KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 4. detsember 2013. a.

) § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud määras alates

1. märtsist
2. a. kuni põhivõla tasumiseni. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled
3. augustil
4. a. frantsiisilepingu kaubamärgi Sushi Cat ja sellega seotud intellektuaalse omandi kasutamiseks. Frantsiisileping andis kostjale õiguse pakkuda Sushi Cat kaubamärgi all toitlustusteenust. Pooltel puudub vaidlus selles, et enne kirjaliku frantsiisilepingu sõlmimist oli neil sõlmitud suuline frantsiisileping.
5. augustil
6. a. sõlmisid hageja ja temaga seotud isikud ühelt poolt ning kostja ja kostjaga seotud isikud teiselt poolt kokkuleppe, mille eesmärgiks oli lahendada frantsiisisuhte täitmisest tulenev vaidlus. Kokkuleppe punktist 15 nähtuvalt on hagejaga seotud isikud andnud kostjale ühiselt laenu summas, mille ligikaudne suurus on 25.000 eurot. Lepinguosalised leppisid kokku, et lõplik laenusumma püütakse kinnitada enne
7. oktoobrit
8. a. Laenu pidi kostja tagasi maksma hageja pangakontole igakuiste maksetena alates
9. novembrist
10. a. Makse suurus pidi moodustama 3% eelmise kuu käibest, kuid ei tohtinud olla väiksem kui 300 eurot kuus. Kostja ei ole tõendanud, et
11. augusti
12. a. frantsiisileping ja kokkulepe on kostjat ebamõistlikult kahjustavad tüüplepingud. Hageja on väitnud, et lepingutingimuste üle toimusid rasked läbirääkimised. Kostja ei ole tõendanud, et lepingu tingimused ei olnud eraldi läbi räägitud ning et kostja ei olnud võimeline mõjutama lepingu sisu. Pooltel puudub vaidlus selles, et
13. augusti
14. a. kokkuleppe punktis 15 märgitud laenusumma hõlmab nii rahalisi ülekandeid kostjale kui ka kostja arvete tasumist ja kostja kulude kandmist.

§ 396lg.

2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Hageja väitel läksid laenusumma sisse kõik summad, välja arvatud tööraha vaidlusaluste remontööde teostamise eest (s. o. summa, mida hageja nõuab käesolevas hagis). Kostja väitel lepiti üheks laenuks kokku kõik selleks ajaks tekkinud võlasuhted. Lepingupunkti 15 sõnastusest ilmneb, et kostjale on antud ühiselt laenu ligikaudu 25.000 eurot. Sellest sõnastusest tuleneb, et punktis 15 märgitud (ja hiljem täpsustamisele kuuluv) laenusumma hõlmab kõiki summasid, mida selleks ajaks kostjale või kostja eest on tasutud. Kokkuleppes ei ole ühtegi viidet sellele, et kostjal võiks peale punktis 15 märgitu olla laenuandjate ees veel mingeid võlgnevusi. Kui laenusummast oleks jäetud mingid summad välja, siis oleks seda lepingus ka sõnaselgelt kajastatud. Seda eriti olukorras, kus lepingu sõlmimise eesmärgiks oligi frantsiisisuhtest tekkinud vaidluste lahendamine.

1. detsembril
2. a. on hageja esitanud kostjale frantsiisilepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega ütles frantsiisilepingu üles alates
3. detsembrist
4. a. Hagiavalduse kohaselt on frantsiisisuhte ülesütlemise üheks aluseks see, et kostja rikkus dokumentide esitamise kohustust. Tulenevalt frantsiisilepingu punktist
5. 3 peab kostja võimaldama hagejal igal ajal tutvuda kõikide äritegevusega seonduvate ja tegevuskohas frantsiisivõtja tegevuse kohta käivate andmetega, mida frantsiisiandja võib tema poolt määratud vormis nõuda.
6. septembri
7. a. e-kirjas on hageja palunud kostjat esitada muuhulgas järgmised dokumendid: kassaraamat, septembri ja augusti bilanss ja 4

§ 114lg.

1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg.

§ 116lg.

6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. Vastavalt

§ 116lg.

2 punktile 5 on olulise lepingurikkumisega tegemist eelkõige juhul, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.

§ 196lg.

1 kohaselt võib kestuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda eelkõige, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

§ 196lg.

2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Frantsiisilepingu punkti

1. 4 (b) kohaselt võib lepingu üles öelda, kui pool on andnud rikkumise lõpetamiseks teisele poolele tähtaja vähemalt 14 päeva ja rikkuv pool ei ole tähtajaks rikkumist lõpetanud. Kuna kostja ei esitanud dokumente ka pärast täiendavat tähtaega, siis on kostja frantsiisilepingut oluliselt rikkunud ja hagejal oli õigus frantsiisileping erakorraliselt üles öelda. Ka frantsiisilepingu p.
2. 2 kohaselt võib kumbki pool lepingu korraliselt üles öelda, teatades teisele poolele kolm kuud ette. Seega, kui hagejal oleks puudunud alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, saaks hageja
3. detsembri
4. a. frantsiisilepingu ülesütlemise avaldust käsitleda lepingu korralise ülesütlemise avaldusena, mistõttu oleks sellisel juhul frantsiisileping lõppenud kolme kuu möödumisel ülesütlemisavalduse saamisest. Arvestades
5. augusti
6. a. kokkuleppe eesmärki ja selle tingimusi, saab
7. augusti
8. a. kokkulepet käsitleda frantsiisilepingu osana. Kokkuleppe punktis 15 sisaldub ka laenuleping. Frantsiisilepingu ülesütlemisega ütles hageja üles ka frantsiisilepingus sisaldunud laenulepingu. Vaidlust ei saa olla selles, et kostja sai laenu frantsiisilepingu täitmiseks. Laenuandjate huvi laenu anda ning laenuvõtja huvi laenu võtta oli seotud üksnes frantsiisisuhtega. Ilma frantsiisilepinguta ei oleks olnud ka laenusuhet. Lisaks nähtub hageja tahe laenuleping üles öelda ka
9. detsembri
10. a. ülesütlemisavaldusest, milles hageja nõuab laenu tagastamist. Tulenevalt

§ 196

lõikest 4 ja § 189 lõikest 1 tuleb lepingu ülesütlemise korral kostjal laen tagastada. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 6370 eurot. Kokkuleppe punkti 15 kohaselt oli laenusumma ligikaudu 25.000 eurot. Kostja selgitas

1. märtsi
2. a. istungil, et laenust on tagastatud 6085, 68 eurot. Seega on 6370 eurot igal juhul tagastamata. Kuna hageja nõue 6370 euro väljamõistmiseks on põhjendatud ainuüksi seetõttu, et selles summas on laen tagastamata, siis puudub asja lahendamiseks vajadus tuvastada, kas oli sõlmitud kokkulepe sushirestoranis tehtud remonttööde eest tasumiseks ning hinnata vastavaid tõendeid. Samal põhjusel ei ole vaja tuvastada, kui suur on laenusumma täpne suurus. Kuna kostja on viivitanud põhivõla tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis ajavahemiku eest
3. jaanuarist kuni
4. märtsini
5. a. summas 110, 84 eurot. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 5

§ 113lg.

1 teises lauses sätestatud määras alates

1. märtsist
2. a. kuni põhivõla tasumiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg. 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asja lahendamise tulemust, tuleb kõik menetluskulud jätta 1% ulatuses hageja ja 99% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kui ringkonnakohus leiab, et asja õigeks otsustamiseks on vajalik tunnistajate ärakuulamine ja maakohtu poolt käsitlemata tõendite uurimine, tuleb asi saata maakohtule tagasi. Maakohus on jätnud lahendamata nõude, mille hageja esitas ning lahendanud selle asemel hoopis teise nõude. Hageja on alates nõude esmakordsest esitamisest nõudnud kostjalt raha konkreetsete kostja huvides tehtud tööde eest (vaieldav on olnud nende väärtus, samuti kokkuleppe olemasolu nende teostamiseks tasu eest; kostja on pidanud neid valdavalt frantsiisiandja kohustuste täitmiseks ja sõprade poolseks abistamiseks tasu eelduseta). Hagi aluse lahutamatuks osaks on olnud hageja tehtud tööd, mitte laenukokkulepe 25.000 eurot. Hageja selge positsioon on olnud, et tööde eest tuleb tasuda lisaks laenukokkuleppele, s. t. hageja eesmärk on olnud kostjalt kasseerida mitte ainult 25.000 eurot laenuna, vaid tööde eest veel lisaks 6370 eurot.
3. novembril
4. a. esitatud hagi täpsustuse mõtteks on hageja soov veenda kohut, et tööde eest nõutav raha ei sisaldu laenukokkuleppes, vaid tasumisele kuuluvad mõlemad eraldi. Isegi hageja nn. alternatiivne käsitlus seob rahalise nõude tööde sisaldumisega laenus, mitte laenuga üldiselt (laenusuhte aluseks olid hageja enda poolt määratletuna valdavalt hagejaga seotud isikute poolt kostjale antud raha ja kostja eest kantud kulutused). Kohus on täielikult jätnud uurimata hageja nõude aluseks olevad põhilised asjaolud (s. h. tööde väärtus; võimaliku maksekohustuse vähenemine seoses tegelikult kandmata käibemaksukulu sisaldumisega tööde hinnas; kostja enda poolt tehtud tööde võimalik nõuet vähendav mõju; tõendid (eelkõige e-kirjavahetus hageja ja kostja vahel), mis näitavad, et tööde eest tasumist ei olnud kokku lepitud, s. h. kostja väidetav, ebaselge kuupäevaga e-kiri, mille kohta hageja teenusepakkuja ei saa kinnitada ei selle saatmist kostja ega vastuvõtmist hageja poolt). Selle asemel on maakohus abstraktselt välja mõistnud hageja nõutud summa laenukokkuleppe alusel, täpsustamata isegi, milline osa laenusuhtes sisalduvatest kuludest seal sisaldub. Maakohus ei ole arvestanud, et ka laenukokkuleppe summa on vähemalt osaliselt vaidlusalune küsimus. Täiesti vastuseta jäi küsimus, kas hageja poolt seoses tööde tegemisega seotud rahaline nõue on kohtu arvates põhjendatud või mitte. Ometi oli see nii kohtueelses menetluses esitatud nõude kui haginõude põhisisuks. Õige on maakohtu järeldus, et
5. augusti
6. a. lepingu punktis 15 kokku lepitud laenusuhte väliselt ei saanud hageja ühtegi selleks hetkeks tekkinud nõuet kostja vastu realiseerida. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et toimingud, mis laenukokkuleppe kohaselt tuli hageja poolt teha, on hagi aluseks olevate tööde osas tegemata, s. t. hageja ei ole teinud mingisugust tahteavaldust selleks, et tööd laenukokkuleppe hulka lülitada. Kui maakohus leidis, et laenukokkuleppe väliselt ei saanud hagejal nõudeid olla, tulnuks arvestada hageja vastava tahteavalduse puudumist (nii
7. a. kui kogu menetluses), et tööde eest nõutavat summat laenukokkuleppe alusel fikseerida. Enne, kui maakohus sai leida, et hageja esitatud nõue tehtud tööde eest on saanud laenukokkuleppe osaks, oleks kohus vältimatult pidanud tegema kindlaks, et nõue üldse eksisteerib (kas oli kokkulepe, kas kokkulepe oli tasuline, kas tööd tehti vastavalt 6

üldsätetega (§ 114, 116, 196 jne.), mille osas on pooled lepingus ilmselt avaldanud tahet seadusest erinevalt kokku leppida. Pooled leppisid lepingu punktis 1 kokku määratleda frantsiisilepingus selle olulised rikkumised ja selle eesmärgiks oli näha erineva raskusastmega rikkumiste osas ette erinevad õiguslikud tagajärjed. Frantsiisilepingu ülesütlemise eelselt tulnuks pooltel vastavalt

1. augusti
2. a. lepingu punktile 1 leppida kokku, mis on need olulised lepingurikkumised, mis annavad aluse frantsiisilepingu ülesütlemiseks. Sellist kokkulepet ei ole hageja soovinud sõlmida. Nii ei saa frantsiisilepingu p.
3. 4 (b) kohaldamisel lähtuda mistahes rikkumisest, vaid tuleb arvestada võimalusega, et ka seda sätet soovisid pooled pidada kohalduvaks vaid frantsiisilepingu oluliste rikkumiste korral. Hageja ei esitanud kohtule nõuet lahtiste lepingutingimuste määratlemiseks

§ 26lg.

9 p. 1 alusel ja kohus ei ole neid ka määratlenud. Menetluses ei ole oluliste frantsiisilepingu rikkumiste võimalikku loetelu üldse käsitletud, need on jätkuvalt kindlaks 7

§ 26lg.

9 p. 1 alusel nõude oluliste rikkumiste kindlaksmääramiseks, on küsitav, kas lepingu olulisest rikkumisest saab rääkida enne nende määratlemist. Kostjal ei olnud kokkuleppe puudumisel selgust, millised rikkumised võivad kaasa tuua lepingu ülesütlemise ja ta ei saanud oma tegevuses sellega arvestada. Frantsiisilepingu puhul oleks ilmseks oluliseks rikkumiseks, näit., kaubamärgi kahjustamine. Tähtsusetu aruande väidetav tähtajal esitamata jätmine olulise rikkumisena ei ole sugugi ilmne. Maakohtu järeldus, et kui kohustus on lepingus kokku lepitud, on see ka oluline, eirab

1. augusti
2. a. lepingu punktis 1 sisalduvat kokkulepet. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud kostja esitatud väidet, et majandusinfo kostja tegevuse kohta oli hagejale kättesaadav läbi elektroonilise kassasüsteemi, millele hagejal oli juurdepääs. Lisaks kasutas hageja ära tema ja kostja ühist raamatupidajat ning tal oli raamatupidaja mõjutamise kaudu ebaseaduslik juurdepääs kostja majandusinfole. Kuigi selline tegevus oli kostja põhiõigusi rikkuv, on vastuvõetamatu maakohtu järeldus, et salaja majandusinfoga tutvuv isik saab lepingu ülesütlemisel tugineda info talle esitamata jätmisele kui rikkumisele. Aruannetel ei olnud hageja jaoks väidetava rikkumise hetkel tähtsust, kuna nende alusel ei kuulunud veel maksmisele frantsiisitasu. Kostja on info esitamisega viivitamist põhjendanud asjatundmatu ja ebalojaalse raamatupidaja väljavahetamisega ja raamatupidamisarvestuse ülevõtmisega uue teenusepakkuja poolt, mis on olemuselt ühekordne probleem. Miks kokkulepitud viieaastase tähtajaga lepingus omab väheolulise info esitamise viibimine sellist olulisust, jääb maakohtu otsusest arusaamatuks. Hageja käitumine ei vastanud hea usu põhimõttele. Hageja tegeles juba neli päeva pärast kokkuleppe sõlmimist tegevusega, mis ei haakunud heauskse koostööga sõlmitud lepingute raames. Selle tõendamiseks taotles kostja menetluses lisaks tunnistajana V Si ülekuulamist.
3. märtsi
4. a. istungil jättis kohus rahuldamata kõik kostja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ega andnud kostjale võimalust oma väiteid tõendada. Maakohus ei ole pidanud oluliseks arvestada hageja pahausksust ja läbinähtavat eesmärki koostöö ja kokkulepped kohe pärast nende sõlmimist lõpetada. Terve
5. a. sügise keskendus hageja koostöö lõpetamisele, sealhulgas tingimustel, kus kostjale ei maksta isegi
6. augusti
7. a. lepingu punktis 4 kokku lepitud miinimumhüvitist 12.500 eurot. Muuhulgas rikkus hea usu põhimõtet hagis nõutud tööde eest eraldi tasu nõudmise alustamine pärast laenukokkuleppesse minevate kulude saatmist kostjale. Samuti ei olnud heauskne kostja koormamine alusetu leppetrahvinõudega. Kostjal oli õigus oma võimaliku aruandekohustuse täitmisest keelduda, kui hageja oli omapoolses rikkumises lepingu p. 16 ja hea usu põhimõtte alusel. Lisaks koostöö kohesele nurjamisele suunatud tegevusele oli hageja rikkumises erinevate kohustustega. Näit. ei olnud ta andnud kostjale üle frantsiisi puudutavat dokumentatsiooni. Koostöö pilootfrantsiisi avamiseks toimus mõlemapoolse kogenematuse tingimustes ja hageja poolt kohtumenetluses kujutatud standardid frantsiisile ei vasta hageja enda võimekusele ja tegelikule tegevusele. Hageja rikkumised olid tunduvalt raskemad sel ajal tähtsusetust aruandekohustusest ja rikkumiste tõttu oli kostjal

§-de 110 ja 111 alusel õigus oma kohustuse täitmisest keelduda. Hageja esitas oma nõudmised kostjale

1. septembri
2. a. e-kirjaga, samal ajal info kostja huvides soetatud vara osas oli alles hageja valduses (laenukokkuleppe osaks olevad hageja ja temaga seotud isikute poolt tehtud kulud esitas hageja kostjale
3. oktoobril
4. a.). Õige oleks olnud hinnata hageja etteheiteid sisutu pretensiooni ja ettekäändena. Maakohus jättis tähelepanuta, et
5. augusti
6. a. lepingu p. 4 nägi vara nimekirja lisamist kokkuleppele eeldatavasti mõlema poole kohustusena teha seda koostöös. Frantsiisilepingu p. 15.4 (b) kohaldamise eelduseks oli lepingurikkumise lõpetamiseks vähemalt 14-päevase tähtaja andmine. Hageja
7. septembri
8. a. e-kirjas ei anta kostjale tähtaega rikkumise lõpetamiseks (hageja vastav dokumendinõue kostjale oli esmakordne, kuigi koostöö algas juba
9. a. ja restoran avati
10. a. aprillis), vaid dokumentide 8

§ 39lg.

1 kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimusi nende kasutaja kahjuks. Vähemalt kahtlus mõlema poole tahtes laenuleppe ja frantsiisilepingu õiguslikult lahutamatuks sidumiseks on kindlasti olemas. Kuna laen ei ole muutunud täielikult sissenõutavaks ja kostja on täitnud oma maksekohustust, ei olnud maakohtul alust hagi rahuldamiseks ei põhinõudes ega viivise osas. Tüüplepinguteks olemise korral tuleb kokkulepetele rakendada

§ 39tõlgendamispõhimõtteid.

Isegi tüüplepinguteks mitteolemise korral tuleb arvestada

§ 29lg.

5 punktis 1 sätestatuga, arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid. Poolte taotletud tunnistajaid üle kuulamata jättes rikkus kohus menetlusõiguse norme. Maakohus on menetluskulud jaotanud ebaõigesti isegi siis, kui otsus hagi kohta on õige. Hageja on menetlust alustanud ja suur osa menetlusest on läbi viidud tingimustes, kus haginõudel alust ei olnud. Kohus on rahuldanud hagi, lähtudes sellest, et hagi täpsustuses on esitatud alternatiivselt nõue laenulepingu alusel. Poolte vahel ei ole vaidlusküsimuseks olnud laenusuhte olemasolu. Laenusuhet puudutavalt on osaliselt olnud vaidluse all selle summa ja küsimus, kas laenusuhe on lõppenud. Vaidluse ressurss on kulutatud suures osas küsimusele, kas hageja tehtud tööd kuuluvad tasumisele (s. h. laenulepingu väliselt), milline on neid 10