) § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 191,73 eurot (3000 krooni) ja intress ning muud kulud 37,71 eurot (590 krooni). Hageja nõuab kahe meeldetuletusteadete saatmise eest kostjalt 25,56 eurot (400 krooni). Kostja on vaidlustanud meeldetuletustasude suuruse. Poolte vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimuste p 7.4 sätestab, et kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse tasu 200 krooni.
lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, kui palju maksab ühe meeldetuletusteate saatmine. Kohus leiab, et ühe meeldetuletusteate eest 200 krooni nõudmine on ebamõistlikult palju. Samuti võetakse vaidlusaluse lepingupunktiga kostjalt võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Seetõttu on kohtu hinnangul eelpool nimetatud tüüptingimus tühine. Kohtu hinnangul on meeldetuletusteadete eest tasu nõudmine oma sisult kahju hüvitamise nõue.
lg 1 p 3 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud, millised on tema tegelikud kulud meeldetuletusteate saatmisel. Seega tuleb hagi meeldetuletusteadete eest tasu nõudmise osas jätta rahuldamata. Lepingu tingimuste punktis 9.1 on pooled kokku leppinud, et kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 1,5% tagastamisele kuulunud summast kalendripäevas.
lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
sätestab, et käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on 3 tühine.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus märgib, et hagiavaldusele lisatud lepingust nähtub, et intressimääraks oli 60% laenu summast aastas. Seega on lepingu p 9.1 tühine ning viivise määraks on,
Hageja on hagiavalduses vähendanud oma viivisenõuet ning ei nõua kostjalt hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist suuremas summas kui põhinõue. Kuna nõutav viivis ei ületa eelpool nimetatud viivisemäära, siis on viivise nõue summas 191,73 eurot põhjendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud välja mõista viivised 1,5% päevas, s.o 547,5 % aastas, võlgnetavalt laenusummalt. Kuna hageja ei saa nõuda viivist rohkem kui 60 % aastas, siis peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja viivise 60 % aastas põhivõlalt (s.o 191,73 eurolt) alates hagiavalduse esitamisest (s.o 06.09.2013) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 191,73 eurot. Tulenevalt ülaltoodust leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 191,73 eurot, intress ja muud kulud 37,71 eurot ning viivis hagiavalduse esitamise aja seisuga 191,73 eurot, kokku 421,17 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viivis 60 % aastas põhivõlalt (s.o 191,73 eurolt) alates 06.09.2013.a. kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 191,73 eurot. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hagi on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Käesoleval juhul muutus nõue sissenõutavaks 28.10.2010. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtusse 29.05.2013. Seega ei ole nõue aegunud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluse asjas näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 100 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, peab kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt 4 hageja kasuks menetluskulud 90 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.