3-13-1433/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. detsember 2013, Jõhvi Kohtuasja number 3-13-1433 Kohtuasi J.K.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 29.05.2013 käskkirja nr 1994-k osaliseks tühistamiseks ning saamata jäänud töötasu ja lõpparvega viivitamise eest ühe kuu ametipalga välja mõistmiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: J.K., esindaja Deniss Matvejev Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet, esindaja Anu Toomemägi Asja läbivaatamine Kohtuistung 18.11.2013 RESOLUTSIOON
2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 29.05.2013 käskkiri nr 1994-k arvutuste aluseks võetud töötasu määratlemise osas.
3. Teha Maksu- ja Tolliametit kohustuseks arvutada J.K.ile ebaseadusliku vabastamise tõttu teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstud hüvitis viie tööpäeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest 1220 euro suurusest töötasust lähtuvalt ümber ning maksta seni maksmata osa välja.
4. Mõista Maksu- ja Tolliametilt J.K.i kasuks menetluskuluna välja 881,33 eurot (kaheksasada kaheksakümmend üks eurot ja 20 senti).
5. Muus osas jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulu tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 16.01.
6. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. 28.03.2012 koostati Maksu- ja Tolliametis käskkiri nr 335-k (tl 117), mille punktis 1 vabastati alates 01.04.2012 seoses koondamisega teenistusest juriidilise osakonna jurist J.K. ning punktis 2 otsustati maksta talle välja hüvitisena 10 kuu ametipalk, etteteatamistähtajast puudu jäänud aja eest 18 tööpäeva palk ja hüvitis 20,7 kalendripäeva kasutamata jäänud puhkuse eest. Tallinna Halduskohtu 23.05.2013 kohtuotsusega (tl 21-22) tühistati selle korralduse punkt 1, ennistati J.K. teenistusse ning kohustati Maksu- ja Tolliametit välja arvutama ja maksma talle tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. 24.05.2013 koostatud käskkirjaga nr 1989-K (tl 6) luges Maksu- ja Tolliamet J.K.i teenistuse juriidilise osakonna juristi ametikohal tähtajatult ning põhipalgaga 1220 eurot kuus arvates 24.05.2013 jätkuvaks. 28.05.2013 käskkirjaga nr 1992-K (tl 7) vabastas Maksu- ja Tolliamet J.K.i tema vastava taotluse (tl 45) alusel teenistusest, luges teenistussuhte viimaseks päevaks 26.05.2013 ning otsustas maksta hüvitist 0,28 kasutamata jäänud puhkusepäeva eest. 29.05.2013 koostati Maksu- ja Tolliametis käskkiri nr 1994-k (tl 8-9) , millega otsustati maksta J.K.ile teenistusest sunnitult puudutud aja eest perioodi 01.04.2012 kuni 23.05.2013 eest välja hüvitis summas 1388, 10 eurot. Käskkirja kohaselt võeti hüvitise määramisel aluseks 539,08 euro suurusest palgast lähtuv töötasu, millest arvestati maha teenistusest vabastamisel makstud hüvitised ja Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse AS töölepingu alusel saadud töötasu kokku 6753,30 euro ulatuses. Veel on kohtutoimikusse esitatud haldusasja nr 3-12-846 kohtuistungi protokoll (tl 10-16), Eesti Töötukassa otsuse projekt (tl 20) ning Maksu- ja Tolliameti kohtujuristide töötasustamist käsitlevad dokumendid (tl 17, 38-44 ja 47-55). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
8. 02.07.2013 koostas J.K. kaebuse (tl 2-5), milles palus Maksu- ja Tolliametis tema kohta 29.05.2013 tehtud käskkirja nr 1994-k tühistamist arvutamise aluseks võetud tasu ja teiselt tööandjalt saadud töötasu maha arvamise osas, 1220 euro suurusest tasust lähtuva hüvitise arvutamisele kohustamist ning saamata jäänud töötasu ja lõpparve viivitamise eest ühe kuu palga väljamõistmist. Kaebaja leidis, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ja loonud tema suhtes karistusliku olukorra. Neid seisukohti põhjendas ta väidetega, et tema palk oli kuni koondamiseni 1220 eurot, sest lisaks käskkirjas nimetatule sai ta veel ka 626,92 euro suurust lisatasu, et teenistusse jäänud juristide palgad ei muutunud väiksemaks, vaid neid suurendati, et Eesti Töötukassa kavatseb temalt sisse nõuda lisatasu arvestusega määratud keskmise palga suuruse kindlustushüvitise ning et Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse AS sõlmitut töölepingu tingimused olid talle ebasoodsad ja sealt saadud töötasu mahaarvamine seetõttu vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega. Hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest väitis ta tulenevat asjaolust, et 29.06.2013 kanti talle tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest üle mitte täies ulatuses. 18.10.2013 koostatud täienduses (tl 91-92) selgitas kaebaja, millistel põhjustel oli ta sunnitud vastu võtma töökoha Eesti Energia AS tütarettevõttes, mis ootas teda ees peale ennistamist teenistusse asumisel ning esitas seisukohad vastustaja väidetele lisatasu, alusetu rikastumise ja väljapressemise kohta.
9. Maksu- ja Tolliameti seisukohas (tl 33-37) ei nõustutud kaebusega, paluti see rahuldamata jätta, selgitati vaidluse põhjustanud lisatasu maksmise põhimõtteid ning leiti, et kaebajat pole koheldud teiste töölt eemal olnud teenistujatega võrreldes erinevalt, vaid on välditud tema alusetut rikastumist. Seejuures viidati asjaolule, et tal polnud tegelikult kavatsust teenistusse jääda, sest teenistusse asumise päeval esitas ta lahkumisavalduse. Lõpparve maksmisega seotud hüvitise osas leiti, et seda pole õige seostada kohtuotsuse järgse hüvitisega, viidati võimatusele maksta lõpparve välja puhkepäevale langenud teenistuse viimasel päeval ning väideti, et 27.06.2013 tasuti viivituses oldud päevade eest 166,36 eurot.
10. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema esindaja kaebuse väidete ja taotluste juurde ning esitasid kokku 1365 euro suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ja kuludokumendid (tl 120-124). J.K. selgitas, et on lõpparvega viivitamisel silmas pidanud seoses kohtuotsusega maksmisele kuuluvaid summasid, jäi selle juurde, et teisest töökohast saadut poleks tohtinud üldse arvesse võtta ning lisas, et kindlustushüvitisega seoses pole veel mingeid mahaarvamise teostatud. Ka Maksu- ja Tolliameti esindaja jäi esitatu juurde, palus kaebust mitte rahuldada, pidas menetluskuluna küsitud summat põhjendamatult suureks ning selgitas, et tulemusliku töö eest makstava tasu jäeti kaebajale määramata, kuna tema töötulemust polnud võimalik millegagi mõõta. Ta väitis, et kui kaebajat ei oleks koondatud, poleks ta Narva jäämise korral vähenenud töökoormuse tõttu lisatasu saanud, Tallinna koha vastuvõtmisel oleks see aga ilmselt määratud. 21.11.2013 edastas kaebaja Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määruse nr 322 §-le 3 ja Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-66-12 punktile 16 toetudes Jõhvi kohtumajja täiendava nõude ja kuludokumendid 310,70 euro suuruse menetluskulu kohta (tl 131-134). KOHTU PÕHJENDUSED
11. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, milline töötasu täpselt peab olema aluseks ennistatud ametnikule teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu arvutamisel, kas vaidlusaluse juhtumi puhul on olemas alus teiselt tööandjalt saadud töötasu mahaarvamiseks ning kas vastustaja on kaebaja lõpparve väljamaksmisel õigusvastaselt viivitanud.
12. Kaebaja teenistusest vabastamise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduse § 135 lg 1 nägi ette, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda lisaks enda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamisele ja teenistusse ennistamisele ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Seejuures ei olnud aga määratletud, mida täpselt tuleb silmas pidada teenistusest sunnitult puudutud ajaga seotud tasu all. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-52-10 seda puudust käsitlenud ja asunud seisukohale, et selleks on tasu, mis jäi isikul teenistusest sunnitud eemalviibimise tõttu saamata. Samas on ta viidanud veel ka oma varasemale järeldusele, mille kohaselt ei tohi väljamõistetav tasu olla väiksem ebaseaduslikult vabastatud isiku enda või tema asemele võetud ametniku ametipalgast. Lisatasude arvesse võtmise suhtes pole Riigikohus küll seisukohta võtnud, kuid eelnevalt osundatu seab ametipalga üksnes miinimumiks ega välistada nende arvamist väljamõistmisele kuuluva tasu hulka. Nii on sellest ilmselt aru saanud ka vastustaja, sest kaebajale väljamakstud hüvitise väljaarvutamisel on arvestatud nii palgaastme 20%-lise suurenduse kui staaži eest makstava lisatasuga. Arvestusest on välja jäetud üksnes nõutavast tulemuslikuma töö eest makstav 626,92 euro suurune lisatasu. Maksu- ja Tolliameti kohtujuristide töötasustamise kohta toimikusse esitatud dokumendid kinnitavad, et nimetatud põhjusel maksti igakuulist personaalset lisatasu valdavale enamikule juristidest ja see moodustas kuni 31.03.2013 arvestatava osa nende töötasust. Vastustaja väidab küll, et kaebajal puudus selle määramist võimaldav töösooritus ning juhul kui teda ei oleks koondatud, poleks ta Narva jäädes seda lisatasu vähenenud töökoormuse tõttu enam saanud. Samas möönis ta aga ka, et Tallinnasse asumise korral oleks see lisatasu talle määratud. Haldusasja nr 3-12-846 kohtuotsusega tuvastas Tallinna Halduskohus, et kaebaja teenistusest vabastamise ajal oli Maksu- ja Tolliameti juriidilises osakonnas toimunud juristide ametikohtade vähenemine kümne ametikoha võrra ning tekkinud koondamissituatsioon. See koos Narva piirkonna töökoormuse vähenemise kohta esitatud väidetega lubab eeldada, et suure tõenäosusega poleks saanud osalise koormusega juristi ametikoht Narvas kuidagi alles jääda ja ka haldusasjana nr 3-13-846 registreeritud kaebuse rahuldamise põhjustanud ametnike võrdlemata jätmises seisnenud puuduse kõrvaldamine ei oleks saanud tekitada olukorda, et kaebaja jätkab teenistust senisest enam kui poole väiksema töötasu eest just Narvas. Nimetatud haldusasja kohtuistungi protokollis kajastatud seletuste nähtuvalt oli kaebajale võimalik pakkuda juristi ametikohta Tallinnas ning ta oleks enda kinnitusel selle vastuvõtmist ka kaalunud. Ametlikku pakkumist talle siiski ei tehtud ja seetõttu ei kinnita miski, et kui poleks toimunud ebaseaduslikku teenistusest vabastamist, ei oleks tema töötasule teenistuse jätkamisel lisandunud tulemusliku töötamise eest makstavat lisatasu ning saadav palk olnuks väiksem kui 1220 eurot kuus. Seega ei lähtu kaebajale määratud hüvitis tema tegelikult saamata jäänud töötasust ning kaebuse vastav nõue on igati põhjendatud.
13. Lisaks teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstud hüvitise arvutamise aluseks võetud tasudest personaalse lisatasu väljajätmisele ei pea kaebaja Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-85-11 seisukohtadele toetudes õigeks ka seda, et talle välja makstud summast on maha arvatud töötasu, mille ta sai Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse AS-s töötamise eest ajavahemikul 14.05.2013 kuni 23.05.
14. Viidatud lahendis on Riigikohus leidnud, et avaliku teenistuse seaduse § 135 lg 1 nimetatud hüvitis on oma olemuselt hüvitis tekitatud kahju eest, selle alusel on tasu väljamõistmine eesmärgipärane ulatuses, mis ei tooks kaasa isiku põhjendamatut rikastumist ning seetõttu on makstavast hüvitisest võimalik maha arvata tasu, mille on isik teenistusest puudutud ajal saanud oma tööjõu teistsuguse kasutamisega. Vastavaid mahaarvamisi pole põhjendatuks peetud üksnes juhul, kui töö teise tööandja juures oli ametniku jaoks kulukam, oluliselt koormavam või ebasoodsam võrreldes tööga ametikohal, millelt ta õigusvastaselt vabastati. Käesoleval juhul ei võimalda kaebaja väited midagi niisugust järeldada. Ta küll märgib, et Eesti Energia Tehnoloogiatööstuse AS-ga sõlmitud tööleping on tähtajaline, väiksema töötasuga ja seetõttu varasema ametikohaga võrreldes ebasoodsam, kuid on talle väidetavalt soodsama teenistussuhte Maksu- ja Tolliametiga juba teenistusse ennistamise järgsel esimesel tööpäeval koheselt omal soovil lõpetanud. See ning asjaolu, et kaebuse esitamise ajal töötas ta enda väidetel jätkuvalt just selle tööandja juures kinnitab, et tegelikult ei ole see töötamine oluliselt koormavam ega ebasoodsam ning ennistamise hetkeks ei olnudki tal enam tõsist soovi endisel ametikohal jätkamiseks. Olukorda ei saa kuidagi muuta ka väited, et kohtuotsuse kuulutamisele järgnenud päeval teenistusse naasmisel ei olnud ta oodatud. Seega puudus tõsiselt võetav alus teise tööandja käest saadud töötasu arvestamata jätmiseks ning vastustaja on selle kaebajale makstavast rahasummast igati õiguspäraselt maha arvanud.
15. Veel pole kaebaja rahul sellega, et vastustaja pole siiani välja maksnud kõiki tema arvates haldusasja nr 3-12-846 kohtuotsuse alusel maksmisele kuuluvaid summasid, peab seda lõpparvega viivitamiseks ning soovib saada sellekohast hüvitist. Lõpparve maksmisega seonduv oli kaebaja teenistusest vabastamise ajal reguleeritud kuni 31.03.2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse §-s
16. Sätestatu kohustas ametiasutust maksma lõpparve välja teenistusest vabastamise päeval ja nägi viivituse puhul ette kuni ühe kuu ametipalga maksmise. Praegu sisaldub sama põhimõte alates 01.04.2013 kehtiva avaliku teenistuse seaduse §-s
17. Sätestatust ei tulene võimalust samastada lõpparvet nende rahasummadega, mis kuuluvad väljamaksmisele õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral. Viimatinimetatu aluseks on vastav kohtuotsus ja seetõttu saab ka viivitus tuleneda vaid selles määratud tähtaja rikkumisest. Käesoleval juhul on Tallinna Halduskohus küll otsustanud, et kaebajale tuleb välja maksta tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, kuid selle välja arvutamise on jäetud vastustaja peale. Mingeid kindlaid tähtaegu pole määratud ja puudub ka halduskohtumenetluse seadustiku § 247 lg 1 kohane eraldi kohtumäärus lahendi viivitamata täidetavaks tunnistamise kohta. Seega ei ole toimunud lõpparve maksmisega viivitamist avaliku teenistuse seaduse mõttes ning kaebuse vastav nõue on alusetu.
18. Eeltoodust tulenevalt kuulub J.K.i kaebus rahuldamisele osaliselt. Maksu- ja Tolliameti 29.05.2013 käskkiri nr 1994-k tuleb selles kajastatud hüvitise summa arvutamisel aluseks võetud ebaõige töötasu osas tühistada ja mõista kaebaja kasuks välja teenistusest sunnitult puudutud aja eest seni veel väljamaksmata tasu. Kuna on võimalik, et kohtu käsutuses pole kõiki väljamõistetava summa kindlaksmääramiseks vajalike andmed, jätab kohus selle täpne väljaarvutamise talle halduskohtumenetluse seadustiku § 167 lg-s 1 antud õiguse alusel vastustaja ülesandeks. Vastustaja peab teenistusest sunnitult puudutud aja eest kaebajale makstava hüvitise hiljemalt ühe nädala jooksul peale kohtuotsuse jõustumist kohtu eelnevate järelduste kohaselt 1220 euro suurusest töötasust lähtuvalt uuesti välja arvutama ja seni maksmata osa välja maksma. Muude nõuete osas ei ole kaebus põhjendatud ning jääb rahuldamata.
19. Kaebaja menetluskulud koosnevad tema taotlustest nähtuvalt kokku 1522,50 euro suurusest õigusabi kulust, 70 euro suurusest esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulust, kaebaja ja esindaja kokku 64 euro suurustest päevarahadest ning 19,2 euro suurusest ühisest sõidukulust. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 11 ja § 109 lg 6 võimaldavad välja mõista üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu ning jätta kulu täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui nende väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Arvestades asjaolu, et kaebaja puhul on tegemist kohtumenetlust hästi tundva juristiga, ei ole taotlustesse märgutud 1522,50 euro suurune õigusabi kulu kuidagi põhjendatud. Vaieldamatult on ka õigusteadmistega kaebajal õigus palgata endale lepinguline esindaja, kuid käesoleva asja suhteliselt vähesest keerukusest ja mahust lähtuvalt, saab vastavat kulutust vajalikuks, põhjendatuks ja mõistlikuks pidada vaid 1000 euro ulatuses. Menetluskulude taotluse ühe alusena nimetatud Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määrusega nr 322 kehtestatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ reguleerib selle § 1 tulenevalt halduskohtumenetluse osas üksnes eksperdi, kohtuvälise tõlgi ja tunnistaja kulude hüvitamisega seonduvat ega ole seetõttu kohaldatav. Seega puudub kaebaja ja esindaja päevaraha nõudel alus. Teise alusena viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-66-12 punktis 16 kajastatud seisukoht võimaldab esindaja istungile sõitmise ajakulu taotluses märgitud 48 kilomeetri kaugusel asuvasse kohtumajja hüvitada vaid kokku 30 euro ulatuses. 19,20 euro suuruse sõidukulu nõue on põhjendatud ja mõistliku suurusega. Kaebuse rahuldatud osa moodustab ligikaudu 84 % kaebaja nõude kogusummast. Seetõttu peab Maksu- ja Tolliamet halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 2 tulenevalt hüvitama kaebaja 1000 euro suurusest põhjendatud õigusabi kulust, 30 euro suurusest kohtuistungile sõitmise ajakulust ja 19,20 euro suurusest sõidukulu koosneva kokku 1049,20 euro suuruse menetluskulu 881,33 euro ulatuses. Maksu- ja Tolliamet oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente ei esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane