3-12-653/14

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-653 Otsuse kuupäev

1. august 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi V.A.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.01.2012 otsuse nr 15.3-3/40-1 tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 12.07.2012 Menetlusosalised Kaebaja: V.A. /isikukood xxx/, esindaja Mihhail Tuštšenko Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet /registrikood 70008747/, esindaja Margot Pelmas Resolutsioon Jätta V.A.i kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 10.09.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 30.01.2012 koostati Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroos otsus nr 15.3-3/40-1 (tl 30-32), millega keelduti andmast tähtajalist elamisluba V.A.ile. Otsuses kirjeldati vastava taotlusega seonduvat haldusmenetluse käiku, viidati selle esitajale kriminaalkorras määratud karistustele ning leiti välismaalaste seaduse § 124 lg 2 p 7 ja 9, lg 3, § 125 lg 1 sätestatule tuginedes, et tema näol on tegemist välismaalasega, kelle suhtes tuleb tähtajalise elamisloa andmisest keelduda. 23.02.2012 vaideotsusega nr 15.3/-8/17-1 (tl 15-23) jäeti V.A.i poolt selle otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 13-14) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 28.03.2012 esitas V.A. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 2-4) paludes välismaalaste seaduse § 2 lg 4, § 10, haldusmenetluse seaduse § 3 lg 2 ning EÕIK § 13 ja protokoll 7 § 1 tuginedes tema suhtes tehtud keelduva otsuse tühistamist. Kaebaja leidis, et haldusorgan on tõendeid ebaõigelt hinnanud, olulisi asjaolusid pole arvesse võetud ning otsus ei ole vajalik ega proportsionaalne. Seejuures ta märkis, et teise riigi kodakondsus omistati talle vanemate tahtel ja alaealisena, sidet selle riigiga pole, vangla sotsiaaltöötaja viis ta elamisloa saamise aluste ja perspektiivide osas eksitusse, tal on soov vanglast vabanedes tugevdada sidet Eestiga, siin elavad tema lähisugulased, ta käib eesti keele ja keevitajate kursustel ning tema karistamisega on juba saavutatud vaidlustatud otsuse eesmärk avaliku korra ja riikliku julgeoleku tagamise huvide kaitsmisel. 14.06.2012 edastatud täpsustuses (tl 79-80) leidis V.A. välismaalaste seaduse § 14 lg 1 tuginedes, et haldusorgan pole arvestanud tema huve, rikub õigusi Eesti Vabariigi territooriumil elamiseks, perekondlike, sugulus- või muude isiklike suhete säilitamiseks ja edasise harjumuslikele tavadele ja kommetele vastava elulaadi ülesehitamiseks.
5. Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikus seisukohas (tl 41-44) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti vaidlustatud otsust õiguspäraseks ning leiti, et see on motiveeritud, arvestab põhiseaduslikke piire, seaduseandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust, ei riku õigust pereelu puutumatusele ega tähenda teistkordset karistamist. Seejuures märgiti, et erandina elamisloa andmiseks peavad esinema kaalukad erandlikud põhjused, vangistusest ennetähtaegse vabanemise soov seda pole, kaebajal puudub perekonnaelu põhiseaduse § 26 ja EIÕK artikkel 8 tähenduses, ta on kaks korda järjest toime pannud raske narkootikumidega seotud kuriteo, pole teinud varasemalt määratud karistusest järeldusi ning ohustab Eesti avalikku korda ja julgeolekut. Veel märgiti, et kaebajal on võimalik asuda elama kodakondsusjärgsesse riiki, Eestil pole kohustust respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut, EIÕK artikkel 8 ei taga isikule absoluutset õigust viibida riigis, kus ta on kuriteo toime pannud, välismaalasest kurjategija võib olenemata riiki saabumise asjaoludest välja saata ning lisati, et riik pole kaebajalt võtnud võimalust perekonnaelu elada, vaid ta on kuritegude toimepanemisega end ise vastavast võimalusest eraldanud. 13.06.2012 edastatud täienduses (tl 75) korrati üle mõned juba avaldatud seisukohad ning leiti, et V.A.i suhtes ei esine kaalukaid põhjusi tähtajalise elamisloa andmiseks.
6. Kohtuistungil jäid kaebaja, tema ja vastustaja esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde ega esitanud olulisi täiendusi. V.A. palus vaid 15,97 euro suuruse riigilõivu hüvitamist ning Mihhail Tuštšenko märkis, et kaebajale on elamisloa puudumise tõttu ennetähtaegsest vabanemisest ära öeldud. Margot Pellmas väitis vastu, et senises kohtupraktikas on ennetähtaegselt vabastatud ka isikuid, kellel puudub elamisluba. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54, § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja
8. Neis sätestatu kohaselt peab haldusakt olema antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta vastama vorminõuetele, olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kõik need kaalutlused, milledest on haldusakti andmisel lähtutud. 2 Vaidlusalune tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3/40-1 (tl 30-32) on antud välismaalaste seaduse § 211 nimetatud haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest välismaalaste seaduse § 124 lg 2 punktides 7 ja 9 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistus ei ole kustunud või välismaalasele, keda on kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud. V.A. viibib käesoleval ajal Viru Vanglas, kus ta kannab karistusseadustiku § 184 lg 2 p 1 ja 2 alusel Viru Maakohtu 22.10.2009 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-08-13236 narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest mõistetud 4 aasta ja 10 kuu pikkust vangistust, mis lõpeb 22.08.2014 (tl 49 ja 51 pööretel). Varem on Viru Maakohus mõistnud talle sarnase kuriteo eest 13.09.2006 kriminaalasjas nr 1-06-10083 tehtud kohtuotsusega tingimisi 2 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistuse (tl 51). Kuna V.A. on korduvalt toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, sealhulgas ka selliseid, mis on seotud narkootikumidega, jätkanud õigusvastast tegevust ka vangistuses ja hinnatud vangla poolt avalikkusele ohtlikuks (tl 49 pöördel), on ta vaieldamatult teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend vaatamata sellele, millisel põhjusel ta teise riigi kodakondsust omab ning asjaoludele, et ta on Eestis sündinud, siin viibivad tema lähedased, ta on asunud eesti keelt ja tööoskusi omandama ja tahaks ka edaspidi siin elada.
9. Kaebaja ise ongi oma seletuses ja kaebuses (tl 2-4), vaides (tl 13-14 ja vastulauses (t 55-57) tuginenud põhiseaduse § 27 sätestatud perekonnaeluga seotud õigustele. Seejuures on ta aga jätnud tähelepanuta, et selles ja § 26 tulenevad õigused pole absoluutsed. Nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seadusega ka piirata. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on riigil võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et tal pole abikaasat ega lapsi ning Eestis on ainult vanemad, kes saavad ise hakkama ega toetu tema abile (tl 88-89). Kuna pikaajalise elaniku staatust ja perekonna taasühinemist käsitlevate direktiivide 2003/86/EÜ ja 2003/109EÜ mõttes on perekonnaliikmeteks üldjuhul vaid abikaasad ja nende alaealised lapsed ning vanemaid saab sellena käsitleda ainult erandina nende ülalpidamisel oleku korral, pole V.A.il vastavaid kaitsmist vajavaid õigusi üldse olemaski. Suhtlemine vanemate või teiste lähedaste isikutega on piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistusega ning kaebuses pole välja toodud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et see juba niigi piiratud õigus saab elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud.
10. V.A. osundab ka vangistusest ennetähtaegse vabanemise soovile. Karistusseadustiku § 76 lg 3 tulenevalt otsustatakse niisugune vabastamine maakohtu poolt ning tähtajalist elamisluba andev haldusorgan ega vastava otsustuse õiguspärasust kontrolliv halduskohus ei saa hinnata kõiki vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega seonduvaid asjaolusid. Kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise suhtes 14.06.2012 Viru Maakohtus tehtud kohtumääruses (tl 91-94) on elamisloa puudumine küll ära märgitud, kuid on samas on ka rõhutatud, et tema puhul pole teised enne tähtaega vabastamisel arvesse võetavad tingimused täidetud ja seejuures on viidatud varasemast käitumisest tulenevale suutmatusele vabaduses õiguskuulekat elu elada. Karistusseadustiku § 75 lg 2 tulenevalt peab süüdimõistetu muuhulgas otsima endale töökoha. Välismaalasel on see võimalik vaid tööloa olemasolu korral, kuid 13.10.2011 esitatud taotluses (tl 46-48) pole V.A. tööluba üldse soovinudki. Olenemata vastava taotluse esitamata jätmise põhjustest välistab tööloa puudumine tema allutamise karistusseadustikus ettenähtud nõuetele ja saaks ka ilma elamisloa olemasoluta olla igati piisavaks asjaoluks vangistusest ennetähtaegselt vabastamise kohta eitava otsustuse tegemisel. 3 Vangistusseaduse § 75 lg 5 on kehtestatud, et välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust või viibimisõigust Eestis, saadetakse vabastamisel Eestist välja. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-53-06 on seda sätet käsitledes leitud, et tähtajaline elamisluba tuleb erandkorras anda, kui selgub, et isikut ei saa välja saata sellepärast, et puudub riik, kes peab ta vastu võtma. V.A.i puhul niisuguseid asjaolusid ei esine, sest tal on olemas Vene Föderatsiooni kodakondsus ning miski kaebaja väidetest ega kohtutoimikusse esitatust ei kinnita, et tema väljasaatmine sellesse riiki oleks võimatu või esineks mistahes muu asjaolu võimaldamaks rakendada välismaalaste seaduse § 125 lg 1 ettenähtud tähtajalise elamisloa erandina andmist.
11. Eeltoodud asjaoludel ei ole Tartu Halduskohtul alust Politsei- ja Piirivalveameti 30.01.2012 otsuse nr 15.3-3/40-1 tühistamiseks. Seega jääb V.A.i kaebus täies ulatuses rahuldamata ning riigilõivu tasumisega kantud 15,97 euro suurune menetluskulu (tl 5) halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Politsei- ja Piirivalveamet oma kulude kohta taotlust ja kuludokumente ei esitanud (tl 89). Raili Randlane Kohtunik 4