Obsah (6)

§ 162§ 231§ 230§ 173§ 163§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-09-2561

§ 162

lg 1 kohaselt peab hageja tasuma nii enda kui kostja menetluskulud kohtu poolt määratud ulatuses. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. S. Puna esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
2. mai 2013 otsuse ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ekslikult leidnud, et kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid õiendi väljakirjutamise aja kohta, siis ei ole ka vajadust analüüsida seda, kas nimetatud dokumenti iseendast saab pidada Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kohtuotsuse nr 1-18/98 täitmise kviitungit asendavaks dokumendiks, mille alusel kohtutäitur oleks pidanud täitemenetluse lõpetama. VÕS § 95 lg 1 järgi peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitungi). S. Puna on täitnud 08.09.2000 otsuse järgse rahalise kohustuse täies ulatuses ning ME Helme juhatuse liige P. Arro on väljastanud allkirja ja pitsatiga õiendi. Seadusest ei tulene peale kirjaliku vormi nõude muid kriteeriume, millele peab rahalise kohustuse täitmise kviitung vastama. Kuupäeva puudumine täitmise kviitungil on üksnes vorminõude rikkumine, mis ei 3 muuda dokumenti olematuks. Kuna vastustaja ei esitanud apellandile mingeid nõudmisi, siis ei pööranud apellant märkimata kuupäevale mingit tähelepanu ja teadis, et kõik nõuded, mis tema vastu olid, on täidetud; 2) kuna maakohus on leidnud, et puuduvad usaldusväärsed tõendid õiendi väljakirjutamise aja kohta, siis ei saa kohus teha järeldust, kas õiend on välja antud siis, kui S. Punal veel ei olnud osaühingu ees kohustusi, või on antud see ajal, mil kohustused olid tema poolt täidetud. Seega võib järeldada, et maakohus tunnistab, et enne 08.09.2000 polnud S. Punal rahalisi kohustusi vastustaja ees. Sellest tulenevalt on täiesti loogiline, et puudus ka vajadus õiendi väljaandmise järele. Samas, kuna täitmise kviitung on siiski vastustaja poolt välja antud, siis pole mingisugust kahtlust, et see on tehtud siis, kui apellandi poolt sai 08.09.2000 otsusega väljamõistetud summa 45 002 krooni (2 876,15 eurot) vastustajale täielikult ära makstud; 3) tõendab dokumendi ehtsust eelkõige P. Arro allkiri ja ME Helme pitsat. Loogiliselt võttes on ebamõistlik, et ME Helme ega ka Helme Teenus OÜ, kelle kasuks on kohtuotsusega rahuldatud tsiviilhagi summas 45 502,50 krooni, ei tunne ca 8 aasta jooksul huvi võlgnevuse tasumise kohta. Selleks saab olla vaid üks loogiline põhjendus – võlg on tasutud; 4) ei puuduta apellanti asjaolu, et Helme Teenus OÜ kassasse sularahasissemakseid ei tehtud, sest vastustaja ise nõudis võlgnevuse tasumist sularahas tema kätte, põhjendades seda firma nime muutuse ja ümberkorraldusega ning seega oli P. Arrol kui ME Helme juhatuse liikmel kohustus kanda saadud raha ettevõtte pangakontole. Kui P. Arro seda teinud ei ole, siis tõendamiskoormis ja vastutus lasub temal, mitte apellandil; 5) näitab maakohtus kompromissi sõlmimise ettepanek seda, et vastustaja pole veendunud selles, et apellandi poolt jäi 08.09.2000 otsusega välja mõistetud summa tasumata. Kompromissi tingimuste kohaselt tasuksid apellant ja P. Arro vastustajale kahe peale kokku pool apellandi võlgnevusest: 45 000 : 2 = 22 500, s.o 1438 eurot, menetlusosaliste menetluskulud jääksid nende endi kanda ja kõik vaidlused tsiviilasjas lõpetataks.
3. Vastustaja Helme Teenus OÜ palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. mai 2013 otsuse muutmata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti asunud seisukohale, et õiend ei saa olla dokumendiks, mille alusel kohtutäitur oleks pidanud täitemenetluse lõpetama, sest õiendil puudub kuupäev. Hageja ja kolmanda isiku selgitused tõendi väljastamise aja kohta on omavahel vastuolus. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole võimalik määrata, kas õiendi trükitekst on vormistatud enne või pärast 2000 septembrit, s.o enne või pärast Valga Maakohtu kohtuotsuse jõustumist kriminaalasjas nr 1-18/98, millega S. Punalt mõisteti kostja õiguseellase ME Helme kasuks välja 45 502,50 krooni. Seega puudusid kohtul usaldusväärsed tõendid õiendi väljaandmise aja kohta ning puudus vajadus analüüsida, kas nimetatud dokumenti saab pidada Valga Maakohtu nimetatud kohtuotsuse täitmise kviitungit asendavaks dokumendiks või mitte; 2) on iseenesest õige apellandi väide, et VÕS § 95 lg 1 ei sätesta täitmise kviitungile muid nõudeid peale kohustusliku kirjaliku vormi. See aga ei välista, et väljaandmise kuupäeval võib olla dokumendi tõendusliku jõu seisukohalt oluline tähtsus. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 95 lg 1 sätestab, et võlausaldaja peab täitmise kviitungi andma võlgniku nõudel. Võlgnikku ei vabasta tõendamiskoormisest see, et õiendile jättis kuupäeva märkimata võlausaldaja, seepärast on väär apellandi seisukoht, et tõendamiskoormis lasub kolmanda isikuna menetlusse kaasatud P. Arrol. Apellant pidi juba pearaamatupidajana töötamise ajast olema teadlik sularaha sisse- ja väljamineku vormistamise eeskirjadest; 4 3) on paljasõnaline apellandi väide, et P. Arro nõudis sularaha maksmist enda kätte. Hageja enda poolt maakohtule esitatud äriregistri teabesüsteemi väljatrükist nähtub, et ME Helme kujundati Helme Teenus OÜ-ks ümber juba 01.10.1997, s.o 4 aastat enne seda, kui apellant väidetavalt hakkas P. Arrole makseid tegema. P. Arro oli Helme Teenus OÜ juhatuse liikmeks ajavahemikus 07.12.1999-17.08.2006 ning selle aja jooksul mingeid olulisi ümberkorraldusi kostja struktuuris ja tegevuses aset ei leidnud. Täitmisavaldus on esitatud enne täitmise aegumist ning apellandi argument, et täitmisavalduse esitamisega nii kaua viivitati, ei anna alust otsuse sundtäitmist lubamatuks tunnistada; 4) tõlgendab apellant vääralt kostja kompromissettepanekut kui kinnitust, nagu puuduks kostjal veendumus, et hagejal on 08.09.2000 otsusega väljamõistetud summad tasumata. Kostja lähtus kompromissettepaneku tegemisel üksnes edasisest aja- ja menetluskulude kokkuhoiu kaalutlustest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
6. mai 2013 otsus tuleb tühistada osaliselt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning tunnistab S. Puna suhtes kohtutäitur A. Kolsari poolt algatatud sundtäitmise täiteasjas nr 192/2009/1224 summas 108,65 eurot lubamatuks. Täitemenetlus on lubatav summas 2767,50 eurot. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7. Vaidlusaluses täiteasjas sundtäidetakse Valga Maakohtu 08.09.2000 otsust kriminaalasjas nr 1-18/98, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 45 502,50 krooni (I kd tl 8–9). Täitemenetlus on algatatud hagejalt 45 002 krooni sissenõudmiseks (I kd tl 4–5). 9.
8. Hageja väitel on ta täitedokumendis toodud nõude kostja kasuks täitnud, tasudes kohtutäituri kaudu 500 krooni 02.01.2001 ja 700 krooni 14.08.2001, kostja juhataja P. Arro kontole 1000 krooni 13.10.2001 ning edasi kostja juhataja P. Arrole tema nõudmisel sularahas kuni võlgnevuse likvideerimiseni.

§ 231

lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kostja on oma kirjalikus vastuses (I kd tl 73) tunnistanud, et hageja on tasunud nõudest kokku 1200 krooni, s.o 02.01.2001 500 krooni ja 14.08.2001 700 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt (sh kohtuotsuses ja täitmisteates toodud summadest) järeldub, et täitemenetluse algatamisel võttis sissenõudja arvesse ainult 500 krooni laekumist nõudest. Kuna kostja on tunnistanud hageja poolt lisaks 700 krooni maksmist nõude katteks, tuleb täitemenetlus nimetatud 700 krooni ulatuses tunnistada TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks, sest hageja on selles osas kostja nõude rahuldanud. 9.2.

§ 230

lg-st 1 tulenevalt on asjas hageja tõendamiskoormis tõendada, et ta on sissenõudja nõude täitnud. Hageja on esitanud kirjaliku tõendina 13.10.2001 maksekorralduse 1000 krooni tasumise kohta P. Arrole selgitusega „ülekanne“ (I kd tl 84). Hageja väitel on nimetatud ülekanne tehtud kostja nõude katteks. P. Arro kuulati asjas üle tunnistajana 10.06.2010 kohtuistungil, kus tunnistaja kinnitas maksekorralduse kohta, et kindlasti ei olnud tegemist ülekandega tsiviilhagi katteks, samas andis P. Arro ütlusi, et hagejal ei olnud tema ees mingeid isiklikke võlgu ega muid tööväliseid suhteid, mille raames võidi ülekanne teha (I kd tl 88). Ka pärast kolmanda isikuna menetlusse kaasamist ei ole P. Arro ülekande tegemise alust täiendavalt selgitanud. Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et nimetatud 1000 krooni tuleb arvestada tasutuks kostja nõude katteks. 5 VÕS § 79 lg 1 sätestab, et kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. TsÜS § 34 lg 1 kohaselt juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Tunnistaja P. Arro on kinnitanud, et tal puudusid hagejaga igasugused isiklikud võlaõiguslikud vm suhted, mis põhjendaksid hageja tehtud ülekannet. P. Arro ei ole ka väitnud, et ta oleks saadud summa hagejale tagastanud või et hageja tehtud ülekanne oli ekslik. Vaidlust ei ole selles, et P. Arro oli perioodil 07.12.1999 kuni 17.08.2006 kostja juhatuse liige (I kd tl 18). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu arvates põhjendatud lugeda, et nimetatud ülekandega tasus hageja kostja vaidlusalust nõuet. Seega tuleb täitemenetlus ka nimetatud 1000 krooni ulatuses tunnistada TMS § 221 lg 1 alusel lubamatuks, sest hageja on selles osas kostja nõude rahuldanud. 9.

1. Asjas on põhiliseks vaidlusküsimuseks, kas P. Arro poolt allkirjastatud ja kostja pitsatiga kinnitatud õiend (I kd tl 83), kus on märgitud, et „OÜ Helme Teenus tõendab, et ei ole materiaalseid pretensioone Sirje Puna vastu“, tõendab hageja väidet, et ülejäänud summas tasus ta kostja nõude kostja juhataja P. Arrole tema nõudmisel sularahas. Õige on hageja väide, et VÕS § 95 lg 1 ei sätesta peale kirjaliku vormi nõude muid kriteeriume, millele peab rahalise kohustuse täitmise kviitung vastama. Samas tegemaks kindlaks, kas õiend saab tõendada hageja poolt kostja nõude täitmist, on asjas oluline tuvastada, millal kohtule esitatud õiend hagejale väljastati. Õiendil puudub kuupäev ja asja materjalidest nähtuvalt ei õnnestunud menetluses õiendi väljastamise aega tuvastada. Asjas viidi läbi ekspertiis, kus eksperdid andsid arvamuse, et ei ole võimalik määrata, kas õiendi trükitekst on vormistatud enne või pärast 2000 septembrit, s.o enne või pärast kriminaalasjas nr 1-19-98 kohtuotsuse jõustumist, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja tsiviilhagi summas 45 502,50 krooni. Maakohus on õigesti märkinud, et poolte ja kolmanda isiku ütlused õiendi kirjutamise aja kohta on vastuolulised. Muud tõendid, mis selgitaks vaidlusaluse õiendi väljastamise aega ja asjaolusid, puuduvad. Õiendi allkirjastanud P. Arro muutis menetluse käigus oma ütlusi, väites algul tunnistajana 10.06.2010 istungil (I kd tl 87–88), et ei mäleta õiendi väljastamist üldse, hiljem kolmanda isikuna 15.10.2012 istungil (I kd tl 183–185), et ei mäleta õiendi väljastamise aega, aga „see sai olla vaid 2001 aasta“, ning 30.10.2012 teatas kohtule kirjalikult, et „asudes tööle Helme Teenus OÜ juhatajaks
2. aastal, ei olnud Sirje Punal bilansiliselt võlga, millega seonduvalt väljastatud ka minu poolt vastav õiend võlgnevuse puudumise kohta“ (I kd tl 190). Seega hageja väide, et P. Arro väljastas õiendi pärast seda, kui kogu kostja nõue oli hageja poolt tasutud, ei ole mitte millegagi tõendatud. Hageja väitel tasus ta P. Arro kätte 3000 krooni ja 5000 krooni suurused summad ning kogu otsusega väljamõistetud summa sai tasutud novembris või detsembris 2005, ainuke dokument, mis raha üleandmise kohta vormistati, on kohtule esitatud õiend; hageja pidas tasutud summade kohta paberil arvet (I kd tl 86), kuid need märkmed ei ole säilinud (II kd tl 21). Ringkonnakohus märgib, et kuna kostja nõue hageja vastu moodustas pärast (500+700+1000) 2200 krooni tasumist 43 302,50 krooni, andis hageja tema väidete kohaselt P. Arrole sularahas märkimisväärseid summasid üle vähemalt kümnel korral üsna pika perioodi (mitme aasta) jooksul, nõudmata kogu selle aja jooksul P. Arrolt summade vastuvõtmise kohta kirjalikku kinnitust. Kirjeldatud olukord ei ole ringkonnakohtu jaoks eluliselt usutav ning seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et kostja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse alles
3. Kostja on viivitust usutavalt põhjendanud juhatuse vahetumisega 2008 sügisel, millist väidet kinnitab kostja äriregistri registrikaart (I kd tl 18). Ka kostja tehtud kompromissettepanekut ei saa tõlgendada kui kinnitust, et kostjal puudub veendumus, et hagejal on vaidlusalune summa tasumata. Kõike 6 eespool toodut kogumis arvestades ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud kostja nõude täitmist summas 43 302,50 krooni. Seega on täitemenetlus hageja suhtes 43 302 krooni ulatuses lubatav. 9.
4. Lähtudes eeltoodust, tuleb sundtäitmine lubamatuks tunnistada summas (700+1000) 1700 krooni, s.o 108,65 eurot. Täitemenetlus on lubatav summas 43 302 krooni, s.o 2767,50 eurot.
5. Seoses maakohtu otsuse osaliselt tühistamisega muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 alusel ka menetluskulude jaotust.

Hageja nõue oli 45 002 krooni ning see jäeti summas 43 302 krooni, s.o 96,2% ulatuses nõudest, rahuldamata ja rahuldati summas 1700 krooni, s.o 3,8% ulatuses nõudest. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus

§ 163lg 1 alusel 96,2% ulatuses hageja kanda ja 3,8% ulatuses kostja kanda.

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson