Obsah (4)

§ 38§ 39§ 37§ 52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2012. a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-1381 Haldusasi R.K kaebus Viru Vangla

) § 66 lg 1 ja 2 on vangistuses viibiva isiku põhiõiguste kaitsmise ja tagamise kohustus vanglateenistuse ametnikel. 3. Kaebaja märgib, et

§ 38

lg 22 kohaselt võib kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut. Kaebaja leiab, et kuna tulenevalt

§ 39

lg-st 1 on vanglateenistus kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused, aga julgeolekuosakond ei ole suutnud tuvastada, kes, kus ja millal võib rünnata, siis asjaolu, et kaebajat rünnati 21.01.2011 ja löödi jalaga näkku ja rusikatega pea piirkonda, kinnitab, et kaebaja elu on reaalselt ohus ja vangla administratsioon soovib kaebajast lahti saada tema töölemääramise teel.

1. Kaebaja leiab, et tema tööle määramise käskkiri riivab tema inimväärikust, kuna kõrgohtlikus osakonnas tööle asudes langeb ta väärkohtlemise ohvriks, viidates sealjuures erinevatele riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) lahenditele ja Euroopa Vanglareeglistiku normidele, mis käsitlevad inimväärikuse austamise kohustust. Kaebaja leiab, et Viru Vangla on rikkunud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 6 tulenevat uurimisprintsiipi, kuna ei ole enne käskkirja andmist selgitanud välja kõiki asjaolusid - teda arstlikult üle vaadanud ning rikkunud HMS § 40 lg 1 ja 2 tulenevat ärakuulamispõhimõtet.
2. Kaebaja palub kohtul tühistada Viru Vangla 07.03.2011 käskkiri nr 6-2/290-T, millega ta tööle määrati ja tunnistada nimetatud käskkiri õigusvastaseks. Kaebaja märgib, et tema põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks on preventiivne eesmärk - kaebaja soovib edaspidi vältida selliseid olukordi, kus teda kõrgohtlikus osakonnas nö selja taga tööle määratakse ja seatakse sellega ohtu tema elu ja tervis ning kahjunõude esitamine. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
3. Vastustaja Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja väide tööle asudes kaaskinnipeetavate poolse vägivalla ohvriks langemise kohta on paljasõnaline ning esitatud sooviga vabaneda tööst. Vastustaja selgitab, et tugevdatud järelevalvega osakonnas, kuhu R.K tööle määrati, on tagatud efektiivsem järelevalve, kui teistes osakondades, sest vahetuses on rohkem valvureid, kes viibivad osakonna sees või selle vahetus läheduses. Vastustaja märgib, et R.Kt on ka varem Viru Vanglas finants- ja majandusosakonda sektori E-7 koristajana tööle määratud (29.06.2010 käskkirjaga nr 6.-2/642-T), mis tähendab, et kinnipeetava ohutust töötada on juba kontrollitud.
4. Vastustaja märgib, et asjaolu, et kinnipeetavat tugevdatud järelvalvega osakonnas rünnati ei ole asjassepuutuv, sest tulenevalt Viljar Tootsi 10.03.2011 õiendist (t.lk.40) ei olnud Vitali Utikovi ja R.K vaheline intsident seotud koristamistöödega. Lisaks selgitab vastustaja, et kinnipeetava väited selle kohta, et talle löödi jalaga näkku ja rusikatega peapiirkonda on tugevalt liialdatud, sest distsiplinaarmenetluse käskkirjast nähtuvalt Vitali Utikovi jalalöök ja käelöök R.Kt ei tabanud ning visatud tool riivas R.K paremat kätt, mida ei saa pidada peksmiseks. Samuti kasutas R.K ise ebatsensuurseid väljendeid. Pärast intsidenti paigutati Vitali Utikov teise osakonda, mistõttu tema ei saa enam R.Kt ohustada.
5. Vastustaja märgib, et R.K suhtes on rakendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuid see lõpetati Viru Vangla direktori 11.08.2009 käskkirjaga nr 6.-1/237-KP, sest leiti et pikendamine ei ole põhjendatud, mis tähendab, et reaalset ohtu kaebaja elule ja tervisele enam 2 ei esinenud. Vastustaja märgib, et kaebaja on ka ise haldusasja nr 3-09-1395 raames peetud kohtuistungil märkinud, et vaatamata eriarvamustele teatud isikutega ei näe ta mingit ohtu endale. Kaebaja ei ole ka edastanud ametnikele konkreetseid andmeid selle kohta, millest võiks tuleneda oht temale. Vastustaja leiab, et R.Kl kujunes veendumus, et tema elule on siiski reaalne oht pärast töölemääramist, mis näitab, et kaebaja muudab oma väiteid ja seisukohti vastavalt vajadusele. Lisaks eeltoodule ja tuginedes teise üksuse inspektorkontaktisik Marek Bendi õiendile (t.lk.37) peab vastustaja paljasõnaliseks kaebaja seisukohta, et keegi E-7 osakonnast ei tööta ja kõik, kes tööle hakkavad, langevad rünnakute ohvriks, sest õiendi kohaselt on kinnipeetavad töötanud tugevdatud osakondades ja ei ole fikseeritud, et nende suhtes oleks kasutatud vägivalda.
6. Kaebaja väite kohta, et tööle määrates alandab vangla tema inimväärikust, märgib vastustaja, et töökohustus tuleb isikule seadusest, R.K julgeolekuohtu on mitmeid kordi hinnatud ja pole leitud takistusi töötamiseks. Vastustaja rõhutab, et EIÕK praktikas on inimväärikuse alandamisena kvalifitseeritud tõsised juhtumid, mis ei ole võrreldavad kinnipeetava töötamiskohustusega.
7. Vastustaja ei nõustu kaebaja sellekohaste väidetega, et tema töölemääramisel jäeti teostamata ärakuulamisõigus ja uurimisprintsiip, sest vangla on korduvalt teinud kindlaks, et kaebajal on ohutu vanglas töötada, meditsiiniosakonna poolt on antud kooskõlastus ning vastustaja leiab, et kuna töökohustus tuleneb seadusest ja vanglale teadaolevalt ei esine kaebajal töötamist välistavaid asjaolusid, siis antud juhul puudus ärakuulamisel sisuline mõte ja isegi kui seda pidada menetlusnõuete rikkumiseks, siis ka HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et rikuti menetlusnõudeid, kui see ei võinud mõjutada asja otsustamist.
8. 07.11.2011 esitas R.K kohtule taotluse (t.lk.70-73), milles palus muu hulgas kohtul vanglalt välja nõuda 21.01.2011 kaebaja ründamisega seonduvad videosalvestised, mis tõendavad ohtu kaebaja elule ja tervisele ning vangla julgeolekule.
9. 15.03.2012 videokonverentsina peetaval kohtuistungil esitas kaebaja taotluse vastustaja esindaja osavõtuks istungist, kohus rahuldas istungi ning määras uue istungi ajaks 31.05.
10. 31.05.2012 toimunud videokonverentsina peetaval kohtuistungil vaatasid kohus ja menetlusosalised videosalvestisi. Kaebaja küsimusele, kas vastustaja esindaja nägi kaebajat tabanud jalalööki vastas vastustaja esindaja eitavalt ning lisas, et kinnipeetavad on ise sellise olukorra loonud, et mitte tööle asuda. Vastustaja esindaja lisas, et nüüdseks on paljud kinnipeetavad tööle asunud, kaebaja on vanglale teatanud, et enam julgeolekuohtu ei ole, kuid ta tööle ei hakka. Kaebaja selgitab, et soovib nende tõenditega kohtule näidata, et rünnak oli, kuigi mitte eriti tugev ning kinnipeetavatel oli kokkulepe, et kes tööle hakkavad saavad karistada. Kaebaja märgib, et vaidlus käib selle üle, kas kinnipeetaval on julgeolekuohutuse eesmärkidel õigus keelduda tööst ning antud juhul on põhiprobleem selles, et ilma kaebajat ärakuulamata määrati talle kindel töökoht. Vastustaja märgib, et seoses töötamisega ei ole kõrgohtlikus osakonnas ühtegi rünnakut ja julgeolekuohtu olnud. 3 KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 13.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama.

§ 38

lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega eeltoodud sätetest nähtuvalt on kinnipeetav kohustatud töötama ja seda ka juhul, kui ta määratakse majandustöödele, samuti ei anna

kinnipeetavale valikuvõimalust, millises osakonnas töötada. Töökohustusest on

§ 37

lg 2 kohaselt vabastatud vaid üle 63 aasta vanused kinnipeetavad, üld- või kutseharidust omandavad või tööalasel koolitusel osalevad kinnipeetavad, kuni 3-aastast last kasvatavad kinnipeetavad ning kinnipeetavad, kes ei ole tervislikel põhjustel võimelised töötama. Kaebaja sellistele kriteeriumidele ei vastanud. Ohutusjuhendi tutvustamine kui esmajuhendamine, tööriiete ja kaitsevahendite andmine toimub pärast töötaja töölevormistamist ja vahetult enne tööleasumist, mistõttu ei ole siinkohal asjassepuutuv.

1. Vaidlust ei ole selles, et kinnipeetav on kohustatud töötama. R.K on arvamusel, et antud juhul ei ole teda ära kuulatud ja arstlikult üle vaadatud, vaid ta on nö selja taga tööle määratud, hindamata julgeolekuriske. Kaebaja on arvamusel, et tal on julgeolekukaalutlustel õigus tööst loobuda, sest töötamine seaks tema elu ja tervise ohtu, mida tahab kaebaja tõendada istungil vaadatud videosalvestisega, millest on näha, et kaebajat rünnati.
2. Kinnipeetava töövõimelisuse teeb

§ 37lg 3 kohaselt kindlaks arst.

Selle nõude sisustamisel ei ole seadusandja pidanud silmas, et enne tööle määramist tuleb igale kinnipeetavale tingimata teha arstlik läbivaatus. Hinnangu kinnipeetava töövõimelisusele annab vangla meditsiiniosakond vastavalt tervisekaardis sisalduvatele kannetele ning meditsiinilist haridust omav teenistuja oskab ja on pädev kannete põhjal andma objektiivset arvamust, kas kinnipeetav on tööle sobilik või mitte. Antud juhul kooskõlastas teiste hulgas R.K töölemääramise 05.03.2011 Viru Vangla meditsiiniosakonna arst Viktoria Pronevitš (t.lk.52), mida hiljem kinnitas 30.03.2011 tõendiga arst Olev Toomla (t.lk.39).

§ 52

lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit ning seega on vanglale kinnipeetava tervislik seisund tavaliselt juba enne tema tööle määramist teada. Tartu Ringkonnakohus on 24.05.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-1733 nõustunud Viru Vangla seisukohaga ja leidnud, et ärakuulamisõiguse teostamata jätmine kinnipeetavate töölemääramise käskkirja väljaandmisel ei ole selline rikkumine, mis muudaks väljaantud käskkirja tühiseks, sest töökohustus kinnipeetavale tuleneb seadusest ning läbirääkimisi ei saa olla selle üle, kas kinnipeetav, kellele ei laiene töötamist välistavad asjaolud, soovib töötada või mitte. Seega kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et koristustöödele määramisel ei pea arst kinnipeetavat täiendavalt üle vaatama, kui tal ei ole tekkinud kahtlusi, vaid võib lähtuda olemasolevatest andmetest ning haldusakti tühistamise saavad kaasa tuua vaid niisugused vormi- või menetlusnõuete rikkumised, mis mõjutasid otsustuse sisu. 16. Vangla ei tuvastanud ka julgeolekuriske kaebaja E7 osakonda koristama asumisel, mida asuti lähemalt uurima pärast kaebaja sellekohaseid väiteid. Samas on R.Kt ka varem Viru Vanglas finants- ja majandusosakonda sektori E-7 koristajana tööle määratud, seega muuhulgas kontrollitud tema ohutust töötada ning vastupidine ei ole leidnud tõendamist ka hiljem haldusasja nr 3-10-2335 raames. Nähtuvalt Viljar Tootsi 10.03.2011 õiendist (t.lk.40) on kaebaja põhjendanud tööst keeldumist sellega, et sektsioonis E7 asuvad kõrgohtlikud kinnipeetavad on omavahel sõlminud kokkuleppe, et päevaruumi koristaja tööd nemad vastu ei võta ning kaebaja tööleasumisel lõppeks see füüsilise konfliktiga. Kaebaja on korduvalt 4 viidanud ja peab enda ohustatust tõendatuks 21.01.2011 toimunud intsidendiga, mil kaaskinnipeetav Vitali Utikov teda ründas. 17.

§ 38

lg 22 kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut. Sätestatud juhtumil on töökohustusest vabastamine ajutise iseloomuga, ega mõjuta

§ 37

lg-1 ette nähtud kinnipeetavate üldist töökohustust ning seda põhjustanud asjaolude äralangemisel on kinnipeetav uuesti kohustatud tööle asuma. Et kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine lõpetati vajaduse puudumise tõttu Viru Vangla direktori 11.08.2009 käskkirjaga nr 6.-1/237-KP, peale seda ei ole vangla tuvastanud, et kaebaja oleks ohustatud, mille kohta ei ole ka kaebaja ise vestluses vanglaametnikega konkreetseid andmeid edastanud ning tuginedes teise üksuse inspektor-kontaktisik Marek Bendi õiendile (t.lk.37), ei pea kohus tõendatuks, et keegi E-7 osakonnast ei tööta ja kõik, kes tööle hakkavad, langevad rünnakute ohvriks. Vangla on ka kohtuistungil kinnitanud, et puuduvad andmed sellekohta, et kõrgohtlikus osakonnas oleks kedagi rünnatud seoses töötamisega. E7 osakonnas paiknevad küll ohtlikud kinnipeetavad, kaebaja R.K nende seas, kuid korra tagamiseks on seal ka rohkem valvureid.

1. Kohus märgib, et kohtuistungil vaadatud videosalvestisest nähtuvalt tekkis kinnipeetavate vahel konflikt - kaaskinnipeetav Vitali Utikov lõi R.Kt jalaga ja üritas lüüa ka tooliga, kuid vanglaametnikud sekkusid. Videosalvestisest ei ole selgelt näha, kas kinnipeetav sai pihta ja kui kõvasti. Seega nõustub kohus siinkohal R.K istungil öelduga, mille kohaselt rünnak oli, kuid mitte eriti tugev. Juhtunu eest on rünnanud kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristus ja ta on paigutatud teise osakonda, mistõttu tema ei saa R.Kt enam ohustada. Antud juhul on tõendatud rünnak R.K vastu, millest võib järeldada konfliktisituatsioonide esinemist kinnipeetavate vahel, kuid miski kohtule esitatust ei kinnita väidet, et vaidlusalune rünnak või muud konfliktid oleksid kuidagi seotud kinnipeetava töötamisega.
2. Nähtuvalt Viljar Tootsi 10.03.2011 õiendist (t.lk.40) ei olnud Vitali Utikovi ja R.K vaheline intsident seotud koristamistöödega, vaid kinnipeetavate hierarhilise probleemiga, kus R.K andis teada, et kui tema julgeolekut hakatakse ohustama, on tal võimalus julgeolekuosakonnale teatada, kes täpsemalt tema julgeolekut ohustab. Kaebaja on oma olukorra raskuse ilmestamiseks toonud välja ka avalikuks saanud Murru Vangla juhtumi, kus kaebaja tegi julgeolekuga koostööd ja kaebas teiste kinnipeetavate peale. Antud juhul on kohus seisukohal, et isegi kui nimetatud juhtumi tõttu on kaebaja sattunud teiste halvakspanu alla, ei saa seda käsitleda koristamisest tuleneva ohtlikkusega, mis takistaks kaebaja töölemääramist ja oleks aluseks käskkirja tühistamisele. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja 21.01.2011 toimunud rünnaku ajal ei töötanud ning rünnak ei olnud seotud töötamisega, vaid toimunud teistel ajenditel, ei saa sellega lugeda tõendatuks töölemääramisest tulenevat ohtu kaebaja julgeolekule. Samuti ei saa Murru Vangla juhtum ja sellest tingitud kaebaja maine halvenemine takistada kaebaja töölemääramist.
3. Kaebaja leiab, et tema tööle määramise käskkiri riivab ka tema inimväärikust, kuna kõrgohtlikus osakonnas tööle asudes langeb ta väärkohtlemise ohvriks. Kohus peab aga siinkohal vajalikuks rõhutada, et mitte iga ebameeldivustunne, mida kinnipeetav tunneb, ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. EIÕK on inimväärikuse alandamisena kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevavad rasked vigastused või isiku surm ning põhjendamatu 5 jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta jne. Kohus leiab, et kinnipeetava töökohustus ei ole ilmselgelt võrreldav eeltoodud olukordadega.
4. Vaidlusalune töölemääramise käskkiri (t.lk.34) vastab kõigile vorminõuetele - on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, käskkirjas sisalduvad viited asjakohaste õigusaktide sätetele. Käskkiri on selge ja üheselt mõistetav, kaebajale teatavaks tehtud ning kaebajale on antud võimalus vastuväidete esitamiseks.
5. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et koristaja töö näol ei ole tegemist niivõrd raske ja tervistkahjustava füüsilise tööga, enne mida peaks viima läbi põhjalikud terviseuuringud ja vestlused ning selliste menetlustoimingute tegemine ei ole kinnipeetava töölemääramisel vajalik. Samuti ei ole tuvastatud, et osakonnas E7 töötamine on ohtlik või kaebaja töölemääramine seaks tema elu ja tervise ohtu, mis annaks kaebajale õiguse loobuda tööst julgeolekukaalutlustel. Kohus leiab, et kaebuse esitajal puudusid kaalukad põhjused tööst keeldumiseks, pigem on tööst loobumine põhimõtteline ning seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.
6. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Mare Krull kohtunik 6