Obsah (9)

§ 97§ 100§ 96§ 99§ 108§ 101§ 105§ 102§ 98

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Malle Seppik, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 16.10.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-45788 Tsiviilasi

) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased).

§ 97

p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

§ 100

lg 2 kohaselt alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vanemal on

§ 96

ja § 97 p 1 järgi kohustus ülal pidada oma alaealist last.

§ 99

lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 99

lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

1. Vaidlus puudub selles, et hagejad elavad koos oma emaga. Samuti puudub vaidlus igakuise elatise suuruse üle, kuna kostja on nõus tasuma hagejate ülalpidamiseks elatist 220 eurot kuus. Seega tuleb tulenevalt kostja õigeksvõtust igakuine elatis hagejate kasuks kostjalt välja mõista summas 220 eurot kuus kummmalegi hagejale alates hagi kohtusse esitamisest, so alates 08.11.
2. Igakuine elatis tuleb kostjalt välja mõista kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kui hagejad jätkavad täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist, tuleb uuesti esitada kohtusse hagi

§ 97p 2 kohaselt.

Kohus ei saa ette hinnata asjaolusid, kas hagejad jätkavad õppimist täisealiseks saanuna. 13. Pooled vaidlevad tagasiulatuva elatise üle.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagejad leidsid kohtule 21.01.2013 esitatud kirjalikus sisukohas, et kostja suhtleb väga harva hagejaga I, kellele ta on viimase viie aasta jooksul ostnud ühed kId ja vahel ka pudi-padi ning andnud ka kommiraha.

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.
2. Elatise väljamõistmise eesmärgiks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks andnud hagejatele ülalpidamist aasta enne 3 hagi kohtusse esitamist. Seega on kostja väited hagejatele ülalpidamise andmise kohta paljasõnalised ja tõendamata.
3. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole täitnud hagejate ülalpidamiskohustust aasta jooksul enne hagi kohtusse esitamist. Seega tuleb kooskõlas hagejate huvidega kostjalt välja mõista hagejate ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist kogusummas 2 640 eurot hageja I kasuks ja 2 640 eurot hageja II kasuks. Juhul, kui kostja on tasunud hagejatele elatist perioodi 08.11.2011 kuni 15.04.2013 jooksul, tuleb kostja poolt sel perioodil hagejatele tasutud elatis tasaarvestada väljamõistetud elatisega. Apellatsioonkaebus
4. 03.06.2013 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja Harju Maakohtu otsuse väljamõistetud igakuise elatise suuruse ja tagasiulatuva elatise osas.
5. Kaebuse kohaselt pidas kostja hagi osaliselt õigeks võttes silmas, et ta on nõus tasuma elatist 220 eurot kuus mõlemale hagejale kokku, mitte kummalegi hagejale, nagu soovisid hagejad ja mõistis välja kohus. Kostja ei ole võimeline tasuma elatist 440 eurot kuus hagejatele kokku, kuna praegusel hetkel puudub töökoht ja sissetulek.
6. Kostja palub kohtul välja mõista elatise miinimummääras, so 145 eurot lapsele ehk 290 eurot kahele lapsele kokku. Tagasiulatuva elatise osas palub kostja teha kohtul tasaarveldus ning mõista elatis tagasiulatuvalt samuti välja miinimummääras, so perioodil 08.11.2011-07.11.2012 hageja I ja hageja II 145 eurot kuus. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Hagejad paluvad jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu lähenemisega asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise.
9. Maakohus on hagejate nõude rahuldanud hagi õigeksvõtu alusel, kuid mõistnud valesti kostja vastust hagile ja teinud eksliku järelduse, et kostja on nõustunud maksma elatist 220 eurot kummalegi lapsele ehk kokku 440 eurot. Kostja ei ole sellist seisukohta väljendanud, vaid on tunnistanud hagi üksnes 220 euro ulatuses mõlemale lapsele makstava elatise osas kokku. Tuginedes ekslikult kostja õigeksvõtule, on maakohus jätnud seaduse järgi nõutud asjaolud nõuetekohaselt tuvastamata ja seetõttu ei ole tehtud kohtulahend seadusekohane. Maakohus ei ole andnud hinnangut lapse vajadustele ega kostja võimele elatist maksta. Maakohtu üldsõnalistest täheldustest hagi rahuldamise kohta ei ole võimalik teha järeldusi lapse vajaduste ega kostja varalise seisundi kohta. Otsuses ei ole jälgitav, mille alusel maakohtu seisukoht, et lapse vajadused vastavad väljamõistetud elatisele ning et kostjale on sellise elatise maksmine jõukohane, on kujunenud.
10. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 436 lg 2 kohaselt tuleb see rajada asjas kogutud tõenditele. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Esitatud tõendite hindamine põhineb TsMS § 232 lg 1 kohaselt asjaolude igakülgsel, täielikul 4 ja objektiivsel läbivaatamisel. Poole esitatud väitega mittenõustumist või vastuvõetud tõendiga mittearvestamist peab kohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses põhjendama.
11. Kohtu poolt elatise väljamõistmise aluseid reguleerivad

§-d 96-102, mille sisu kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Lapse ülalpidamise nõude suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. 25. Elatise väljamõistmist reguleerivate normide sisu tähendab menetluslikult seda, et kohtul tuleb elatise nõude lahendamisel

§ 99

lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi esmalt kindlaks teha lapse vajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Seega peavad hagejad praeguses asjas kostjalt seaduses sätestatud miinimumelatisest suurema elatise saamiseks kõigepealt tõendama, et nende ülapidamise mõistlikud vajadused

§ 99

järgi on seaduses sätestatud miinimummäärast (

§ 101lg 1 järgi) suuremad.

Asjakohaste tõendite puudumise korral tuleb aga lähtuda eeldusest, et lapsel on õigus saada üksnes miinimumelatist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et laste huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti (vt RKTK 28.03.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14; 02.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 19; 08.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 12 ja 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Hagejate vajaduste tuvastamise järel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks ning seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab kohus otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus). Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest. vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. 26. Samuti peavad hagejad ülalpidamise kuludest suurema osa kostja kanda jätmiseks tõendama

§ 105lg-s 3 sätestatud eelduste esinemise.

Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, s.t, et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. 27. Vastuseks kaebuse väitele, et kostja on valmis maksma elatist üksnes 220 eurot mõlemale lapsele kokku, rõhutab kolleegium, et

§ 101

lg 1 kohaselt ei või 5 igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus

§ 102

lg 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps.

§ 98

lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes

§ 102

lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise (vt RKTK 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-12, p 15). Kolleegium juhib tähelepanu, et kuna

§ 101

lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt RKTK 09.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RKTK 25.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-37-11, p 12). 28. Kolleegium rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka

§ 105lg 3 kohaldamisel.

See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

1. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu otsuses olevaid eelmärgitud menetlusnormide rikkumisest tingitud puudusi kõrvaldada ning asuda esimesena vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid tuvastama ja esitatud tõenditele sisulist hinnangut andma. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Menetluskulud tuleb jagada vastavalt asja uue sisulise lahendamise tulemusele. Iko Nõmm Malle Seppik Ande Tänav 6