Obsah (6)

§ 199§ 68§ 56§ 65§ 74§ 64

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.oktoober 2013, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13-3516 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§ 199lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 5.septembrist 2013.a.

Apellatsiooni esitaja Ivo Uuselu kaitsja adv. Hannes Toodu ja Põhja ringkonnaprokurör Tristan Ploom Süüdistatav Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Ivo Uuselu (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Advokaat Hannes Toodu Tristan Ploom Harju Maakohtu otsus 5.septembrist 2013.a. Ivo Uuselu suhtes tühistada osaliselt ja nimelt temale

prg. 199 lg 2 p.4 järgi mõistetud karistuse osas. Teha selles osas uus o t s u s, millega mõista Ivo Uuselule

prg. 199 lg 2 p.4 järgi karistuseks 10 kuud vangistust.

prg. 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud 10 kuulist vangistust Harju Maakohtu 07.09.2010 otsuse järgi mõistetud ärakandmata karistuse võrra, mis on 3 kuud 28 päeva ning mõista liitkaristuseks 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel lugeda kahtlustatavana kinnipidamise aeg 2 päeva karistusaja hulka.

Ärakandmisele kuuluv karistus on 1 aasta 1 kuu 26 päeva vangistust. 1 Tõkend – elukohast lahkumise kohtuotsuse jõustumisel. keeld – tühistada Karistuse kandmise aja alguseks lugeda Ivo Uuselu karistuse kandmisele asumiseks kinnipidamise päev. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Süüdistatava kaitsja poolt esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 5.septembri 2013 otsusega süüdi tunnistada Ivo Uuselu

§ 199

lg 2 p 4 järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus 250 päevamäära ulatuses (miinimumpäevamäära suurus 3,2 eurot),s.o. 800 eurot.

§ 68

lg 1 alusel lugeda kahtlustatavana kinnipidamise aeg 10.10.2012.a11.10.2012.a, s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka. Kandmisele kuulub seega vastavalt

§ 68lg.1 rahaline karistus 780.80 eurot.

Ivo Uuselu suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Rahuldada X X poolt esitatud tsiviilhagi summas 885 eurot. VÕS § 1043, KrMS § 310 lg 1 alusel välja mõista Ivo Uuselu´lt X X kasuks 885 eurot, mis tuleb kanda X X arveldusarvele nr xxxxxxxxxx SEB. Ivo Uuselu mõisteti süüdi selles, et olles varem karistatud varguse eest uuesti 2012.a maikuus täpselt tuvastamata ajal võttis ta X X korterist, aadressilt xxxxxxxxxxxxxxx, tagumise väiksema toa lahtise uksega riidekapi ülemiselt riiulilt X X tahte vastaselt 3 vanaaegset hõbelusikat koguväärtusega 45-60 EUR, 2 hõbekulpi väärtusega 300-400 eurot, 10-rublane kuldmünt Nikolai II portreega väärtusega 400 eurot, 1947a hõbemärk, mis oli teise koha autasu laskmises väärtusega 100 EUR ning suur hõbedane rahvariie sõlg väärtusega 40-120 EUR, koguväärtusega 885 EUR kuni 1100 EUR. 2 APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Apellatsioonkaebuse aluseks on kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus, materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ning kriminaalmenetlusõiguse normide oluline rikkumine KrMS § 338 p 1-3. Ivo Uuselu süüdimõistmine põhineb sisuliselt vaid kannatanu vastuolulistel ütlustel ning ei ole välistatud, et väidetava varguse oleks saanud toime panna mõni muu isik. Süütuse presumptsiooni kohaselt tõlgendatakse süüdistatava kasuks kõrvaldamata kahtlus sõltumata sellest, kas kahtlus on küllaldane või mitte. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole.3 KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb kriminaalasjas kõrvaldmata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Eeltoodud põhimõtet on maakohus Ivo Uuselu süüdimõistmisel rikkunud. Maakohtu menetluses tuvastas kohus, et kannatanult kadunud esemed olid olemas 2011/2012 aastavahetuse paiku ning nende kadumine avastati üle kuu 6 hiljem. Süüdistus on üles ehitatud põhimõttel, et keegi teine ei oleks saanud selle poole aasta jooksul kuritegu toime panna kui ainult Ivo Uuselu. Samas on tunnistaja X X andnud ütlusi, et ka temal oleks olnud võimalik süüdistuses toodud kuritegu toime panna ning samuti oleks seda võinud teha X X. Eeltoodust tulenevalt ei ole kõrvaldatud kahtlused, et keegi teine ei oleks saanud kuritegu toime panna ning seetõttu ei saaks ka Ivo Uuselu süüdi mõista. Riigikohtu seisukohalt tähendab välistamismeetodil isiku süüdimõistmine, et kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna keegi teine. Käesoleval juhul ei nähtu maakohtu otsusest ühtegi argumenti, millest saaks järeldada, et keegi teine ei saanud tegu toime panna kui ainult Ivo Uuselu. Maakohtu otsuse põhjenduses on märgitud vaid süüdistatava ja tunnistaja X X’i kohta, et nende ütlused ei ole usaldusväärsed. Samas ei ole maakohtu otsuses hinnatud kannatanu ütluseid ega välja toodud asjaolu, et kohtulikul uurimisel avaldatud kannatanu varasemad ütlused ei langenud kokku kohtueelses menetluses antud ütlustega. Maakohus on jätnud andmata hinnangu vastuoludele kannatanu ütlustes ning tervenisti hindamata ütluste usaldusväärsuse. Kannatanu ütlused on vastuolus nii kuriteo toimepanemise aja osas, müügikuulutuse lisamise aja osas ning samuti selle osas mitu isikut käis tema juures. Samuti on ütlused vastuolus selles, millal kannatanu avastas asjade kadumise. Samuti on kannatanu ütlused vastuolus tunnistaja X X ütlustega selles osas, kas toas viibides on võimalik köögis olevate isikutega juttu ajada. Tunnistaja X X ütluste osas on kohus jätnud tähelepanuta, et süüdistatavat puudutavas osas saavad ütlused olla tõendiks vaid KrMS § 66 2-1 p 2 sätestatud juhul. Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele, kuid sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. 3 Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kaitsja taotles kõigi apellatsiooni punktis 5 nimetatud vastuoluliste ütluste avaldamist kohtuistungil. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Maakohus ei ole andnud hinnangut vastuoludele kannatanu ütlustes, millised on otsuse kohaselt peamiseks Ivo Uuselu süüstavaks tõendiks. Hinnates vastuolusid kannatanu ütlustes oleks maakohus pidanud kannatanu ütlused tervikuna välja jätma ning kuna tegemist on peamise tõendiga, millele kohtuotsus rajanes, siis tuleks Ivo Uuselu alusel õigeks mõista. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud on tõendatud. Asjas on üritatud tellida ekspertiisi tuvastamaks väidetavalt varastatud esemete väärtust. AS Metrosert vastuse kohaselt on ekspertiisi teostamiseks vajalik toote esitamine. Samuti on antud vastuses märgitud, et AS Metrosert kogemuse põhjal on oletatavalt hõbedast lauanõud tegelikult melhiorist ning sama kehtib ka rahvariide sõle kohta. Asjatundjana esinenud isikule, kelle asjatundjaks olemise kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit, on näidatud pilte suvalistest esemetest. Kohtuotsuses lähtub kohus hõbeda turuhinnast. Tsiviilhagi puudutavas osas ei nähtu mingeid kohtu põhjendusi, millest tulenevalt oleks tõendatud tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud. Prokurör vaidlustab apellatsioonis süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistust ja taotleb raskema karistuse mõistmist (KrMS § 340 lg 4 p 4). Ivo Uuselut karistati Harju Maakohtu 07.09.2010 otsusega nr 1-10-8648

§ 199

lg 2 p 8 alusel tingimisi vangistusega 3 kuud 28 päeva 3 aasta pikkuse katseajaga alates 07.09.2010. Seega pani Ivo Uuselu süüdistuses nimetatud varguse toime katseajal. Harju Maakohus otsustas Ivo Uuselut karistada rahalise karistusega, leides et seda liiki karistust kohaldades on võimalik Ivo Uuselut mõjutada edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Prokuratuur sellega ei nõustu, kuna I. Uuselu ei oma töökohta ega mingit alalist legaalset sissetulekut. Seega ei ole rahalise karistuse valik põhjendatud. Prokuratuur taotleb Ivo Uuselule mõista karistusena vangistus. Põhjused selle karistusliigi valikul on järgmised: 1) Ivo Uuselu pani varguse toime kannatanu eluruumidest, olles kannatanu poolt usalduse alusel eluruumidesse lubatud, mida ta kuritarvitas. Ka eelmise varguse, mille eest ta 2010 süüdi mõisteti, pani ta toime eluruumist. Sellist liigi varguse korral kahjustatakse lisaks omandile kodu puutumatusele, mis ei ole küll karistusõiguslikult koosseisuline tunnus, kuid mida tuleb arvesse võtta süü suuruse hindamisel. 4 2) Ivo Uuselu varastas karpidesse pakitud kapis olevaid kannatanu jaoks olulise tähendusega esemeid, mille väärtus oli ligi 1000 eurot, mida tuleb samuti arvestada süü suuruse hindamisel.

§ 56

lg-st 1 ja kohtupraktikast (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-77-11) lähtuvalt on karistuse aluseks süü suurus. Süü suuruse hindamisel tuleb lähtuda teosüüst ehk konkreetsetest isiku poolt toimepandud tegudest. Lähtepunktiks võetakse sanktsioonivahemiku keskmine määr, mis on varguse korra 2 aastat 6 kuud vangistust. Lõppastmes saavad süü suurust mõjutada eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused.

§ 65

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Eeltoodust tulenevalt taotleb prokurör mõista Ivo Uuselule karistuseks 10 kuud vangistust. Ivo Uuselu puhul ei tule kõne alla

§ 74sätete kohaldamine ega vangistuse asendamine üldkasuliku tööga.

Karistusest vabastamine koos käitumiskontrollile allutamisega eeldab, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Tulenevalt sellest, et Ivo Uuselu uue kuriteo toime pannud katseaja jooksul, sellist veendumust ei ole.

§ 74

lg 5, § 65 lg 2 alusel taotleb apellant suurendada mõistetud karistust 10 kuud vangistust Harju Maakohtu 07.09.2010 otsuse järgi mõistetud ärakandmata karistuse võrra, mis on 3 kuud 28 päeva ning mõista liitkaristuseks 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel lugeda kahtlustatavana kinnipidamise aeg 2 päeva karistusaja hulka.

Seega mõista lõplikuks karistuseks 1 aasta 1 kuu 26 päeva vangistust. Tallinna Ringkonnakohtu 25.septembri 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 7.oktoobrini 2013.a. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör ja kaitsja. Prokurör vaidles vastu kaitsja apellatsioonile ning põhjendas oma seisukohti järgmisest. Apellatsioonis on kaks väidet, mille alusel taotleb kaitsja Ivo Uuselu õigeksmõistmist: 1. kannatanu ütluste vastuolulisus 2. ei ole välistatud, et varguse pani toime keegi teine 3. Lisaks leiab kaitsja, et kannatanu tsiviilhagi on tõendamata, kuna ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et kohtus üle kuulatud Jaanus Idla on asjatundja ning et talle on näidatud pilte suvalistest esemetest. 1. Kannatanu ütluste vastuolulise kohta on kaitsja märkinud, et kannatanu kohus antud ütlused on vastuolus kannatanu kohtueelse uurimise antud ja avaldatud ütlustega: 1) kuriteo toimepanemise aja osas 2) müügikuulutuse lisamise aja osas 3) isikute arvus, kes tema juures käis 4) asjade kadumise avastamise aja osas 5) Lisaks on vastuolu kannatanu ja tunnistaja X X kohtus antud ütlustega selles osas, kas toas viibides on võimalik köögis olevate isikutega juttu ajada 5 Kui tutvuda kohtuistungi protokolliga, siis kaks esimest väidet ei vasta tegelikkusele, sest selles osas ei ole kannatanu kohtueelse uurimise antud ütlusi avaldatud vastuolude väljatoomiseks. Veelgi enam, kui võrrelda kannatanu ütlusi kohtus ja 12.10.2012 ütluste olustikuga seostamise protokolli, siis ütlused kattuvad. Kohus on avaldanud kaitsja taotlusel vastuolu selles, et esimese korteris käimise osas (aprillis 2012) väitis kannatanu kohtueelsel uurimisel, et Ivo Uuselu tuli koos naisterahvaga, kohtus väitis, et käis üksinda. Nõustun sellega, kuid see detail puudutab aprillikuu sündmust ega oma ütlusi tervikuna arvestades olulist tähendust. Rõhutan siinkohal, et kui võrrelda kannatanu ütlusi kohtus ja 12.10.2012 ütluste olustikuga seostamise protokollis, siis ütlused kattuvad. Kohus on kaitsja taotlusel avaldanud vastuolu selles, et asjade kadumise avastamise aja osas väitis kannatanu kohtueelsel uurimisel, et „avastas selle hiljem, kui nad olid lahkunud“, kohtus väitis, et avastas kuu aega hiljem. Prokurör ei näe siin vastuolu, kuna „kuu aega hiljem on sama mis hiljem“. Kannatanu sõnadest, mis kohtueelse uurimisel protokolliti, ei saa teha järeldus, et ta avastas asjade kadumise vahetult pärast isikute lahkumist. Teiseks, kui vaadata 12.10.2012 2012 ütluste olustikuga seostamise protokolli, siis ka seal on kirjas, et „hiljem kannatanu avastas“, et asjad on kadunud. Vastuolu kannatanu ja tunnistaja X X ütlustes selle kohta, kas toas viibides on võimalik köögis olevate isikutega juttu ajada (X X vastas, et jah, X X, et

1. ei)ei pruugi olla, sest see võib sõltuda konkreetsest situatsioonist. X X rääkis konkreetsest situatsioonist, mida ta tajus, X X üldiselt. Eeltoodust tulenevalt puudub alus X X ütluste usaldusväärsuses kahelda ning kohus on õigustatult tema ütlusi tõendina arvestanud. Kohus on ka selgitanud, miks ta loeb kannatanu ütlused usaldusväärseks: kannatanu ütlused langevad kokku 12.10.2012.a koostatud ütluste ja olustiku seostamise protokolli ja fototabeliga ning 30.10.2012.a koostatud asitõendi vaatlusprotokollis tuvastatuga. 2. Välistamise meetodi kohta on kaitsja öelnud, et „süüdistus on üles ehitatud põhimõttel, et keegi teine ei oleks saanud selle poole aasta jooksul kuritegu toime panna kui ainult Ivo Uuselu. Samas on tunnistaja X X andnud ütlusi, et ka temal oleks olnud võimalik süüdistuses toodud tegu toime panna ning samuti oleks seda võinud teha X X“. Prokurör lükkab kaitsja väited ümber järgnevalt: „Süüdistus on üles ehitatud kannatanu X X ütlustele, mille kohaselt
2. a)2012 maikuus
3. b)sel ajal kui kannatanu X X oli koos X Xiga köögis
4. c)kust ei näe, mida tehakse väikeses tagumises toas oli Ivo Uuselu
5. a)üksinda
6. b)seljas taskutega jakk
7. c)väikeses tagumises toas, kus toimuvat ei ole köögist võimalik näha
8. d)kus asuvas seinakapis karpides asusid X X väärisasjad
9. e)mille sisemust Ivo Uuselu oli 2012 aprillikuus näinud, kui käis eelmine kord postkaarte vaatamas
10. f)mille kadumise X X hiljem avastas 6 Pärast seda, kui Ivo oli väikeses tagumises toas üksinda olnud ja nad X Xga uuesti kohtusid, läks Ivo Uuselul minekuga jube kiireks. Süüdistus on üles ehitatud välistamise meetodil, mis seisneb selles, et X X korterisse ei olnud sisse murtud, tema korteris käisid 2012 aprillis ja maikuus võõrastest ainult Ivo Uuselu ja X X, kellest ainult Ivo Uuselul oli 2012 maikuus aeg ja võimalus vargus toime panna. Sellele, et Ivo Uuselu oli ainsaks võimalikuks vargaks, viitab selgelt ka X X edasine tegevus, kes nägi Ivo Uuselut 29.07.2012 Kostiveres ja helistas nr 110, öeldes järgmised sõnad „…see sama mees…kes varastas mul hõbelusikad kodust ära, kuigi ta tuli ostma minult lauda, postkaarte. Naisega koos käisid. Pärast avastasin, et karbid kõik kinni pandud, mina teadmata. Kapp oli seal kõrval kohe, ehk ta seal revideeris“. Tunnistaja X X ütluste kohaselt käis ta 2012 kevadel ema korteris ning kuna ta seal käis, siis teoreetiliselt oli tal võimalus vargus toime panna. Selliselt ta ka vastas kaitsja küsimusele. Tunnistaja X X andis lisaks ütlused, et „suve hakul 2012 X X ütles, et on toimunud vargus, varastatud on hõbelusikaid ja muid esemeid ka ning et ta kahtlustab kahte inimest, kes käisid kohapeal, kuna need olid ainsad, kes seal käisid“. Seega toetuvad X X ütlused X X poolt talle räägitule. Seega ei teadnud ta varguse täpseid asjaolusid ning teadis vaid seda, et X Xl käisid koos külas Ivo Uuselu ja X X. Oluline on siinkohal X X ütlused selle kohta, et X X juures ei käinud võõraid inimesi, mis kinnitab X X ütlusi. Kohus on põhjendatult lugenud tunnistaja X X ütlused usaldusväärseks. X X töötas alates 2010 osakonnajuhatajana Elisas, tal puudus igasugune põhjus varguse toimepanemiseks, ainuüksi emal külas käimine ei ole aluseks isiku kahtlustamiseks varguses. X X on vastanud kaitsja küsimustele järgnevalt: „Kas teie poeg ei saanud vargust toime panna – poeg ei ole varas“. „Kas ta oleks saanud seda teha, kui oleks tahtnud – poeg enda ristimislusikat ei varasta“. 3. KrMS § 109¹ lg 1 kohaselt on asjatundjaks isik, kellel on eriteadmised. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib asjatundja üle kuulata asjaolude kohta, mille kohta ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu. KrMS ei nõua, et isiku kaasamisel asjatundjana peaks tal olema mingi dokument, muu tõend, mis tema eriteadmisi näitab. Seega võib asjatundjaks olla isik, kes oma igapäevase tegevuse kaudu on omandanud eriteadmised. Jaanus Idla näol on tegemist isikuga, kes on väärisesemetega tööalaselt kokku puutunud 30 aasta jooksul. Tema kaasamise asjatundjana kohtusse põhjustas asjaolu, et kannatanul puudusid tõendid esemete väljanägemise, väärtuse kohta. Kuna esemeid ei olnud alles, siis pöördus prokuratuur AS Metrosert poole, kes kinnitas, et ekspertiisi ei ole võimalik teha ilma toodet esitamata. See oli vajalik, et näidata, et esemete väärtust saab tuvastada üksnes asjatundja abiga. Jaanus Idla, kes on antiigiäriga tegelenud 30 aastat, hindas varastatud esemete turuväärtust. Asjatundjale näidati fotosid esemetest (hõbelusikad, -kulbid), mis sarnaseid esemetega, mis kannatanult varastati. Fotod pärinesid tunnistajalt X Xlt ja tehti antiigimessil esemetest, mis sarnanesid esemetele, mis olid ära varastatud, nt hõbelusika fotol, mis oli sarnane varastatud lusikaga, oli juures hind 20 eurot (X X kohtus antud ütlused), seega ei olnud tegemist suvaliste fotodega. Asjatundja andis 7 hinnangud hõbelusika, -kulbile neid fotosid vaadates ja teistele esemetele kogemusest lähtudes. Vastuseks süüdistatava küsimusele, kas saab hinnata esemeid ilma neid nägemata, vastas asjatundja, et saab. Kuna täpne esemete kaal ei olnud teada, oli hinnang orienteeruv (nt hõbelusika puhul vahemikus 10-20 EUR). Prokurör leiab, et isik, kes on 30 aastat igapäevaselt väärisesemetega kokku puutunud, oskab hinnata nende väärtust fotode alusel ja ka ilma selleta, kuna ta teab seda liiki esemete turuväärtust. Seega saab asjatundja ütlusi arvestada tõendina tsiviilhagi tõendamisel. Vastates prokuröri küsimustele ütles kannatanu X X, et tsiviilhagi summas kujunes asjatundja ütluste alusel. Kaitsja seisukohad prokuröri apellatsiooni osas on järgmised. Apellatsioonis taotleb prokurör Ivo Uuselu’le rangema karistuse määramist. Prokurör ei nõustu rahalise karistuse määramisega, kuna Ivo Uuselu ei oma töökohta ega mingit alalist legaalset sissetulekut. Kaitsja on seisukohal, et prokurör on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Ivo Uuselu’lt on eeluurimisel arestitud rahasumma, milline katab kogu tsiviilhagi. Seega on Ivo Uuselul tagastatavast rahast võimalik täita ka määratud rahalist karistust. Samuti on Ivo Uuselu töötanud Norras ning plaanib lähiajal uuesti tööle asuda. Seega ei ole välistatud ka Ivo Uuselu karistamine rahalise karistusega. Prokurör taotleb Ivo Uuselu karistamist vangistusega. Prokuröri apellatsiooni kohaselt tuleb arvestada asjaoluga, et vargus pandi toime eluruumidest, millega kahjustas ka kannatanu kodu puutumatust. Ühtlasi on varastatud esemed kannatanu jaoks olulise tähendusega, mida tuleks arvestada süü suuruse hindamisel. Kaitsja vaidleb prokuröri apellatsioonile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kaitsja on seisukohal, et kumbki prokuröri väljatoodud põhjendus ei anna alust karistada Ivo Uuselu vangistusega. Varguse toimepanek eluruumist ega see, et esemed võiks olla kellelegi olulise tähendusega ei ole

§ 199koosseisuliseks tunnuseks ega oma tähendust ka karistuse määramisel.

Ilmselgelt ei ole tegemist asjaoludega, mille puhul tuleks süüdistavat karistada vangistusega. Oma vastusele on kaitsja lisanud pildifaili süüdistava arvutist, millelt on näha süüdistatava poolt kannatanu käest ostetud esemed ning kuupäev, millal kaust on süüdistatava arvutis loodud. Esemed on pildistatud ja fotoapaardist arvutisse laetud samal päeval kui need osteti, kuna süüdistatav müüs osa neist edasi. Sellega tõendab kaitsja, et süüdistatav käis kannatanu juures asju ostmas juba 22.03.2013. Kannatanu ütluste kohaselt helistas Ivo Uuselu temale esimest korda aprillis 2012. Eeltoodud tõendab asjaolu, et kannatnu ütlused, millele kohus on otsuses tuginenud, on läbinisti vastuolulised ning need tuleb tõendite hulgast välja jätta. Kaitsja ei saanud tõendit varem esitada, kuna see muutus kättesaadavaks alles apellatsioonimenetluse käigus. Süüdistataval oli pildikaust loodud arvutisse, millest ei saanud seda varem tehnilise rikke tõttu kätte. Eeltoodust tulenevalt ei saanud tõendit varem esitada ning kaitsja palub selle apellatsioonimenetluses vastu võtta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega tuli alljärgnevatele järeldustele. 8 1. Kaitsja apellatsiooni osas. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü ja tsiviilhagi rahuldamise osas on seaduslik ja põhjendatud ning selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava õigeksmõistmiseks puuduvad alused. Kaitsja analüüsib apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks tema arvates I.Uuselu esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on maakohtus toimunud kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik, ebaõigesti on kohaldatud materiaalõigust ja rikutud on oluliselt kriminaalmenetluse norme. Ebaõige tõendite hindamine on kaitsja arvates kaasa toonud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes – maakohtu otsus rajaneb ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele. Apellandi arvates esinevad kannatanu ütlustes sellised vastuolud, mis pidanuks kaasa nende kõrvalejätmise tõendite kogumist ning kuna peale nende vigade kõrvaldamist ei jää mingeid süüdistatvat süüstavaid tõendeid, tulnuks ta õigeks mõista. Kohtukolleegium ei nõustu nende seisukohtadega. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Asjassepuutumatuid menetlusosaliste seisukohtade ümberlükkamine kohtuotsuses ei ole kohtule etteheidetav (3-1-1-44-13 p.20). Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süü osas. Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul 9 lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsused 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub ( 3-1-1-92-11, p 15.1). Kriminaalkolleegium selgitab ka seda, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 31-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Apellatsioonis esitatud väide kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse osas on jäänud paljasõnaliseks ja veel enam, kohtukolleegiumi arvates on tegemist ebaõige väitega. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Kõik, kes võisid midagi teada ja rääkida arutatava kuriteosündmuse kohta, kõik kuulati üle – süüdistatav, tunnistajad, kannatanu. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus küsitleda kannatanut ja tunnistajaid. Nad said esitada omapoolseid taotlusi. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpuleviimisega. Seega tunnistasid menetlusosalised, et kohtulik uurimine oli igakülgne ja täielik ja et uuritud tõendite põhjal teeb ka kohus oma otsustuse. Ka apellatsioonis ei taotleta kellegi täiendavat ülekuulamist. Puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Veel märgib kohtukolleegium, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ei saa olla ei õigeksmõistmise alus ega ole ka kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise aluseks. Tavaliselt, kui sellisest rikkumisest on alus rääkida, taotletakse maakohtus ülekuulamata kannatanute, tunnistajate ülekuulamist apellatsioonikohtu istungil või mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioonikohtul selline tõendite kogumise, hindamise ja ümberhindamise õigus on. Kaitsja ja süüdistatav on nõustunud kirjaliku apellatsioonimenetlusega ning mingeid sellekohaseid taotlusi ei ole apellatsioonides esitatud. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega selles, et maakohus ei ole andnud hinnangut kannatanu ütluste usaldusväärsusele. Maakohus on oma otsuse rajanud kannatanu ütlustele ja seejuures leidnud, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed e. siis maakohus ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, millised annaks aluse tunnistada kannatanu ütlused ebausaldusväärseks ja need tõendite kogumist kõrvale jätta. Kaitsja on oma apellatsioonis leidnud, et kannatanu ütlustes esinevas vastuolud, 10 millised pidid andma maakohtule signaali sellest, et kannatanu ütlused ei pruugi olla tõesed ning et kannatanu ütlused seetõttu ei saa kinnitada süüdistatava poolt temale inkrimineeritud varguse toimepanemist. Kaitsja seisukohaga selles, et kannatanu ütlused tuleb tõendite kogumist jätta kõrvale kui ebausaldusväärsed ja seda nendes esinevate vastuolude tõttu, kohtukolleegium ei nõustu. Kohtukolleegium on seisukohal, et oluline on määrata, kas isik, kelle ütluste usaldusväärsuse üle otsustatakse on andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja kui ta on seda teinud, siis kas need ütlused puudutavad tõendamiseseme asjaolude seisukohast olulist informatsiooni. Tõendamiseseme asjaolude seisukohast oluline informatsioon on selline informatsioon, mis puudutab kuriteosündmuse seisukohast keskseid asjaolusid. Samuti on oluline, kas isik, kes on andnud erineval ajal erinevaid ütlusi suudab selgitada, millest tuleneb erinevus tema ütlustes. Kaitsja on oma apellatsioonis välja toonud need erinevused kannatanu ütlustes, millised tema arvates annavad aluse rääkida kannatanust, kui kuriteosündmusi ebaõigesti kajastavast isikust. Need erinevused on järgmised

1. a)kuulutuse andmise aeg,
2. b)kuriteo toimepanemise aeg,
3. c)varguse avastamise aeg,
4. d)mitu inimest käisid tema juures esimesel korral. Asjaolu, millal kannatanu pani üles kuulutuse oma esemete müümise soovist, ei ole kindlasti mitte oluline asjaolu kuriteosündmuse seisukohast. Kannatanu on selgitanud, et tema kuulutas oma soovist portaalis www.soov.ee . Millal täpselt ta seda tegi, see on kontrollitav ja seda oleks ka tehtud uurimisorganite poolt, kui tegemist oleks vajaliku ja süüdistatava süüküsimuse otsustamise seisukohast olulise asjaoluga. Ehk siis, kohtukolleegium on veendunud, et fakt, milline on kuidagiviisi kontrollitav ja selle täpne aeg kindlakstehtav muul viisil, kui kellegi ütlustega ja mille osas isik ei suuda meenutada selle täpset aega, ei mõjuta kindlasti isiku ütluste usaldusväärsust. Kui sellise fakti toimumise aja kohta on isik andnud ebalevaid ütlusi e. rääkinud selle toimumise ajast erinevalt, mingite ajaliste kõikumistega, siis iseloomustab see pigem isiku mälu, mitte aga ei mõjuta tema ütluste usaldusväärsust. Vajadust selgitada väidetavaid erinevusi kannatanu ütlustes selles osas ei ole kaitsja avaldanud ka maakohtu istungil. Kohtuliku uurimise esemeks ei ole see asjaolu maakohtus olnud ning väidetavate erinevuste väljatoomiseks kannatanu ütlustes ei ole kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatud. Selline kaitsetaktika kinnitab kohtukolleegiumi arvates samuti seda, et kaitsja sai aru, et tegemist on kontrollitava ja kuupäevalise täpsisega paika pandava kuupäevaga ning vajab vaid pisut ajakulu. Samamoodi ebaoluliseks peab kohtukolleegium aega, mil süüdistatav käis esmakordselt kannatanu juures vanavara vaatamas ja ostmas ning milline oli ajavahemik esimese ja teise korra vahel. Mingeid taasesitatavaid dokumente selle kohta ei vormistatud ning need täpsed kuupäevad ja ajavahemikud ei ole ka kuriteo tõendamiseseme asjaolude suhtes olulised asjaolud. Kaitsja on esitanud oma kirjalike seisukohtade juurde pildifaili kinnitamaks, et esimene külastus oli enne 22.03.2012.a., mil pildid olid arvutisse üles laetud. Kaitsja arvates mõjutabki asjaolu, et kannatanu on rääkinud süüdistatava esmasest telefonikõnest aprillis kannatanu ütluste usaldusväärsust ning kaitsja hindabki selle pildialbumi koopia alusel 11 kannatanu ütlused läbinisti vastuolulisteks. Kohtukolleegium leiab, et esitatud koopia pildialbumist süüdistatava arvutis ei oma mingit tõenduslikku väärtust ega mõjuta ka kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kui süüdistatava poole jaoks omaski mingit olulist väärtust see fakt, siis tuleb tunnistada, et sellise dokumendi esitamisega on ilmselgelt hilinetud. Asjaolu, et süüdistatava arvutil oli rike, mis ei võimaldanud tal avada pilte kohut ei veena. Isegi, kui see nii oleks, siis oleks loomulik ja loogiline, et isik, kes peab seda kuupäeva sedavõrd tähtsaks, teatab, et tal on selle tõenduseks olemas arvutis pildid, kuid teatud rikke tõttu pole need momendil kättesaadavad. Kohtukolleegium järeldab sellest, et süüdistatav pole midagi sellist avaldanud, esiteks seda, et tema jaoks ei olnud see oluline asjaolu ja teiseks, et ta ei rääkinud sellest n.ö. taasesitamise võimalusest taotluslikult, et mitte äratada uurimisorganite huvi tema arvuti vastu. Ka leiab kohtukolleegium, et kannatanu ei ole andnud diametraalselt erinevaid ütlusi täpse kuriteo toimepanemise aja kohta. Esmalt, tuleb konkreetsel juhul arvestada seda, et kannatanu ei avastanud esemete vargust kohe, vaid kindlasti peale mingi ajavahemiku möödumist n.ö. külaliste käimisest. See tähendab omakorda seda, et ta pidi kuriteosündmuse oma mälus rekonstrueerima. Tema kahtlus langes seejuures kohe ajale, mil teda külastasid kaks isikut – süüdistatav ja tunnistaja X.X. Kannatanu on kohtus rääkiud, et süüdistatav käis koos tunnistaja X.Xiga tema juures kuu aega hiljem peale esmakordset külastust. Kannatanu ei ole seejuures kordagi väitnud, et ta on võimeline täpselt nimetama seda kuupäeva. Kui ta esmakordse külastamise ajaks märkis märtsi-aprilli ja vahemiku esmakordse ja teise visiidi vahel kuu aega, siis sellest tulenes ka süüdistuses märgitud orienteeruv kuriteo toimepanemise aeg – 2012.a. maikuu. Kuriteo toimepanemise aja osas ei ole olnud vaidlust ka maakohtus, kaitsja ei ole taotlenud selles osas kannatanu ütluste avaldamist ning selle täpse kuupäeva tuvastamine ei ole olnud ka kohtuliku uurimise esemeks. Mis puudutab aga küsimust sellest kuivõrd täpselt peab olema süüdistuses kajastatud kuriteo toimepanemise aeg, siis selles osas on kohtukolleegiumi seisukoht järgmine. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Kohtukolleegium on seisukohal, et eelkõige omab kuriteo toimepanemise aeg tähtsust kaitseõiguse tagamise seisukohast osas, mis puudutab alibit e. kui süüdistatav ei tea temale etteheidetavate tegude toimepanemise aega, ei saa ta tõendada enda eemalolekut kuriteo toimepanemise kohast. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et süüdistatav käis kannatanu elukohas – seda fakti ei eita ka süüdistatav ise – ning just sel ajal on ka süüdistuse versiooni järgi toime pandud kannatanu esemete vargus süüdistatava poolt. Ka Riigikohus on oma otsuses nr.3-11-51-00 selgitanud, et olles kriminaalasja kohtulikul arutamisel välistanud teised võimalikud versioonid teiste võimalike kuriteo toimepanijate osas, oli linnakohus õigustatud lugema kuriteo toimepanemise aja tuvastatuks kirjeldatud ajavahemikuna. KrMK § 46 p 1 mõttest ei tulene, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kohtukolleegium leiab, et samad põhimõtted on kohaldatavad ka KrMS sätetest tulenevalt ja ka arutatavas kriminaalasjas. Veel märgib kohtukolleegium, et käesoleval juhul ei mõjuta kuriteotoimepanemise aeg ca 1 kuu kõikumisega ei aegumise küsimust ega ka karistuste liitmise küsimust e. nii või naa on vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu pandud toime eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. 12 Samamoodi ei näe kohtukolleegium olulist e. diametraalset vastuolu kannatanu ütlustes selles, millal ta täpselt avastas asjade kadumise. Nagu öeldud oli see teatud ajavahemiku möödudes peale süüdistatava viimast visiiti tema juurde. Kas see oli päev, nädal või kuu aega hiljem, ei ole oluline ja kõik need kvalifitseeruvad ühiselt ajamääruse „hiljem“ mõiste alla. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kannatanult varastatud asjad olid sellised, milliseid kannatanu igapäevaselt ei kasutanud. Tegemist oli mälestusesemetega, milliseid kannatanu hoidis ning kuna nendel kas kasutusotstarve üldse puudus või puudus see igapäevaselt, siis ei käinud ta loomulikult kogu aeg kontrollimas, kas kappi allesjäetud karbid, millistes ta asju hoiustas, olid endiselt n.ö. täis või mitte. Kuna ta koheselt peale süüdistatava ja tunnistaja X.Xi lahkumist ei osanud samuti kahtlustada oma asjade vargust, siis ei läinud ta loomulikult ka kohe kontrollima. Vastupidi, olles hiljem avastanud varguse rekonstrueeris ta selle toimepanemise asjaolud. Seejuures on kohtukolleegiumi arvates oluline, et kannatanu isegi kordagi ei kahelnud selles, et vaidlusaluse varguse oleks pannud toime keegi teine peale süüdistatava. Kaitsja vihjed sellele, et varguse võis toime panna ka kannatanu poeg või ka tunnistaja X.X, ei vääri kohtukolleegiumi arvates tähelepanu. Kannatanu poeg on varem pikaajaliselt elanud samas korteris e. koos nende mälestusesemetega ning ei ole ilmutanud ülemäärast huvi nende asjade vastu. Miks peaks üks täiskasvanud, korralikku töökohta ja sellest tulenevalt ka sissetulekut omav isik, kes ei ole ilmutanud ka mingit ülemäärast huvi vanavara vastu minema ja salaja ära tooma oma ema elukohast ema teadmata hõbeesemed, millistest veel mõned sisuliselt ka temale võiks kuuluda – näiteks tema ristimise puhuks kingitud. Seda, et tal see võimalus oli, seda ei oleks isegi mitte pidanud tema käest küsima kohtus. Isikul, kes elab samas korteris või käib seal oma ema külastamas on loomulikult see võimalus olemas ja ta ei saa seda võimalust ka eitada. Seetõttu on asjakohatu kaitsja rõhuasetus tunnistaja vastusele, et tal jah, selline võimalus oli. Kohtukolleegiumi arvates on eluliselt usutav, et poeg, kellel on huvi ema poolt hoitavate hõbeesemete vastu, milliseid ema eriti ei kasuta, küsib emalt, kas ta saaks need endale. Midagi sellist toimunud ei ole. Tunnistaja Ü.Xi poolt varguse toimepanemine on välistatud, sest kannatanu ütluste kohaselt tal selline võimalus puudus – erinevalt süüdistatavast ei olnud ta selles toas, kus asusid varastatud asjad hetkekski üksi. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on süüdistatava süüküsimuse otsustamisel välistamismeetodi kasutamine nii süüdistuse, kui ka kohtu poolt põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub siinjuures süüdistaja ja maakohtuga, et kannatanu korterist toimepandud esemete varguse sai toime panna vaid süüdistatav. Teisi võõraid isikuid, kes oleks saanud varguse toime panna, kannatanu korteris ei käinud. Kohtu veendumust eeltoodus aga ka kannatanu ütluste usaldusväärsust süvendab fakt, et kannatanu, teadmata, kes on I.Uuselu ja milline on tema mineviku taust, tuvastas vargana isiku, kes on ka varem olnud kohtu poolt karistatud sarnase varguse eest e. vanavara varguse eest. Selline fakt ei saa kohtukolleegiumi arvates olla juhus e. et kannatanu ekslikult peab oma vanaaegsete hõbeesemete vargaks isikut, kes on mõni aeg tagasi olnud karistatud samasuguse kuriteo eest. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu seisukohale, mis tuleneb Riigikohtu otsuse 3-1-1-8-10 p.-des 11,12 öeldust ja nimelt on Riigikohus selgitanud, et kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud 13 sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Küsimusele, milliste tunnuste pinnalt on võimalik usaldusväärselt rääkida kuritegude toimepanemise viisist kurjategija isiku identifitseerimise moodusena, ei saa vastata abstraktselt. Kuritegude toimepanemise viisist sellises kvaliteedis on eeskätt põhjust rääkida siis, kui kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise eripära või tekitatud tagajärgede iseloom on spetsiifilised. Kuid modus operandi'st kui usaldusväärsest tõendamise moodusest võib rääkida ka juhtudel, mil spetsiifika ei seisne ainuüksi kuriteo enese toimepanemise viisis, vaid nende kuritegude avaramat ajalist tausta kajastavates erinevates tunnustes. Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kohtukolleegiumi seisukohast süvendab asjaolu, et üks ja sama isik, kellel on vaieldamatult huvi vanavara vastu soetab seda endale viise valimata e. ka varastades ja olukorras, kus isik on juba selle eest karistatud ning temal lasub põhjendatud kahtlus, et ta on toime pannud veel sarnase varguse, kohtu veendumust tema süüküsimuse otsustamisel ning annab seega kohtule põhjendatud aluse jaatada sellise isiku süüd ka arutatavas kuriteosündmuses ning seda kõiki tuvastatud tehiolusid ja tõendeid kogumis arvestades. Kaitsja väide, et I.Uuselu süü varguse toimepanemises on välistatud seetõttu, et tal puudus selleks materiaalne vajadus, et vääri tähelepanu. Esmalt ei saa jätta tähelepanuta, et kaitsja sellekohane väide ei ole ka tema enda apellatsioonis esitatud usutavalt, sest sama võib öelda ka kannatanu poja kohta, kuid olenemata sellest ei pea kaitsja paljuks nimetada kannatanu poega, kui isikut, kes võis varastada oma emalt hõbeesemed. Teiseks, väidab ju kaitsja oma apellatsioonikohtule esitatud kirjalikus seisukohas, et ka esimesel korral kannatanult ostetud esemete fotod laadis süüdistatav oma arvutisse just seetõttu, et soovis lisada neid müügikuulutuste juurde e. et väidetava materiaalse kindlustatuse juures tegeles ta ikkagi vanavara ostu-müügiga. Ostis ta neid asju, milliseid kannatanu nõustus müüma. Neid mälestusesemeid, milliseid kannatanu müügiks ei pakkunud, kuid, millised süüdistatavale huvi pakkusid – neid varastas. Sellise järelduse lubavad arutatava kuriteo tehiolud teha. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et maakohtus on tõendite uurimise protsessis tuvastanud vastuolu kannatanu ütlustes, mis puudutab seda, mitu isikut käis tema juures esimesel korral – kas süüdistatav oli üksi või koos naisterahvaga. Kohus on avaldanud kaitsja taotlusel vastuolu selles, et esimese korteris käimise osas (aprillis 2012) väitis kannatanu kohtueelsel uurimisel, et Ivo Uuselu tuli koos naisterahvaga, kohtus väitis, et käis üksinda. Kohtukolleegium, nõustudes sellise vastuolu esinemisega kannatanu ütlustes, ei pea seda vastuolu kuriteo tõendamiseseme asjaolude seisukohast oluliseks. Süüdistuses ei ole süüdistatavale süüks pandud esimest visiiti kannatanu juurde. Kannatanu ütlused kohtus kattuvad selles osas mitu isikut käis esimesel ja mitu isikut teisel korral tema juures 12.10.2012 ütluste olustikuga seostamisel räägituga. Ka selgub ju süüdistatava ja tunnistaja Ü.Xi ütlusi analüüsides, et kannatanu juures käis I.Uuselu kaks korda (seda kinnitab süüdistatav) ja ühel nendest kordadest oli kaasas ka Ü.X, teisel korral oli ta üksi. Kuigi süüdistatav ja tunnistaja esitavad need visiidid vastupidises järjekorras, kui seda väidab kannatanu e. esimene kord kahekesi ja teine kord üksi. Kohtukolleegium on seisukohal, et selline vastuolu kannatanu ütlustes on tekkinud ütluste protokollimisel, kus menetleja ei saanud võimalik, et kannatanust aru õigesti 14 ja kannatanu, ütlusi üle lugedes ei pööranud ka sellele asjaolule tähelepanu. Kohtukolleegium leiab, et väidetav vastuolu ei anna alust järeldada, et kannatanu on kõik välja mõelnud ja annab valeütlusi või mingil määral asjaolusid moonutanud n.ö. enda kasuks. Fakt, kas esimene kord oli süüdistatav üksi või kahekesi ei mõjuta mingilgi määral süüdistatava süüküsimust, tema käitumisele antavat juriidilist hinnangut, tsiviilhagi jne. Tegemist on asjaoluga, mida pole mõtet valetada ja kohtukolleegiumi seisukohast ei mõjuta see tervikuna kannatanu ütluste usaldusväärsust. Põhjendamatuks peab kohtukolleegium ka apellatsiooni väidet, et kannatanu ja tunnistaja V. X (kannatanu poeg) ütlustes esineb selline vastuolu, mis kohustab kohut tunnistama kannatanu ütlused ebausaldusväärseks. Nimelt väidab apellant, et kannatanu ütlused on vastuolus tunnistaja X X ütlustega selles osas, kas toas viibides on võimalik köögis olevate isikutega juttu ajada. Maakohtus on kannatanu käest küsitud, kas oli võimalik kuulda, mida inimesed köögis teevad ? Kannatanu vastas : ikka. Naine ja Ivo koguaeg rääkisid omavahel. Tunnistaja X X vastas küsimusele, kas on köögist on kuulda, mis toimub tagumises toas ja tema vastas, et ei ole. Kui analüüsida neid kahte erinevat vastust, milliseid kaitsja peab vastuolulisteks, siis need ei ole sisuliselt vastuolus, sest vastajad on käsitlenud erinevaid situatsioone. Kannatanu on vastanud, et köögis oleval ja tagumises toas oleval isikul on võimalus omavahel rääkida. On loogiline, et kui omavahel räägivad inimesed, kes ei viibi ühes ruumis, vaid nende vahel on teatud vahemaa, siis räägitakse kõvasti ja sellist suhtlust pidas kannatanu võimalikuks kuna süüdistatav ja tunnistaja suhtlesid omavahel ajal, kui tunnistaja oli kannatanuga köögis ja süüdistatav tagumises toas. Tunnistaja V.X aga käsitles olukorda, kus omavahel vestlevad isikud on köögis ja kolmas on tagumises toas ning sellisel juhul ei ole kuulda tagumises toas viibivale isikule, mida räägivad omavahel toas olijad. Ka see on loogiline, sest ühes toas viibivad isikud ei pea omavaheliseks vestluseks kasutama valju häält. Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates kannatanu ja tunnistaja vastused ühele ja samale küsimusele üldse võrreldavad ning vastuolusid nendest vastustest otsida ei ole mõtet. Kaistja leiab, et tsiviilhagi rahuldamine on põhjendamatu, sest ei ole tõendatud, et kannatanult varastatud esemed olid üldse hõbedast. Kohtukolleegium leiab, et vastuvaidlematult on tõendatud, et kannatanul olid olemas süüdistuses loetletud esemed – lusikad, kulbid, sõlg, münt ja 1947.a. laskmise autasuna antud märk ning põhjendatult on varastatud esemete väärtuse tuvastamisel lähtutud kannatanu väitest, et tegemist oli hõbeesemetega ja põhjendatud oli ka asjatundja teadmiste kasutamine varastatud asjade hinna kujundamisel. Nende esemete olemasolu kannatanul enne vargust on kinnitanud kannatanu ise aga ka tema poeg. Kannatanu on ka selgitanud, milliseks tähtpäevaks olid lusikad-kulbid kingitud ning kohtukolleegium ei näe ka midagi ebaloomulikku selles, et 50-60 aastat tagasi oli täiesti tavaline, et ristimiseks, pulmadeks kingiti hõbedast lauanõusid – lusikad, kulbid, jne. Kohtukolleegium on ka veendunud, et süüdistatav varastas need esemed just seetõttu, et need olid hõbedast. Väärtusetu või vähese väärtusega lusikate, kulpide vastu vaevalt, et süüdistataval huvi olnuks. Maakohus on tsiviilhagi rahuldamist oma otsuses põhjendanud ning kohtukolleegium nõustudes selles osas maakohtu seisukohtadega ja põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. 15 2. Prokuröri apellatsiooni osas. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et maakohus on vaidlustatud kohtuotsusega süüdistatavale mõistnud põhjendamatult leebe karistuse ning maakohtu otsus kuulub tühistamisele I.Uuselule mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu toimepandule ja tema isikule. Enne, kui kohtukolleegium esitab oma põhjendused eelöeldu kohta, peab kohtukolleegium vajalikuks välja öelda oma seisukoha veel järgnevas. Esiteks, kui isegi korraks nõustuda maakohtuga selles, et I.Uuselule rahalise karistuse mõistmine on põhjendatud, on maakohus jätnud otsustamata järgmised küsimused. I.Uuselule on mõistetud rahaline karistus kuriteo eest, milline on toime pandud eelmise kohtuotsusega kohtu poolt määratud katseajal. Selles vaidlust olla ei saa. Vahemärkusena märgib kohtukolleegium, et eelmise otsusega oli I.Uuselule määratud katseaeg

prg. 73 alusel, mitte

prg. 74 alusel. Seega on ebaõige prokuröri apellatsioonis esitatud lõpptaotlus mõista liitkaristus

prg. 74 lg 5 alusel. Liitkaristuse aluseks on

prg. 73 lg 4, kuid kohtukolleegiumi arvates ei mõjuta see asjaolu apellatsiooni sisu ja lõpptaotlust. Kui isik paneb katseajal toime tahtliku kuriteo ja temale mõistetakse uue kuriteo toimepanemise eest kohtuotsusega rahaline karistus nagu seda tegi maakohus, siis ei saa arvestamata jätta

prg.-s 73 lg. 5 aga ka prg.-s 74 lg 5 märgitut. Nimelt,

prg. 73 lg 5 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsusega süüdistatavale karistust mõistes jätnud arvestamata viidatud seadusesättes nii esimeses, kui ka teises lauses märgitu.

prg. 73 lg 5 esimese lause kohaselt tuleb liitkaristus mõista ka olukorras, kui eelmise kohtuotsusega määratud katseajal toimepandud kuriteo eest on mõistetud rahaline karistus. Riigikohus on oma otsuse 3-1-1-31-06 p.s 8 selgitanud, et Karistusseadustiku § 73 lg 4 näeb lisaks karistuse täitmisele pööramise kohustusele ette ka liitkaristuse mõistmise kohustuse

§ 65

lg 2 kohaselt

§ 64lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatud põhimõtete järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul kui on tegemist eriliigiliste põhikaristustega, tuleb lugeda

§ 65

lg-s 2 kirjeldatud juhtumil mitme kohtuotsuse järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused tulenevad

§ 64lg-st 2 ja 4.

Kindlasti tuleb viimase kohtuotsusega ära näidata, millis(t)e varasema(

1. te)kohtuotsus(t)ega mõistetud karistus(
2. ed)viimase kohtuotsusega mõistetud karistusega nn karistuste liidu moodustavad. Teine ja olulisem rikkumine on aga see, et maakohus on absoluutselt jätnud põhjendamata, miks ei pea vajalikuks pöörata eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust uue kohtuotsusega täitmisele.

prg. 73 lg 5 teise lause sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama e. põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Seaduse mõtte kohaselt tuleb aga reeglina sellistel juhtudel isikul ära kanda eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööratud ärakandmata osa ja uue kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus. 16 Nagu kohtukolleegium algselt juba märkis on maakohtu poolt süüdistatavale rahalise karistuse mõistmine aga põhjendamatu ja ilmselgelt on tegemist põhjendamatult leebe kohtlemisega. Süüdistatavale on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus varguse eest, mis oma tehioludelt on sarnane vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteoga e. eelmise kohtuotsusega mõisteti I.Uuselule karistuseks vangistus samuti n.ö. antiikvara varguse eest. Kohus ilmutas tookord I.Uuselu vastu usaldust ning mõistis vangistuse tingimisi, mida aga süüdistatav kuritarvitas ning pani katseajal toime samalaadse kuriteo. Maakohus, kes aga vaidlustatud kohtuotsusega otsustas karistada süüdistatavat kergema karistusliigiga, kui seda oli eelmine kohtu poolt mõistetud karistus, lõi kohtuotsuse lugejas arusaama, et nii ongi – iga järgmine samalaadne vargus kergendab hoopis süüdlase olukorda. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-58-13 p.-s 10 märkinud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega leiab kohtukolleegium, et ainuvõimalikuks karistuseks I.Uuselule vaidlustatud kohtuotsusega tuvasttaud kuriteo eest saab olla vaid vangistus ning see peab olema pikem, kui seda oli eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistusmäär e. pikem, kui 4 kuud. Süüdistavatele karistuse mõistmisel on apellatsioonikohus seotud apellatsiooni piiridega e. et erinevalt maakohtust puudub apellatsioonikohtul õigus ületada prokuröri poolt apellatsioonis taoltetud karistusmäära. Prokurör taotleb süüdistatava karistamist vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest 10 kuulise vangistusega. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Prokuröri poolt apellatsioonis taotletav vangistusmäär, millega on apellatsioonikohus seotud, on tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära. Prokurör on karistusmäära valikul arvestanud juba I.Uuselu süü suurust ja tema isikut ning kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised annaks aluse niigi suhteliselt leebe karistusmäära lühendamiseks. Kuna I.Uuselu pani uue kuriteo toime temale eelmise kohtuotsusega määratud katseajal, tuleb temale ka

prg. 73 lg 4 ja 65 lg 2 alusel mõista liitkaristus. Kohtukolleegium leiab, et mõistetav liitkaristus saab olla ainult reaalne vangistus ja see moodustub vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistuse ja eelmise kohtuotsusega kandmata karistuse summana, millest tuleb

prg. 68 alusel lugeda kantuks kaks päeva, millised süüdistatav viibis eelvangistuses käesolevas kriminaalasjas. Kuigi liitkaristus jääb alla 2 aasta, mis põhimõtteliselt võimaldab ka

prg. 69 sätete kohaldamise, siis arvestades, et süüdistatav oma süüd ei tunnista ning seetõttu ei ole avaldanud ka nõusolekut üldkasuliku töö tegemiseks, ei pea kohtukolleegium vajalikuks ka vaagida küsimust, kas mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga tuleks konkreetse süüdistatava puhul kõne alla. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.,4; 338 p.4; 340 lg 4 p.4;342; 343;344-345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse Ivo Uuselule mõistetud karistuse osas ja teeb selles osas uue otsuse. Julia Katškovskaja Meelika Aava Malle Preimer 17