← Eesti

2-11-36488/68

Obsah (7)§ 211§ 210§ 37§ 14§ 15§ 19§ 34

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2013. a.

) § 210 lg. 1 järgi laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks ja alates 1. juulist 2010. a. kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele

§ 211

järgi kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut, kui abikaasad ei ole abieluvaralepingus enne

  1. juulit
  2. a. teisiti kokku leppinud. Samas asjaolule ja toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
  3. juulit
  4. a., tuleb

§ 210lg.

2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Seega enne

  1. juulit
  2. a. tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne
  3. juulit
  4. a. kehtinud

sätete alusel.

§ 211kohaselt kohaldatakse enne 1.

juulit

  1. a. sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates
  2. juulist
  3. a. varaühisuse kohta sätestatut. Seega alates
  4. juulist
  5. a. tuleb ühisvara jagada kehtiva

§ 37alusel.

Kuni

  1. juulini
  2. a. kehtinud

§ 14lg.

1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

§ 15lg.

1 alusel abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et elamumaa xxxxxxxxxxxxxxxxx ja Aarobolt OÜ on soetatud abielu ajal. Seega on tegemist poolte ühisvaraga, mis tuleb jagada alates 1. juulist 2010. a. kehtiva

§ 37

alusel.

§ 37lg. 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku 4

(8)lepitud teisiti. Vana

§ 19lg.

2 kohaselt sai kohus teatud juhtudel kõrvale kalduda osade võrdsusest ühisvara jagamisel, kehtivas

-s sellist võimalust enam ei ole. Kaasomandi jagamise viisid on sätestatud asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikes

  1. Kohus saab jagada ühisvara ainult viisil, mida on taotletud hagis ja vastuhagis. Pooled paluvad mõlemad jätta xxxxxxxxxxxxxx asuva kinnisasja I M ainuomandisse, kes kasutab seda kinnistut alates
  2. a. Eksperthinnangu kohaselt on kinnistu keskmine turuväärtus 125.500 eurot.

§-st 38 tulenevalt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamisel või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga.

§ 19lg.

1 kohaselt loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseks juhul, kui puuduvad

§ 19lõikes 2 sätestatud alused.

Hagis ega vastuhagis ei ole näidatud ühisvaral lasuvaid kohustusi, mida kohus peaks ühisvara jagamisel arvestama. Hagiavalduses hageja lihtsalt märgib, et ta on pärast abielusuhete lõppemist tasunud poolte ühise laenukohustuse täitmiseks oma lahusvara arvelt 72.798, 10 eurot. Kostja tõendas, et on pärast abielusuhete lõppemist ühise laenukohustuse täitmiseks tasunud 58.449, 85 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja teinud kinnistul lahusvara arvel parendusi 28.760, 24 euro ulatuses. Kostja ei vaidle kinnistu parendustele vastu, kuid selgitab kohtule, et sellest rahast on 13.770, 73 eurot hageja saanud kostja käest. Hageja ei eita kostjalt raha saamist, kuid väidab, et raha on A M andnud mitte kinnistu parendamiseks, vaid tema raviks, kuna pärast abielu lahutamist ta haigestus, tal on puue, mida kinnitavad esitatud tõendid. Ka leiab hageja, et kostja poolt antud raha on poolte ühisvara, mitte hageja lahusvara. Hageja esitatud tõendid tema tervisliku seisundi kohta pärast abielu lahutamist ei tõenda seda, et A M on andnud raha I M tervise parandamiseks. A M on väitnud, et andis raha kinnistu parendamiseks. Hageja väited, et A Milt pärast abielu lahutamist saadud raha oli poolte ühisvara, on paljasõnaline ja tõendamata. Puudub õiguslik alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest kinnistu suhtes I M kasuks 90% ulatuses. Laenuleping eluaseme soetamiseks oli sõlmitud abielu ajal. Seega lasus mõlemal poolel kohustus laenuraha tagastada, mida pooled on ka teinud. Seisuga

  1. oktoober
  2. a. on kinnistu väärtuseks 125.500 eurot. Ühe poole osa moodustab 62.750 eurot. Arvestades asjaolu, et hageja ja kostja mõlemad osalesid laenu tagastamises, tuleb summast 62.750 eurot maha võtta hageja ja kostja poolt laenukohustuse katteks tasutud vahe 14.025, 86 eurot (72.475, 72 – 58.449, 85), mis on 48.724, 14 eurot. Sellest summast (48.724, 14) tuleb maha võtta kinnistu parendamiseks hageja ja kostja poolt tehtud kulutuste vahe (28.760, 24 – 13.770, 73) 14.989, 51 eurot. 48.989, 51 – 14.989, 51 = 34.000 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel 34.000 eurot. OÜ Aarobalt osa väärtuseks on 2556, 47 eurot, millest kummagi poole osa on 1278, 23 eurot. Hageja ei ole tõendanud OÜ Aarobalt suuremat väärtust. Kostja ei ole tõendanud, et OÜ Aarobalt on likvideeritud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista OÜ Aarobalt jätmisel kostja ainuomandisse 1278, 23 eurot. Lõplikuks hüvitise suuruseks jääb 32.721, 77 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Et hageja elatisenõudest loobus, siis tuleb menetlus selles osas lõpetada otsust tegemata. Õiglane on jätta menetluskulud poolte endi kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides. Hageja apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsust muuta osas, millega kohus mõistis I Mlt A Mi kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja hüvitise 32.721, 77 eurot, vähendades seda 15.136, 56 euroni. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Maakohus rikkus kaevatava otsuse tegemisel materiaalõiguse norme (

§ 34), eksides ühisvara huvides tehtud kulude kindlaksmääramisel ja hüvitise summa arvutamisel. 5

(8)Samuti rikkus kohus menetlusõiguse norme (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg. 3, § 442 lg. 8), aktsepteerides kostja omaksvõtu tagasivõtmist. Pooled nõustusid
  1. juuni
  2. a. kohtuistungil kirjaliku menetlusega ning kohus andis kostjale tähtaja vastuse esitamiseks hagi täpsustusele ja seejärel hagejale tähtaja seisukoha esitamiseks, kuid protokollilise määrusega ei antud pooltele võimalust täiendavate tõendite esitamiseks.
  3. juuni
  4. a. seisukohas andis kostja uue hinnangu
  5. veebruari
  6. a. kohtuistungil omaksvõetud asjaolule ning hakkas väitma, et
  7. augustil
  8. a. pangale tasutud 39.609, 02 euro ja leppetrahvi 594, 13 euro puhul oli tegemist tema isiklike rahaliste vahendite, mitte poolte ühisvara müügist saadud rahaga. Kuigi hagejal puudus protsessuaalne võimalus uute tõendite esitamiseks, selgitas ta
  9. juuni
  10. a. seisukohas, et pangalaen 40.203, 15 eurot tasuti poolte ühisvara arvel. Lisaks sellele osutas hageja, et kuni
  11. novembrini
  12. a. olid pooled abielus, seega ei ole võimalik kuni selle kuupäevani pangale tasutud summasid käsitleda kostja lahusvarana. Kohus on otsuses sisalduvate arvutuste tegemisel juhindunud vaid kostja esitatud tõenditest ega ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega, samuti, miks ta peab võimalikuks kostja omaksvõtust loobumist.
  13. veebruari
  14. a. kohtuistungil võttis kostja omaks, et Peterburi korter müüdi maha ja see raha läks ka krediidi katteks. Kostja ei ole toonud esile ühtegi põhjust, mis annaks talle õiguse omaksvõtu tagasivõtmiseks ning hageja on juhtinud sellele kohtu tähelepanu. Hageja ei andnud nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmiseks, seega ei tohtinud kohus võtta kostja esitatud väiteid arvesse. Kuna esimese astme kohtu menetluses oli hageja TsMS § 231 lg. 2 alusel vabastatud selle asjaolu tõendamisest, et xxxxxxxxx müüdud korterist saadud raha läks laenu tagastamiseks, ning lisaks sellele ei andnud kohus hagejale võimalust uute tõendite esitamiseks pärast
  15. juuni
  16. a. istungit, ei ole hageja esitanud poolte ühisvaraks olnud xxxxxxxxxxxxx korteri müügilepingut. Hageja palub toimikusse võtta
  17. detsembri
  18. a. kokkuleppe nõudeõiguse loovutamise ja võla ülekandmise kohta, mille punktist 2 nähtub, et hageja loovutas E. A. G nõudeõiguse ehitusjärgus oleva korteri osas ning loovutuse saaja tasus nõude eest 1.520.640 rubla. Nõude loovutamise lepingu on allkirjastanud hageja, kuid raha anti sularahas üle kostjale. Kostja konto väljavõttest nähtub sularaha sissekandmine ligikaudu hagiavalduses märgitud summas (1.520.640 rubla).
  19. jaanuari
  20. a. seisuga oli rubla kurss 0, 4315 krooni, seega moodustas ühisvara võõrandamisest saadud summa ca 650.000 krooni. Kostja kandis oma kontole 620.000 krooni ning tagastas Swedbankile laenu 39 509, 02 eurot, millele lisandus leppetrahv 594, 13 eurot. Seega tagastas kostja laenu 40 103, 15 eurot (627.477, 94 krooni) ühisvara müügist saadud raha arvel. Seetõttu tuleb kostja poolt laenu tagastamiseks tehtud kulutustest lahutada 40.103, 15 eurot, kuna tegemist oli ühisvara arvel saadud summaga. Poolte ühisvara väärtus kokku on 127.556, 47 eurot ning ühe poole kinnistuosa väärtus moodustab 62.750 eurot. Hageja poolt pangale lahusvara arvel laenu tagastamiseks tasutud summa osas poolte vahel vaidlust ei ole ning see moodustab 72.475, 72 eurot. Küll aga vaidles hageja vastu sellele, et kostja osa laenu tagastamises moodustab 58.449, 85 eurot. Samuti tekkis poolte vahel vaidlus selles osas, kas hagejale ülekantud summade näol oli tegemist kinnistu parendamiseks mõeldud summadega. Kohus ei ole selgitanud, miks ta hindas nimetatud asjaolusid erinevalt hagejast. Kostja poolt laenu tagastamiseks tasutud summadest (58.449, 85 eurot) tuleb lahutada esmalt enne abielu lahutust tehtud kulud 10.420, 27 eurot. Seejärel tuleb tehtud maksetest lahutada
  21. jaanuaril
  22. a. tasutud laenu põhiosa 39.509, 02 eurot ja leppetrahv 594, 13 eurot, kuna see makse oli tehtud ühisvara müügist saadud raha arvel. Seega moodustab kostja poolt oma vahenditest tagastatud laenusumma vaid 7926, 43 eurot. Hageja ja kostja poolt laenukohustuse katteks tasutud vahe moodustab seega 64.549, 29 eurot (72.475, 72 – 7926, 43). Kostja osa tuleb seega vähendada poole hageja ja kostja poolt 6
(8)laenukohustuse katteks tasutud vahe ehk 32.274, 65 euro (64.649, 29 : 2) võrra: 62.750 – 64.549, 29 : 2 = 30.475, 35 eurot. Lisaks sellele vaidles hageja
  1. juuni
  2. a. seisukohas vastu kostja väitele, justkui kandis kostja ligikaudu pool maja remondikuludest 13.770, 73 euro ulatuses. Kostja võttis omaks asjaolu, et kinnistu remondikulud moodustasid 28.760, 24 eurot. Hageja nõustub samuti sellega, et ajavahemikus
  3. novembrist
  4. a. kuni
  5. novembrini
  6. a. on ta kostjalt saanud 13.770, 73 eurot (215.465, 26 krooni). Hageja selgitas, et kostja poolt üle kantud summad olid toetuseks hagejale seoses tema tervisliku seisundi halvenemisega. Kostja on väga üksikasjalik inimene ning on kõik eesmärgipärased kulud alati ülekande selgitusse märkinud. Ainsaks maja remondiks mõeldud summaks oli 10.000 krooni (639, 12 eurot). Kostja ei ole tõendatud, et ka teised summad kanti hagejale üle kinnistu remondiks – seda ei nähtu ei kostja esitatud kontoväljavõttest ega muudest tõenditest. Kostja esitatud kontoväljavõttest nähtub üheselt, et kanded nr. 1 („kisti” ehk „pintslid” – apellant on elukutselt disainer, kes kasutab pintsleid oma loomingulises töös), 2 („zdorovie zub” ehk „hammaste tervis”), 4 (170 MHD I M – auto remondikulu) ja 12 („auto remont) kogusummas 16.065, 26 krooni (1026 eurot) on otseselt seotud muude eesmärkidega peale kinnistu parenduste. Seega on ekslik kohtu järeldus, et kostja on tõendanud maja remondis osalemist 13.770, 73 euro ulatuses. Maja remondikuluks saab pidada vaid 639, 12 eurot (10.000 krooni). Seega moodustab kinnistu parendamiseks poolte tehtud kulutuste vahe 28.121, 12 eurot (28.760, 24 – 639, 12), kostja osast tuleb lahutada pool remondikulude vahest ehk 14.060, 56 eurot (28.121, 12 : 2) ning kostja kinnistuosa väärtuseks on 16.414, 79 eurot: 30.475, 35 – 28.121, 12 : 2 = 16.414, 79 eurot. Hagejale kuuluva OÜ Aarobalt osa väärtuseks on 1278, 23 eurot ning selle summa võrra tuleb kostjale makstavat hüvitist vähendada. Seega on lõplikuks hüvitiseks, mida tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista, 15.136, 56 eurot. Kostja on
  7. juuni
  8. a. seisukohas palunud mõista tema kasuks hagejalt välja hüvitis 31.178, 16 eurot. Kohus aga mõistis välja 32.721, 77 eurot, mis ületab kostja taotletu ja rikub TsMS § 5 lõikes 1 sätestatut. Kostja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Edasine menetlus Ringkonnakohtu
  9. detsembri
  10. a. istungil sõlmisid pooled I Mlt A Mi kasuks välja mõistetud enamsaadud ühisvara hüvitise kohta kompromissi, palusid maakohtu otsuse selles osas tühistada ja nende kompromissi kinnitada. Kompromiss on sõlmitud järgmistel tingimustel:
  11. I M tasub A Mile hüvitisena enamsaadud ühisvara arvel 18.000 eurot kolme kuu jooksul, alates kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest.
  12. Punktis 1 märgitud kohustuse täitmisega ei ole pooltel teineteise vastu ühisvara jagamisest tulenevalt muid nõudeid, v. a. Harju Maakohtu
  13. juuli
  14. a. otsuse resolutsioonist tulenevad nõuded, mis ei puuduta enamsaadud ühisvara eest saadavat hüvitist.
  15. Kumbki pool kannab oma menetluskulud ise. Pooled kinnitasid, et on kompromissi sõlmimise tagajärgedest teadlikud ja lühendasid kompromissi kinnitava kohtumääruse peale edasikaebamise tähtaega 2 päevani. Apellant palus vabastada ta nende menetluskulude riigituludesse väljamõistmisest, mille tasumisest ta menetlusabi korras oli vabastatud, tuginedes nii kompromissi sõlmimisele kui oma majanduslikule olukorrale. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 7
(8)Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud üksnes osas, millega I Mlt mõisteti välja hüvitis enamsaadud ühisvara arvel A Mi kasuks. Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas ning vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud. Vaidlustatud on maakohtu otsus üksnes osas, millega I Mlt oli A Mi kasuks välja mõistetud rahaline hüvitis enamsaadud ühisvara arvel. Selles osas on pooled soovinud vaidluse lahendada kompromissi sõlmimisega. Kolleegium leiab, et osas, milles pooled kompromissi sõlmisid, tuleb maakohtu otsus tühistada, kompromiss kinnitada ja tsiviilasja menetlus lõpetada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lõike 1 kohaselt võivad pooled kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada menetluse kompromissiga. Kompromissi kinnitamist takistavad asjaolud TsMS § 430 lõike 3 tähenduses puuduvad. Apellatsioonimenetluses kompromissi kinnitamisel tühistab ringkonnakohus TsMS § 645 lõike 1 kohaselt esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Kolleegium leiab, et ka tsiviilasja menetluse osaline lõpetamine on osundatud sätte eesmärgist tulenevalt võimalik. Pooled on teadlikud TsMS §-des 430 ja 432 sätestatud kompromissi sõlmimise ja menetluse lõpetamise tagajärgedest. Pooled on lühendanud kompromissi kinnitava ja tsiviilasja menetlust lõpetava kohtumääruse peale edasikaebamise tähtaega 2 päevani, taoline kokkulepe on TsMS § 668 lg. 2 ja § 695 koosmõjust tulenevalt lubatav. Et kompromiss ei puuduta kogu vaidlust ja osaliselt jääb maakohtu otsus muutmata, siis lahendab kolleegium asja otsusega. Kompromissis leppisid pooled kokku selles, et lühendavad kohtumääruse peale edasikaebamise tähtaega, kuid et osa maakohtu otsusest on juba jõustunud ning ringkonnakohtu lahendi vaidlustamine on iseenesest võimalik üksnes kompromissi puudutavas osas, siis saab kokkuleppe eesmärgiks olla üksnes lühendada selle ringkonnakohtu lahendi peale edasikaebamise tähtaega, millega poolte poolt sõlmitud kompromiss sõlmiti. Harju Maakohtu 10. novembri 2011. a. määrusega anti I Mle menetlusabi, vabastades ta hagi esitamisel riigilõivu tasumisest hagiavalduselt. Apellatsioonkaebuse esitamisel jätkati I Mle menetlusabi andmist, vabastades ta apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest. I M taotles ringkonnakohtu istungil riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest vabastamist TsMS § 190 lg. 7 alusel. Osundatud normis on sätestatud kohtu õigus vabastada menetlusabi saanud isik muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu sealhulgas ka menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kolleegium leiab, et I M taotlus on võimalik rahuldada. Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.