← Eesti

2-13-54565/2

Obsah (8)§ 367§ 361§ 186§ 195§ 101§ 196§ 116§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 17.12.2013 Tallinn, tsiviilkantselei kaudu Tsiviilasja number 2-13-54565 Tsi

§ 367lg 1, 4 eeldab kehtivat ülesütlemist ja kulude tekkimise seost ülesütlemisega.

15.07.2013 märkis kostja, et 10.06.2008 teatises märkis hageja, et võlgniku võlg on 35515 kr, mis tuli tasuda 14 päeva jooksul. 15.07.08 maksis põhivõlgnik hagejale 35515,28 kr (viide - arve XXX-9, XXX-10). Sõiduk on müüdud alla turuhinna, mis oli tagastamise ajal. Tegemist pole järeldusliku ülesütlemisega. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 09.03.2011 on tuvastatud, et ülesütlemise avaldust 10.06.2008 ei ole kätte toimetatud. Põhivõlgnik ise ei ole ka lepingut üles öelnud. Kostja vaidles hagi muutmisele, mis puudutab lepingu kehtivusega seotud väiteid, vastu. Kohtu põhjendused Sõltumata sellest, et kostja hagi ei tunnistanud, ei olnud sisulist vaidlust järgmiste asjaolude üle: - AS DNB Pank (endine nimi AS Dnb Nord Liising) sõlmis 19.09.07 OÜ-ga XXX liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto BMW X5 3.0, - Hageja omandas liisingeseme ja andis asja liisingvõtja valdusse, - Liisingvõtja pidi maksma lepingu järgi liisingmakseid ja intresse, - Seisuga 10.06.2008 oli tasumata kaks, so 28.04.08 ja 28.05.08 osamakse, - 10.06.2008 tegi hageja võlateate 35515 kr ja palus võla ära tasuda 14 päeva jooksul, - 28.05.08 ja 28.06.08 osamakse tasus põhivõlgnik 15.07.2008 vastavalt arvete nr XXX-9 (mai 08) ja nr XXX-10 (juuni 08) järgi summas 35515,28 kr, - Sõiduki jääkväärtus oli juulis 2008 9449,23 €, - viivis on lepingu järgi 0,25% päevas võlalt, - Hagejal on XXX sõlmitud 19.09.07 käendusleping nr XXX selleks, et tagada solidaarselt põhivõlgnikuga liisinglepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei pea kohus andma nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. Arvestades seda, et hageja ja OÜ XXX sõlmisid liisinglepingu, mille tarbeks omandas hageja ülalviidatud sõiduki, finantseerides liisingeseme ostu, ja andis selle põhivõlgniku valdusse ning kuna kostja pidi maksma liisingmakseid (osamakseid ja intressi), siis oli poolte vahel sõlmitud liisingleping

§ 361

järgi.

§ 186

p 6 alusel lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega ning

§ 195lg 1 alusel võib lepingu rikkumise tõttu üles öelda ning ülesütlemise avaldus tuleb teatavaks teha lepingu teisele 3

(3)poolele. TsÜS § 60 lg 3 alusel lepinguga seotud tahtevaldus loetakse kättesaaduks kui see on toimetatud saajale lepingu täitmisega seotud kohta ja saajal oli mõistlik võimalik sellega tutvuda. Hageja jäi selle juurde, et leping on põhivõlgnikule üles öeldud. Seega kontrollib kohus lepingu ülesütlemisega seotud asjaolusid.

§ 101

lg 1 p 4 järgi võib kohustuse rikkumise korral võlausaldaja lepingu üles öelda.

§ 196

lg 2 järgi võib kestvuslepingu üles öelda pärast rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendavat tähtaega, kui see on tulemusteta ning lg 3 alusel võib üles öelda mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise aluseks oleva asjaolu teadasaamist.

§ 116

lg 5 sätestab, et §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Liisinglepingu p 10.1.3 järgi on võlausaldajal õigus leping üles öelda, kui võlgnik on rikkunud kohustust – jätnud tasumata osamakse või tasunud mittetäielikult osamakse. Lepingust nähtuvalt sõlmiti see 19.09.07 tähtajaga 28.09.2012, sj oli liisingeseme maksumus 66436,86 € ilma käibemaksuta. Vaidlus puudus selles, et seisuga 10.06.2008 oli põhivõlgnikul tasumata kaks osamakset: 28.04.08 ja 28.05.08 kokku summas 35515,28 kr ehk 2269,84 € arvete nr XXX-9 ja XXX-10 järgi. Seega moodustas võlg

§ 116

lg 5 mõtte järgi põhivõlgniku kohustusest ehk kogu liisingeseme ostuhinna kuludest ebaolulise osa. Seega oli hagejal kohustus

§ 196lg 2 ja 116 lg 5 järgi anda täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks.

Hageja on kohtule esitanud teate 10.06.2008 (I kd lk 23), millest nähtuvalt oli 10.06.2008 seisuga põhivõlgniku liisinglepingust nr XXX tulenev võlg kokku 35515 kr. Teatisest ei nähtu, milles võlg seisneb. Teatise järgi tuli võlg ära tasuda 14 päeva jooksul ning kui seda ära ei tasuta, siis öeldakse leping üles. Seega on hageja formaalselt andnud võlgnikule tähtaja kohustuse täitmiseks kooskõlas

§ 196lg 2.

Kuid selleks, et saaks rääkida kohustuse täitmise täiendava tähtaja andmisest, peab võlgnik siiski teadma sellest, et talle on antud tähtaeg kohustuse täitmiseks ning et juhul, kui ta seda ei täida, on võlausaldajal võimalus leping üles öelda. Vaidlus puudus selles, et märgitud teadet ei saanud põhivõlgnik kätte 2008. aastal

§ 69lg 3 järgi.

Märgitu on tuvastatud ka käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2011 otsusega nr 2-09-20991 (lk 154, I kd) ning otsus on maakohtule siduv. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 14.07.08 tõi põhivõlgnik vaidlusaluse liisingeseme hageja telefonikõne peale vastavasse parklasse. Kostja vande alla antud seletustest nähtuvalt nõuti sõiduki parklasse viimist põhjusel, et võlgnikul on võlg ning kindluse mõttes tuli sõiduk panna parklasse seisma seni kuni võlg ära tasutakse. Kostja vande alla antud seletuste kohaselt pandi sõiduk parklasse ja sellesse jäid võlgniku asjad sisse. Kui kostja nägi, et keegi sõidab autoga, said ta pangast teada, et sellega sõidab platsi töötaja. Tunnistaja, kes oli sõiduki faktiline kasutaja, ütluste kohaselt viis ta sõiduk platsile ja võlgniku asjad jäid autosse sisse. On ilmne, et kui isik teab, et ta peab ära andma asja lepingu teisele poolele jäädavalt, ei jäta ta sinna sisse ühtegi enda asja. Nii on viidatud Ringkonnakohtu lahendiga 09.03.2011 ning tunnistaja ütluste, kostja vande all antud seletustega tõendatud, et põhivõlgnik ei olnud teadlik 10.06.08 teatises märgitud võla tasumise tähtajast ja kavatsusest põhivõlgnikule leping üles öelda, kui võlga ei tasuta

§ 116lg 5 ja § 196 lg 2 järgi. Seega ei olnud põhivõlgnik 14.07.2008, kui ta andis sõiduki platsile nn seisma väidetava võla tõttu 4

(3)seni kuni võlg ära tasutakse, teadlik sellest, et hagejal oli kavatsus põhivõlgnikule leping hoopis üles öelda. Õige ei ole hageja väide, et liisinglepingu p 10.1.3, 10.2 järgi on leping siiski üles öeldud teate tagastamisel hagejale 28.06.08 hoiutähtaja möödumisel, kuna pole täidetud TsÜS § 60 lg 3 eeldus. Märgitu leidis kinnitust ka viidatud Ringkonnakohtu lahendiga 09.03.2011. Vaidlus puudus selles, et 15.07.2008 maksis kostja võla 35515,28 kr arvete nr XXX-9 ja XXX-10 järgi (vt konto väljavõte II kd 99). Selle võla tasumise ajaks ei olnud põhivõlgnik teadlik sellest, et hageja kavatseb lepingu üles öelda, kuna teatist 10.06.08 ei olnud põhivõlgnik kätte saanud. Liisinglepingu järgi võib liisingandja lepingu üles öelda kindlustusmaksete võla tõttu p 10.1.7 järgi. Hageja väitis, et lepingu ülesültemise aluseks oli ka kindlustusmaksete võlg, kuid samas ei ole hageja tõendanud ega esile toonud, milline oli põhivõlgniku kindlustusmaksete võlg 10.06.08 seisuga, mis oli hageja väidetel tasumata ja võimaldas lepingu üles öelda. Vaidlusalusest teatisest seda ei nähtu ning seda ei nähtu ka arvetest nr XXX-9 ja XXX-10 (lk 110-111, II kd), kokku 35515,28 kr, millises ulatuses heitis hageja kostjale võlga ette 10.06.08 teatises. Seega, pärast sõiduki platsile seisma panemist 14.07.2008, maksis põhivõlgnik võla ära ning hageja ei ole tõendanud, et ta ütles lepingu kostjale üles kindlustusmaksete võla tõttu leping p 10.1.7 järgi. Arvestades, 1) et põhivõlgnik ei olnud teadlik sellest, et talle oli antud tähtaeg võla tasumiseks 14 päeva ning hageja kavatsus leping üles või et see on üles öeldud, 2) kuna põhivõlgnik tasus kahe liisingmakse võla 15.07.2008 ära, 3) võlateatises nimetatud võla enda asjaolud on ebaselged, ei olnud leping märgitud aja (15.07.08) seisuga hageja poolt põhivõlgnikule üles öeldud

§ 195lg 1 järgi.

Hageja väidetel pidi kostja olema teadlik lepingu ülesütlemisest 16.01.2009 või alternatiivselt 22.09.2009 (hagimaterjalide saamine), kuid märgitud ajajaks oli möödunud nn rikkumisest endast (kostja võlg 35515,28 kr arvete nr XXX-9 ja XXX-10 järgi 2008.a. mai ja juuni 08 eest) ja rikkumise kõrvaldamisest 15.07.08, aeg, mida ei saa pidada mõistlikuks lepingu ülesütlemiseks

§ 196lg 2 järgi.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et lepingu ülesütlemine, mille hageja tegi 10.06.2008 teatega kas 16.01.2009 või alternatiivselt 22.09.09, ei olnud õigustatud ja sellel ei ole kehtivat tagajärge TsÜS § 67 lg

  1. Kohus ei nõustu sellega, et hageja väidete järgi pidi võlgniku esindaja ülesütlemise teate saama kätte 16.01.
  2. Viidatud 16.01.09 (I kd lk 83) kiri on saadetud põhivõlgniku väidetavale esindajale koos 10.06.08 teatega, kuid mingeid andmeid, et see oleks võlgniku esindajale saadetud ja ka temani jõudnud ja et esindaja oleks saanud sellega tutvuda TsÜS § 69 lg 3 järgi, kohtule esitatud ei ole. Seega on vastava lepingu ülesütlemise avaldus põhivõlgnikuni jõudnud ja talle teatavaks tehtud hagimaterjalide kätte toimetamisega 22.09.09, mida pole ei põhivõlgnik ega kostaj vaidlustanud. Küll aga ei ole nendel mingit tähtsust, sest kohus tuvastas, et lepingu ülesütlemisel ei olnud õiguslikku tagajärge. Kuna kostja ei olnud nõus hagi muutmisega ning hageja märkis istungil 09.10.2013, et leping öeldi üles, siis kohus lepingu kehtivusega seotud väiteid ei käsitle.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole 5

(3)kaetud juba tasutud liisingumaksetega, lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ning lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuna lepingu ülesütlemisel ei olnud kehtivat tagajärge, ei ole hagejal õigus tugineda ka

§ 367

lg 1, 3, 4 ning nõuda kulude ja liisingeseme finantseerimise kulusid ulatuses, mis ei olnud kaetud sõiduki tagastamise aja väärtusega. Kuna hagejal ei ole õigus nõuda nn põhivõlgnikult eelviidatud

§ 367

lg 1, 3, 4 järgseid kulusid, siis ei saa hageja nõuda ka kostjalt kui käendajalt põhivõlgniku OÜ XXX kohustuse täitmist

76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 108 lg 1, § 367 lg 1, 3, 4 ja § 65 lg 1, 142 lg 1, § 145 lg 1 järgi. Hagi jääb rahuldamata. Kohus ei anna seetõttu hinnangut hageja nõude ulatusele, sj liisingueseme müügikuludele, sõiduki taastamise aja turuväärtusele ning nende kohta esitatud tõenditele ega ka viivisele. Menetluskulude jaotus, asja hind Tsiviilasja hind on vastavalt hagi esitamise aja järgi (07.05.09) ja sellel ajal kehtinud TsMS § 122 lg1, 2, § 123 ja § 133 lg 1 järgi põhinõude hind 140664,34 krooni ehk 8990,09 eurot. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud ja kostja menetluskulud TsMS § 162 lg 1,2 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus esitatakse maakohtule 30 päeva jooksul menetluskulude jaotust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest koos kulu kirjeldavate ja tõendavate dokumentidega. /digitaalne allkiri/ Kohtunik 6

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.