) § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta.
2 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.
6 kohaselt ühisvara jagamisel jagamata jäänud vara, samuti vara, mida abikaasad omandavad abielu kestel pärast ühisvara jagamist, on abikaasade ühisvara. Abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad
1 järgi võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud abielu ajal sissetulekut mõjuvatel põhjustel.
2 kohaselt kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud.
1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Maanteeameti tõendi kohaselt oli sõiduauto xxxxxxxxxx (reg. märk xxxxxxxxxxxx) registreeritud J Gi nimele 16.07.2009 - 09.06.2012. Poolte abielu on lahutatud 29.10.2012 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr. 2-12-32532. Kehtiva
Seega sõiduauto xxxxxxxxxx ei kuulu ühisvara hulka, mida on võimalik jagada esitatud hagi alusel. Sõiduauto xxxxxxxxxx on võõrandatud 2012 juunis, s.o. poolte abielu ajal.
1 kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Kuigi kohtuistungil 22.04.2013 ei kiitnud A Gi
alusel sõiduauto võõrandamise tehingut heaks, on võimalik ühisvarana jagada seda vara, mis on hagi esitamisel olemas. Sõiduauto xxxxxxxxx ei olnud hagi esitamise ajal enam poolte ühisvara. Kostja on väitnud ja ka maksekorraldustega tõendanud, et on hagejale ajavahemikul 19.-22.06.2012 tasunud 652 eurot. Hageja on raha saamist kinnitanud, kuid on väitnud, et raha maksti võla tagastusena, mitte hüvitisena võõrandatud auto eest. Esitatud nõuet ei ole võimalik lahendada ühisvara jagamise nõudes, kahju hüvitamise nõuet ei ole kohtule esitatud. 6 Kohtule ei ole tõendatud, et liikmelisus hooneühistus xxxx, mis annab õiguse kasutada garaažibokse nr. 5-027 ja 5-050 ja mis on omandatud 2000.a. poolte abielu ajal, oleks omandatud millegi muu kui poolte ühiste rahaliste vahendite arvel. Hageja väide, et garaažiboks on ostetud tema ema poolt antud rahaga ja on hageja lahusvara, ei ole tõendatud. Kohtule ei ole esitatud lepingut, mis tõendaks pooltele garaažiboksi ostmiseks 20 000 krooni (1278, 23 euro) laenamist või kinkimist. 18.02.2012 hageja kinnitusega ei ole raha saamine laenuna tõendatud. Poolte abielu kestel omandatud EVP-d, mida oli võimalik kasutada erastamisel, tuleb lugeda enne 01.07.2010 kehtinud
1 alusel abikaasade ühisvaraks. Ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ei anna alust ka asjaolu, et EVP-kroone oli võimalik osta sümboolse hinna eest. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see poolte ühisvaraks, kui raha ei ole ühele abikaasale kingitud. Sama raha eest ostetud vara on poolte ühisvara, mille jagamisel võib kohus kõrvale kalduda poolte võrdsusest. Kohtumenetluses esitatud andmetega on tõendatud, et pangaarvel või poolte käsutuses olev raha ei olnud kummagi abikaasa lahusvara ja garaažiboksid osteti 2000.a. ühisvaraks olnud raha eest ning liikmelisus hooneühistus Loo ja sellega seotud garaažiboksid on seega poolte ühisvara. Pooled on üksmeelel, et liikmelisus hooneühistus xxxxx, mis annab õiguse kasutada garaažibokse, on omandatud 2000.a. ja tuleb jagada. Hageja hinnangul on liikmelisuse nr. 27, mis annab õiguse kasutada garaažiboksi nr. xxxxxx, väärtus 1137, 62 eurot ja liikmelisuse nr. 50, mis annab õiguse kasutada garaažiboksi nr. xxxxxx, väärtus 1278, 23 eurot. Kostja ei ole hageja avaldatud liikmelisuse väärtusele vastu vaielnud. Kohus jättis liikmelisuse nr. 50, mis annab õiguse kasutada garaažiboksi nr. xxxxx väärtusega 1278, 23 eurot, A Gi omandisse ja liikmelisuse nr. 27, mis annab õiguse kasutada garaažiboksi nr. 5-027 väärtusega 1137, 62 eurot, J Gi omandisse. Nordea Bank Finland Plc (Eesti filiaali kaudu) ja J Gi ja A Gi vahel 16.03.2007 sõlmitud laenuleping nr. xxxxxxxxxxx kohaselt oli laenusumma 46 016 eurot ja lisa 1 kohaselt kohustusid laenusaajad 27.06.2008 tagastama 18 199 eurot. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali 24.10.2012 tõendi kohaselt oli laenujääk 23.10.2012 seisuga 25 347, 91 eurot ning laenu on perioodil 18.05-2007-23.01.2012 tasutud 20 248, 65 eurot, millele lisanduvad intressid. Laenulepingust tulenev laenukohustus on abikaasade ühisvaral lasuv kohustus ja tuleb jagada abikaasade vahel võrdselt. Laenuleping on sõlmitud ja muudetud poolte abielu ajal. Laenukohustuse võtmise ajal, s.o. enne 01.07.2010 kehtinud
1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Samuti on laenumaksed tasutud abielu ajal. Lähtudes eeltoodust on pooled täitnud kuni abielu lahutamiseni laenukohustusi ühiselt. Pooled ei ole üksmeelel laenukohustuse jagamise osas. Laenulepingust tulenev laenukohustus, mille jääk 23.10.2012 seisuga on 25 347, 91 eurot ja koos intressidega vastavalt maksegraafikule 42 112, 89 eurot, tuleb jagada A Gi omandisse. Kuna tegemist on poolte ühisvaral lasuva kohustusega, tuleb kohustus jagada abikaasade vahel võrdselt ning seega tuleb J Gil hüvitada A Gile pool laenusumma ja intresside jäägist, s.o. 21 056, 45 eurot. AS Eesti Krediidipank ja J Gi ja A Gi vahel on sõlmitud 19.12.2005 laenuleping nr. xxxxx. Laenulepingust tulenev laenukohustus on abikaasade ühisvaral lasuv kohustus ja tuleb jagada abikaasade vahel võrdselt. Laenuleping on sõlmitud ja muudetud poolte abielu ajal. Samuti on laenumaksed tasutud abielu ajal. Lähtudes eeltoodust on pooled täitnud kuni abielu lahutamiseni laenukohustusi ühiselt. Pooled ei ole üksmeelel laenukohustuse jagamise osas. Laenulepingust tulenev laenukohustus, mille jääk 19.10.2012 seisuga on 4897, 08 eurot ja 7 koos intressidega vastavalt maksegraafikule 5849, 01 eurot, tuleb jätta J Gi omandisse. Kuna tegemist on poolte ühisvaral lasuva kohustusega, tuleb kohustus jagada abikaasade vahel võrdselt ning seega tuleb A Gil hüvitada J Gile pool laenusumma ja intresside jäägist, s.o. 2924, 50 eurot. Puuduvad tõendid selle kohta, et pooltele on kingitud erastamisväärtpabereid. Garaažibokside omandamise ajal kehtinud
1 kohaselt on abikaasa lahusvara muuhulgas vara, mis on abielu kestel saadud kinke teel. Seega peab nimetatud sätte kohaldamiseks olema tõendatud kinkelepingu sõlmimine Kohtule ei ole esitatud lepingut, mis tõendaks pooltele garaažiboksi ostmiseks 20 000 krooni (1278, 23 euro) laenamist või kinkimist. Kostjale raha laenamise fakti ja kokku lepitud laenu tasumise tingimusi ei ole võimalik laenulepingu asemel tõendada hageja kirjaliku kinnitusega või garaažiühistu esimehe, kes ei viibinud väidetavalt raha andmise juures, ütlustega. Ei ole tõendatud, et hageja ema laenas kostjale 18 000 või 20 000 krooni, nagu on hageja 18.02.2012 kirjalikult kinnitanud. Hagiavalduse kohaselt on poolte tütar hageja ema nõudel tagastanud raha. Seega, isegi kui raha andmine ilma lepinguta pooltele siiski toimus, on hageja väitel poolte tütar juba tagastanud hageja emale võimaliku võla enne ühisvara jagamise hagi esitamist. Lähtudes eeltoodust puudub hagejal nõue kostja vastu ja tuleb jätta rahuldamata nõue kohustada kostja hüvitama hagejale 639, 11 eurot.
olemasolevaid ja täitmata kohustusi, mitte vara jagamise käigus täidetud kohustusi. Hooneühistu igakuiste majandamiskulude tasumise kohustus on reguleeritud hooneühistuseaduse jt. vastavate seadustega ning pooltel on võimalik nõuda
1 alusel ühise majapidamise korraldamisel tekkinud kulutuste kui solidaarsuskohustuse hüvitamist kokkuleppe mittesaavutamisel muul alusel kui ühisvara jagamisena. Hageja nõuab garaažibokside majandamiskulude hüvitamist ajavahemiku 01.11.2011-19.10.2012 eest, s.o. kulutuste eest, mis on tehtud enne poolte abielu lahutamist 29.10.2012 ja ühisvara jagamise hagi esitamist 22.10.2012. Kohus menetleb poolte ühisvara jagamist, kahju hüvitamise nõuet ei ole kohus menetlenud. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta hageja nõue jagada ühisvaral lasuvate kohustustena tasutud garaažibokside haldamis- ja hoolduskulude maksed kokku 253, 20 eurot rahuldamata. Pooltel on tekkinud kohustus tasuda igakuiseid laenumakseid poolte ja Nordea Bank Finland Plc vahel sõlmitud laenulepingust nr. xxxxxxxxxx ning poolte ja AS Eesti Krediidipank vahel sõlmitud laenulepingust nr. xxxxx ja nr. xxxxx Laenulepingud on sõlmitud ja muudetud poolte abielu ajal. Samuti on laenumaksed tasutud abielu ajal. Lähtudes eeltoodust on pooled täitnud kuni abielu lahutamiseni laenukohustusi ühiselt.
olemasolevaid ja täitmata kohustusi, mitte vara jagamise käigus täidetud kohustusi. Hageja nõuab tasutud laenumaksete hüvitamist ajavahemiku 01.01.2012-19.10.2012 eest, s.o. kulutuste eest, mis on tehtud enne poolte abielu lahutamist 29.10.2012 ja ühisvara jagamise hagi esitamist 22.10.2012. Kohus menetleb poolte ühisvara jagamist, kahju hüvitamise nõuet ei ole kohus menetlenud. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta hageja nõue jagada ühisvaral lasuvate kohustustena tasutud laenumaksed rahuldamata. Kindlustuspoliisi nr. xxxxxxxxxxx kohaselt on kindlustusvõtjaks L S, kindlustusandjaks Ergo Kindlustuse AS ja soodustatud isikuks Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ja L S. Kuna ei hageja ega kostja ei ole kindlustuspoliisi nr. xxxxxxxx aluseks oleva kindlustuslepingu pooleks, ei kuulu nimetatud maksekohustus poolte ühisvara hulka ning seda ei ole võimalik jagada. 8 Kindlustuspoliisi nr. xxxxxx kohaselt on kindlustusvõtjaks A Gi, kindlustusandjaks Ergo Kindlustuse AS ja soodustatud isikuks AS Eesti Krediidipank ja A Gi. Nimetatud kindlustuspoliis on väljastatud 01.02.2012 kindlustusperioodiga 01.02.2012-31.01.2013 ja viimase kindlustusmakse tähtaeg oli 29.10.2012.
olemasolevaid ja täitmata kohustusi, mitte vara jagamise käigus täidetud kohustusi. Hageja nõuab tasutud kindlustusmaksete hüvitamist ajavahemiku 11.2012-19.10.2012 eest, s.o. kulutuste eest, mis on tehtud enne poolte abielu lahutamist 29.10.2012 ja ühisvara jagamise hagi esitamist 22.10.2012. Kohus menetleb poolte ühisvara jagamist, kahju hüvitamise nõuet ei ole kohus menetlenud. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta hageja nõue jagada ühisvaral lasuvate kohustustena tasutud kindlustusmaksed rahuldamata. VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise väljamõistmiseks peab rahaline kohustus olema tekkinud VÕS § 3 sätestatud alustel, kuid ühisvara jagamisel on materiaalõiguslikuks aluseks
. Poolte vahel ei ole lepingust tulenevat võlasuhet ning seega ei ole tegemist võlaõigusliku nõudega, millelt saaks võlaõigusseaduse alusel viiviseid välja mõista. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta hageja nõue viiviste väljamõistmiseks rahuldamata. A Gi apellatsioonkaebus Hageja palub muuta maakohtu otsust ja jätta liikmesus nr. 27 hooneühistus Loo, mis annab õiguse kasutada garaažiboksi nr. 5-027 väärtusega 1137, 62 eurot, A Gi omandisse; jagada ühisvarana sõiduauto xxxxxxxx ja kohustada J Gi tasuma A Gile hüvitisena võõrandatud sõiduauto eest 2250 eurot; jagada ühisvarana garaažibokside ostmiseks võetud laen 1278, 23 eurot ja kohustada J Gi tasuma A Gile hüvitisena 639, 11 eurot; jagada ühisvarana garaažibokside majandamiskulude maksed ajavahemiku 01.11.2011-19.10.2012 eest 253, 20 eurot ja kohustada J Gi tasuma A Gile hüvitisena 126, 60 eurot; jagada ühisvarana laenumaksed ajavahemiku 01.01.2012-19.10.2012 eest 2109, 60 eurot ja kohustada J Gi tasuma A Gile hüvitisena 1054, 80 eurot; jagada ühisvarana kindlustusmaksed ajavahemiku november 2011-19.10.202 eest 114, 68 eurot ja kohustada J Gi tasuma A Gile hüvitisena 57, 34 eurot; rahuldada hageja viivisenõue ning teha uus tasaarvestus. Menetluskulud jätta kostja kanda või alternatiivselt menetluskulud jätta poolte endi kanda ning riigilõivud nii I kui ka II kohtuastmes jagada pooleks ja välja nõuda kostjalt. Alternatiivselt tühistada maakohtu kohtuotsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna nii vara kui ka kohustused tekkisid pooltel enne uue
-i jõustumist, pidi kohus kohaldama 26.04.2006 - 31.12.2009 kehtinud
-i. Kuni 2010 kehtinud
2 kohaselt kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega pidi kohus kindlaks määrama abielusuhte lõppemise aja. Harju Maakohtu 29.10.2012 otsusega tsiviilasjas nr. 2-12-32532 lahutati poolte abielu. Kohus märkis otsuse kirjeldavas ja põhjendavas osas, et pooled kinnitasid, et abielusuhted lõppesid lõplikult ja pöördumatult jaanuaris 2012. Poolte abielusuhte lõppemisel jaanuaris 2012 oli soetatud ja tuleb jagada ka hageja emalt ühe garaažiboksid soetamiseks laenatud 20 000 krooni (1278, 23 eurot), garaažide igakuine ekspluatatsioonimaks a 10, 55 eurot; sõiduauto xxxxxxxxxx müügihind, mis kohtuotsuse kohaselt oli 4500 eurot; laenulepingutega seotud kindlustusmaksed. 9 Kohtule on esitatud võlakiri, mille kohaselt hageja kinnitab, et Gi pere võttis hageja emalt raha garaažiboksi ostmiseks. Ka kostja võttis omaks vastuse punktis 2.1, et esimene oli hageja vanaema kingitus ehk ta andis raha selle ostmiseks. Seega on kostja laenu võtmise omaks võtnud, vaatamata sellele, et proovib sellest vabaneda sõnadega, et ei olnud tingimust seda tagastada, kuid tegelikult see oli. Kostja kinnitab ja võtab omaks, et pooled laenasid raha boksi ostmiseks, kuna nendel raha ei olnud. Ei vasta tõele kohtu väide, et poolte tütar on juba tagastanud hageja emale võimaliku võla enne ühisvara jagamise hagi esitamist. Hageja väitis, et ema nõudis temalt raha tagastada ning hageja ei ole kunagi väitnud, et raha on tagastatud. Kohtuotsusega on ebaõigesti jäetud garaažiboksid mõlemale poolele, kuna sellises olukorras jääb hageja halvemasse olukorda. Hageja kanda on jäetud suurem laen, kuid kostjal ei ole raha ja ta ei kavatse midagi hüvitada. Nii väidab kostja oma vastuse punktis 2.4, et ole suuteline ning ei ole huvitatud laenu tagastamisest. Järelikult jääb hageja olukorda, kus maksab välja poolte laenu ja ei saa raha kostjalt, aga teise boksiga võib väheneda kostja kohustus hageja ees ja paraneda hageja olukord. Seega on kohus ebaõigesti jätnud liikmelisuse nr. 50 HÜ-s Loo kostja omandisse. Kostjale oleks parem, kui talle jääks vähem kohustusi. On teada, et kostja ei kavatse tagastada raha pangale ega hagejale. Raha tagastamise viivitamise eest peab kostja maksma viivis vähemalt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses. Juhul kui hageja ei tagasta raha pangale õigeaegselt, siis peab hageja maksma kõrgemas ulatuses viivist pangale ja võib kaotada tagatise, mis on seotud ka laenudega, mis jäid kohtuotsusega nii hageja kui kostja kanda. Kuni 2010 kehtinud
2 kohaselt arvestatakse põhivara väärtusest maha abikaasa poolt õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevad kohustused. Eeltoodut põhjal ei ole kostja tahtlikult täitnud oma kohustusi nii laenude tasumises kui ka vara kasutamise ja säilitamise eest ning on oma käitumisega tahtlikult tekitanud hagejale kahju. Seega peab kostja hüvitama hagejale tema poolt makstud maksed. Hageja on kohusetundlikult üksinda tasunud kõiki laene ja teisi makseid, mis on seotud nii panga kohustustega kui ka varaga. Maakohus jättis kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, kuid ei ole seda põhjendanud. Ebaõiglane on jätta kogu riigilõiv hageja kanda, kuna see kahjustab ülemääraselt hageja olulisi vajadusi. Hagi esitamise ajal hageja ei töötanud. Seda fakti kinnitab hageja menetlusabi taotlus koos lisadega. Lisaks tuleb arvestada kostja käitumisega panga ees kohustuste täitmisel ning sellega, et hagi saamisel vormistas kostja auto ümber uue abikaasa ema nimele. J Gi apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu osas, millega kohus rahuldas A Gi hagi ja jättis: Nordea Bank Finland Plc-ga (Eesti filiaali kaudu) 16.03.2007 sõlmitud ja 20.06.2008 muudetud laenulepingust nr xxxxxxxxxxx tulenev laenukohustus, mille jääk 23.10.2012 seisuga on 25 347, 91 eurot ja koos intressidega vastavalt maksegraafikule 42 112, 89 eurot, rahalise kohustusena A Gi omandisse; mõistis välja J Gilt A Gi kasuks hüvitise 21 056, 45 eurot Nordea Bank Finland Plc-ga (Eesti filiaali kaudu) 16.03.2007 sõlmitud ja 20.06.2008 muudetud laenulepingust nr xxxxxxxxx tuleneva J Gi osa eest laenukohustuses; AS-ga Eesti Krediidipank 19.12.2005 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenev laenukohustus, mille jääk 19.10.2012 seisuga on 4897, 08 eurot ja koos intressidega vastavalt maksegraafikule 5849, 01 eurot, rahalise kohustusena J Gi omandisse; mõistis välja A Gilt J Gi kasuks hüvitis 2924, 50 10 eurot AS-ga Eesti Krediidipank 19.12.2005 sõlmitud laenulepingust nr xxxx tuleneva A Gi osa eest laenukohustuses ning tasaarvestuse osas, ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtul ei ole pädevuses muuta laenulepingu tingimusi. Nordea pangast tõendist nähtub, et pooled vastutavad endiselt panga eest solidaarselt. Seega ei ole põhjendatud, et kostja on kohustatud maksta hagejale koos intressidega pool laenukohustusest kokku 21 056, 45 eurot, kuid samal ajal võib pank seda summat nõuda kostjalt, kuna tal on endiselt kehtiv laenuleping pangaga. Kostjal ei ole kindlustust, et hageja käsutab antud summat sihipäraselt. Lisaks jagas kohus summa ebavõrdselt, kuna ei arvestanud, et üheks laenutingimusteks on perioodiliselt muutuv baasintressimäär (EURIBOR). Abielulahutuse aja seisuga 29.10.2012, s.o. varaühisuse lõppemisel, oli laenu jääk Nordea panga ees 25 347, 91 eurot (koos intressidega 42 112, 89 eurot) ja Krediidipanga ees 4897, 08 eurot (koos intressidega 5849, 01 eurot). Arvestades sellega, et Nordea panga laenu tagatiseks oli hageja vanemate korter ja Krediidipanga laenu tagatiseks oli tol ajal hageja vanaema korteri, on hageja huvitatud antud kinnisasjade endale jätmisest. Antud laenude eest on tehtud hageja vanemate korteris remont ning ostetud mööbel, kodusisustus, kodutehnika. Seega kostja kanda jääv kohustus pankade ees ületab ainuomandisse jääva vara väärtuse, mistõttu ei ole õiglane panna talle täiendavat hüvitamise kohustust, kuna kõik kinnisasjad, mööbel ja kodutehnika jäid hageja omandisse ja valdusesse. Kostja palub täiendavalt võtta arutamisele abikaasade ühiskohustuse Swedbanki eest summas 4950 eurot + intress (viimane makse 17.06.2017) jagamise. Swedbanki laenulepingust nr. 12-037937-VL nähtub, et võetud laen on tarbimislaen. Laenuleping on küll sõlmitud ainult kostjaga, kuid laen oli võetud abielusuhete kestmise ajal ja pere huvides, mistõttu tuleb nimetatud kohustust lugeda ühiskohustuseks. Vastus apellatsioonkaebusele Pooled vaidlevad üksteise apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja hageja oma rahuldada osaliselt. Kumbki pooltest ei ole esitanud nõuet jagada ühisvara koosseisus poolte laenukohustused pankade ees. Hageja on hagiavalduses nende kohustuste olemasolu küll rõhutanud, kuid ei ole nõudnud nende jagamist, seejuures ka mitte viisil, nagu kohus otsustas, s.o. jättes ühe laenu ühele poolele ja teise teisele poolele, ja mõistes selle tulemusena ühelt poolelt välja hüvitise teise poole kasuks. Maakohus on väljunud haginõuete piiridest, rikkudes TsMS §-is 439 sätestatut. Seetõttu tühistab ringkonnakohus selles osas (resolutsiooni punktid 4, 5, 6, 7, ja 14) maakohtu otsuse. Sellega leiab kostja apellatsioonkaebus rahuldamist, kuigi teistel põhjendustel. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse „võtta arutusele abikaasade ühiskohustus Swedbanki ees“, kuivõrd ühisvara jagamise nõue tuleb esitada esimese astme kohtule. 11 A Gi apellatsioonkaebuse rahuldab ringkonnakohus osaliselt. Ringkonnakohus märgib, et kostja apellatsioonkaebuses on ekslikult märgitud, et uus perekonnaseadus hakkas kehtima 01.01.2010. See hakkas kehtima 01.07.2010. Uue
1 sätestab, et käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Sama seaduse § 211 kohaselt kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasade varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Eeltoodust tulenevalt on ekslik hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt poolte ühisvara jagamisel tuleb lähtuda varasema
sätetest. Kolleegium märgib, et oluline erinevus uue ja vana perekonnaseaduse reeglistikus abikaasade ühisvara jagamisel on see, et kui varasema
1 kohaselt loeti vara, mille üks abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist (kohtupraktikas seostati abielusuhete lõppemine abikaasade kooselu lõppemisega) selle abikaasa lahusvaraks, siis uue
§-dest 25 lg. 1 ja 35 tulenevalt kestab abikaasade varaühisuse varasuhe kuni selle lõppemiseni, s.o. kuni abielu lahutamiseni, kui see ei lõppe varem muudel
§-is 35 ettenähtud aluselt (abikaasade kokkuleppel, ühe abikaasa surm, kohtuotsusega varaühisuse lõpetamiseks kohta). S.o. ühisvara hulka kuulub ka vara, mille üks abikaasa omandab perioodil abielulise kooselu katkestamisest kuni abielu lahutamiseni. Kehtiva
3 sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste sooristuste näole teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse ühisvara hulka. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb
§-ist 27 lg. 3 see, et varaühisuse varasuhte kestel ainult ühe abikaasa poolt ühisvarale tehtud kulutused (kuhu kuuluvad ka ühisvara hulka kuuluvate laenude teenindamine ja kinnisvara ekspluatatsioonikulud) ei kuulu teise abikaasa poolt hüvitamisele poolte varaühisuse varasuhte lõppemisel, ega ühisvara jagamisel enamsaadud ühisvara eest rahalise kompensatsiooni määramisel arvestamisele. Seetõttu on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude arvestada ühisvara hulka tema poolt laenulepingute alusel tasutu väärtus, tagatiste kindlustusmaksed ja garaažidega seotud maksed, mis ta on kandnud pärast abielusuhete katkemist. Kolleegium ei nõustu aga siinkohal maakohtu seisukohaga, et hageja võib nende väärtuse hüvitamist nõuda mingil muul alusel, näiteks kahju hüvitamisena. Maakohus on alusetult jätnud rahuldamata hageja nõude seonduvalt poolte ühisomandis olnud auto väärtuse arvestamisega ühisvarana ja selle jagamisega. Põhjendus, mille kohaselt sõiduauto võõrandati poolte abielu ajal ja seda ei ole varaühisuse lõppemisel ühisvara koosseisus, on antud juhul asjakohatu.
3 sätestab, et kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kostja võõrandas ühisvaras olnud sõiduauto pärast poolte kooselu lõppemist. Seega tuleb eeldada, et see on toimunud hageja tahteavalduseta. Hageja väidab, et ta sai võõrandamisest 12 teada alles järelpärimisest ARK-i. Kostja ei ole esitanud omapoolseid tõendeid, et võõrandamine toimus poolt kokkuleppel. Rahaülakanded hageja kontole umbes sellel ajal ei tõenda, et hageja oleks olnud sõiduauto võõrandmisest teadlik ja et ta andis selleks oma nõusoleku. Kuna hageja väitis, et kostja oli talt võtnud pärast lahkuminekut laenu ja ülekanded on tehtud laenu tagastamiseks, ja kostja kinnitas hagejalt raha laenamist, ei saa ülekanded olla piisavateks tõenditeks, et raha oli üle kantud sõiduauto väärtuse osaliseks hüvitamiseks hagejale. Kostja on esitanud tõendina maksekorralduse, mille kohaselt ta sai sõiduauto ostjalt 4500 eurot. Kuigi hageja osundab hagis, et lähtuma peaks sõiduki soetamishinnast ja sellele tehtud remondi maksumusest, tugineb ta apellatsioonkaebuses nimetatud maksekorraldusele ja palub välja mõista pool sellest, s.o. 2250 eurot. Seega peab ringkonnakohus tõendatuks, et sõiduki võõrandamisel oli selle väärtus 4500 eurot, ja leiab, et hagejal on õigus sellest pooles ulatuses hüvitist saada. Mis puutub hageja nõudesse hüvitada talle pool hageja emalt garaaži ostuks laenuna saadud rahast, siis on maakohus õigesti jätnud selle nõude rahuldamata. Sellise laenu võtmine poolte poolt ei ole tõendatud. Tõendina esitatud nn. „raspiska“ on hageja enda koostatud ja allkirjastatud, ehk siis kajastab hageja enda väiteid; pealegi ei ole selles märgitud, et pooled on võtnud laenu, ega seda, et hageja (või pooled) kohustuvad saadud raha tagasi maksma. Sellisel kujul ei ole tegu VÕS § 30 lg. 1 kohase võlatunnistusega. Kolleegium ei nõustu apellandi taotlusega anda talle mõlemad garaažiboksid selleks, et kostjal oleks vaja vähem hüvitust maksta. Antud juhul on vajalik arvestada seda, et ka kostja väidab endal olema vajaduse garaaži järele, ja selline huvi kaalub üle hageja põhjenduse, et mõlema garaaži temale jätmine vastab kostja huvidele. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei vaidle vastu hageja väidetud ja maakohtu poolt aktsepteeritud garaažibokside väärtustele, mistõttu ka ringkonnakohus lähtub nimetatutest. Seega kuulub jagatavasse ühisvarasse 2 garaažiboksi väärtustega vastavalt 1278,23 eurot, mis jääb hagejale, ja 1137,62 eurot, mis jääb kostjale, ja sõiduki väärtus 4500 eurot, millest pool tuleb kostjal hagejale hüvitada. Kokku on jagatava ühisvara väärtus 6 915,85 eurot, millest pool on 3457,92 eurot. Viimasest lahutades hagejale jääva garaažiboksi väärtuse, saame 2 179,69 eurot, milline summa kuulub kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest hüvitisena väljamõistmisele. Hageja taotles hagis hüvitise väljamõistmist 6073,74 euro ulatuses, rahuldatakse sellest 2179,69 eurot, s.o. ca 35 % ulatuses. Seega jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes 65 % ulatuses hageja ja 35% ulatuses kostja kanda. Maakohus jättis rahuldamata hageja menetlusabi taotluse ja nõudis 300 euro riigilõivu tasumist. Hageja tasuski nõutud riigilõivu. Seetõttu on alusetu hagejalt 300 euro väljamõistmine riigituludesse ja tema kohustamine tasuda sellelt viiviseid kuni täitmiseni (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 15 ja 16). 13 Tiit Kollom Mare Merimaa Malle Seppik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.