba enne kohtumenetluse algust, kuid kokkuleppele ei ole jõutud. 33. Seega tuleb viivis perioodi 23.01.2010-14.05.2012 eest mõista 4301,03 euro ulatuses kostjatelt välja solidaarselt, lisaks tuleb kostjalt I välja mõista viivis summas 502,83 eurot. 34. Seonduvalt kostja II poolt viivisenõudele esitatud vastuväidetega märgib kohus järgmist. Kostja leiab, et pärast lepingu lõppemist ei saa lepingulises määras viivist nõuda ning et vastupidine seisukoht oleks vastuolus
Kohus kostja II taolist seisukohta ei jaga. Viimatinimetatud sättest lähtuvalt vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Sellest ei saa kohtu hinnangul järeldada, et lepingu ülesütlemisele järgneva perioodi eest ei saaks võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist lepingust tulenevas määras. Ka lepingu ülesütlemisest tekkinud kohtusused on lepingulised kohustused ning pool vastutab nende täitmise eest lepingus kokku lepitud korras. Midagi ebaloogilist kohus selles ei näe. Asja materjalide põhjal ei ole leidnud tõendamist kostja II väite, et viivisenõue põhineb hageja tüüptingimustel (
Viivisemäär 0,25% päevas ei tulene liisingulepingu üldtingimustest, vaid on märgitud lepingu esilehel koos teiste erikokkulepetega. Seega ei ole kohtu arvates põhjust eeldada, et tegu on hageja 13
lg 2 järgi vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse eest täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping ei määratle käendaja vastutuse ulatust põhimõtteliselt teisiti. Käenduslepingu punktist 2 lähtuvalt vastutab kostja II liisinguvõtja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, hõlmates lepingumakseid, viivist, trahvi ning kõiki muid liisingulepingu alusel hagejale tasumisele kuuluvaid makseid.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.