Obsah (5)

§ 109§ 110§ 111§ 118§ 119

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2011.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-61235 Tsiviilasi OÜ

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab tagasivõitmisel kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-09 p 15 kohaselt on tagasivõitmise kohustuslikuks tingimuseks teiste võlausaldajate kahjustamine. Kuivõrd käesoleval juhul kõnealuse tehinguga ei ole kostja 1 võlausaldajate huve kahjustatud, ei ole hagi rahuldamine ja tehingu kehtetuks tunnistamine võimalik. 3 Ajutise halduri 05.11.

1. a aruande lk 7 asus ajutine haldur järgmisele seisukohale: Eeltoodu alusel ning eeldades võlgniku antud selgituste õigsust on ajutise halduri hinnangul OÜ XXX varade väärtus 29 195 214,57 krooni ja teadaolevaid kohustusi summas 112 117 083,65 krooni. Kohustused ületavad vara väärtust 82 921 869,10 krooni. Arvestades, et vaidlustatud ettevõtte ülemineku lepinguga andis kostja 1 kostjale 2 üle kõik oma varad ja kohustused ning kostja 1 ajutine pankrotihaldur on tuvastanud, et kostjal 1 oli võlgu 82 921 869,10 krooni rohkem kui vara, siis on ilmselge, et selle tehinguga kostja 1 võlausaldajate huve mitte kuidagi ei kahjustatud. Nimelt kostja 1 sai üle anda ja kostja 2 võttis üle ca 83 miljoni krooni väärtuses üle rohkem kohustusi kui varasid! Oluline on märkida, et kõnealuse lepinguga ei saanud ka teoreetiliselt kostja 1 võlausaldajate huve kahjustada. Nimelt kõnealuse tehinguga ei antud üle vaid varasid ja võlad “jäid maha.” Vastupidi, üle anti täies mahus kõik võlad ja varad. Arvestades, et VÕS § 183 lg 1 kohaselt vastutavad ettevõtte üleandmise korral üleandja võlausaldajate ees nii ettevõtte üleandja kui omandaja, siis tehingu tagajärjel said kostja 1 võlausaldajate huvid hoopis paremini kaitstud – nad saavad oma nõuded selle tehingu tagajärjel nüüdsest kahe, mitte ühe isiku vastu esitada. Ebaõige on väide, et kuivõrd vaidlusaluses lepingus ei ole üleminevate nõuete hulgas OÜ XXXnõuet märgitud, siis tema nõue ei ole koos varadega üle läinud ja sellest tulenevalt olevat kõnealuse tehinguga tema kui kostja 1 võlausaldaja huve kahjustatud (tema nõue jäi nn varatusse äriühingusse). VÕS § 182 lg 2 kohaselt ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 182 lg 2 kohaselt kui kohustus kuulub üleantava ettevõtte hulka, siis kohustus läheb ettevõtte üleandmisel „automaatselt“ üle. Kostja 1 märgib, et vaidluse alusel lepingu p 2.
2. kohaselt andis kostja 1 üle kogu oma vara ja kõik kohustused (ajutise halduri aruande lisadest 3 – 5 on näha, et pärast tehingut muutusid kostja 1 kohustused ja varad nullideks). Seega anti üle kõik, mis kostjal 1 oli. Sellest tulenevalt läks nimetatud kohustus VÕS § 182 lg 2 alusel kostjale 2 üle vaatamata sellele, et lepingus seda selgesõnaliselt ei märgitud. Lepingusse ei märgitud seda nõuet vaid seetõttu, et kostja 1 ei tunnustanud sellist nõuet. Kostjale 1 teadaolevalt on kõnealune nõue ka käesolevas pankrotimenetluses tunnustamata. Käesolevas vaidluses on aga kõige olulisem see, et hageja ei ole tõendanud, et kõnealuse tehingu tõttu on OÜ XXXvõi mõne teisel võlausaldajal võimalused oma nõuet rahuldada väiksemad kui enne tehingut. Nimetatud asjaolu tuvastamine on aga

§ 109lg 1 kohaselt tagasivõitmise hagi rahuldamise obligatoorne eeldus.

Käesoleval hetkel võlausaldajate, kelle nõuded olid hüpoteegiga tagatud, õigusi kõnealune tehing üldse ei mõjutanud, sest hüpoteegid jäid edasi kestma. Nn „teise järgu“ võlausaldajate puhul tuleks nende huvide kahjustamine kõne alla vaid juhul, kui enne tehingut olid nende võimalused oma nõudeid rahuldada suuremad, kui pärast tehingut. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et enne tehingut oli teise järgu võlausaldajate võimalused oma nõudeid rahuldada suuremad kui pärast tehingut. Eeltoodud põhjustel kostja 1 leiabki, et hagi on alusetu ja tuleb rahuldamata jätta. Kohtu põhjendused 4 Pankrotiseaduse (

) § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel

§-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 110

lg 1 punkt 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.

§ 111

lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, samuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni.

§ 118

lg 1 sätestab, et tagasivõitmine toimub hagi esitamisega kohtule ja tagasivõitmise nõude esitab võlgniku nimel haldur. Tagasivõitmise nõude võib esitada kolme aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest.

§ 119

lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Pooled vaidlevad selle üle, et kas kehtetuks tuleb tunnistada

1. oktoobril
2. a OÜ XXX (pankrotis) ja OÜ XXXvahel sõlmitud ettevõtte üleandmise leping ja asjaõigusleping ja kohustada kostjaid tagastama hagejale pankrotivarasse nimetatud tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga, samuti et kohus teeks kohtuotsuse, mis asendab OÜ XXXtahteavaldusi Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXkantud kinnistu, Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu ½ suuruse mõttelise osa (Kostjatele kuuluva osa) ja Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu omandiõiguse tagasikandmiseks OÜ-le XXX (pankrotis). Kuna kostja I ei ole kohtuistungile ilmunud ega ka oma kirjalikku vastust esitanud saab kohus lähtuda nii hageja kui kostja I esitatud materjalidest. Toimiku materjalidest nähtuvalt Harju Maakohus kuulutas
3. novembril
4. a. kell 10.30 kohtumäärusega välja OÜ XXX (edaspidi Kostja I) pankroti. Pankrotihalduriks määrati Heikki Ojamaa (edaspidi Hageja).
5. oktoobril
6. a. ehk üks päev enne hageja nimetamist kostja I ajutiseks halduriks sõlmisid OÜ XXX (pankrotis) ja OÜ XXX(edaspidi kostja II) ettevõtte üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingu OÜ XXX üleandmiseks OÜ-le XXX(edaspidi Leping, lisa 1), mille tekstist nähtuvalt toimus OÜ XXX (pankrotis) kui ettevõte üleminek kostjale II ÄS § 5 lg 1, VÕS § 182 lg 2 ja § 185 tähenduses. Viidatud lepingu alusel olevat antud kostjale II muuhulgas üle kõik kostja I varad, sealhulgas ent mitte ainult kostja I omandis olevad kinnistud. Lepingu p.2.
7. järgi võttis kostja II üle kostja I asjad, õigused ja kohustused, muuhulgas ettevõttega seotud lepingud. Siinjuures on kostja I enda vastustes märkinud, et müügilepingu objektiks oli ettevõte kui tervik st müüdi nii OÜ XXX õigused ( varalised õigused , kinnistud) kui ka kohustused (st OÜ XXX (pankrotis) kohustused võlausaldajate ees). Kostja I on asunud seisukohale, et kahjustada ei ole saanud käesoleva tehinguga võlausaldajate huvid, sest nende ees olevad kohustused on ettevõtte müügi korras üleläinud ettevõtte omandajale ning need saavad rahuldatud ka uue võlgniku kaudu. Lepingu kehtetuks tunnistamise eeldusena tuleb kohtul hinnata, kas lepingu sõlmimisega kahjustati kostja I võlausaldajate huve. Pankrotimenetluse eesmärgiks on realiseerida võlgniku vara kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Pankrotimenetlusele on iseloomulik nõuete sissenõudmine ja rahuldamine, kõikide võlausaldajate osalemine varade jagamisel ja võlausaldajate võrdõiguslikkus. 5 Kohus leiab, et vaidlusalune
8. oktoobril 2010 OÜ XXX (pankrotis) ja OÜ XXX vahel sõlmitud ettevõtte üleandmise leping on sõlmitud

§ 109

nõudeid eiravalt, kuna leping on sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist ning sel puhul eeldatakse, et tehingu või muu toiminguga kahjustati võlausaldajate huvisid. Kohus ei nõustu, kostja I esindaja vastuses toodud seisukohaga, et võlausaldajate õiguste rikkumist pole toimunud, kuna väidetavalt anti koos vara ja õigustega kostjale II üle ka kostja I kohustused. Olukorras, kus kostja I on võõrandanud kostjale II kõik oma varad (sh 3 kinnistut) hinnaga 2 krooni, on hageja hinnangul ilmne, et lepinguga kahjustati kostja I võlausaldajate huve. Sisuliselt andis kostja I tasuta kostjale II üle oma varad, mille arvelt oleks olulises osas saanud võlausaldajate nõudeid rahuldada muutes seeläbi võlausaldajate nõuete rahuldamise kostja I pankrotimenetluses võimatuks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-87-08 leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. Käesoleval juhul on lepingu sõlmimise tulemusena kahjustatud kõikide kostja I võlausaldajate huve. Seega tagasivõitmise eeldus on täidetud. Järgmisena võtab kohus seisukoha tagasivõitmise aluse osas. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-39-08 leidnud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Antud juhul puudub kahtlus asjaolus, et kostja I tegevus võlausaldajate huvide kahjustamisel oli tahtlik põhjusel, et kostja I oli kogu oma vara üleandmisel kolmandale isikule teadlik tema vastu suunatud nõuetest ning kostja I vastu esitatud pankrotiavaldusest. Kostja I seisukohaga kohus ei saa nõustuda, kuna kostja I ei ole millegagi tõendanud, et vaidlusaluse lepinguga ei ole kahjustatud võlausaldajate huve ning millele tugineb kostja I arvamus, et võlausaldajad saavad nõuded rahuldatud ka uue võlausaldaja kaudu. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul 20. oktoobril 2010. a OÜ XXX (pankrotis) ja OÜ XXXvahel sõlmitud ettevõtte üleandmise leping ja asjaõigusleping tunnistada kehtetuks

§ 110

lg 1 p 2 alusel kuna tagasivõitmiseks eeldus on täidetud ja samuti esineb tehingu tagasivõitmise alus.

§ 119

lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sellest järelduvalt on kostja II kohustatud lepingu kehtetuks tunnistamisel tagastama kostja I pankrotivarasse lepingu alusel saadu ehk antud juhul OÜ XXX (pankrotis) kui ettevõtte tervikuna lepingu p.2.

1. nimetatud koosseisus koos viljade ja muu kasuga ja kostjale II üleantud kinnistud. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ning tuleb tunnistada kehtetuks
2. oktoobril
3. a OÜ XXX (pankrotis) ja OÜ XXXvahel sõlmitud ettevõtte üleandmise leping ja asjaõigusleping ja kohustada Kostjaid tagastama hagejale pankrotivarasse nimetatud tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Teha kohtuotsus, mis asendab OÜ XXXtahteavaldusi Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXkantud kinnistu, Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu ½ suuruse mõttelise osa (Kostjatele kuuluva osa) ja Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna 6 kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu omandiõiguse tagasikandmiseks OÜ-le XXX (pankrotis).

§ 119

lg 4 sätestab, et kui teine pool on tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule midagi üle andnud, tuleb üleantu talle tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada üleantu väärtus käesoleva seaduse § 146 lõike 1 kohaselt. Lepingu p.4.1. nähtuvalt on kostja II lepingu alusel tasunud kostjale I 2 (kaks) krooni. Sellest järelduvalt tuleb hagejal viidatud summa lepingu kehtetuks tunnistamisel kostjale II tagastada. Viidatud summa suuruse osas oli pooltel vaidlus, mille kohus jätab tähelepanuta kui mitte asjakohase väite käesolevas vaidluses, kuna tagasivõitmise mõiste sisustamisel on oluline tehingu tegemise aeg. Kuna kohus loeb tehtud tehingu tagasivõidetavaks, pole lepingu eseme vastuvõtjale hinna suuruse määratlemisel olulist tähendust, kuigi selline lepingu eseme hind lepingu p. 4.1 tundub ka kohtule ülemääraselt madal olevat. Hageja ülejäänud väidete osas, et vaidlusaluse lepingu sõlmimisega on kahjustatud ka pankrotihalduri huve, kuna kostja I ei ole võimeline täitma pankrotimenetluses määrust ajutisele pankrotihaldurile väljamõistetud tasu maksmise osas jätab kohus tähelepanuta kui mitteasjakohane väide. Selle hageja väite osas kohus nõustub kostja II seisukohaga, et vaidlusaluse tehinguga pole kahjustatud ajutise halduri huve, kuna halduri puhul pole tegemist võlausaldajaga

§ 110

lg 1 p 2 tähenduses ja nimetatud asjaolu ei anna alust tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Kostja I ülejäänud väited kohus jätab tähelepanuta, kuna pankrotiseaduse kohaselt kohtul puudub vajadus analüüsida, mis asjaoludel tagasivõidetav tehing on tehtud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta kostja II kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 ja 7 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. Lukiina Vismann Kohtunik 7