← Eesti

1-13-5095/44

Obsah (10)§ 7§ 61§ 297§ 63§ 289§ 189§ 45§ 175§ 185§ 337

1-13-5095 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.oktoobril 2013. a. Tallinn Kohtuasja number 1-13-5095 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed

§ 7lg 3 sättele.

Põhiliseks tõendiks luges kohus ekspertiisi, millest tulenevalt jalatsijäljed sündmuskohtades olid jäetud jalanõudega, mis leiti tema käest. Temalt võeti ära mitu paari jalanõusid, kuid vargused pandi toime kahe paari jalanõudega, mille number on 44, tema jalanõude number on 41-42. Pole mõtet osta küllalti kallid jalanõud, mis on mitu numbrit suuremad. Kohus ei arvestanud, et jalanõud mis leiti ei kuulunud temale, vaid tema tuttvale Aile. Ka ei tehtud jalanõudele DNA ekspertiisi. Kinnipidamisel olid temal jalas hoopis teised jalanõud, mida ekspertiisi ei saadetud. Temal olid jalas talvebotased, kuid prokurör rääkis poolsaabastest, mis on hoopis teised jalanõud. Episoodides 1-8 ja 10 oli leitud hoopis kolmanda jalanõu jäljed, kuid ka nendes episoodides tunnistas kohus teda süüdi. Samas kolmandaid jalanõusid temalt ei leitud. Samuti ei arvestanud kohus seda, et esemed, mis osutusid varastatuks ja leiti tema juurest ei kuulunud temale, vaid need tõi tema juurde tuttav A. Tema kasutas tuttavale Aile kuuluvat telefoni kui seda ei läinud Ail vaja, milles tema ei näinud midagi halba. Kohus kasutas tõendina telefoni positsioneerimisel saadud andmeid, kuid ei selgitanud välja kellel kuulus telefon, mistõttu ei saa antud asjaolu tõendada tema süüd. Tema puutus oma tuttava Aiga kokku pea igapäev. Tema pakkus oma autot Aile rendile, et teenida natuke raha. Samuti võttis enda juurde Aile kuuluvad asjad hoiule, kuna A ei tahtnud neid enda juurde viia. Tänuks andis A temale igasugu väikseid asju ja alles siis aimas, et tegemist võib olla varastatud esemetega. Tema juures leitud varastatud esemed ei tõenda, et tema need varastas, vaid need asjad toodi temale hoida. Enne tema kinnipidamist tõi Ai ära Vääna-Jõesuust ning autos vahetas A jalanõud ära kuna jalad olid saanud märjaks ja autos oli tal teised jalanõud olemas. A lahkus autos ja mõne minuti pärast oli tema kinnipeetud. Mingeid tööriistu, millega sisse murtakse temalt ei leitud. Tema keeldus ütlusi andmast, kuna ei saanud aru miks teda 3

(10)kahtlustati. Teisel ülekuulamisel tahtis anda ütlusi, kuid uurijal ei olnud küsimusi ja sellega võeti ära temal ütluste andmise õigus. Tema oleks andnud täpsemad andmed oma tuttava Ai kohta kui uurimine oleks andnud võimaluse temal ütlusi anda. A kandis ka tema mütsi ja kindaid kui kasutas tema autot ning sellega võib seletada tema DNA sattumist esemele. Tema kohtus antud ütlused ei omanud kohtu jaoks suurt tähtsust. Ka tunnistaja ei tõenda tema süüd, kuna tema ei räägi eesti keelt, kuid tunnistaja seda väitis. Tunnistaja ütlused tuleb lugeda seetõttu ebausaldusväärseks.
  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav jäi apellatsioonis toodu juurde. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Süüdistatav Igor Karp on apellatsioonis leidnud, et tema süüdimõistmisel 21-s varguse episoodis on kohus tuginenud vaid kaudsetele tõenditele, mistõttu on tegemist rikkumisega ja tema süüdimõistmine on oletuslik. Maakohus on oma otsuse märkinud, et kohtuistungil uuritud enamik tõendid on kaudsed. Kolleegium märgib, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel ning osutab, et nii nagu maakohus on otsuses ära näidanud, on Riigikohus oma korduvates lahendites /nt 3-1-1-8-10, 3-1-1-15-12/ märkinud, et kohtupraktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Riigikohus on selgitanud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61

lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis (RKKKo nr 3-1-1-8-10 p 9, 10). Maakohus on hinnanud Igor Karp süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 4

(10)5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Apellant Igor Karp taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et süüdistatav Igor Karp ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvad tõendid usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Maakohus on põhjalikult iga kuriteo episoodi eraldi analüüsinud ja põhjendanud ning andnud kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele hinnangu. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Igor Karp suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Samuti ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Igor Karp teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 202 lg 1 järgi. Maakohus on vastavalt

§ 61

lg 2 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning tõendite kogumile, eelkõige just paljudele kaudsetele tõenditele hinnangu andmise tulemina, on kohus jõudnud veendumusele, et süüdistus KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi on põhjendatud, tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud tõendatud, mis omakorda andiski kohtule aluse Igor Karp suhtes süüdimõistva otsuse tegemiseks temale inkrimineeritud 21-s varguse episoodis. 5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava Igor Karp ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. 5

(10)Maakohus on märkinud, et süüdistatav Igor Karp tuli esitatud kaitseversiooniga välja alles siis, kui kriminaalasi jõudis kohtumenetluse staadiumisse. Kolleegium märgib, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone ja põhimõtteliselt on süüdistataval õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis, kuid sel juhul peab kohus eriti põhjalikult kontrollima versiooni, mille süüdistav, kes end süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel ja seda alles kohtumenetluses. Kohtul on täielik õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab süüdistatav tõendeid, mis peaks kinnitama tema süü puudumist. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-26-99. Maakohus on õigustatud viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele nr 3-1-1-94-05; 3-1-1-85-07, mille kohaselt on korduvalt rõhutatud, et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav Igor Karp ei ole ise, ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust. Nii maakohtus kui ka apellatsioonis on süüdistatav märkinud, et ei saanud esitada oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid, kuna temale ei antud võimalust anda ütlusi. Maakohus on selle versiooni veenvalt kummutanud. Lisaks vajab märkimist, et Igor Karp apellatsioonis toodu, et juhul kui oleks saanud kohtueelsel uurimisel anda ütlusi, siis oleks andnud täpsemad andmed oma tuttava Ai kohta on asjakohatu ja ebaloogiline. Võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud isiku nimega A kutsumist kohtuistungile ja avaldanud kohtule tema andmed. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on kohatu süüdistatava etteheide, et juhul kui oleks saanud anda ütlusi kohtueelsel uurimisel, siis oleks võinud avaldada täpsemaid andmeid Ai kohta. Süüdistatav Igor Karp viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures ning on saanud esitada nii tõendeid kui taotlusi, mistõttu on ainetu Igor Karp poolt apellatsioonis toodud väited, et tema õigusi oleks kuidagi rikutud. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi Igor Karp etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just tema ütlusi ja esitatud versiooni. Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav, selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-8-10 p. 8. 6

(10)Kohtukolleegium peab nõustuma maakohtuga ka osas, et Igor Karp versioon telefoninumbrite xxxxxxxxx ja xxxxxxxxxx väidetava valdaja A osas ei ole eluliselt usutav. Väärib tähelepanu ja sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus oluliseks seda, et Igor Karp ei osanud temale kuuluva mobiiltelefoni numbrit maakohtule nimetada ja ei osanud loogiliselt põhjendama miks pidanuks tema oma mobiiltelefoni ja SIM- kaardi olemasolu korral kasutama väidetavalt Aile kuuluvaid abonentnumbreid. Lisaks leiab kolleegium, et apellatsioonis esitatud Igor Karp versiooni nii telefoninumbrite, ekspertiisi objektiks olnud jalatsite Merrell ja Adidas leidmine tema valdusest, tema elukohast leitud kannatanutele kuuluvate esemete kuuluvuse osas Aile ei kinnita ükski uuritud tõend. Kolleegium on seisukohal, et versioon kellestki Aist, kes oli tegelikkuses kuriteo täideviija ning kelle tegevuse tulemusel leiti süüdistatava Igor Karp valdusest jalanõud Merell ja Adidas ning kannatanutele kuuluvad esemed, samuti tema DNA sattumine sündmuskohale, ei tekita vähimalgi määral usaldusväärsust. Samuti süüdistatava Igor Karp põhjendused, et viibimine enne tema kinnipidamist piirkonnas kus pandi toime vargused on jälle pelgalt kokkusattumus ja isiku nimega Ai tegevuse tulemus, ületab kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. Varjatud jälgimisega tuvastatud süüdistatava tegutsemine lükkab üheselt ümber Igor Karp selgitused, et enne kinnipidamist võttis tema peale Ai, kelle viis linna ja kes lahkus vahetult enne politsei tulekut. Varjatud jälgimisega (kd 4 tlk 131-132) on üheselt tuvastatud, et sõiduautos xxxxxxxxxx viibis Karp üksinda, mitte väidetavalt koos Aiga. Igor Karp väide, et sõiduautol on tumendatud klaasid, ei tähenda seda, et auto salongi ja seal toimuvat ei olnud näha. Jälitusprotokollist nähtuvalt oli süüdistatav 20.12.2012.a. varjatud jälgimise all, mistõttu süüdistatava apellatsioonis esitatud sündmuste kulgemine enne tema kinnipidamist on väljaspool igasugust usutavust ja lükatud ümber jälitusprotokollis tooduga. 5.4 Süüdistatava Igor Karp apellatsioonis esitatud väide, et kuna tema jalanumber on 41-42, kuid ekspertiisiks esitatud jalatsite Merell ja Adidas number on 44, siis äravõetud jalatsid ei kuulunud temale, vaid Aile ja märgib kolleegium järgmist. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse tooduga, et arvestades süüdistatava kaitseversiooni usaldusväärsust ja seda, et oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid süüdistatav esitanud ei ole, siis tuleb lähtuda kohtul esitatud tõenditest, et mõlemad jalanõud Merell ja Adidas leiti süüdistatava valdusest. Asjaolu, et jalatsite suurus millega pandi toime vargused oli 44 ja süüdistatava jalg on 41-42 ei saa kolleegiumi hinnangul sellest tõsikindlat järeldada, et nimetatud jalanõud süüdistatavale ei kuulunud ja varguse toimepanemisel neid ei kandnud. Vastupidi on kolleegiumi arvates tõendamist leidnud, et Igor Karp kandis jalatseid Merell 20.12.2012.a. toimepandud varguse episoodis aadressil xxxxxxxxxx vald, mitte väidetav isik A ja nimelt. Ekspertiisiaktist nr 13ETJ0009 eksperdiarvamuse kohaselt (kd 4 tlk 14) on ekspertiisiks esitatud fotofailile fail 7543 jäädvustatud jalatsijälg (vt foto 33) võib olla jäetud (D) ekspertiisiks esitatud jalatsite nr 1 vasaku jala jalatsiga (vt foto 34 ja lisa 2A). Foto 33 failil 7543 (kd 4 tlk 47) ja fotol 34 ja lisa 2 A (kd 4 tlk 48, 49) olev jalats on Merell. Jälitusprotokollist nähtub üheselt, et varjatud jälgimise teostamise käigus (kd 4 tlk.131) oli kell 17.50 fikseeritud just Igor Karp jalatsi jäljed xxxxxxxxxxxxx teel lumehanges xxxxxxxxxxx ees suunaga üle lumehange aiaga piiratud samale kinnistule. Lisaks andis ekspert arvamuse (kd 4 tlk 14), et ekspertiisiks esitatud želatiinkilele nr 1 talletanud ning fotofailidele fail 7609 ja t1 jäädvustatud jalatsijälje fragmendid (vt foto17) on tõenäoliselt jäetud (C) ekspertiisiks esitatud jalatsite nr 1 parema jala jalatsiga (vt foto34 ja lisa 2A) ja ekspertiisiks esitatud želatiinkilele nr 2 talletanud ja fotofailidele fail t2 jäädvustatud jalatsijälje fragmendid (vt foto18) võivad olla jäetud (D) ekspertiisiks esitatud jalatsite nr 1 parema jala jalatsiga (vt foto 34 ja lisa 2A). Lisaks tuvastati varjatud jälgimisega (kd 4 tlk 131), et kell 17.45 nähti autos kõrvalistuja kohal lahtiolevat sülearvutit, mis hiljem läbiotsimise käigus (kd 4 tlk 84-86; 87-92) sõiduautost xxxxxxxxxxx leiti ja mis osutus varastatuks 20.12.2012.a. xxxxxxxxxxxxxxx vallas. Seega süüdistatav Igor 7
(10)Karp väide, et jalatseid Merell tema kandnud ei ole ja nimetatud jalatsid jättis autosse isik nimega A on ümberlükatud ülaltooduga. Apellatsioonis toodu, et prokurör nimetas jalatseid Merell poolsaabasteks, kuid kinnipidamise protokollis on kirjas, et temal olid jalas talvebotased, ei oma kolleegiumi arvates tähtsust, kuna Igor Karp kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub üheselt, et (kd 4 tlk 57-62; 63-65) Igor Karpil olid jalas musta värvi talvebotased p 6, mis kinnipidamise käigus ka ära võeti p 7 ning hiljem ekspertiisi esitati (kd 4 tlk 4). Kinnipidamisel äravõetud jalatseid Merell on ka vaadeldud vaatlusprotokolliga (kd 3 tlk 159). Seega on üheselt tuvastatav ja täpselt jälgitav millised jalatsid oli kinnipidamisel Igor Karpil jalas ja millised jalatsid edastati ekspertiisi. Kolleegium on seisukohal, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-129-05 ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-147-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Seega oli nii süüdistataval Igor Karpil kui ka tema kaitsjal võimalus taotleda isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koostanud uurimisasutuse ametniku ülekuulamist mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta ja kontrollida menetlusdokumendi sisu vastavust tegelikkusele ja sellega esitada omakorda oma väidete õigsust kinnitavaid tõendeid kohtule. Kuid nii süüdistatav kui ka kaitsja seda ei taotlenud, mistõttu on ainetu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. Ka on ainetu alles apellatsioonis maakohtule ette heita seda, et jalanõudele ei teostatud DNA ekspertiisi. Siinkohal tuleb märkida, et

§ 297

lg-s 1; § 307 on sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole maakohtule etteheidetav. Antud seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-67-06; 3-1-191-

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. detsembri
  3. a otsuses nr 3-1-1-120-12 rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Käesolevas kohtuasjas keegi maakohtus jalanõude DNA ekspertiisi teostamist ei taotlenud ning antud juhul ei oleks olnud ekspertiisi tegemine kohtukolleegiumi hinnangul ka otstarbekas, sest Igor Karp versioon jalanõude kandmise ja kuuluvuse osas oli ümberlükatud kohtuistungil uuritud tõenditega, s.o. kinnipidamise protokolliga, jälitusprotokolliga ja läbiotsimisprotokolliga, milliseid tõendeid kolleegium eelpool ka refereeris. 5.5 Apellant on asunud seisukohale, et paljud varguse episoodid 1-8 ja 10 on pandud toime teistsuguste jalanõudega kui Merell ja Adidas, kuid ka nendes episoodid on teda tunnistatud süüdi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt
  4. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või
  5. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse. 8

(10)Maakohus on asunud seisukohale, et kuigi Igor Karp valdusest leiti kannatanute vara, vaid 7, 10, 11, 15, 18, 20 ja 21 temale inkrimineeritud episoodis on jälitusprotokollide põhjal tuvastatud, et süüdistatav Igor Karp on viibinud varguste toimepanemise koha vahetus läheduses, kuid põhjendusi, mis õigustaksid süüdistatava viibimist sündmuskohtade levialas esitatud ei ole. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna telefoni positsioneerimisega on tuvastatud, et Igor Karp viibis temale inkrimineeritud episoodide 1, 2, 3, 4, 5, 6, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 19, 20, 21 varguste päeval antud piirkondades, siis ei ole meelevaldne järeldada kõigil nendel päevadel kuritegude toimepanemisest Igor Karp poolt. Telefoni positsioneerimisega on tuvastatud, et kõigi märgitud episoodide toimepanemise ajal on Igor Karp viibinud kannatanute elukohtade piirkondades ehk kuritegude sündmuskohtadel. Samuti kinnitab käesoleva kriminaalasja puhul modus operandi usaldusväärsust tõendamisel seegi, et tuvastatud on kõigi varguste episoodide toimepanemise sarnasus. Kõik varguse episoodid on pandud toime sissetungimisega ning kannatanute elukohtadesse on sissemurtud kas akende lõhkumise, terrassiuste (suured pakettaknad) või ukse lahti murdmise teel. 5.6 Apellatsioonis tõstatatud küsimus eksperdiarvamuse osas märgib kolleegium sarnaselt maakohtuga, et Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-63-08 märkinud, et senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu 2. detsembri 1997.a kohtuotsus nr 3-1-1-121-97 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Lisaks märgib kolleegium, et kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Ekspertiisiakt on vaid üks tõendi liik

§ 63

lõikes 1 toodud tõendite loetelust ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Süüdistatav on apellatsioonis selgitanud tema DNA sattumist sündmuskohta. Nähtuvalt DNA ekspertiisiaktist on ekspert andnud arvamuse, et saadi DNA analüüsi täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning selles segaproovis ei saa välistada Igor Karpilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist. Samas ei ole maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja taotlenud eksperdi ülekuulamist, et ekspert oleks saanud anda tõepärasuhte arvutused. Kohtupraktika kohaselt on teada, et eksperdil on võimalik anda tõepärasuhte arvutused juhul, kui isiku kõik alleelid on olemas, ehk kui on arvamus, et ei saa välistada. Arvamus ei saa kindlalt välistada puhul ei ole võimalik teha arvutusi. Seega antud asjas oleks olnud eksperdil võimalik anda tõepärasuhte arvutused, mis ilmselgelt oleks vastuolus valitud kaitsetaktikaga, mistõttu on kolleegiumi arvates asjakohatu süüdistataval viidata sellele apellatsioonis, kuna kohtuliku uurimise käigus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja probleemi tõstatanud ega kohtule vastavasisulist taotlust teinud. Kolleegiumi hinnangul on see vääramatuks tõendiks selle kohta, et Igor Karp viibis sündmuskohas ja oli vahetus kokkupuutes televiisoriga. Samas ei ole süüdistatav Igor Karp suutnud usutavalt apellatsioonis põhjendada tema bioloogilise materjali sattumist sündmuskohale. 5.7 Samuti peab kohtukolleegium põhjendamatuks apellatsioonis toodut taotlust tunnistada tunnistaja Jaan Tahk ütlused ebausaldusväärseks. Kolleegium märgib, et vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud

§ 289

. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et

§289

lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1- 9

(10)152-
  1. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud ei kannatanute ega tunnistaja Jaan Tahk kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist.
  2. Apellatsioonis ei ole tsiviilhagisid puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka tsiviilhagide rahuldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus on põhjendatult kannatanute kasuks välja mõistnud nende poolt esitatud tsiviilhagid ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. Lisaks märgib kolleegium, et Igor Karpile oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanute nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-79-09).
  3. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 199 lg 2 p 8, 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus on Igor Karpi karistanud 4 aastase 6 kuulise vangistusega. Seega on mõistetud karistus sanktsiooni maksimummäära lähedal. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi ja -määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse.
  4. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava Igor Karp. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras Igor Karp kaitsjale välja maksta 288 eurot.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse Igor Karp suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 29.

juuli 2013.a. otsuse Igor Karp suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Orvi Tali Ivi Kesküla Urmas Reinola 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.