Obsah (9)

§ 361§ 34§ 15§ 3§ 136§ 18§ 4§ 29§ 364

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiit Lõhmus ja Maili Lokk 29. november 2013, Tartu Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti Lõun

) § 361 lg 2 p-de 1–5 kohaselt võib varjupaigataotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks, kodakondsuse ja riiki saabumise asjaolude kontrollimiseks ning muude varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht või kui isik on varjupaigataotluse esitanud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. 3. Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2013. a määrusega anti luba Muhammad Ibrahim Uthmani kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 15. oktoobrist 2013 kuni

§ 361

lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjendustes leiti, et kuna isikul ei ole kaasas ühtegi dokumenti, ei ole PPA-l võimalik 48 tunni jooksul kõiki varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada. Kuna isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, võib esineda oht tema põgenemiseks ja välistada ei saa, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Samas on vaja kontrollida ja veenduda selles, et isik on see, kes ta väidab end olevat. Halduskohus leidis, et isiku kinnipidamine on proportsionaalne meede ja ei esine asjaolusid kinnipidamise kohaldamata jätmiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4. Muhammad Ibrahim Uthman esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2013. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused:

1. a)Halduskohus rikkus taotluse lahendamisel oluliselt menetlusõiguse normi, mis tõi kaasa materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning kokkuvõttes ebaõige kohtulahendi tegemise.
2. b)Halduskohus ei ole piisavalt motiveerinud kinnipidamiskeskusesse paigutamise proportsionaalsust, vältimatut vajalikkust ning arvestamata on jäetud varjupaigataotlejaga seotud olulised asjaolud, näiteks isiku haavatavus. Vastavat põhjendamiskohustust on eiranud ka PPA.
3. c)Isiku suhtes alustati kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 258 lg 1 p 2 järgi, kuigi ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art 31 p 1 kohaselt ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist.
4. d)Isiku suhtes tuleb alustada varjupaigamenetlust koheselt, kui isik on palunud kirjalikult, suuliselt või muul arusaadaval viisil Eesti Vabariigilt kaitset. Hetkest, mil isik palub rahvusvahelist kaitset, ei käsitleta teda ebaseaduslikult Eestis viibiva isikuna, vaid tal on seadusest tulenev õigus Eestis viibida kuni tema taotluse suhtes otsuse tegemiseni. Isikul on käesoleval juhul olemas viibimisalus lähtudes EL direktiivi 2008/115 põhjenduse p-st 9, EL direktiivist 2005/85 ja VMS § 43 lg 1 p-st 3. Seega on isiku kinnipidamine

§ 361lg 2 p 3 põhjal alusetu.

e) Varjupaigamenetluse konfidentsiaalsusest tulenevalt ei tohi selle kestel varjupaigataotlejat puudutavat teavet üle anda tema päritoluriigile (VMS § 13 lg 4). Seega ei ole võimalik kontrollida kaebaja isikusamasust või kodakondsust ning seetõttu puudub alus isiku kinnipidamiseks

§ 361lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

f) Pagulasõiguse rakendamisel peab Eesti arvestama lisaks siseriiklikele õigusaktidele ka mitmete rahvusvaheliste konventsioonide ja lepingutega. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni art 3 järgi on igal inimesel õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele. Art 9 järgi ei või kedagi meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada. Nimetatud deklaratsiooni art 14 2 kohaselt on igal inimesel õigus tagakiusu eest varjupaika otsida teistes maades ning seda varjupaika kasutada. Kaebaja on olnud oma päritoluriigis alusetult vahistatud, piinatud ja tagakiusatud. Põgenedes sealsete inimõiguste rikkumiste eest, lootis kaebaja leida turvalise riigi, kus tema inimõigusi austatakse. g)

§ 34

lg 1 kohaselt on kaebaja kohustatud varjupaigamenetluse ajal elama varjupaigataotlejate majutuskeskuses, millest väljaspool võib elada ainult PPA kirjalikul loal.

1. PPA vastuses määruskaebusele leitakse, et määruskaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuse põhjendused: a) Esmakordselt avaldas kaebaja tõlgi vahendusel soovi saada Eesti Vabariigilt kaitset
2. oktoobril 2013 kell 23.
3. Lähtuvalt isiku staatuse muutmisest muudeti koheselt isiku kinnipidamise alust.
4. oktoobril 2013 alustati varjupaigataotluse vastuvõtmisega ja isik peeti kinni 48 tunniks

§ 15lg 2 p 3 ja § 15 lg 6 alusel.

Kaebaja esitas puudusteta taotluse

1. oktoobril
2. Kuna 48 tunni jooksul ei olnud PPA-l võimalik üheselt välja selgitada isikuga seotud asjaolusid, esitati Tartu Halduskohtule taotlus isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 361lg 2 alusel.

Isiku kinnipidamine on tarvilik esmaste menetlustoimingute teostamiseks ning varjupaigamenetluse jaoks oluliste asjaolude väljaselgitamiseks.

1. b)Kaebaja antud seletused on kohati vastuolulised. Nimelt väidab kaebaja PPA-le esitatud seletuskirjas (tl 6), et ühe grupeeringu poolt lasti maha tema ema ja õde, teisalt on määruskaebuses väidetud, et surma said tema kaks venda.
2. c)Kaebaja on asja menetluse käigus kirjeldanud täpselt, kuidas toimus ebaseaduslik piiriületus. Riigipiiri ebaseaduslik ületamine ei ole varjupaigataotluse esitamise eeltingimuseks. Varjupaigataotlust on võimalik esitada ka ametlikus piiripunktis. Käesoleval juhul on isiku tahtlus olnud suunatud ebaseaduslikule piiriületusele.
3. d)Isiku kaitsevajadus ei teki Euroopasse saabumisega ega ole otseselt seotud riigiga, kuhu isik planeeris jõuda. Tõelise kaitsevajaduse korral ei ole isikul üldjuhul oluline, milliselt riigilt isik kaitset palub. Seetõttu oleks kaebaja tõelise kaitsevajaduse korral vastavasisulise taotluse saanud esitada juba Vene Föderatsioonile või Türgi Vabariigile, kuid kaebaja ei ole seda teinud, mistõttu võib järeldada, et isikul puudub tegelik kaitsevajadus.
4. e)Isiku eesmärgiks ei olnud jõudmine Eestisse, vaid Euroopa Liitu, mistõttu võib eeldada, et isiku puhul esineb oht põgenemiseks. Järelikult ei ole vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine käesoleval juhul võimalik.
5. f)Varjupaigamenetluse läbiviimiseks ning isiku ja tema kodakondsuse tuvastamiseks on mitmeid võimalusi, mis ei ole otseselt seotud isiku päritoluriigiga. Asjaolu, et varjupaigamenetlusega seotud informatsiooni ei või edastada isiku päritoluriigile, ei takista isiku ning tema kodakondsuse tuvastamist.
6. f)Isiku jätkuva kinnipidamise vajalikkust hinnatakse koheselt pärast varjupaiga intervjuu läbiviimist, mille käigus tuvastatakse isiku varjupaigamenetluse kaitsevajaduse hindamiseks olulised asjaolud. Isiku kinnipidamise aluste äralangemisel vabastatakse isik kinnipidamiskeskusest koheselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 7. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga, et taotluse rahuldamine isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks on põhjendatud

§ 361lg 2 p-de 1–5 alusel.

Nii halduskohus kui ka PPA on arvestanud senini asjas tuvastatud andmetega ja sellega, et kui

§ 15

lg-s 1 nimetatud toimingud kestavad kauem kui 48 tundi, peetakse

§ 15lg 6 kohaselt taotleja kinni halduskohtu loal.

Siinkohal märgib 3 ringkonnakohus, et varjupaigataotleja kinnipidamiseks on piisav ka ainult ühe

§ 361

lg-s 2 toodud aluse esinemine, vajalik ei ole, et kõik alused esineksid üheaegselt.

1. Kaebaja esitas PPA-le varjupaigataotluse esmakordselt
2. oktoobril 2013, puudusteta varjupaigataotluse
3. oktoobril
4. Seega tuleb isikut käsitada varjupaigataotlejana

§ 3

lg 1 mõttes, mille kohaselt on varjupaigataotleja välismaalane, kes on esitanud varjupaigataotluse, mille suhtes ei ole Politsei- ja Piirivalveamet otsust teinud. Samalaadne mõistemääratlus on antud ka EL direktiivi 2005/85 art 2 p-s c. 9. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal puudub isikut tõendav dokument või muud dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et isik on see, kes ta väidab end olevat. Järelikult esinevad

§ 361

lg 2 p-des 1 ja 2 toodud alused, mille kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ning isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et isiku tuvastamiseks ei pea ilmtingimata pöörduma isiku väidetava päritoluriigi võimude poole, vaid võimalik on kasutada ka alternatiivseid võimalusi.

§ 136võimaldab isiku tuvastada ka muude tõendite põhjal.

1. EL direktiivi 2008/115 põhjenduste p 9 kohaselt kooskõlas EL direktiivi 2005/85 põhjenduste p-ga 2 ei tohiks kolmanda riigi kodanikku, kes on liikmesriigis varjupaika taotlenud, käsitleda liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibiva isikuna seni, kuni on jõustunud taotluse kohta tehtud eitav otsus või otsus, millega lõpetatakse tema õigus viibida riigis varjupaigataotlejana. Samas ei saa viidatud regulatsioonist järeldada, et varjupaigataotleja suhtes ei saaks teatud asjaolude esinemisel esitada taotlust isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Direktiivi 2008/115 art 18 lg 1 kohaselt ei pea liikmesriigid isikut kinni ainult sel põhjusel, et viimane on varjupaigataotleja. Käesoleval juhul ei ole selle reegli vastu eksitud. Kinnipidamise aluseks ei ole fakt, et kaebaja on varjupaigataotleja, kuna käesoleval juhul esinevad seaduses sätestatud alused isiku kinnipidamiseks. Lisaks on Euroopa Kohus
2. mai
3. a otsuse p-s 49 kohtuasjas nr C-534/11 leidnud, et „ [d]irektiivi 2008/115 artikli 2 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 9 tuleb tõlgendada nii, et seda direktiivi ei kohaldata kolmanda riigi kodanikule, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset vastavalt direktiivile 2005/85, niikaua kuni kulgeb ajavahemik nimetatud taotluse esitamisest kuni selle taotluse osas esimese astme otsuse langetamiseni või vajadusel kuni nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse tulemuse selgumiseni.“ Kaebaja varjupaigataotlust alles menetletakse, st varjupaigataotlust ei ole ei rahuldatud ega ka rahuldamata jäetud, mistõttu kohaldub eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu otsuses väljendatud seisukoht ka käesoleva juhtumi suhtes.
4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on täidetud ka

§ 361

lg 2 p-d 4 ja 5, mis sätestavad, et varjupaigataotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, ei ole PPA-l võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda ilma, et kaebajat kinni ei peetaks, sest

§ 18

lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige

§ 4

lg-des 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-des 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine. Ilmselt on tarvilik sooritada ka vajalikke menetlustoiminguid. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isiku vabaduses viibides ei ole välistatud, et isik põgeneb Eesti Vabariigist. Sellise järelduse tegemiseks annavad alust eelkõige kaebaja enda sõnad, mille kohaselt oli tema eesmärgiks jõuda ükskõik millisesse Euroopa riiki, kus 4 austatakse inimõigusi (tl 6). Sudaanist Euroopasse põgenemise tingis kaebaja sõnutsi sõjalise konflikti puhkemine tema kodumaal

1. aastal. Selle käigus on hukkunud massiliselt inimesi. Kuna kaebaja viibis enne päritoluriigist lahkumist seal ligi kümme aastat, mille jooksul sõjaline konflikt ei vaibunud, võib niivõrd pikalt sõjakoldes veedetud periood ja alles käesoleval aastal sealt lahkumine pigem viidata sellele, et Euroopasse rännati pelgalt paremate elutingimuste otsimiseks. Kuigi ei ole välistatud, et isiku elu ja tervis võivad tema kodumaal ohus olla, leiab ringkonnakohus, et kui isikul esineks reaalne ja tungiv kaitsevajadus, oleks varjupaigataotlus esitatud juba Türgi Vabariigis või Vene Föderatsioonis. Usutavad ei ole kaebaja väited, et nimetatud riikides ei austata inimõigusi. Kaebaja ei ole viidanud mitte ühelegi asjaolule, mis võimaldaksid jõuda teistsugusele järeldusele. Kaitse saamiseks ei pea isik ilmtingimata saabuma Euroopa Liidu liikmesriiki. On selge, et varjupaigataotluse esitamine võimaldab isikul vältida enda riigist väljasaatmist, eriti veel olukorras, kus varjupaigataotluse menetlemine on häiritud andmete nappuse tõttu. Antud juhul puuduvad praktiliselt igasugused tõsikindlad andmed, mis võimaldaksid järeldada, et isik on tõepoolest sõjapõgenik ja tema varjupaigataotlus on esitatud kaebaja poolt väidetud asjaoludel.
2. Kohaldatav meede ei ole ebaproportsionaalne. Võimalik oleks isik paigutada majutuskeskusesse (

§ 34

lg 1) ja kohaldada isiku suhtes

§ 29

lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmeid, kuid taoline variant ei teeniks niivõrd efektiivselt PPA poolt taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib takistada isiku korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist.

§ 364

lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest § 361 lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemisel. Kui PPA suudab edasise menetluse käigus tuvastada isikuga seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja vastava otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt.

1. Käesolevas asjas ei ole asjakohane määruskaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt ei tohi ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art 31 p 1 järgi kohalda karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist. Nimelt ei kuulu haldusasju menetleva kohtu pädevusse kriminaalmenetluse alustamise õiguspärasuse ja otstarbekuse analüüsimine.
2. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata. Agu Timmi Tiit Lõhmus 5 Maili Lokk