← Eesti

3-11-1833/49

Obsah (5)§ 1§ 68§ 8§ 66§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Määruse tegemise aeg ja koht ………………… 2012.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-1833 Haldusasi A.Si kaebus Viru Vangla

§ 1lg 5, § 4 lg 1 ja 2, PS § 11, 12, 17, 18, 19, 28.

Kaebaja leiab, et relvastatud üksuse toomiseks polnud alust ega vajadust. Kaebaja leidis, et relvastatud maskides meestel ei olnud õigust sundida teda paljalt kükke tegema, kuna tema ei olnud tulekahju põhjustaja. VIRU VANGLA VASTUVÄITED

  1. Viru Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Viru Vangla selgitab kirjalikus vastuses, et 18.06.2011 kell 21.37 toimus Viru Vangla peahoone teisel korrusel kambris nr 1270 tulekahju ning julgeoleku tagamiseks evakueeriti osakonnas paiknevad kinnipeetavad maapealsetesse jalutusboksidesse. Asjaolude kontrollimisel selgus, et kinnipeetav kambrist nr 1270 oli süüdanud madratsi. Tuletõrjekomandod ventileerisid ruumid ning kohale kutsutud Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev vanglate juurde moodustatud relvastatud üksus teostas osakonna kambrite läbiotsimist. Peahoone II korruse kambrite läbiotsimine oli vajalik ennetava meetmena julgeoleku tagamiseks. Kuna kambris nr 1270 oli kinnipeetav tahtlikult süüdanud madratsi, oli oluline ennetava meetmena teostada osakonna kambrite läbiotsimine, vältimaks uusi süütamisi. Läbiotsimine lõpetati kella 03.00 paiku ning kinnipeetavad paigutati kambritesse tagasi.
  2. Vangla rõhutab, et kinnipeetavate uneaja katkestamine ning nende evakueerimine oli otseselt vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ning sellega kaitsti kinnipeetavate elu ja tervist. Maapealsed jalutusboksid olid lähim koht, kuhu kinnipeetavaid oli võimalik evakueerida ning nende üle järelevalve tagada. Evakueeritavas osakonnas (P2) viibivad kartserikaristust kandvad kinnipeetavad ning eraldatud lukustatud kambritesse paigutatud kinnipeetavad, seega need, kelle suhtes on vajalik tavapärasest tugevama järelevalve teostamine. Arvestades sündmuse erakorralisust ei olnud vanglaametnikel võimalik tagada kõigile jalutusboksis olnud 2

(8)kinnipeetavatele jopesid. Jopesid ei saadud evakueerimisel, küll aga toodi neid hiljem. Kes konkreetselt kinnipeetavatest joped said ja kes ilma jäid vanemvalvur öelda ei oska. Seega ei ole vastustajal usaldusväärseid andmeid, kas A.S sai jope, või mitte. Isegi kui ei saanud, ei alanda see asjaolu kinnipeetava inimväärikust. Vastustaja möönab, et ilma jopeta võis jalutusboksis olla ebamugav, kuid ebamugavustunne ei tähenda veel inimväärikuse alandamist. Vastustaja väidab EIÕK praktikale tuginedes, et inimväärikust alandava kohtlemisega on tegu siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on isikule tekitanud kehalisi või vaimseid kannatusi, mis võisid talle tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Samas rõhutab vastustaja, et kuna sündmus toimus suvel, oli ka öine õhutemperatuur üle +10 kraadi ning kinnipeetavatel oli võimalik kehalise aktiivsusega endale jalutusboksis sooja teha. Kuna kinnipeetavad tuli evakueerida võimalikult kiiresti, siis ei olnud vanglaametnikel aega jääda ootama millal keegi tualetis käib. Samas ka sellekohaseid soove ei avaldatud. A.S kandis kartserikaristust. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 4 loetleb kartserikambri sisustusse kuuluvad esemed. Kartseris viibivatel kinnipeetavatel ei ole õigust päevasel ajal lamada, mistõttu on vangla direktoril õigus kodukorras kehtestada, et voodivarustus võetakse kartserikambrist päevaseks ajaks ära ning antakse lattu hoiule. Vastustaja leiab, et kuigi kaebaja oli öösel toimunud tulekahju tõttu saanud vähe magada, ei olnud see piisav põhjus erandi tegemiseks ning madratsi päevaseks ajaks kambrisse jätmiseks. Vastustaja hinnangul oleks selline erand soodustanud edasisi põlengute tekitamisi, kuna oleks andnud kinnipeetavatele signaali, et põlengu korraldamisel on võimalik jätta madratsid päevaseks ajaks kambrisse.
  1. Viru Vangla peahoone II korrusel kambris nr 1270 toimunud tulekahjuga seoses teostasid kaebaja kambris nr 1287 läbiotsimist relvastatud üksuse liikmed, mitte vanglateenistujad. Relvastatud üksus ei allu Viru Vanglale, mistõttu üksuse tegevuse osas (so läbiotsimine kambris ja läbiotsijate tegevus kaebaja läbiotsimisel so korraldused lahti riietumiseks ja kükkide tegemiseks) ei saa vangla olla vastustajaks. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. JUSTIITSMINISTEERIUMI VASTUVÄITED
  2. Justiitsministeerium selgitab, et 18.06.2011-19.06.2011 rakendati Viru vanglas vanglate relvastatud üksust justiitsministeeriumi asekantsleri suulise korralduse alusel eesmärgiga tagada vangla julgeolek ja sisekord. 18.06.2011 avastati tulekahju vangla peahoone teisel korrusel kartserikambrite osakonnas. Edasiste rikkumiste ärahoidmiseks, vangla julgeoleku ja sisekorra tugevdamiseks oli tarvis teostada kinnipeetavate ja nende kambrite läbiotsimine keelatud vahendite leidmiseks (eelkõige süütamisvahendite), mistõttu tuli nimetatud ülesannete täitmiseks rakendada relvastatud üksust.
  3. A.Si heidab kaebuses relvastatud üksuse tegevusega seoses ette, et - kamber oli tahmane ning pärast läbiotsimist olid dokumendid mööda kambrit laiali ning mõned katki rebitud; - relvastatud üksuse liikmed karjusid kaebaja peale; - relvastatud üksuse liikmed käskisid kaebajal lahti riietuda ja paljalt kükitada. 6.1 Justiitsministeerium märgib vastuses, et kas kamber oli tahmane või mitte, ei ole seostatav relvastatud üksuse tegevusega ning ei ole seetõttu asjassepuutuv. Tulekahju põhjustas teine kinnipeetav ning sellest tingitud suits ja muud lendlevad osakesed võisid osakonnas levida ka teistesse kambritesse. Kaebaja väide dokumentide laialioleku ja katki rebimise kohta on aga vastustaja hinnangul väär. Relvastatud üksuse liige jäädvustas kambri nr 1287 seisukorra pärast 3
(8)läbiotsimise teostamist ning sellelt on näha, et kamber on tavapärases korras ning dokumendid laiali ei ole. Vastustajal ei ole alust kahelda läbiotsimise läbiviimise korrektsuses, samuti ei ole alust arvata, et relvastatud üksuse liikmed oleks hiljem sihilikult võinud segamini ajada. Seega ei ole kaebaja väide kambri ja dokumentide seisukorra kohta tõendatud. 6.2 Justiitsministeerium nõustub, et relvastatud üksuse liikmed võisid anda kaebajale valjuhäälseid korraldusi, kuid ei nõustu väitega, et nad karjusid kaebaja peale. Üksuse liikmetel tuleb kinnipeetavatele anda korraldus selliselt, et see oleks kinnipeetavale arusaadav, sealjuures selgesti kuuldav ja täidetav. Seetõttu on põhjendatud korralduse selge ja kõva häälega andmine, mida võib pidada tavapärasest valjuhäälsemalt rääkimiseks. Valju häälega korralduse andmise eesmärk ei ole kinnipeetava alandamine. 6.3 Vanglaametnike õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist tuleneb

§ 68lg 1.

Seda, kas on vaja teha täielik või mittetäielik läbiotsimine, otsustavad läbiotsijad. Antud juhul teostati täielik läbiotsimine veendumaks, et keha õõnsustesse, pinnale ega tuharate vahele ei oleks peidetud keelatud esemeid. Arvestades samas osakonnas toimunud kambripõlengut, oli ka kaebaja äielik läbiotsimine, sarnaselt teiste samas osakonnas viibinud kinnipeetavatega, vajalik, põhjendatud ja eesmärgipärane vangla üldise julgeoleku tagamiseks. Vastustaja märgib, et kükkide tegemine on isikupuutumatust kõige vähem riivav viis veendumaks, et keelatud esemeid ei ole peidetud kehaõõnsustesse. Vastustaja viitab ka asjaolule, et varasemas kohtupraktikas ei ole kohtud pidanud õigusvastaseks kinnipeetava täielikku läbiotsimist, mille käigus peab kinnipeetav sooritama mõned kükid. Kaebaja läbiotsimist teostasid temaga samast soost ametnikud ning tagatud oli läbiotsimise privaatsus. Asjaolu, et läbiotsimine kinnipeetavale ei pruugi meeldida, on arusadav, kuid vangistuses viibivad isikud peavad taluma neid ebameeldivusi, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vastustaja leiab, et relvastatud üksuse tegevusega kaebaja inimväärikust ei alandatud. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud asja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
  2. A.S esitas kohtule tuvastamiskaebuse (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 6 lg 3 p 1, 01.01.2012 jõustunud HKMS § 37 lg 2 p 6). Kaebuse esemeks on toimingute - jalutusboksi evakueerimine ja seal viis tundi hoidmine (külmetamine, ei saanud tualetti minna), - madratsi äravõtmine ja sellega une rikkumine ning - relvastatud üksuse teostatud läbiotsmisega seonduva (kaebaja peale karjumine, kambri segi paiskamine, paljalt kükkide tegemise käskimine) õigusvastasuse tuvastamine. Kuna Justiitsministri 12.12.2002 määruse nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ § 7 lg 1 kohaselt juhib relvastatud üksust üksuse ülem, kes allub justiitsministeeriumi asekantsleri kaudu justiitsministrile, määras halduskohus 14.12.2011 määrusega relvastatud üksuse tegevuse osas vastustajaks Justiitsministeeriumi, ülejäänud vaidlustatud toimingute osas on vastustaja Viru Vangla. 4

(8)
  1. Asja materjalide kohaselt toimus 18.06.2011 kell 21.37 toimus Viru Vangla peahoone teisel korrusel kambris nr 1270 tulekahju ning julgeoleku tagamiseks evakueeriti osakonnas paiknevad kinnipeetavad maapealsetesse jalutusboksidesse. Vangla julgeoleku ja sisekorra tagamiseks rakendati justiitsministeeriumi asekantsleri korralduse alusel vanglate relvastatud üksust. Üksus teostas osakonna kambrite läbiotsimist, mis oli vajalik ennetava meetmena, vältimaks uusi süütamisi.
  2. Kaebaja heidab Viru Vanglale ette, et teda sunniti 5 tundi külmetama jalutusboksis, ei lubatud tualetti ning kui lõpuks kambrisse tagasi sai, võeti ära madrats. 10.1 Vangistusseaduse (

) § 66 lg 1 järgi korraldab vangla kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Üldjuhul on kinnipeetavad öisel ajal neile ettenähtud lukustatud kambrites (

§ 8lg 1 2.

lause). Vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks võib kinnipeetavaid ajutiselt mujale paigutada (

§ 8lg 2).

Tulekahju on kahtlemata vangla julgeolekut, vanglaametnike ning kinnipeetavate elu ja tervist ohustav sündmus, mistõttu oli uneaja katkestamine ning kinnipeetavate operatiivne evakueerimine vajalik. Kohus nõustub vastustajaga selles, et olukorras, kus on hädavajalik kiire reageerimine, ei ole võimalik oodata, millal keegi endale sobivalt riietub. Vastustaja on piisavalt põhjendanud millistel kaalutlustel evakueeriti kinnipeetavad jalutuboksidesse, mitte nt teiste osakondade kambritesse. Mis puudutab kaebaja väiteid, et ta külmetas jalutusboksis kuna ei antud selga soojemaid riideid, siis selles osas on kaebaja väited paljasõnalised ning tõendamata. Kohus rõhutab, et menetlusosalisel on kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 16 lg 2; 01.01.2012 jõustunud HKMS § 59 lg 1). Vastustaja on lisanud kirjalikule vastusele vanemvalvuri seletuse, mille kohaselt evakueerimise alguses keegi jopesid ei saanud, kuid joped toodi hiljem. Kes konkreetselt kinnipeetavatest joped said ja kes ilma jäid, valvur öelda ei osanud. Seega ei ole kohtul usaldusväärseid andmeid selle kohta, et A.Sil jalutusboksis viibimise vältel jopet ei antud. Samuti on paljasõnalised kaebaja väited külmetamise kohta. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et jalutusboksis viibimine mingil viisil oleks kaebaja tervislikku seisundit kahjustanud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et isegi kui kaebajal tuli jalutusboksis viibida üleriieteta, võis see küll tekitada teatud ebamugavustunnet, kuid ei saanud riivata kaebaja inimväärikust. Kohus rõhutab, et tulekahju on oma olemuselt erakorraline ja paratamatult üleelamisi tekitav sündmus. Edasise kahju ärahoidmiseks tuleb reageerida võimalikult operatiivselt. Kiiret tegutsemist nõudva sündmuse puhul teatud ebamugavuse tundmisel inimväärikuse riivele viitamine on kohtu hinnangul lubamatu ja kohatu.

§ 66

lõike 11, § 68 lg 4 ja § 71 lg 8 alusel kehtestatud justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 “Järelevalve korraldus vanglas” § 13 järgi on vanglaametnikul kohustus asuda kohe tõrjuma vahetut ohtu vanglateenistuse ametniku või muu isiku elule ja tervisele. Iseenesest mõistetavalt saab alles pärast esmaste ja olulisemate toimingute (kinnipeetavate evakueerimine, tulekahju kustutamine, ruumide ventileerimine) pöörata tähelepanu kinnipeetavate soovidele ning vajadusel korraldada tualetti viimist. 10.2 Kaebaja märgib, et kui ta pärast viit tundi jalutusboksis viibimist ja läbiotsimist uinuda sai, avati kambri uks ja võeti ära madrats. Vastustaja põhjendab madratsi äravõtmist vangla sisekorra tagamise vajadusega. 5

(8)Vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 7 lg 4 loetleb esemed, mis kuuluvad kartserikambri sisustusse. Viidatud sättest ei tulene kartseris viibivatele kinnipeetavatele õigust päevasel ajal lamada. Viru Vangla direktor on vangla kodukorra p 6.18 kehtestanud, et voodivarustus võetakse kartserikambrist päevaks ära. Madrats ja muu voodivarustus on tagatud öisel ajal. A.S kandis tulekahju toimumise ajal kartserikaristust. Vastustaja leiab, et kuigi öösel toimunud tulekahju tõttu sai kaebaja vähem magada kui tavaliselt, ei olnud see piisav põhjus erandi tegemiseks ning madratsi päevaks kambrisse jätmiseks. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et madratsi päevaks kambrisse jätmist oleks kinnipeetavad võinud tõlgendada kui signaali, et põlengu korraldamisel jäetakse madratsid ja voodivarustus kambrisse. Tahtlikult korraldatud süütamised seavad aga ohtu vangla julgeoleku. 10.3 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla toimingud seoses evakueerimise ja sellele seonduvaga on olnud õiguspärased. 11. Vangla julgeoleku ja sisekorra tagamise eesmärgil rakendati 18.06.-19.06.2011 vanglate relvastatud üksust. Vastavalt

§ 109lg 3 võib vangla juurde moodustada relvastatud üksuse eriülesannete täitmiseks.

Üksuse ülesanded ja töökord on kehtestatud justiitsministri 12.12.2002 määrusega nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“. Nimetatud määruse § 5 kohaselt täidab üksus vanglas eriettevalmistust ja kiiret tegutsemist eeldavaid eriti ohtlikke ülesandeid ning üksuse eesmärk on ennetada, avastada ja tõkestada vangla julgeolekut või sisekorda ohustav sündmus. Sama §-i 2. lõike p 6 järgi võtab üksus osa vangla või kinnipeetava läbiotsimisest. Kaebaja heidab relvastatud üksusele ette järgmist: - kamber tahmane ning pärast läbiotsimist dokumendid mööda kambrit laiali, mõned neist katki rebitud; - üksus liikmed karjusid kaebaja peale läbiotsimist teostades; - läbiotsimise käigus kästi kaebajal riidest lahti võtta ning paljalt kükitada, mis alandas tema inimväärikust 11.1 Vastustaja (justiitsministeerium) ei nõustu kaebaja väidetega kambri seisukorra osas ning märgib, et sellekohased väited ei ole asjassepuutuvad. Kohus nõustub, et seda, kas kamber oli tahmane või mitte, ei saa kuidagi seostada relvastatud üksuse tegevusega. Tulekahju põhjustas kinnipeetav ning selle tagajärjel võis põlemisest tekkinud ving ja tahm kanduda teistesse kambritesse. Mis puudutab kaebaja väiteid dokumentide laiali oleku kohta, siis kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajal pidi olema ja oli kambri seisukord teada hiljemalt läbiotsimise lõpetamisel. Kaebaja ei avaldanud soovi kambri seisukorra jäädvustamiseks ega pöördunud kambri seisukorra osas ka vanglaametnike poole, sellest tulenevalt saab järeldada, et A.Si kambri seisukord ei häirinud ning oli tavapärane. 11.2 A.S leiab, et täieliku läbiotsimise teostamiseks, mille käigus tuli kaebajal end paljaks võtta, puudus vajadus ning see alandas tema väärikust.

§ 68

lg 1 sätestab vanglaametniku õiguse teostada kinnipeetava läbiotsimist ning läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Kuna osakonnas toimus tulekahju, mille põhjustas kinnipeetav madratsi süütamisega, oli objekti läbiotsimise vajadus julgeoleku ja sisekorra tagamiseks eesmärgipärane ja põhjendatud ennetamaks samalaadset sündmust.

§ 66lg 11 ja § 68 lg 4 ja § 71 lg 8 alusel kehtestatud 6

(8)justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 3 on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil. Kuna A.S viibis läbiotsimise ajal objektil, tulenes eelviidatud justiitsministri määruse sättest kohustus otsida läbi ka kinnipeetav. Selleks oli põhjendatud vajadus välistada kinnipeetaval keelatud esemete olemasolu. Seda, kas toimub täielik või osaline läbiotsimine, otsustavad läbiotsijad. Antud juhul teostati täielik läbiotsimine, veendumaks, et kinnipeetaval ei oleks kehaõõnsustesse peidetud keelatud esemeid ning ennetamaks võimalikke uusi süütamisi. Kaebaja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid, et läbiotsimise käigus oleks rikutud privaatsusnõuet. Euroopa Inimõiguste kohus on leidnud, et kinnipeetud isiku keha läbiotsimine ei ole iseenesest vastuolus konventsiooni nõuetega, kuid ei tohi olla rutiinne meede ning selle teostamise viis ei tohi anda kinnipeetavat vanglaametniku meelevalda. Nt Ciuprecescu vs Rumeenia (kohtuostsus 15.06.2010 avalduses nr 35555/03) tulenes rikkumine kohtu arvates sellest, et läbiotsimised toimusid regulaarselt ilma igakordse põhjendatud julgeolekukaalutluse olemasoluta ning keha läbiotsimise teostamiseks puudusid selged reeglid jättes sellega vanglaametnikele liiga laia diskretsiooni. Kaebuses väidetu kohaselt käskisid läbiotsijad kaebajal teha ilma riieteta (paljalt) kaks kükki. Kohus toetab siinkohal varem kohtupraktikas väljendatud seisukohta, et kükkide tegemine on kõige vähem isiku õigusi riivav viis teha kindlaks, et kinnipeetav ei ole oma kehale (kehasse) peitnud keelatud esemeid. Julgeoleku tagamise eesmärgil ja uute süütamiste ennetamiseks pärast tulekahju toimumist oli läbiotsimise teostamine põhjendatud ja tulenevalt eelviidatud justiitsministri määrusest kohustuslik ka teiste objektil viibinud kinnipeetavate suhtes (mitte üksnes tulekahju põhjustaja suhtes). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebaja väitega, et läbiotsimise käigus lahti riietumine ja paljalt kahe küki tegemine põhjustas kinnipeetavale kannatusi ning alandas tema inimväärikust. EIK rakendab alandava kohtlemise tuvastamisel nn „minimaalse raskusastme“ mõistet. Kohus on märkinud, et art 3 kaitse rakendumiseks peab väärkohtlemine ületama nn minimaalse raskusastme. Minimaalne raskusaste sõltuv väärkohtlemise kestusest, selle füüsilistest ja psüühilistest tagajärgedest ning teatud juhtudel isiku soost, vanusest ja tervislikust seisundist (Oleksiy Mykhayloviych Zakharkin vs Ukraina, kohtuotsus 24.06.2010 avaldus 1727/04). Kuna läbiotsimise eesmärgiks oli vangla julgeoleku tagamine ja selline võimalus on seaduses otseselt ette nähtud ning läbiotsimisel järgiti

§ 68

lg 1 ning määrusest 81 tulenevat korda kasutades kaebaja suhtes kõige vähem isiku õigusi riivavat läbiotsimisviisi, ei ole alust väita, et selline tegevus kahjustas või alandas kinnipeetava inimväärikust. 11.3 Mis puudutab kaebaja väiteid, et relvastatud üksuse liikmed karjusid tema peale, nõustub kohus siinkohal vastustaja seisukohtadega selles, et korraldus tulebki anda selgelt kuldavalt ja arusaadavalt, et korraldus oleks ühemõtteliselt mõistetav ja vastuvaidlematult täidetav, mistõttu võib seda pidada tavalisest valjuhäälsemaks rääkimiseks. Kohtu arvates on meelevaldne kaebaja arvamus, justkui peaks relvastatud üksus kinnipeetavale korraldusi andma tavapärase kõne valjuse ja tooniga. 12. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et A.Si kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. 7

(8)Menetluskulude jaotus.
  1. 01.01.2012 jõustunud HKMS § 285 kohaselt kohaldatakse enne seaduse jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele senikehtinud HKMS sätestatut. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama §-i
  2. lõike järgi võib kohus jätta kulud poolte enda kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes ebamõistlik. Kuna kaebaja on kinnipeetav ning kohus vabastas 21.09.2011 määrusega A.Si riigilõivu tasumisest halduskohtusse kaebuse esitamisel, jätab kohus tulenevalt HKMS § 92 lg 10 järgi poolte enda kanda, riigilõivu osas jäävad menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Mare Krull Kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.