) § 196 lg 1 alusel üles öelda, kuna hageja on lepingut oluliselt rikkunud ja kostjal oli ka muu mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.10, jättes nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja heitveetorustiku liitumiskohast kuni tarbimispunktini. Hageja juhib ühiskanalisatsiooni vihma- ja drenaaživett, rikkudes Ülenurme Vallavolikogu 27.06.2006 määrusega nr 15 kinnitatud Ülenurme valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (Eeskiri) § 5 lg-t 4. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.3, kuna ei ole hoidnud korras hageja paigaldatud veearvestit, ja p-i 2.2.8, kuna ei ole osutanud mõistlikkuse piires tehnilist ja materiaalset abi kostja vee- ja kanalisatsiooniseadmete remondil ja kaasajastamisel. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2 ja Eeskirja § 13 lg-t 3, kuna ei ole paigaldanud heitvee arvestit ega aktsepteerinud nõuet tasuda kostja mõõdetud heitvee eest. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.2, kuna on liitnud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kostjaga kooskõlastamata enam isikuid, kui oli kokku lepitud ja puurkaevu tootlikkus võimaldab. Kostja kontori kelder täitub Aasa elamurajooni elanike fekaalidega ning kostja on pidanud korduvalt omal kulul remontima ühisveevärki ja -kanalisatsiooni. Kostja on sõlminud lepingu AS-ga Tartu Veevärk, mille alusel tasub kostja mh Aasa elamurajoonist saabuva reovee eest. Kostja on järginud ülesütlemise formaalseid eeldusi. Kuna hageja keeldus arvete nr 53377 ja 53090 tasumisest, ei oleks kostja pidanudki
lg 4 ls 2 kohaselt andma hagejale täiendavat tähtaega lepingu rikkumise kõrvaldamiseks. Kostja on juba 01.11.2011 esitanud hagejale avalduse, et lõpetab lepingu 1. novembrist 2012, on viidanud korduvalt hageja lepingurikkumistele ning palunud need kõrvaldada ja viidanud 28.05.2012 kirjas nr 183, et hageja on lülitanud võrku rohkem tarbijaid kui oli kokku lepitud ning avaldanud, et see on oluline lepingurikkumine. Kuna nimetatud lepingurikkumise korral ei olnud pooled näinud ette etteteatamistähtaega, siis on lepingu ülesütlemine alates 01.11.2012
Lepingu ülesütlemine on õiguspärane ka
3 MAAKOHTU LAHEND
Kostja saatis hagejale 01.11.2011 teate, et lõpetab vee ja kanalisatsiooniteenuse osutamise kõikidele klientidele, kaasa arvatud Aasa elamurajoonile. Kostja soov oli lõpetada lepingulised suhted hagejaga aasta pärast ülesütlemisteate saatmist. Tegemist on lepingu eset arvestades mõistliku tähtajaga
lg 3 mõttes (12-kuuline etteteatamistähtaeg on ka vee-ettevõtja ÜVVKS § 7 lg-st 7 tulenev avalik-õiguslik informeerimiskohustuse aeg). Ülesütlemise ning lepingu lõppemise vahelise ajavahemiku jooksul soovis kostja oma ülesütlemisteatega muuta heitvee eest tasumise arvestamise viisi. Kohus leidis, et lepingu p 5.2, mis lubab osapooltel lõpetada tähtajatu lepingu ainult vastastikusel kokkuleppel, on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi ning seetõttu tühine.
on üldiselt dispositiivne, kuid kestvussuhte ülesütlemise võimalus on oma olemuselt siiski imperatiivne õigus. Lepingu on sõlminud kaks äriühingut, lepingus ei ole eraldi viidet sellele, et tegemist oleks õigussuhtega, millega pooled sooviksid jääda „kestvalt“ seotuks. Kostja ei olnud küll õiguslikult sunnitud lepingut sõlmima tingimustel, mis välistaksid selle ülesütlemisõiguse, kuid kostja majandustegevus ei ole suunatud veevarustuse tagamisele ning tema võimalused lepinguga kaasnevaid riske ette näha on väiksemad kui üksnes selles valdkonnas tegutsevatel äriühingutel. Samuti ei ole lepingust tulenevate soorituste vahekord jaotunud nii, et kostja ülesütlemisõiguse piiramine võiks olla sellega kokkulepitud viisil põhjendatud. Lepingu p-s 5.3 ülesütlemisõiguse piiramine üksnes lepingu p-des 2.2.4 ja 2.2.5 nimetatud kohustuste (tasu maksmise kohustus) rikkumisega on samadel põhjustel heade kommetega vastuolus. Kestvussuhte korraline ülesütlemine võib olla välistatud juhul, kui tegemist on lepinguga, mille täitmine on teisele poolele hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks teist võimalust. Kuna kostja on ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) omanik, on tal lepingu sõlmimise kohustus kliendi ees. Hageja ei ole kliendiks ÜVVKS § 8 lg 1 tähenduses. Hageja väitel ta ise vett ei tarbi, ta on üksnes sõlminud lepingud kinnistute omanikega vee edasimüügiks ja heitvee ärajuhtimiseks. Seega on leping sõlmitud mitte hageja esmavajaduste katteks, vaid majanduslike huvide kaitseks. Üksnes äriühingu majanduslik huvi ei anna alust lepingu sõlmimise (sh ka kestvuse) kohustusele, seega on kostjal võimalik leping kehtivalt üles öelda. Põhjendatud on hageja väide, et kostja 01.11.2011 ülesütlemisavaldus võib-olla kehtivuse kaotanud kostja enda käitumise tulemusena. Ülesütlemise kui kujundusõigusega kaasneb lepingu lõppemine automaatselt, seega oleks leping pidanud lõppema 01.11.2012. Kostja saatis aga hagejale 12.10.2012 uue teate, milles määras, et juhul, kui hageja ei tasu kostjale hiljemalt 31.10.2012 kokku 7493,58 eurot, loeb kostja seda oluliseks lepingurikkumiseks ja lepingu alates 01.11.2012 üles öelduks. Kostja käitumine on kahte erinevat ülesütlemisteadet saates olnud vastuoluline ning kohus oli seisukohal, et kostja 01.11.2011 avaldus ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi (3-2-1-143-09 p 14). Kostja ei ole menetluses tuginenud otseselt lepingu korralise ülesütlemise võimalusele. 4 Kohus leidis, et ka kostja 12.10.2012 ülesütlemisavaldusega ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud. 12.10.2012 avaldust tuleb tõlgendada erakorralise ülesütlemisena
Kostja ei ole tõendanud sellist mõjuvat põhjust, mis annaks alust lepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata.
lg 1 ülesütlemise alusena eeldab mh poole huvi puudumist lepingu jätkamise vastu. Kuna kostja andis 12.10.2012 ülesütlemisavalduses hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, näitab see tema soovi lepingulisi suhteid vähemalt esialgu jätkata. Kostja tugineb sellele, et Tartu lennujaama ülesandeks ei ole veeteenuse osutamine, tal ei ole vajalikeks investeeringuteks raha (tl 20, 57, 58). Nimetatu ei ole lepingu ülesütlemise alus
Kõik need asjaolud olid kostjale teada ka siis, kui ta lepingu sõlmis ja kooskõlastused uute kinnistute liitumiseks andis (tl 54, 66, 67). Ülesütlemise eeldused ei ole täidetud ka
Kostja on 12.10.2012 ülesütlemisavalduses tuginenud tasumata heitvee arvetele. Iseenesest ei pea ülesütlemisavalduses sisalduma ülesütlemise põhjus. Praegusel juhul on kostja aga märkinud konkreetse ülesütlemise aluse ja andnud hagejale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Kostja ei ole põhjendanud, miks kahe arve tasumata jätmine on nii oluline lepingurikkumine, et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Kuna lepingu p 5.5 kohaselt pidi lepingutingimuste muutmine toimuma üksnes poolte kokkuleppel, siis ei saanud kostja ühepoolselt lepinguga kindlaksmääratud tasu heitvee ärajuhtimise eest muuta. Praegusel juhul ei muutnud kostja kohtu arvates ühepoolselt mitte heitvee eest arvestatavat tasu, vaid kaasajastas uue mõõturi paigaldamise järel heitvee hulga arvestamise viisi, kuid hageja vaidles vastu temale langeva osa suurusele (tl 20). Kostja ei ole tõendanud, et veemõõtur ei mõõda ka teiste tarbijate heitvett, seega ei ole kostja selgelt näidanud, et ülesütlemisteates nimetatud arvetel kajastuks tõesti üksnes hageja heitvee hulk. Isegi juhul, kui ülesütlemise alus ei oleks piiratud arvete mittetasumisega, ei ole erakorralise ülesütlemise eeldused täiendavat tähtaega määramata
Kui kostja oleks soovinud lepingu üles öelda selle rikkumise tõttu tähtaega määramata, oleks ta pidanud selgelt tuginema vähemalt ühele
Seda kostja menetluses teinud ei ole. Kostja on väitnud, et ülesütlemise põhjustasid hageja lepingurikkumised kogumis, kuid ka see väide ei täida
Kostja väitel on hageja rikkunud järgmisi lepingulisi kohustusi: - hageja on rikkunud lepingu p 2.2.10, jättes nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja heitveetorustiku liitumiskohast kuni tarbimispunktini (rajatistel puuduvad ehitus- ja kasutusload, mis võimaldab juhtida ühiskanalisatsiooni vihma- ja drenaaživett). Viimase juhtimine ühiskanalisatsiooni on toonud korduvalt kaasa veeavariisid, sh fekaali sattumist kostja keldrisse. Hageja möönab, et vee- ja kanalisatsioonitrasside kasutusluba hagejale väljastatud ei ole. Samas on hageja näidanud, et teostusmõõdistused asuvad Ülenurme Vallavalitsuse valduses (tl 114). Hageja esitas ka Ülenurme Vallavalitsuse kinnituse, mille kohaselt on OÜ Ülenurme Teed teostanud Aasa ja Uuetoa elamurajoonides erinevaid liigvee ärajuhtimissüsteemi avariitöid. Torustikud on rekonstrueeritud Nisu, Rukki ja Kaera tänavatel. Torustikud on ühendatud maaparanduskollektoriga, mille eesvool on Lammassoo peakraav. Rajatud süsteemile ei ole teostusjooniseid koostatud. Nimetatud tööd on teostatud Ülenurme valla ja hageja koostöös. Kostja ei ole piisavalt põhjendanud, millel põhinevad tema väited, et hageja ei ole välja ehitanud vee- ja heitveetorustikku liitumiskohast kuni tarbimispunktini ning seda, et üksnes kasutusloa puudumine on oluline lepingurikkumine; - hageja kohustus paigaldama veearvesti ning tagama selle korrasoleku ja õigeaegse taatlemise (p 2.2.3) ning osutama mõistlikkuse piires tehnilist ja materiaalset abi kostja vee- ja kanalisatsiooniseadmete remondil ja kaasajastamisel. Lepingust ei tulene otseselt heitveemõõtja paigaldamise kohustust, kuid see võib olla lepingu p-st 2.2.8 tulenev kohustus 5 seadmete kaasajastamisele kaasaaitamisel. Kostja ei ole põhjendanud, miks on heitveemõõtja paigaldamata jätmine nii mõjuv põhjus, et annab aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks; - hageja on liitnud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kostjaga kooskõlastamata enam isikuid kui oli kokku lepitud ja puurkaevu tootlikkus võimaldab. Kostja väitel on lepingu p 2.1.1 kohaselt kostja kohustus varustada hagejat vaid lähtudes puurkaevu tootlikkusest, mis oli arvestatud 61 eramule. Hageja väitel on kostja kõik liitumised kooskõlastanud (tl 54, 66, 67), kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Kostja väitel on kinnistul olnud mitmeid veevärgi ja kanalisatsiooni avariisid, nimetatu annab alust aga kahjunõuete esitamiseks hageja vastu. Eeltoodule tuginedes ei toonud ka 12.10.2012 ülesütlemisavaldus kaasa õiguslikke tagajärgi. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. AS Tallinna Lennujaam esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. juuni 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rahuldas kohus nõude, mida hageja ei ole esitanud, rikkudes TsMS §-i 439 (3-2-1-31-10 p 14). Kohus ei saanud käsitleda hageja nõuet kui nõuet tuvastada, et leping ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud; 2) rikkus kohus TsMS § 442 lg-t 8, kuna ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste ja õiguslike väidetega. Otsuses puudub kostja esitatud tõendite analüüs ehk põhjendused, miks kohus leiab, et esitatud tõendid ei andnud kostjale alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks; 3) on kostja öelnud lepingu üles, kuid jätkab seadusest tulenevate kohustuste täitmist. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et tegemist on olemuslikult müügilepinguga
Tulenevalt ÜVVKS § 2 lg-st 1 ja § 7 lg-test 1, 5 kohalduvad kostja suhtes vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused sõltumata sellest, kas leping kehtib. Kostja poolt lepingu ülesütlemine tõi kaasa lepingust tulenevate tsiviilõiguste ja -kohustuste lõppemise, kuid ei lõpetanud hageja ja kostja avalik-õiguslikke kohustusi (ÜVVKS § 7 lg 5) ning õigusaktidest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Lepingu kehtiv ülesütlemine ei välista ega piira hageja õigust pöörduda kostja poole uue ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks kostjale mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel (3-2-1-164-09 p-d 33–34); 4) ei ole kostja käitumine olnud vastuoluline. Nii 01.11.2011 kui ka 12.10.2012 avalduses on märgitud lepingu lõppemise tähtpäevana 01.11.
Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-143-09 ja leiab, et kuna leping on kestvusleping, võis kostja öelda lepingu üles lisaks lepingu olulisele rikkumisele ka muul mõjuval põhjusel. Kohus on jätnud arvestamata kõigi kostja poolt esiletoodud asjaoludega ja kaalumata mõlemapoolsed huvid 01.11.2012 seisuga, nagu eeldab
lg 1; 6) on hageja lepingut oluliselt rikkunud: 6 – hageja juhib drenaaživett kanalisatsiooni. Ülenurme Vallavolikogu 27.06.2006 määrusega nr 15 kinnitatud Eeskirja § 5 lg 4 sätestab, et ühiskanalisatsiooni ei tohi juhtida vihma- ega drenaaživett. Ülenurme Vallavalitsus kinnitas 04.06.2012 kirjaga, et vallavalitsuse arhiivis puuduvad Pärna ja Uuetoa kinnistute detailplaneeringualasid puudutavad vee ja kanalisatsiooni ehitusprojektid. Samuti pole vallavalitsus vee- ja kanalisatsioonitorustikele väljastanud ehitus- ja kasutuslubasid. Järelikult on hageja rikkunud lepingu p-i 2.2.10, jättes nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja heitveetorustiku liitumiskohast kuni tarbimispunktini. Kasutuslubade puudumist saab käsitleda olulise lepingurikkumisena tulenevalt ehitusseaduse § 32 lg-st
Kuna hageja oli lepingut oluliselt rikkunud (tegemist on lepingu rikkumisega
lg 2 p 2 mõttes), võis kostja lepingu üles öelda ette teatamata, kuna hageja on kinnitanud, et ta lepingurikkumist ei kõrvalda ja kohustusi ei täida (
Hageja poolt lepingu rikkumine on toonud korduvalt kaasa olukorra, kus kostja kontoriruumi kelder täitub Aasa elamurajooni elanike fekaalidega ja kontoris on talumatu hais. Kostja on pidanud remontima ühisveevärki ja kanalisatsiooni, kusjuures hageja on (vaatamata lepingu p-le 2.2.8) keeldunud neid kulusid hüvitamast. Hageja on keeldunud kostjaga kohtumast probleemide lahendamiseks. Kostja on sõlminud lepingu AS-ga Tartu Veevärk, mille kohaselt peab kostja tasuma muuhulgas Aasa elamurajoonist saabuva reovee eest. Seega rikastub hageja kostja arvel. Seetõttu ütles kostja
7
Asjaolu, et seadus kohustab vee-ettevõtjat jätkama teenuse osutamist ka ilma vee-ettevõtjaks määramiseta, ei tähenda, et juba sõlmitud lepingut võiks vee-ettevõtja oma suva järgi ilma aluseta üles öelda; 3) nõustub vastustaja kohtu järeldusega, et 01.11.2011 avaldus on tühine, ent ei nõustu seisukohaga, et kostjal on õigus leping korraliselt üles öelda. Kostja on hageja veega varustamise osas monopoolses seisundis ning hagejal on avalik kohustus varustada veega Aasa ja Uuetoa elanikke. Sellest johtuvalt lepitigi kokku piiratud alustes, milliste esinemisel on võimalik leping üles öelda. Vastustaja viitab Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaande seisukohtadele (Tallinn 2006, lk 57) ning leiab, et kostja näol on tegemist monopoolses seisundis oleva teenuse osutajaga ja hageja näol teenuse kasutajaga, millest johtuvalt ei ole korralise ülesütlemise lubamine kooskõlas lepingu ning võlaõigusseadusega, mistõttu on see lubamatu. Kostja käitumine on olnud vastuoluline. 01.11.2011 avalduses ei ole kostja osutanud ühelegi lepingurikkumisele, seevastu 12.10.2012 on rikkumisi loetletud mitmeid ning antud tähtaeg rikkumiste kõrvaldamiseks. Et tegemist ei ole avalduse täiendusega, tuleneb avalduste sisust –
lg-le 3 püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). Seega tuleneb seadusest, et teatud juhtudel ei ole kestvuslepingu korraline ülesütlemine lubatud. Hageja on tuginenud oma seisukohtades kostja 01.11.2011 ülesütlemisavalduse kohta muu hulgas sellele, et kostja õigus lepingut korraliselt lõpetada võib olla välistatud, kuna kostja on teenust osutades sisuliselt monopoolses seisundis olev ettevõtja. Maakohus leidis, et kuna hageja ei ole kliendiks ÜVVKS § 8 lg 1 tähenduses, siis ei ole leping sõlmitud mitte hageja esmavajaduste katteks ning lepingu korralise ülesütlemise välistamine ei ole antud juhul kohaldatav. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja on Aasa I ja Aasa II (Uuetoa) elamurajoonis veeettevõtjaks ÜVVKS § 7 järgi ning vaidlusaluse lepingu objektiks on Aasa elamurajooni varustamine tarbeveega ja kanalisatsiooni äravooluga kostja puurkaevu ja tehnovõrkude baasil. Vaidlust ei ole ka selles, et hagejale kuuluvad vee- ja kanalisatsioonitrassid ning nende kaudu osutab ta elamurajooni 127 tarbijale vee- ja kanalisatsiooniteenust. Seega on hagejal lisaks pooltevahelisest lepingust tulenevatele kohustustele kohustused 127 tarbija ees, mis tulenevad talle kui vee-ettevõtjale ÜVVKS-st ja Ülenurme valla ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast. Samas kinnitas kostja ringkonnakohtu istungil, et ta on lepingut täites monopoolses seisundis. Seetõttu on õige hageja seisukoht, et sellistel asjaoludel on kostja poolt lepingu korraline ülesütlemine välistatud ning tähendust ei ole sellel, kas hageja ise vee- ja kanalisatsiooniteenust tarbib või mitte. Antud juhul tuleb eelistada 127 tarbija kui vee- ja kanalisatsiooni teenuse saaja elulisi huvisid. Ringkonnakohus 9 märgib siinjuures veel seda, et kostja ei ole oma seisukohtades põhjendanud, kuidas ja millistel tingimustel oleks tagatud 127 tarbijale vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamine olukorras, kus vaidlusalune leping oleks lõppenud ülesütlemise tõttu ning ülesütlemisavaldusest nähtuvalt puudus kostjal õigus ja pädevus nimetatud teenust pakkuda. Tegemist on seaduse kohaldamisega ning hageja oli ka apellatsiooniastmes seisukohal, et antud juhul oli lepingu korraline ülesütlemine välistatud. 9. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on muus osas kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme, hinnanud esitatud tõendeid kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga ning põhjendatult rahuldanud hagi. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus ka selles osas oma otsuses kõiki maakohtu põhjendusi. 9.1. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus ületas nõude piire ja rahuldas nõude, mida hageja ei olnud esitanud. Hageja esitas kostja vastu kaks tuvastusnõuet, milles palus tuvastada kostja poolt 12.10.2012 ülesütlemisavalduse tühisuse ning selle, et 01.07.2004 sõlmitud vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise leping kehtib. Sisuliselt on hageja esitanud ühe tuvastusnõude, mille esemeks on kindlaks teha, kas 01.07.2004 leping kehtib või on see kostja ülesütlemisega lõppenud. Maakohus tuvastas, et nii kostja 01.11.2011 kui 12.10.2012 ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi, st vaidlusalune leping ei ole ülesütlemisega lõppenud (ehk leping kehtib). Selliselt on hageja nõudest aru saanud ka kostja, kes on 08.04.2013 istungil (I kd, t.l 156) kinnitanud, et hagi esemeks on see, kas 01.07.2004 sõlmitud leping on kehtivalt üles öeldud või mitte. 9.2. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud sellist mõjuvat põhjust, mis annaks alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks
Erakorralise ülesütlemisõiguse olemasolu tuleb hinnata poolte huvide kaalumise teel ning muu hulgas tuleb hinnata poole huvi puudumist lepingu jätkamise vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja seisukohad ülesütlemisõigust põhjendades on vastuolulised. Kostja on nii apellatsioonkaebuses kui maakohtu 08.04.2013 istungil väljendanud seisukohta, et ta on nõus vaidlusaluses lepingus ettenähtud teenust jätkama, kuid seda teistel tingimustel. Samas ei ole kostja tõendanud, millises osas soovib ta lepingut muuta ning et ta oleks hagejale konkreetse ettepaneku lepingutingimuste muutmiseks teinud. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et mõjuvaks põhjuseks on ka hageja keeldumine kostjaga kohtumast probleemide kohtuväliseks lahendamiseks, ei ole kooskõlas asja materjalidega ega käsitletav mõjuva põhjusena
Tõendamata on apellandi väide, et tema kontorihoone keldri uputused oleks põhjustatud hageja tegevusest. 9.3. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ei ole täidetud ülesütlemise eeldused
lg 2 järgi, kuna kostja ei ole tõendanud hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumist. Maakohtu vastavad põhjendused on kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 esitatud nõuetega. 12.10.2012 ülesütlemisavalduses on kostja tuginenud kahele hageja poolt tasumata heitvee arvele. Kuna lepingu p-de 2.2.3 ja 3.1 kohaselt ei olnud hagejal kohustust paigaldada heitvee arvestit ning heitvee arvestus pidi toimuma vastavalt veearvesti näidule, siis ei olnud kostjal lepingust tulenevalt õigus nõuda hagejalt heitvee eest tasumist nähtuvalt arvesti näidust, mis mõõtis viie tarbija heitvee kogust. Seejuures on hageja kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et kahel vaidlusalusel arvel oleks kajastatud vaid hageja heitvee kogus. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kuna teiste tarbijate puhul on vee tarbimine praktiliselt olematu ning nende puhul puudub võimalus, et kanalisatsiooni tagastatakse muud vett kui tarbitud vett koos heitveega, ning seetõttu on heitvee ülekulu 10 põhjustanud hageja, on tõendamata. Muu hulgas nähtub see ka kostja enda 28.12.2011 e-kirjast (I kd, t.l 58), millest nähtuvalt on kostja informeerinud hagejat, et tellib Tartu Veevärgilt teenuse, selgitamaks välja, kas Aasas elamurajooni kaudu võivad sattuda sadeveed lennujaama heitvete süsteemi. Kui kostja oli veendunud, et heitvee ülekulu on põhjustanud hageja, siis ringkonnakohtu arvates oleks kostja poolt mõistlik, et ta oleks paigaldanud heitveemõõturi enda ja hageja liitumiskohale (mitte sinna, kust saab mõõta ühiselt kõigi tarbijate heitvett) ning sellega vaidluse lahendanud. Ekslik on apellandi väide, et hageja kohustus paigaldada heitvee arvesti, tuleneb eeskirja § 13 lg-st 3 (I kd, t.l 74). Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on vee saamine muust allikast kui vee-ettevõtjalt ja sellisel juhul peab klient paigaldama kokkuleppel vee-ettevõtjaga selle vee mõõtmiseks arvesti. Käesoleval juhul saab hageja kogu vee kostjalt ning pooltevahelisele vaidlusele ei kohaldu eeskirja § 13 lg 3. Lisaks nähtub Ülenurme Vallavalitsuse 09.11.2012 vastusest (I kd, t.l 81), et juhul, kui klient saab osa või kogu vee muust allikast (mida antud juhul ei esine), on vee-ettevõtjal (kostjal) õigus ise mõõta heitvee kogus heitvee arvesti abil. Õige on ka see maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud hageja poolt muude lepinguliste kohustuste rikkumist ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited on tõendamata. Apellandi väide, et üksnes hageja vee- ja kanalisatsioonitorustikel kasutusloa puudumine tõendab olulist lepingurikkumist, on paljasõnaline. Kostja ei ole tõendanud, et hageja vee- ja kanalisatsioonitorustikud ei vastaks kehtestatud nõuetele ning see põhjustaks kostjale kahjulikke tagajärgi (vihma- ja drenaaživee juhtimine kanalisatsiooni). Vastupidiselt kostja seisukohtadele on Ülenurme Vallavalitsuse esindaja kinnitanud maakohtu istungil, et riketega „vana veneaegne torustik“ kuulub kostjale ning piirkonnas, kus torustik kuulub hagejale, ei ole rikkeid esinenud (I kd, t.l 156). Samuti on hageja tõendanud, et Aasa ja Uuetoa elamurajoonides on torustikud rekonstrueeritud ja ühendatud maaparanduskollektoritega, mille eesvool on Lammassoo peakraav (Ülenurme Vallavalitsuse 19.03.2013 vastus, I kd, t.l 140) ning et asendiplaanist nähtuvalt restkaevud, millised on ühenduses kanalisatsioonitrassiga, asuvad väljaspool elamurajooni ning pärast lepingujärgset liitumispunkti (I kd, t.l 143). Apellant ei ole nimetatud tõendeid omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Asjas esitatud tõenditega on vastuolus apellandi väide, mille kohaselt on hageja lülitanud veetarbimise ja kanalisatsioonivõrku tarbijaid ilma kostjaga kooskõlastamata. Maakohus on andnud hinnangu hageja esitatud tõenditele (I kd, t.l 54, 66 ja 67), milledest nähtuvalt on liitumistel kostja kooskõlastused olemas ning vastupidised tõendid asja materjalide juures puuduvad. Kuivõrd kostja on andnud täiendavad nõusolekud liitumiseks veel 01.11.2004 ja 12.07.2006, siis ei saanud veetarbimise ja kanalisatsioonivõrguga liitunud tarbijate arv olla ainult 61 elamut, nagu on märgitud 11.12.2003 nõusolekus. Kuna kostja ei ole tõendanud hagejapoolseid lepingurikkumisi, siis ei ole ka tähendust apellatsioonkaebuses esitatud väitel, et kõik rikkumised kogumis moodustavad olulise lepingurikkumise
MS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.