← Eesti

2-12-4096/54

Obsah (9)§ 108§ 149§ 42§ 367§ 113§ 195§ 142§ 145§ 65

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 26. aprill 2013. a, Tallinn, kohtu kantse

) mõlemat eelnimetatud lepinguliiki käsitlevate normide, samuti lepinguid ja kohustusi üldiselt puudutavate sätete alusel. Eesti kroonides (edaspidi „kroon“) märgitud summad arvutab kohus vajaduse ümber eurodesse vastavalt euro kasutusele võtmise seaduse §-le

  2. Pooled ei vaidle liisingulepingu (I kd tlk 35–46) ja käenduslepingu (I kd tlk 80–81) sõlmimise üle. Samuti ei ole vaidlusalused sõiduauto põhivõlgnikule üleandmine (I kd tlk 47) ega hagejale tagastamine ja selle aeg (
  3. oktoober 2009, I kd tlk 64). Kostja on nõustunud, et põhivõlgnikul oli hageja ees täitmata kohustusi, mis põhjustasid liisingulepingu ülesütlemise. 4

(10)2-12-4096
  1. Pooled vaidlevad siiski liisingulepingu lõppemise aja üle. Hageja väitel lõppes leping
  2. septembril 2009, kostja arvates
  3. augustil
  4. Kohus nõustub liisingulepingu lõppemise aja osas kostjaga. Hageja koostas
  5. juulil 2009 põhivõlgnikule teatise lepingute ülesütlemise kohta (I kd tlk 74–75), mille põhivõlgnik sai kätte
  6. juulil 2009 (I kd tlk 76). Kohus leiab, et nimetatud teatis oli ülesütlemisavaldus – selles avaldub piisavalt selgelt hageja tahe liisinguleping üles öelda. Järelikult lõppes liisinguleping hagejapoolse ülesütlemise tagajärjel
  7. augustil
  8. Hageja ei ole esitanud
  9. septembri 2009 kuupäevaga ülesütlemise avaldust ega tõendanud sellise avalduse põhivõlgnikule kättetoimetamist. Samas ei muudaks selline avaldus olukorda sisuliselt, sest korra juba üles öeldud lepingut ei saaks uuesti lõpetada.
  10. Hageja väitel on liisingulepingu ülesütlemise alus põhivõlgniku makseviivitus. Hageja on esitanud arved, mille tasumisega põhivõlgnik väidetavalt oli viivituses (I kd tlk 53–57). Liisingulepingule lisatud maksegraafiku (I kd tlk 40), hageja õiendi (I kd tlk 73) ja viidatud arvete põhjal tuvastab kohus, et põhivõlgnikul oli hagejale tasumata nii liisingulepingu ülesütlemisavalduse koostamise aja seisuga (
  11. juuli 2009) kui ka lepingu lõppemise aja seisuga (
  12. august 2009) 13 129,47 krooni ehk 839,13 eurot (viis arvet nr 8536004941 – 8549270461 koos kindlustusmaksetega). Kostja on nõustunud, et vastav kohustus võis olla ca 13 000 krooni. Selles osas on nõude õiguslik alus

§ 108lg 1 koos üldtingimuste p-ga 1.3.

(vrd Riigikohtu

  1. veebruari
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 12).
  3. Käenduslepingust tuleneva nõude puhul peab hageja väitma ja tõendama oma nõude põhivõlgniku vastu.

§ 149

lg 1 alusel võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Käesoleval juhul on kostja vaidlustanud hageja nõude kujunemise asjaolud, st märkinud, et liisingulepingu lõppemise korral tuleb nõue arvutada sel viisil, et nn debitoorset võlgnevust enam arvesse ei võeta. Neil kaalutlustel kontrollib kohus esmalt hageja nõude ulatust põhivõlgniku vastu arvestades kostja vastuväiteid.

  1. Hageja tugineb nõudesumma arvutamisel üldtingimuste p-le 3.7 ja p 7.4 alapunktile 7.4.
  2. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on tüüptingimustega. Kohtu hinnangul on viidatud tingimused tühised, sellele on kostja oma vastuses ka tuginenud. Kohus leiab, et kui liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa seada sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, siis võib see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Üldtingimuste p 3.7 ja p 7.4 alapunkt 7.4.1 vastavad kohtu hinnangul neile tunnustele ning kahjustavad seetõttu põhivõlgnikku ja kostjat ebamõistlikult. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale ja käendajale, sest võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17 teine lõik ja selles viidatud varasema kohtupraktika). Kuna vaadeldavad tüüptingimused osutusid tühiseks, siis tuleb vaidluse lahendamisel vastavas osas kohaldada

§ 367norme (ibid, p 19 esimene lõik). 5

(10)2-12-4096 17. Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja

§ 367

lg 1 alusel hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg-st 2 tuleneb, et sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Nõudesumma kujunemine toimub seega sel viisil, et nn debitoorset võlgnevust enam eraldi arvesse ei võtta, vaid see moodustab osa tasumata jäänud liisingumaksete summast. Liisingulepingu lõppemise aja seisuga oli graafikujärgsete veel tasumata osamaksete summa 4 908,16 eurot (I kd tlk 40: rida, mis algab kuupäevaga

  1. augusti 2009). Varasemast perioodist (maksetähtajad kuni
  2. juuli 2009) oli põhivõlgnikul tasumata osamakseid, intressi ja käibemaksu viiest arvest nr 8536004941 – 8549270461 (vt eespool p 14) ja lisaks tuli tasuda osaliselt intress perioodi eest alates
  3. juulist 2009 kuni
  4. augustini 2009, st 27 päeva eest arves nr 8552296898 (I kd tlk 52) arvestuse aluseks võetud 30 päeva (vt liisingulepingu p 2.2) asemel. Kuna viidatud arvel märgitud osamakse summa ei muutunud lepingu lõppemise ja

§ 367

lg 2 tõttu sissenõutavaks, siis ei saa hageja nõuda sellelt osamakselt arvestatud käibemaksu tasumist. Kokkuvõtvalt on põhivõlgniku poolt lepingu lõppemise seisuga sõiduauto eest tasumata summa 5 598,31 eurot järgmise arvestuse kohaselt: Arve nr periood 8536004941

  1. 2-
  3. 09 8539486333
  4. 3-
  6. 09 8542873344
  7. 4-
  9. 09 8546075818
  10. 5-
  12. 09 8549270461
  13. 6-
  15. 09 8552296898
  16. 7-
  18. 09 Vahesumma (krooni) Vahesumma (eurot) Tasumata osamaksed KOKKU (eurot) osamakse 1 448,38 1 453,95 1 459,55 1 465,17 1 470,81 7 297,86 466,42 4 908,16 5 374,58 intress käibemaks 381,92 260,71 375,35 261,71 368,74 262,72 362,11 263,73 355,46 294,16 313,90 2 157,48 1 343,03 137,89 85,84 137,89 85,84 kokku 2 091,01 2 091,01 2 091,01 2 091,01 2 120,43 313,90 10 798,37 690,15 5 598,31 18.

§ 367

lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Eksperdi arvamuse (II kd tlk 2–41) kohaselt oli sõiduauto turuhind koos käibemaksuga 2. oktoobril 2009, st selle hagejale tagastamise ajal 55 000 krooni ehk 3 515,14 eurot. Kostja väidab, et sõiduautoga võrreldavate autode keskmine pakutav müügihind oli sõiduauto hagejale tagastamise ajal 5 573 eurot, ja on esitanud selle kohta tõenditena veebilehe auto24.ee väljatrükid (I kd tlk 144–146), sõiduautode müügikuulutused (I kd tlk 151–155) ja kokkuvõtva tabeli (I kd tlk 218–220). Kostja arvates saab eelmärgitud summa lugeda sõiduauto väärtuseks. Hageja on väitnud, et sõiduauto turuhind on müügihind (I kd tlk 186–187) või siis eksperdi saadud tulemusest 10% võrra väiksem hind. Kohus uuris ja hindas poolte esitatud tõendeid sõiduki turuhinna kohta ja loeb eelviidatud tõenditest usaldusväärseks eksperdi arvamuse. Kohtu andmetel on eksperdil piisav kogemus ja teadmised sõidukite turuhinna tuvastamisel. Eksperdi arvamus on ka piisavalt põhjendatud ja ekspert on kohtu hinnangul õigesti võtnud arvesse sõiduauto kohta teadaolevad asjaolud. Kostja esitatud müügikuulutustest ja arvutustest ei saa tõsikindlalt järeldada, et ka vaidlusaluse sõiduauto hind turul müümise korral oleks kujunenud selliseks 6

(10)2-12-4096 nagu on märgitud kuulutustes ja võetud aluseks kostja arvutustes. Kõrvutades eksperdi ja kostja andmeid leiab kohus, et kostja valik on mõneti tendentslik ja koosneb eelkõige kallima hinnaga sama marki autode kuulutustest. Riigikohtu senise praktika kohaselt võib kohus muude tõendite puudumisel asja väärtuse tuvastamisel küll lähtuda teiste võrreldavate esemete müügikuulutustest (vt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-111-12, p 12 kolmas lõik), aga käesoleval juhul on olemas muu – kohtu hinnangul usaldusväärsem – tõend sama asjaolu kohta. Samuti ei pea kohus põhjendatuks lähtuda sõiduauto müügihinnast ning tuvastada väärtust müüki ja hinda tõendavate dokumentide abil. Sõiduauto müüki suunamise ja müügi vahele jäi sedavõrd lühike aeg, et konkreetse tehingu hind ei tarvitse kajastada kohalikku keskmist. Seetõttu ei oma asja lahendamisel otsest tähtsust kostja vastuväide, et hageja väiteid ja tõendeid sõiduauto tegeliku müümise kohta on ebapiisavad. Hageja on lisaks leidnud, et Riigikohtu praktikat saab tõlgendada sel viisil, et korrigeerida eksperdi tuvastatud turuhinda 10% võrra. Kohus sellega ei nõustu. Kohus tõdeb, et mõistlik võib olla tüüptingimus, mis võimaldab liisinguvõtjal tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10% (eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 18). See ei tähenda, et kohus peaks liisingueseme väärtuse tuvastamisel tõendite põhjal hinnatavat väärtust 10% võrra korrigeerima. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et täidetud oleksid Riigikohtu
  3. aprilli
  4. aasta otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 p 18 esimeses lõigus märgitud teised tingimused. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et ekspert on sõiduauto väärtuse hindamisel lähtunud üksnes hageja andmetest. Ekspert on tutvunud tsiviilasja toimikuga ja lähtunud konkreetse sõiduauto kohta esitatud andmetest. Eksperdi arvesse võetud puudused on tõendatud (I kd tlk 183–185) ja eksperdi käsitlus on kooskõlas kostja esitatud juhendiga (I kd tlk 158–170). Kohus ei tuvasta piisavat seost kostja esitatud hinnapakkumiste (I kd tlk 221-224) ja vaidlusaluse sõiduauto ega selle turuhinna vahel, mistõttu need tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. Eelneva põhjal tuvastab kohus, et sõiduauto väärtus selle hagejale tagastamise ajal oli 55 000 krooni ehk 3 515,14 eurot. Käibemaksuseaduse § 15 lg 1 järgi on alates
  5. juulist 2009 käibemaksumäär 20%, st sõiduauto väärtus ilma käibemaksuta on 2 929,28 eurot (= 3 515,14 : 1,2).
  6. Hageja nõuab ka sõiduauto kindlustuse kulutuste hüvitamist. Nõue tuleneb liisingulepingu p-st 11 ja kindlustusleppest (I kd tlk 48–49) ning selle õiguslik alus on

§ 108lg 1.

Kostja ei ole väitnud, et põhivõlgnikul poleks olnud sõiduauto kindlustusmaksete tasumise kohustust. Arvetel nr 8536004941 – 8549270461 on märgitud kindlustusmakseid kokku summas 2 645 krooni ehk 169,05 eurot, millest kohus loeb vastavalt arvel nr 8536004941 tehtud märkusele tasutuks 11,82 eurot (arve kogusumma eurodes 167,45 ja tasumata jäägi 155,63 vahe). Seega oli enne lepingu lõppemist muutunud sissenõutavaks kindlustusmaksete nõue summas 157,23 eurot. Kuna sõiduauto oli põhivõlgniku valduses kuni

  1. oktoobrini 2009, siis tuli tal kanda vastav kindlustuse kulu kuni nimetatud päevani, st 529 krooni arvest nr 8552296898 (periood
  2. juuli 2009-
  3. augusti 2009, I kd tlk 52), samuti 529 krooni arvest nr 8555371215 (periood
  4. augusti 2009-
  5. septembri 2009, I kd tlk 51) ja lisaks 17 päeva eest (periood
  6. septembri 2009-
  7. oktoobri 2009, I kd tlk 50) arves nr 8555371215 arvestuse aluseks võetud 30 päeva asemel ehk 299,77 krooni – viidatud kolmest arvest kokku 1 357,77 krooni ehk 86,78 eurot. Kokku on hageja nõue kindlustusmaksete hüvitamiseks põhjendatud summas 244,01 eurot (= 157,23 + 86,78).
  8. Põhjendatud on kostja vastuväide, et hageja ei ole kostjat teavitanud sõidukieseme kavandatavast müügihinnast. Liisinguesemele määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda (Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16 esimene lõik). Hageja suunas sõiduauto müüki 7

(10)2-12-4096
  1. oktoobril (I kd tlk 65–66) või
  2. oktoobril 2009 (I kd tlk 72). Sõiduauto müüdi
  3. novembril 2009 (I kd tlk 72), samal päeval koostas hageja kostjale kirja teatega müügi alustamise kohta (I kd tlk 147) ja saatis koos sellega teadmiseks müügiprotseduuri kirjelduse (I kd tlk 148). Kohus nõustub kostjaga, et kirja kättetoimetamiseks kulusid vähemalt mõned päevad (I kd tlk 149–150), mistõttu täpse kättesaamise aja tuvastamine ei ole käesoleval juhul oluline – ilmselgelt sai kostja hageja
  4. novembri 2009 kirja kätte alles pärast sõiduauto müümist. Hageja varasem kiri kostjale (I kd tlk 82–83) ei sisaldanud teavet sõiduauto müügi ega hinna kohta. Neil asjaoludel puudus kostjal kui käendajal mõistlik võimalus liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja hilisemad teated kostjale (I kd tlk 84–86) ja põhivõlgnikule (I kd tlk77–79) ei saanud seda minetust kõrvaldada ega heastada. Kuna kohus lähtub käesoleva asja lahendamisel sõiduauto väärtusest selle hagejale tagastamise ajal, mitte aga müügihinnast, siis ei anna käesolevas punktis tuvastatu alust hinnata teisiti hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid eespool juba käsitletud osas. 21.

§ 367

lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sõiduautoga seotud kulutuse osas on hageja kohtu hinnangul tõendanud, et ta kandis lisakulusid summas 351,51 eurot, sh sõiduauto tagastamise kulu 3 000 krooni ehk 159,78 eurot (I kd tlk 70–71 ja 182) ning müügikulu 2 500 krooni ehk 191,73 eurot (I kd tlk 68–69). Kostja ei ole otseselt väitnud, et ülesütlemise oleks põhjustanud hagejast tulenevad asjaolud. Seega on hageja käesolevaga sarnases olukorras üldjuhul õigustatud nõudma

§ 367lg 4 alusel ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist.

Kohus leiab, et liisinguvõtja kanda jäävad eelviidatud normi alusel siiski ainult vajalikud ja põhjendatud kulud. Sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, seetõttu on need kulud lisakulud

§ 367lg 4 tähenduses (Riigikohtu 8.

novembri

  1. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9 neljas lõik). Arvestades eespool p-s 19 tuvastatut ei ole sõiduauto müügikulu käesoleval juhul vajalik ega põhjendatud. Seda kulu oleks olnud eeldatavasti võimalik vältida teatades kostjale õigeaegselt sõiduauto müügist ja kavandatavast hinnast. Sõiduauto tagastamise kulu on vajalik üksnes juhul, kui hageja nõudis põhivõlgnikult kas koos lepingu ülesütlemisega või pärast seda sõiduauto valduse üleandmist ja põhivõlgnik sellest keeldus. Vastava keeldumise kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Kohtu hinnangul on ülesütlemise jõustumise (
  2. august 2009) ja sõiduauto hagejale tagastamise (
  3. oktoober 2009) vaheline aeg küll ebatavaliselt pikk, aga hageja ei ole tõendanud, et ta oleks nõudnud põhivõlgnikult sõiduauto tagastamist lühema tähtajaga. Hageja ülesütlemisavaldusest nähtub üksnes, et hageja soovib sõiduauto tagastamist (I kd tlk 74). Tõendatud ei ole, et hageja oleks sõiduauto tagastamise soovist teavitanud kostjat kui käendajat. Neil kaalutlustel ei ole ka sõiduki tagastamise kulu nõue kohtu hinnangul põhjendatud.
  4. Kokkuvõtvalt tuvastas kohus seni, et liisingulepingust tulenevate osamaksete, intressi ja käibemaksu tasumise kohustuse jääk oli lepingu lõppemise aja seisuga 5 598,31 eurot (eespool p 17). Sõiduauto ilma käibemaksuta väärtus selle hagejale tagastamise ajal oli 2 929,28 eurot (p 18). Lisaks tuli põhivõlgnikul hüvitada hagejale kindlustusmaksed summas 244,01 eurot (p 19). Kohus ei tuvastanud, et põhivõlgnikul oleks käesoleval juhul kohutust hüvitada hagejale lisakulutusi (p 21). Järelikult on hageja nõue põhivõlgniku vastu põhjendatud summas 2 913,04 eurot (= 5 598,31 – 2 929,28 + 244,01).
  5. Hageja nõuab lisaks viivise maksmist. Viivise nõude õiguslik alus

§ 113lg 1.

Liisingulepingu p 5.1 järgi leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku viivise määras 0,25% päevas. Hageja esitatud viivisarvete (I kd tlk 58–63) ja õiendi (I kd tlk 73) kohaselt on hageja viivise nõue enne hagiavalduse esitamist olnud 207,24 eurot. Kohus leiab, et viielt arvelt nr 8536004941 – 8549270461 on hageja viivise kuni 1. septembrini 2009 arvestanud õigesti 8

(10)2-12-4096 ja põhjendatult. Viivise tasumise kohustust ei mõjuta lepingu lõppemine, sest enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustused tuleb täita vastavalt lepingule (

§ 195lg 2 teine lause).

Ebaõige on viivise arvestus arvelt nr

  1. Nimelt arvestab hageja viivisarvel nr 8209615272 (I kd tlk 58) viivist eelviidatud arve summalt terves ulatuses (v.a intress), kuid kohus tuvastas eespool p-s 17, et hageja ei saanud nõuda kõnealusel arvel märgitud osamakse ja käibemaksu summa tasumist. Samas luges kohus eespool p-s 19 põhjendatuks hageja nõude samal arvel märgitud kindlustusmakse osas summas 529 krooni. Järelikult tuleb vastavalt korrigeerida viivise arvestust. Viivisarvel nr 8209615272 on arvelt nr 8552296898 arvutatud viivist 17 päeva eest summas 97,79 krooni (= 112,61 – 14,82) ehk 6,25 eurot. Selle asemel on hagejal õigus nõuda viivist sama perioodi eest 22,48 krooni (= 529 × 17 × 0,25%) ehk 1,44 eurot. Järelikult tuleb hageja nõutavat viivise summat vähendada 4,81 euro (= 6,25 – 1,44) võrra ja põhjendatud on viivise nõue summas 202,43 eurot (= 207,24 – 4,81).
  2. Hageja enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud nõudest põhivõlgniku vastu on eelnevas toodud kaalutlustel põhjendatud summa 3 115,47 eurot (= 2 913,04 + 202,43).
  3. Kuna hageja nõue põhivõlgniku vastu osutus osaliselt põhjendatuks, siis tuleb järgmiseks kontrollida, kas hageja saab vastavas ulatuses nõuda täitmist kostjalt kui käendajalt.

§ 142

lg 1 näeb ette, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Pooltel ei ole vaidlust selles, et nendevaheline käendusleping vastab eelviidatud sätte mõttele ja sisule. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

§ 145

lg 1 alusel solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesolevas asjas esitatud käenduslepingust ei nähtu, et käendaja vastutus oleks piiratud juhuga, kui nõuet põhivõlgniku vastu ei saa rahuldada. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja vastavalt

§ 65

lg-le 1 nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostja kui käendaja vastutuse ülempiir on käenduslepingu p 1 järgi 9 503,97 eurot, mis on väiksem seni tuvastatud põhjendatud nõudesummast. Kuigi kostja ei ole otseselt käendanud kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, siis liisingulepingu p 11 ning üldtingimuste p 6.3 järgi oli kindlustusmaksete tasumise kohustus põhivõlgniku liisingulepingust tulenev kohustus ja sellele laieneb ka kostja käendus. Eelneva põhjal ei tähelda kohus asjaolusid, mis välistaksid hageja nõude põhjendatud osa kostjalt väljamõistmist. Järelikult tuleb hagi 3 115,47 euro kostjalt väljamõistmiseks rahuldada. 26. Hageja on nõudnud kostjalt põhivõlalt viivise maksmist alates hagiavalduse esitamisest samasuguse määraga nagu leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku liisingulepingus, st 0,25% päevas. Ka selle nõude õiguslik alus on

§ 113

lg 1 koosmõjus

§ 145lg-ga 2.

Riigikohus on sedastanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu ning võlausaldajal on õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest (Riigikohtu

  1. märtsi
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13, p 12 kolmas lõik). Siiski ei järeldu sellest, et käendaja ei vastuta põhivõlgniku maksekohustuse rikkumisest tuleneva viivise eest põhivõlgnikuga algselt kokku lepitud määraga. Järelikult on hageja nõue edasiulatuva viivise saamiseks määraga 0,25% päevas põhjendatud. Kohus leidis, et ilma viiviseta oli hageja nõue põhivõlgniku vastu 2 913,04 eurot (eespool p 22), milles sisaldus algselt ka intress 137,24 eurot (eespool p 17).

§ 113lg 6 tõttu tuleb kontrollida ega selles summas ei sisaldu intressi. Üldtingimuste p 7.4 näeb muu hulgas ette, et liisingueseme müügist saadava 9

(10)2-12-4096 raha arvel liisinguvõtja kohustuste kustutamise järjekorra. Kohtu hinnangul oli küll tühine p 7.4 alapunkt 7.4.1, kuid sellele eelnevas osas on p 7.4 kehtiv. Kohus ei tuvastanud, et esineks liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud põhjendatud kulusid (eespool p 21), seega tuleb esimeses järjekorras sõiduauto müügihinna (ilma käibemaksuta summa 36 375 krooni ehk 2 324,79 eurot, I kd tlk 186) arvelt kustutada liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed. Vastav summa on koos käibemaksuga on 552,26 eurot (= 466,42 + 85,84, vt eespool p 17). Järgmisena tuli kustutada intressivõlg. Järelikult piisas on sõiduauto müügist saadud rahast muu hulgas intressinõude kustutamiseks ja kohtu tuvastatud summa 2 913,04 eurot enam intresse (ega viiviseid) ei sisalda. Sellelt summalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise maksmist.
  1. Juhindudes TsMS § 367 teisest lausest ja arvestades, et otsuse vaidlustamisel võib osutuda oluliseks juba sissenõutavaks muutunud viivise summa, arvutab kohus välja edasiulatuva viivise kohtuotsuse tegemise päeva seisuga. Hagiavaldus on kohtusse esitatud
  2. septembril 2012, sellest on kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud 211 päeva (koos mõlema nimetatud kuupäevaga). Vahepealse perioodi eest tasumisele kuuluv viivis on 1 536,63 eurot (= 2 913,04 × 211 × 0,25%). Koos varem tuvastatuga kuulub kokku kostjalt väljamõistmisele 4 652,10 eurot (= 3 115,47 + 1 536,63). Alates kohtuotsuse tegemisest mõistab kohus viivise välja määraga 0,25% päevas eespool tuvastatud põhivõla summalt.
  3. Kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks jätab kohus rahuldatama. Protokoll vastab TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Kohus ei nõustu kostja arusaamaga, et esindaja sõnavõtt protokollis ei anna edasi selle sisu. Protokoll ei ole stenogramm ega pea andma öeldut edasi sõna-sõnalt.
  4. TsMS § 123 sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 486 lg-le 4 loeti hagi esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, kui hagi võetakse menetlusse kuue kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest alates. Käesolevas asjas möödus see kuuekuuline tähtaeg enne asja hagimenetlusse üleandmist. Seega tuleb käesoleval juhul hagi hind määrata hagiavalduse esitamise ajal kehtiva õiguse järgi Hagi hinna leidmiseks tuleb liita põhinõude, kõrvalnõuete ja ühe aasta eest arvutatud edasiulatuva viivise nõude summad (TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-d 1 ja 2). Hagi hind maakohtus on seega 7 753,18 eurot (= põhinõue 3 945,59 + kõrvalnõuded 207,24 + edasiulatuv viivis ühe aasta eest 3 600,35).
  5. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 järgi. Kohus juhindub TsMS § 163 lg-st 2 ja jätab kõik menetluskulud kostja kanda, sest kostja ei nõustunud hageja pakutud kompromissiga. Hageja pakkus kompromissina 3 548,45 euro tasumist. Käesoleva otsusega mõistab kohus kostjalt välja 3 115,47 eurot põhivõlgniku kohustuste katteks, mis muutusid sissenõutavaks enne hagi esitamist ja millest hageja lähtus kompromissi pakkumisel. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja 1 536,63 eurot otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise. Kokku on kostjalt väljamõistetav summa suurem hageja pakutud kompromissist ja enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud summade osas erineb otsus hageja pakutust ca 12% võrra. Sellises olukorras on põhjendatud kohaldada TsMS § 163 lg 2 ja jätta kõik kulud kompromissiga mittenõustunud poole kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.