Maakohus oli seisukohal, et kostja, vaieldes vastu hageja arvestustele hoolduskulude arvestamise õigsuse osas, võtab sellega endale kohustuse tõendada, milline oleks õige hoolduskulude arvestamise kord ehk tõendamiskoormis läheb kostjale. Kostja oleks pidanud tõendama, et tegelikult on hageja osutanud talle teenuseid arvel märgitust väiksemas ulatuses. Maakohus leidis, et kostja vastuväited on vastuolulised – ühelt poolt kostja väidab, et on võlgnevuse tasunud, kuid hageja ei ole tasutud summasid arvestanud, teiselt poolt, et esitatud arved on põhjendamatud, sest hageja ei ole tööde mahtusid ning maksumust kostjaga kokkulepitud korras kooskõlastanud. Poolte vahel sõlmitud hoolduslepingu p 6 kohaselt enne p-s 4.1 ettenähtud tariifi kalendriaastaks kinnitamist kooskõlastab hageja korteriomanikuga lepingu p-s 2 ettenähtud tööde mahud ja maksumuse. Ettevõte teatab kirjalikult korteriomanikule Kiviõli Linnavalitsuse kinnitatud tariifi enne selle rakendamist. Hageja kinnitas kohtuistungil, et Kiviõli Linnavalitsuse poolt kinnitatud tariifid avaldati ja avaldatakse enne selle rakendamist kohalikus lehes ning tööde mahud ja maksumus kooskõlastati korteriomanikuga kirjalikult ning ajalehe kaudu. Kostja ei ole kooskõlastamise korra osas varasemalt vastuväiteid esitanud. Hageja ja kostja vahel perioodil 01.01.2009 kuni hagivalduse esitamiseni toimunud arveldustest nähtub, et kostja on hageja esitatud arveid tasunud korrapäratult, jättes mõnel perioodil (oktoober 2009 kuni detsember 2009; detsember 2010; aprill, juuni, september, detsember 2011; aprill, oktoober 2012) esitatud arved tervikuna tasumata. Samas ei nähtu kostja vastuväidetest, et kostja oleks eelpool nimetatud perioodil esitanud hagejale pretensioone hoolduslepingu rikkumise osas, sh lepingu p-de 6 ja 4.1 osas. Maakohus oli seisukohal, et kostja ei ole käitunud hoolduslepingu täitmisel mõistlikult (VÕS § 7) ja talle esitatud arvetes hoolduskulude ebaõigele arvestamisele viitamine alles kohtumenetluse käigus ei ole kooskõlas VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Maakohus pidas põhjendamatuks kostja vastuväidet, et hageja on jätnud arvestamata kostja poolt tasutud makseid. Kostja ei ole tõendanud, et maksed oleksid olnud tehtud mingi konkreetse arve tasumiseks. Kohus ei pidanud põhjendatuks tagantjärele kostja poolt oma tasutud arvetele sihtmäärangu tegemist. Kui kostja poolt tehtud maksekorraldusel puudus selgitus, et tasutud summa tuleb arvestada mingi konkreetse arve tasumiseks, oli hagejal õigus katta tasutud summaga kostja varasema perioodi eest tekkinud võlgnevus. Maakohus leidis, et hageja poolt tehtud viivise arvestus vastab hoolduslepingu p-s 11 kokkulepitud viivise arvestamise korrale.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
lg 1 alusel kohustus oma vastuväited omakorda tõendada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-10 p 13). Sel põhjusel apellant piirdus vastuväite esitamisega; 3) on maakohus ekslikult leidnud, et kuna kostja vaidles vastu hageja arvestustele hoolduskulude arvestamise õigsuse osas, siis läheb tõendamiskoormis üle kostjale. Hageja peab tõendama, et kostjal oli kohustus tasuda majandamiskulude eest, samuti kohustuse suurust ning kulude jaotamise põhimõtteid. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on kostjal
lg 1 alusel kohustus oma vastuväited tõendada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-10 p 13); 4) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja väited on vastuolulised. Makstud summasid ei saa tõlgendada lepingu tunnustamise ja täitmisena. Maakohus on jätnud ebaõigesti hindamata kostja poolt esitatud tõendid (väljavõte 713,75 euro tasumise kohta) ning analüüsimata VÕS §
Õige on apellandi väide, et maakohus ei ole täitnud seadusest tulenevat selgitamiskohustust seeläbi, et on ebaõigesti jaotanud poolte vahel tõendamiskoormise. Hageja on esitanud hagi kostja vastu poolte vahel väidetavalt sõlmitud hoolduslepingu täitmisest tulenevate kulutuste ja osutatud teenuste eest tasu väljamõistmiseks, s.o esitatud on nõue tasuda majandamiskulude eest. Nõude esitamisel on hageja tuginenud elamu hoolduslepingule nr 800 (tl 16-18) ja väljatrükile arvutist „Arvelduste seis“ (tl 9-10; 66-70). Kostja on hageja nõudele vastu vaielnud, väites, et hageja ei ole tõendanud nõude suurust, sest ei nähtu teostatud tööde maht ja maksumus ning teenustasu määramisel kasutatud tariifid. Samuti oli kostja seisukohal, et tal ei ole võlgnevust hageja ees, sest on tasunud nii talle osutatud teenuste eest kui ka kõik vajalikud (tehtud) kulutused. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud muuhulgas seisukohale, et: 1) kostja vastuväide võlgnevuse arvestamise metoodikale ja tariifidele on paljasõnaline, sest ta oleks pidanud ise tõendama, milline on õige hoolduskulude arvestamise kord; 2) kostja oleks pidanud tõendama, et ta tarbis hageja poolt osutatud teenuseid väiksemas ulatuses, kui see on märgitud arvetel. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt selline tõendamiskoormise jaotus on ebaõige.
lg 1 järgi peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Praeguses asjas tugineb hageja selle, et kostja on rikkunud hoolduslepingust nr 800 tulenevat kohustust tasuda majandamiskulude eest. Järelikult pidi hageja tõendama, milliste majandamiskulude eest pidi kostja tasuma ja samuti pidi hageja tõendama kostja kohustuse suuruse. Kostja võis kasutada hagi vastu kaitsena vastuväiteid omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal
Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole antud juhul tõendanud, kui palju pidi kostja majandamiskulude eest tasuma ja millisel ajavahemikul on ta jätnud tasumata. Ainuüksi see, et hageja esitas kostjale arve majandamiskulude tasumiseks, ei tekitanud kostjale kohustust tasuda majandamiskulude eest arvel märgitud suuruses. Hageja oleks pidanud tõendama kostja kohustuse suuruse, kuid ta ei ole seda antud juhul teinud. 5
§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus on jätnud välja selgitamata hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, samuti ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. 9. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et „Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (
Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (
lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule
lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul on maakohus eelmenetluses rikkunud oluliselt selgitamiskohustust, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud seisukohast on õigustatud asja saatmine maakohtule uueks läbivaatamiseks. 10.
lg 3 teise lause kohaselt tuleb menetluskulude jaotus otsustada maakohtul vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.