Pooled on lepingu lõpetanud kokkuleppega ennetähtaegselt. Hageja palus kostjalt välja mõista debitoorse võlgnevuse summas 1439.53 eurot (tl 19-23), kostja sellele summale vastu ei vaielnud. Kostja kohustus võlgnevus tasuda tuleneb liisingulepingu p-st 3, liisingulepingu üldtingimuste p-st 1.3 ja
§-st 361. Kohus mõistis eeltoodu alusel kostjalt hageja kasuks välja 1439.53 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista viivised summas 205.43 eurot (tl 24-28). Kostja ei ole viiviste arvestust summaliselt vaidlustanud ning kohus mõistis viivised välja
Kostja on esitanud viiviste vähendamise taotluse.
lg 8 ja § 162 lg 1 sätestavad, et kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole tõendanud, et viiviste summa 205.43 eurot või määr 0.25% päevas (91.25% aastas) oleks ebamõistlikult suur. Tegemist on juriidilise isikuga, kelle puhul ei saa lähtuda eraisikule antava laenu intressimääradest. Kohus jättis viiviste vähendamise taotluse rahuldamata. Liisingulepingu lisa 1 kohaselt oli osaühingul kohustus hagejale sõiduk tagastada. Lisa 1 p-st 2 tulenevalt oli osaühingul kohustus hüvitada hagejale liisingueseme müügikõlbulikuks seadmise ja võõrandamisega kaasnevad kulutused. Hageja palus kostjalt välja mõista vara realiseerimisega seotud kulud 941.88 eurot. Esitatud tõendite kohaselt on hageja tasunud vara tagastusteenuse ja transporditeenuse eest Reeborn OÜ-le 7080 krooni (tl 36-38) ja sõiduki realiseerimise eest OÜ-le Moneklar 10 310 krooni (tl 39-40). Kokku on hageja tasunud 1111.42 eurot, ilma käibemaksuta 941.88 eurot. Liisingulepingu lisa 1 kohaselt pidi osaühing sõiduki tagastama 5 päeva jooksul, st hiljemalt 06.09.
lg 3 sätestab samas, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega sätestab seadus, et lähtuda tuleb liisingueseme väärtusest, kuid üldtingimuste kohaselt tuleks arvestada liisingueseme võõrandamisest saadud summat, st müügihinnaga. Kuna kostjal ei ole üldjuhul võimalik kontrollida liisingueseme võõrandamise protsessi ja kindlustada vara müük parima võimaliku hinnaga, ei saa talle teha kohustuseks ka võimaliku riski ainult enda kanda võtmist. Riigikohus on erinevates lahendites (nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17; otsus tsiviilasjas 3-2-1-52-11, p 15) korduvalt leidnud, et antud juhul on tüüptingimus (liisingulepingu üldtingimuste p 3.7) liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega
Kohus luges ka liisingulepingu lisa nr 1 tüüptingimustega sõlmituks, kuna kohtule teadaolevalt sõlmis hageja liisingulepingute ennetähtaegse lõpetamise lepingud samasuguses sõnastuses. Kohus lähtus kahjude arvestamisel
Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tasumata liisingumaksete summa oli 13 895.12 eurot käibemaksuta. Poolte vahel on vaidlus selles, kui suur oli sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel. Hageja on sõiduki seisukorra tõendamiseks esitanud vara üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt sõiduki esi- ja tagastange on defektidega, kängururaud defektiga, mootoril klapikambrikaas eraldatult kaasas, vasak tagumine ratas viltu all, mootori rike (tl 32, 34). Sõiduki hindamise akti kohaselt on sõidukil mootori rike ning enampakkumise alghinnaks 150 000 krooni (tl 33). Liikluskindlustuse Fondi andmete kohaselt osales sõiduk
§-st 367. Kuna liisingueset kokkulepitud ajaks ei tagastatud, tekkis tagastusteenuse kulu just liisinguvõtja tegematuse tulemusena ja seega on tagastusteenuse tasu igati põhjendatud ning kuulub
Asjaolu, et võimalik liisingueseme asukoht oli apellandile teada, ei tähenda, et tagastusteenuse tasu oleks põhjendamatu. Apellant kordab, et liisinguvõtja oli väga hästi teadlik, mis aja jooksul tuli tal liisinguese tagastada. Samuti teadis liisinguvõtja, et apellandi majandustegevuse hulka ei kuulu liisinguesemete tagastamisega tegelemine ja seega pidi ta teadma, et vajadusel ostetakse vastav teenus sisse ning sellega kaasnevad ka kulud, mille tasumise kohustus lasub temal. Tegemist on lisakuluga
lg 4 mõttes, kuna liisinguvõtja ei tagastanud liisingueset, kuigi selle tagastamise aeg oli väga konkreetselt kokku lepitud; 2) on ka transporditeenuse kulu hageja hinnangul lisakulu
Apellant on seisukohal, et on üldteada asjaolu, et kasutatud sõidukite turg Tallinnas on erksam kui Tartus. Samuti on Tallinnas rahva arv suurem kui Tartus, mis ilmselgelt tähendab seda, et Tallinnas on tõenäosus saada sõiduk kiiremini ning parema hinnaga müüdud suurem. Eeltoodu alusel on apellant seisukohal, et kohus jättis põhjendamatult transporditeenuse eest tasutud summa vastustajalt välja mõistmata; 3) on kohus ebaõigesti asunud seisukohale, et liisingulepingu lisa nr 1 on sõlmitud tüüptingimustega. Apellant eeldab, et kohus on asunud seisukohale, et liisingulepingu lisa nr 1 p 2 on tühine, kuigi kohus ei ole otsuses sellist seisukohta selgesõnaliselt avaldanud. Kuna pooled sõlmisid liisingulepingu lõpetamise kohta erikokkuleppe, kus liisinguvõtja võttis endale sõnaselgelt kohustuse hüvitada apellandile lepingu lisa p-s 2 sätestatud viisil tekkinud kahju, ei kuulu
Liisingulepingu lõpetamise lisa näol on tegemist pärast võlgnevuse tekkimist apellandi ja liisinguvõtja vahel sõlmitud erikokkuleppega, mitte tavalise lepingu tüüptingimusega. Poolte ühine soov ja tegelik tahe oli see, et apellandi nõude arvestamisel tuleb lähtuda hinnast, millega liisinguese õnnestub võõrandada, kuna see ongi liisingueseme tegelik turuväärtus. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). 6 Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on tegelik hind, mida eseme eest saadakse; 4) ei ole tõendatud, et apellant oleks müügiprotsessis pahatahtlikult käitunud või müügiga seotud informatsiooni varjanud või et liisinguvõtja oleks püüdnud hankida infot liisingueseme müügi kohta ning apellant oleks sellise teabe edastamisest keeldunud. Eeltoodu kinnitab, et tegelikkuses olid liisinguvõtjal kõik võimalused liisingueseme müügiprotsessis osalemiseks. Maakohus on põhjendamatult ilma ühtegi tõendit hindamata asunud seisukohale, et üldjuhul ei ole kostjal võimalik liisingueseme müügiprotsessi kontrollida; 5) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et tagastatud liisingueseme väärtus tagastamise hetkel oli 15 000 eurot (käibemaksuta). Apellant esitas vaidlusaluse liisingueseme turuväärtust ja seisukorda tõendavate dokumentidena järgmised dokumentaalsed tõendid: vara üleandmise-vastuvõtmise akt, mille kohaselt oli sõiduki esistange defektidega, tagastange defektidega, kängururaud defektiga, mootoril klapikambrikaas eraldatult kaasas pakiruumis, vasak tagumine ratas viltu all; sõiduki hindamise akt, mille kohaselt oli sõiduk mootori rikkega, mootor oli laiali võetud ning osad jupid salongis; vara müügiakt nr 0153484L, mis tõendab, et liisinguese õnnestus realiseerida hinnaga 166 000 Eesti krooni, sh käibemaks; Eesti Liikluskindlustuse Fondi väljavõte, mille kohaselt on vaidlusalune sõiduk avariilise ajalooga; enampakkumiste protokoll, millest nähtub enampakkumiste kulg ning asjaolu, et sõidukile leidus ostja hinnaga 166 000 Eesti krooni; liisingueseme müügikuulutus, milles märgitud, et sõiduki mootor on lahti võetud, vasak tagumine ratas viltu all, autol võib olla veel vigastusi; Valoor AS hooldusnõuniku 03.09.2008 e-kiri, millest nähtub, et sõidukil vajasid vahetamist pihustid, mille maksumuseks on märgitud 34 700 Eesti krooni; programmi DebTab väljavõte, millest nähtub, et liisinguvõtja oli ka ise teatanud, et sõiduk on mootoririkkega, st ei ole sõidukorras. Kõikide nimetatud tõenditega on tõendatud, et tagastatud liisinguese oli äärmiselt kehvas seisukorras, sõiduk ei olnud sõidukorras. Maakohus on otsuses kõik nimetatud dokumendid küll ära loetlenud, kuid ei ole igaühele neist andnud omapoolset hinnangut, mis on toonud kaasa menetlusõiguse normi rikkumise. Asjaolu, et Valoor AS e-kirjast ei nähtu, et sõidukil oli veel mitmeid teisi puuduseid, ei muuda see teisi apellandi poolt esitatud tõendeid olematuteks. Kuna liisinguese viidi liisinguvõtja poolt remonti mootoririkke tõttu (nähtub programmi DebTab kommentaaridest), siis sel põhjusel ongi Valoor AS hooldusnõunik informatsiooni avaldanud üksnes mootoririkkega seoses. T. K. ja A. V. antud ütlused lähevad täiesti vastuollu apellandi esitatud dokumentaalsete tõenditega, muuhulgas programmi DebTab kommentaaridega, millest nähtub, et just T. K. ise oli apellanti teavitanud asjaolust, et sõiduk on mootoririkkega. Seega jääb arusaamatuks, kuidas sai nimetatud isik kohtus väita, et sõiduk oli täiesti korras. T. K. ütlused jättis kohus otsuse tegemisel kõrvale. Samas asus kohus seisukohale, et tunnistaja A. V. ütlustega on tõendatud, et sõidukil ei olnud olulisi puuduseid. Jääb arusaamatuks, et kui kohus ühest küljest ütleb, et ühe tunnistaja ütlused on vastuolus AS-ilt Valoor saadud teabega ja seega tuleb need ütlused kõrvale jätta, siis kuidas sai maakohus asuda seisukohale, et teise tunnistaja ütlustega on tõendatud, et olulisi puuduseid sõidukil polnud, kui need ütlused lähevad samuti vastuollu AS-lt Valoor saadud teabega; 6) on maakohus täiesti põhjendamatult asunud seisukohale, et sõiduk tuleb lugeda vanust arvestades keskmises seisukorras olevaks, v.a pihustite vahetamine. Sõiduk ei saa olla keskmises seisukorras olukorras, kus see ei ole sõidukorras. Vaidlusalusel sõidukil esines mitmeid selliseid puuduseid ja vigastusi, mida ei saa pidada loomulikuks kulumiseks ja seega ei saa seda võrrelda teiste sama margi sõidukitega, millel puuduseid ja vigastusi ei esine; 7 7) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et apellant ei ole näidanud, et võimalikud defektid stangedel ja kängururaual vähendaksid sõiduki tegelikku väärtust tagastamise hetkel. Apellandi poolt esitatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasi teatisega on tõendatud, et vaidlusaluse sõidukiga on leidnud aset 2 registreeritud avariid, mis samuti vähendasid kahtlemata sõiduki hinda, kuid ka selle osas ei ole maakohus oma hinnangut andnud. Sõiduki müügipakkumise hind ei näita sõiduki turuhinda ehk hinda, millega kõnealune sõiduk tegelikult oleks võõrandada õnnestunud. Pakkumishind hõlmab endas tingimisruumi ja reaalsed tehinguhinnad on kasutatud autode puhul pakkumishindadest tunduvalt madalamad. Vastustaja omakorda ei ole millegagi tõendanud, et vaidlusalusele liisinguesemele oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga kui see, millega apellant sõiduki võõrandas. Lisaks sellele hõlmavad kuulutustes sisalduvad pakkumishinnad reeglina käibemaksu. Kuna vaidlusaluse liisingueseme jääkmaksumus ei sisalda käibemaksu, tuleb apellandi lõpliku nõude leidmisel kogunõudest maha lahutada liisingueseme väärtus ilma käibemaksuta; 8) jääb täiesti arusaamatuks, millele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et vastustaja poolt esitatud auto24.ee kuulutustel märgitud hinnad on välja toodud ilma käibemaksuta. Kuulutustes sisalduvad pakkumishinnad hõlmavad reeglina alati käibemaksu. Seega oleks maakohus tema poolt tuvastatud turuhinnast pidanud maha arvestama käibemaksu ja lähtuma apellandi lõpliku nõude arvutamisel käibemaksuta hinnast; 9) on maakohus jätnud tähelepanuta apellandi viited sellele, et vastustaja esitatud portaali www.auto24.ee väljavõte kajastab ka vaidlusalusest liisinguesemest (120kw) võimsamat sõidukit (122kw). Samuti sisaldab see väljavõte endas ühte oluliselt väiksema läbisõiduga sõidukit – läbisõit 164 000 km, vaidlusaluse sõiduki läbisõit oli aga 224 633 km. Seega ei ole neid sõidukeid võimalik võrrelda vaidlusaluse liisinguesemega. Apellant on seisukohal, et vaidlusalust sõidukit ei ole aga võimalik võrrelda ühegi kuulutuste väljavõttel kajastatud masinaga, sest kõnealune liisinguese oli äärmiselt kehvas seisukorras, tegemist ei olnud sõidukorras autoga. Lisaks sellele pärinevad vastustaja esitatud müügikuulutused aastast 2012. Vaidlusalune sõiduk võõrandati aga aastal 2008, s.o ligi 4 aastat varem; 10) ei ole tuvastamist leidnud, et liisingueseme müügihinna puhul ei ole tegemist vabalt kujunenud hinnaga või et müügiprotsessis on esinenud liisingueseme müügihinda mõjutavaid hälbeid. Vastupidi – vaidlusaluse liisingueseme turuväärtus selgus enampakkumise tulemusena. Seega, kui kohus peaks tõendeid hinnates leidma, et liisingueseme võõrandamisest saadu ei vasta liisingueseme turuväärtusele, on apellandil tulenevalt Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas 3-2-1-33-08 õigus oma nõude arvutamisel lähtuda kohtu poolt tuvastatavast liisingueseme väärtusest 10% madalamast hinnast. 5. Tartal Grupp OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) nähtub esitatud tõenditest (tl 115 ja 117), et apellant oli teadlik, et auto on AS Valoor esinduses Tartus. Lisaks nähtub 14.03.2012. a. peetud istungiprotokollist (lk 2, T. K. ütlused), et liisinguandja enda sooviks oli see, et auto toimetataks AS-i Valoor. Tõenditest ei nähtu, et kokku oleks lepitud eseme tagastamise kuupäevas, mida liisinguvõtja poleks täitnud. Seega on tõendamata ja paljasõnalised apellandi väited selle kohta, et apellant ei oleks õigeaegselt tagastanud autot sinna, kuhu apellant kohustas autot tagastama. Seega leiab vastustaja, et tagastamisteenuse välja mõistmata jätmine on põhjendatud; 8 2) on kohus motiveerinud liisinglepingu lisa nr 1 p 2 ja üldtingimuste punkti 3.7. tühisust korrektselt ning õiguspäraselt. Käesoleval hetkel on liisinguandja
lg-st 1 sätestatud kulutuste hüvitamisel lähtunud liisingueseme võõrandamise hinnast. Seadus ütleb selgelt, et lähtuda tuleb liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-77-
Kuivõrd tagastamise hetke väärtus on tõendamata, on kostja hinnangul tõendamata ka apellatsioonkaebus, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata; 3) on kohus arvestanud otsuse tegemiselt kõiki tõendeid. Apellant pole viidanud ühelegi tõendile, mille kohaselt tema väited on tõendatud; 4) kuivõrd tõendamata on eseme väärtus tagastamise hetkel, kui üks
lg-te 1 ja 3 kohaldamise eelduseid, on kohus võtnud aluseks vastustaja poolt esitatud auto24.ee väljavõtte. Apellant pole omapoolseid tõendeid esitanud, millele tuginedes saaks tuvastada turuväärtust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg-s 4 sätestatud liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Lepingu lõpetamisel kokkuleppel oli pooltel õigus leppida kokku teisti, sh ka lisakulude hüvitamise kohustuse välistamine, kuid pooled seda teinud ei ole. Vastupidi, pooled märkisid ka lepingu lõpetamise kokkuleppesse, et liisinguvõtja tagastab liisingueseme 5 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja kohustub hüvitama muuhulgas ka liisingueseme ülevõtmise, hoidmise, müügikõlblikuks seadmise ning võõrandamisega seonduvad kulud (lk 31). Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas lisa 1 tüüptingimuse iseloomu põhjendamatult. Menetlusosalised sellele ei viidanud ning lisa sõlmimine pärast liisinguvõtjal võlgnevuse tekkimist ning olukorras kus liisinguandjal oli tekkinud ülesütlemise õigus, viitab, et pooled 9 leppisid selles eraldi kokku. Asjas puuduvad alused, et nimetatud lisa tühisus tuvastada. Vara tagastamise ja transportimise kulud kujutavad endast lisakulutusi, mida liisinguvõtja peab hüvitama. Hageja nõue tagastamiskulude ja puksiiriteenuse hüvitise osas saab tuleneda lisast 1 ning see on kooskõlas
Ringkonnakohus möönab, et vara tagastusteenus summas 159,78 € võib olla liiga suur, kuid kostja ei ole esitanud omapoolseid vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid, milline oli lepingu lõpetamise ajal mõistlik tasu, seetõttu tuleb hageja nõue rahuldada. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtus transporditeenuse vajalikkust ning väide, et selleks tehtud kulu on suur, ei anna alust jätta hageja nõuet 223,69 € osas rahuldamata. 9. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuses ei ole märgitud, millistele kostja esitatud tõenditele tuginedes maakohus tuvastas, et hageja väide varahinna kohta on ebaõige ja õige hind on 15 000 €. Maakohus märkis küll õigesti, et hageja ei ole määranud kindlaks liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kuid see ei välistanud, et hilisemas võõrandamise protsessis ei oleks eset võõrandatud hariliku väärtusega ehk keskmise müügihinnaga.
lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käeoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Viidatud sätte järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-08 punktis 16 asunud seisukohale, et „poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.“ Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind (või tegelik müügihind ei erine turuhinnast üle 10%). Kui liisinguvõtja seda vaidlustab, saab ta esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Hageja väite kohaselt oli antud juhul liisingueseme müügihind võrdne tagastamisaegse turuväärtusega. Kostja on sellele väitele vastu vaielnud ning kostja vastuväite järgi oli liisinguesemete müügihind tunduvalt väiksem vara turuhinnast, kuid tõendeid liisingueseme teistsuguse hinna kohta esitatud ei ole. Käesolevas asjas ei ole kostja ega maakohus heitnud hagejale ette, et liisingueseme müügiprotsessi läbiviimisel oleks rikutud kostja õigusi. Asjas esitatud tõendite alusel saab tuvastada, et liisingueseme müük toimus läbipaistvalt turu tingimustes vastavalt nõudlusepakkumise olemasolule ning hind kujunes enampakkumise tulemusel. Sel viisil võõrandatud sõiduki müügihind peegeldab sõiduki tegelikku turuväärtust. Apellandi väide, et ta on maakohtus esitanud tõendid, mis kinnitavad hageja väidet, et liisinguese müüdi hariliku väärtusega arvestades eseme tegelikku olukorda ja pakkumist, on õige. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis menetlusnorme rikkudes hindamata hageja esitatud järgmised tõendid, mis omasid tähtsust võõrandamishinna õiguse hindamisel: 10 1) liisinguese oli avariiline, vara üleandmise vastuvõtuaktis on märge: sõiduki esistange defektidega, tagastange defektidega, kängururaud defektiga, mootoril klapikambrikaas eraldatult kaasas pakiruumis, vasak tagumine ratas viltu all (lk 32); 2) liisingueseme hindamisaktis on märgitud, et tegemist on avariilise autoga: mootori rike, mootor laiali võetud, osad jupid salongis; vara enampakkumise hinnaks 150 000 kr (lk 33); 3) liisingueseme puuduseid kajastab ka Valoor AS hooldusnõuniku R.T. e-kiri hagejale 03.09.2008, milles märgitakse, et „ auto toodi meile remonti probleemidega – auto ei käivitu. Diagnoosi käigus avastasime, et autol on vaja välja vahetada pihustid. Remondimaksumus koos varuosadega 34 700 kr (lk 115); 4) Eesti Liikluskindlustuse Fondi väljavõte, mille kohaselt on vaidlusalune sõiduk avariilise ajalooga (lk 83); 5) enampakkumiste protokoll, millest nähtub enampakkumiste kulg ning asjaolu, et sõidukile leidus ostja hinnaga 166 000 Eesti krooni (lk 84); 6) programmi DebTab väljavõte, millest nähtub, et liisinguvõtja oli ka ise teatanud, et sõiduk on mootoririkkega, st ei ole sõidukorras (lk 117). Ringkonnakohus leiab, et hageja tõendas, et liisingueseme müügihind oli võrdne tagastamisaegse turuväärtusega ja kostja ei ole vastupidist tõendanud, mistõttu tuleb hageja nõudest maha arvata vara realiseerimisest saadud summa 8 990,96 € ning hageja nõue mõista kostjalt välja 7491 € on põhjendatud. 10. Hageja on palunud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 0,25% päevas alates 04.07.2011. a kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsiooniastmes viivise suurust vaidlustatud ei ole ning menetlusosalised ei ole viivise suuruse osas seisukohti avaldanud ka kirjalikes dokumentides. Maakohus jättis kostja viivise vähendamise taotluse rahuldamata ja märkis, et kostja ei ole esitanud
Kostja esitas maakohtule viivise vähendamise taotluse põhjendusega, et viivis kui sanktsioon peab olema kõrgem kui tasu raha kasutamise eest, siis peetakse mõistlikuks viivise määraks 0.1 % päevas (lk 64). Ringkonnakohus arvestab apellatsioonkaebuse piiridega ning ei saa anda omal algatusel hinnangut viivise suuruse osas. Ringkonnakohus leiab, et hageja peaks esitama kohtule viivise arvestused selle seisuga, millisega soovitakse viivise väljamõistmist ning ka maakohus peaks resolutsiooni märkima viivise summaliselt kuni kohtulahendi tegemiseni. Põhivõlgnevuselt 7285,57 eurolt (7491205,43 eurot) on viivis alates 04.07.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.