← Eesti

3-12-842/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi ja Maili Lokk

  1. september 2013, Tartu 3-12-842 V.J. kaebus Tartu Vangla 20.03.
  2. a käskkirja nr 62/485 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 25.09.
  3. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja V.J. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
  4. Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla distsiplinaarmenetluse protokoll
  5. novembrist 2012 kinnipeetavate I.J. ja R. Väiko suhtes läbiviidud menetluse kohta. Ülejäänud materjalid (13-l lehel) tagastada selle esitajale V.J. le.
  6. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  7. septembri
  8. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 20.09.2013, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Vanglas 20.02.2012 kella 14.40 ajal toimunud läbiotsimisel leidsid valvurid, et kinnipeetav V.J. hoidis kambris nr 373 enda kasutuses oleva magamisaseme „A“ tugitalal helesinist (lillekestega) saunalina, mis tema isiklike asjade ühtses nimekirjas ei kajastunud. Kinnipeetav tunnistas suuliselt, et antud saunalina talle ei kuulu. Kirjeldatud juhtum on fikseeritud valvurite 20.02.
  10. a ettekannetes nr 590-A (tl 16) ja nr 590 (tl 17).
  11. V.J. i 01.03.
  12. a seletuskirja (tl 42) kohaselt ei kuulu leitud helesinine saunalina talle ning ta ei tea selle päritolu. Keelatud esemeid tema omanud ei ole. V.J. i kambrikaaslase Yrjö Vommi 01.03.
  13. a seletuskirja (tl 41) kohaselt kuulusid kambrist leitud värviline saunalina, kott ja ka helesinine saunalina talle ning ta kahetseb keelatud esemete omamist.
  14. Tartu Vangla 20.03.
  15. a käskkirjaga nr 6-2/485 (tl 19) karistati V.J. i Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 nõuete süülise rikkumise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt seisnes distsipliinirikkumine selles, et V.J. ei teavitanud vanglateenistust talle mittekuuluvast saunalinast, mis asus temale määratud nari alumise voodiaseme konstruktsiooni peal. Kinnipeetava tegu on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 67 p-ga
  17. V.J. esitas Tartu Vangla direktorile vaide (tl 21) 20.03.
  18. a käskkirja kehtetuks tunnistamiseks, kuid 04.04.
  19. a vaideotsusega (tl 22) jäeti vaie rahuldamata.
  20. V.J. esitas 25.04.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) Tartu Vangla 20.03.
  21. a käskkirja nr 6-2/485 tühistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud Tartu Vangla olemasolevate tõenditega ning rikkus uurimispõhimõtet, kuna ei selgitanud välja, kas kaebajale mittekuuluv saunalina oli tema kasutada või mitte. Asjaolu, et saunalina paiknes kaebaja magamisaseme tugitalal, ei tähenda veel, et see talle kuulus, sest kambrid on kahekohalised. Kambrikaaslane Y. Vomm tunnistas saunalina omaks. Kaebaja ei pea tuvastama kõrvaliste asjade omanikke ning järeldas, et tema kambris asuvad talle mitte kuuluvad asjad kuuluvad kambrikaaslasele. Seega ei saa kaebajale ette heita, et ta kambrikaaslaselt saunalina kohta ei küsinud. Valvurid kasutasid kambri läbiotsimisel pahatahtlikult ainult kaebajale kuuluvate asjade ühtset nimekirja, kuigi kambris oli kaks kinnipeetavat. Vangla on teadlik saunalina tegelikust omanikust, samuti sellest, et antud saunalina pole kaebajale kunagi kuulunud ega ka tema kasutuses olnud. Kaebajale on õigusvastaselt distsiplinaarkaristus määratud, sest ta ei ole süüliselt käitunud.
  22. Tartu Halduskohtu 25.09.
  23. a otsusega (tl 58-60) kaebus rahuldati ning Tartu Vanglalt mõisteti riigituludesse välja riigilõiv 15,97 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et leitud saunalina polnud ei kaebaja ega Y. Vommi isiklike asjade nimekirjas. Saunalina sai kuuluda või olla kas kaebaja või Y. Vommi kasutuses. Viimane tunnistas, et helesinine saunalina on tema oma, kuid tema väidet on vangla pidanud valeks. Samas pole vaidlusaluses käskkirjas üldse analüüsitud kummagi kambrikaaslase seletusi ega põhjendatud, miks Y. Vommi seletus on vale, arvestades eriti seda, et teiste kambrist samal ajal leitud asjade osas peeti tema selgitusi tõeseks. Distsiplinaarmenetluse protokollis pole selgitatud, kes saunalina ebaseaduslikult omandas. Saunalinast mitteteatamise eest on karistatud ainult kaebajat, kuigi ka Y. Vomm pidi seda saunalina nägema. Sellest, kus ese asub, ei saa veel koheselt tuletada, kelle oma ese on. Kinnipeetav ei pea teadma, kas kambrikaaslase kasutuses olevad esemed on kambrikaaslase omad ja kas need on kantud tema isiklike asjade ühtsesse nimekirja. Kaebaja selgitas istungil, et kuna saunalina kasutas Y. Vomm, siis pidas kaebaja seda Y. Vommile kuuluvaks ega teavitanud vanglaametnikke talle mittekuuluva eseme leidmisest. Distsiplinaarmenetluse materjalide pinnalt pole ka selge, kas kaebajalt küsiti distsiplinaarmenetluse algatamisel seletust saunalina leidmise või selle omamise kohta. Vastustaja etteheide, et kaebaja tõi alles vaidemenetluses välja uusi asjaolusid ja selgitas, et ei öelnud julgeolekukaalutlustel, et leitud saunalina on kambrikaaslase oma, on põhjendamatu. Pärast 01.03.2012 ja enne vaide esitamist pole kaebajale seletuste andmiseks võimalust antudki. Kaebajal jäi pärast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist vastuväidete esitamiseks aega minimaalselt või üldse mitte. Seega on kaebajalt võetud võimalus tutvuda oma distsiplinaarasjaga. Rikutud on ärakuulamispõhimõtet ning tegemist on menetlusveaga, mis võis samuti mõjutada asja otsustamist. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  24. Tartu Vangla 22.10.
  25. a apellatsioonkaebuses (tl 67-68) palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning eksinud tõendite hindamisel. 19.03.
  26. a distsiplinaarmenetluse protokollis on tõepoolest Y. Vommi väidet saunalina talle kuulumise kohta valeks peetud. Samas selgitati, et ese on omandatud ebaseaduslikul teel. Protokolli koostanud ametnik samastas omandit ja esemete isiklike asjade ühtsesse nimekirja kuulumist ning sisuliselt aktsepteeris Y. Vommi seletust saunalina kuuluvuse osas. Tegelikult polegi oluline, kas asi oli kellegi omand või oli see peremehetu. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 rikkumine eeldab isiku teadmatust eseme omanikust ning sellele järgnevat tegevusetust. Kinnipeetav peab tulenevalt Tartu Vangla kodukorra p-st 7.2.6 olema teadlik, millised esemed tema kambrikaaslasele kuuluvad. Teadmine sellest, kas ese on kantud kambrikaaslase isiklike asjade ühtsesse nimekirja, polegi oluline. Sõna „leidmine“ viitab kahekohalises kambris sellele, et kinnipeetava hinnangul ei ole eseme omanik ka kambrikaaslane. Omandi tuvastamine ei tohiks kinnipeetavale üle jõu käia, sest vallasasja valdaja omandiõigust eeldatakse. Halduskohus leidis, et kaebajal puudus vajadus saunalinast teatada, sest ta pidas seda kambrikaaslasele kuuluvaks. Seda on kaebaja väitnud alates vaidemenetlusest, kuid vastustaja hinnangul muutis kaebaja vastutusest pääsemiseks oma ütlusi pärast talle määratud karistusega tutvumist. Halduskohus ei ole üldse hinnanud kaebaja väiteid selle kohta, et ta avaldas 01.03.
  27. a seletuskirjas julgeolekukaalutlustel valeväiteid. Y. Vommi ja kaebaja seletused ei välistanud teineteist. Ärakuulamispõhimõtet ei ole rikutud. Pärast 01.03.
  28. a seletuskirja kirjutamist oli kaebajal üle kahe ja poole nädala aega ärakuulamisõiguse realiseerimiseks. Distsiplinaarmenetluse protokolli jättis kaebaja allkirjastamata. Pole küll täpselt teada, kui palju aega oli kaebajal vastuväidete esitamiseks pärast 19.03.
  29. a protokolliga tutvumist, kuid ajanappuse korral oleks kaebaja saanud protokollile sellekohase märkuse teha. Usutav on, et ka 20.03.2012 hommikul esitatud vastuväited oleks arvesse võetud. Kaebaja pole tegelikult ise vastuväidete esitamise ajanappuse probleemi tõstatanud, seega halduskohus poleks pidanud sel alusel haldusakti tühistama, arvestades haldusmenetluse seaduse (HMS) §
  30. Halduskohus on valesti hinnanud distsiplinaarmenetluse protokollis sisalduvat teavet, tõlgendanud vääralt Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 ja HMS §
  32. V.J. vaidleb oma 18.11.2012 esitatud vastuses (tl 73-75) apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei ole distsiplinaarmenetluses tuvastatud, kas kaebaja oli vaidlusaluse saunalina avastamise hetkel selle ebaseaduslikkusest teadlik. Kohtumenetluse käigus aga tuvastati, et kaebaja oli saunalina omanikust teadlik. Kaebajal puudub ülevaade kõigist kambrikaaslase asjadest ning ta ei saa iga asja puhul, mida kambrikaaslane kasutab, teada, kas asi on teise kambrikaaslase oma või mitte. Seetõttu puudub kaebajal süü. Teoreetiliselt kaebaja ei teadnudki, kes on saunalina omanik. Tal oli ainult oma arvamus sellest, et saunalina võib kuuluda kambrikaaslasele, kuna see oli kambrikaaslase kasutuses. Kaebaja on teadlik enda isiklikest asjadest ning ta kasutab ainult enda asju, mistõttu puudub tal kahekohalises kambris olles vajadus tuvastada talle mittekuuluvate asjade omanikku või nende asjade seaduslikkust. Ärakuulamispõhimõtte osas selgitas kaebaja, et käskkirja saamise päeval teavitas kaebaja menetlejat sellest, et tal on protokollile vastuväiteid. Vastuväiteid ei arvestatud, sest käskkiri 3 oli juba valmis. Ärakuulamisõiguse rikkumise probleemi ei tõstatanud kaebaja sellepärast, et pidas seda käskkirja tühistamise nõudes ebapiisavaks argumendiks. Kaebaja lisas oma vastusele Tartu Vangla valvuri ettekande nr 3567 koos menetlustoimiku materjalide koopiaga ja 02.11.
  33. a distsiplinaarmenetluse protokolliga. Distsiplinaarmenetluses, mille kohta vastusele lisatud materjalid käivad, olid käesoleva asjaga analoogsed asjaolud, kuid seal distsiplinaarmenetlus lõpetati, leides, et kinnipeetav ei pea teadma, kas tema kambrikaaslase kasutuses olevad esemed on kambrikaaslase omad ja kantud tema isiklike asjade ühtsesse nimekirja või mitte. Kaebaja esitas kohtule materjalid alles nüüd põhjusel, et viidatud menetlus lõpetati alles 02.11.
  34. Lisatud materjalid kinnitavad Tartu Halduskohtu 25.09.
  35. a otsuse õigsust käesolevas asjas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  36. Ringkonnakohus võtab uurimisprintsiibist tulenevalt asja materjalide juurde kaebaja poolt koos 18.11.
  37. a vastusega esitatud 02.11.
  38. a distsiplinaarmenetluse protokolli kinnipeetavate I.J. ja R. Väiko osas, millest nähtub, et nende kinnipeetavate suhtes lõpetati distsiplinaarmenetlus, mille üheks aluseks oli samuti Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 ja seda põhjusel, et kinnipeetav ei pea teadma, kas tema kambrikaaslase kasutuses olevad esemed on kambrikaaslase omad ja kantud tema isiklike asjade ühtsesse nimekirja või mitte. Kuna distsiplinaarmenetluse protokoll sisaldab ülevaadet menetluse käigust ja lühikokkuvõtteid ettekannete ning muude kogutud tõendite sisust, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta asja materjalide juurde kogu kaebaja poolt ringkonnakohtule edastatud kirjalikku materjali ja tagastab ülejäänu kaebajale.
  39. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
  40. septembri
  41. a otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on samuti õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud õigesti seadust. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
  42. Toimiku materjalidest nähtuvalt algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus vanglateenistujate 20.02.
  43. a ettekannete nr 593 ja 593A alusel, milles märgitakse, et 20.02.2012 kella 14.40 paiku läbiotsimise käigus süüdimõistetute eluhoone kambris 373 leiti, et kinnipeetav V.J. hoidis temale määratud voodikoha uksepoolsel tugitalal helesinist lillekeste kujutisega saunalina, mis kinnipeetava isiklike asjade ühtse nimekirja andmetel ei kuulunud temale. Vanglaametnike ettekannetes on samuti märgitud, et kinnipeetav tunnistas suuliselt, et antud saunalina talle ei kuulu.
  44. Vaidlusaluse 20.03.
  45. a käskkirjaga karistati kaebajat aga selle eest, et V.J. ei teavitanud vanglateenistust talle mittekuuluvast saunalinast, mis asus temale määratud nari alumise voodiaseme konstruktsiooni peal, millega ta rikkus süüliselt Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 nõudeid ja VangS § 67 p
  46. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 sätestab, et kinni peetav isik on kohustatud tööriista kadumisest või leidmisest, talle mittekuuluva või vanglas keelatud eseme leidmisest koheselt teatama ning selle üle andma järelevalvet teostavale teenistujale, kes teavitab sellest koheselt peaspetsialist-korrapidajat suuliselt või juhtkonda kirjalikult. Vaidlust ei ole olnud ka selles, et nimetatud saunalina ei olnud kummagi kambris nr 373 viibinud kinnipeetava (V.J. ja Y. Vomm) isiklike asjade nimekirjas. Vaideotsuse järgi viibisid V.J. ja Y. Vomm selles kambris koos ajavahemikul 24.01.2012 kuni 26.03.
  47. Kuna kambris rohkem isikuid ei olnud, sai leitud saunalina kuuluda või olla kas V.J. i või Y. Vommi kasutuses. 4 Kaebuse esitaja on 01.03.2012 antud kirjalikus seletuses märkinud, et läbiotsimisel leitud saunalina talle ei kuulu ning ta ei tea selle päritolu. Nähtuvalt samast seletuskirjast, on kaebaja korduvalt rõhutanud just seda, et see saunalina talle ei kuulu, ning et tema karistamine võõra vara omamise eest on alusetu. Samal päeval, so 01.03.2012 on ka kaebaja kambrikaaslane Y. Vomm andnud kirjaliku seletuse, milles ta märkis, et kambrist leitud värviline saunalina ja kott kuulusid talle ning et talle kuulus ka helesinine saunalina, mis rippus alumise voodi kohal. Seega on kaebaja kambrikaaslane enne kaebajale distsiplinaarkaristuse määramist tunnistanud, et vaidlusalune saunalina oli vähemalt tema kasutuses, kui mitte tema oma. Lisaks sellele saunalinale leiti 20.02.2012 toimunud läbiotsimisel samast kambrist ka teisi, kummagi kinnipeetava isiklike asjade nimekirja mittekuuluvaid esemeid, mille kasutamise ja (seadusevastase) omandamise või omamise kaebaja kambrikaaslane samuti omaks võttis. Vahetult pärast vaidlusaluse käskkirja kättesaamist esitatud vaides märkis kaebaja, et teda süüdistatakse alusetult selles, et ta ei teavitanud vanglaametnikke kambris asuvast ja talle mittekuuluvast saunalinast, kuna tema teada kuulus see saunalina Y. Vommile, kes seda ka kasutas. Arvestades eeltoodut, sh asjaolu, et kaebaja oli kambris nr 373 koos teise kinnipeetavaga enne 20.02.2012 juba ligi kuu aega olnud ja näinud, et vaidlusalust saunalina kasutas teine samas kambris viibiv kinnipeetav, on õige halduskohtu seisukoht, et sellises olukorras ei ole võimalik karistada ühte kambris viibinud kinnipeetavat selle eest, et ta ei teavitanud sellise saunalina kambris asumisest koheselt vanglateenistust. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei pea kinnipeetav teadma ega ilma mõistliku kahtluse esinemiseta ise välja selgitama seda, kas samas kambris asuva kambrikaaslase igapäevases kasutuses olev tarbeese on viimasel olemas olnud juba vanglasse tulles ja kas see on kantud kambrikaaslase isiklike asjade ühtsesse nimekirja või on teine kinnipeetav omandanud sellise asja või eseme kuidagi hiljem – näiteks õigusvastaselt teiste kinnipeetavate käest. Kuna käesoleval juhul oli tegemist saunalinaga, mida Y. Vomm samas kambris olles ise korduvalt kasutanud oli, siis ei pidanud kaebajal tekkima mõistlikku kahtlust selle kohta, et see ese võib tegelikult kuuluda kellelegi teisele ja olla kambrisse sattunud õigusvastaselt. Vastustaja poolt apellatsioonkaebuses viidatud Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada teistele kinnipeetavatele isiklikuks kasutamiseks lubatud asju, ei kohusta ringkonnakohtu hinnangul samuti kahekohalises kambris koos teise kinnipeetavaga viibivat isikut kindlaks tegema seda, kas tema kambrikaaslase poolt kasutatavad esemed on viimase poolt omandatud õiguspäraselt või mitte, vaid keelab kinnipeetaval kasutada teiste kinnipeetavate asju. Kuigi Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 räägib kinnipeetava kohustusest teatada vanglaametnikke talle mittekuuluva eseme leidmisest, ei saa seda sätet kohaldada olukorrale, kus ühes kambris on kaks kinnipeetavat ja üks neist näeb teist korduvalt kasutamas ühte või mitut saunalina ja seda ka nari konstruktsioonil kuivatamas. Viidatud olukorras oli kaebajale küll teada, et vaidlusalune saunalina ei ole tema oma ja tema seda ka ei kasutanud, kuid ainuüksi selle eest, et hiljem osutus see saunalina ka teise kambrikaaslase isiklike asjade nimekirja mittekuuluvaks, ei saa kaebajat distsiplinaarkorras kodukorra p 7.1.7 rikkumise eest karistada, kuna tal ei pidanud sellises olukorras ja sellise igapäevases tarbimises oleva eseme puhul tekkima kahtlust, et äkki ei ole tegemist ka kambrikaaslasele kuuluva saunalinaga, vaid kellelegi kolmandale kuuluva saunalinaga, mille olemasolust kambris tuleks vanglaametnikele teatada.
  48. Asjaolu, et kaebaja väljendas alles 21.03.2012 koostatud vaides seda, et tema teada oli tegemist Y. Vommile kuuluva saunalinaga, kuigi 01.03.2012 antud kirjalikus seletuses märkis kaebaja üksnes seda, et see saunalina ei kuulu talle ja ta ei ole omanud keelatud esemeid, ei anna samuti alust halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Halduskohus on eeltoodu osas põhjendatult viidanud sellele, et 01.03.2012 antud seletuse ja vaides esitatud 5 selgituste mõningane vahe võis tuleneda sellest, et kaebajale ei pruukinud 01.03.2012 üldse selge olla, millise rikkumise eest temalt seletust küsitakse, so kas selle eest, et kambrist avastatud saunalina ei olnud tema oma või selle eest, et ta ei teatanud kambris olevast saunalinast, mis ei kuulunud talle. Nii 20.02.2012 koostatud ettekannete kui ka eseme leidmise akti sisuks on üksnes see, et kaebaja hoidis 20.02.2012 tema kasutuses oleva magamisaseme tugitalal saunalina, mis ei kuulunud isiklike asjade ühtse nimekirja kohaselt talle ning kinnipeetav kinnitas ka suuliselt seda, et see saunalina ei kuulu talle. Viidatud ettekandeid on kaebajale tutvustatud 29.02.2012, kuid puuduvad andmed selle kohta, et kaebajat oleks teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest just kodukorra p 7.1.7 rikkumisega seoses ja just sellega seoses temalt ka seletuskirja küsitud. Nagu juba viidatud, sisaldab Tartu Vangla kodukord ka p-i 7.2.6, mis keelab kinnipeetaval teistelt omandada, laenata või võtta ajutiselt kasutamiseks teistele kinnipeetavatele kuuluvaid või peremehetuid asju ja juhul, kui kaebaja kambrikaaslane ei oleks oma seletuses märkinud, et leitud saunalina oli omandanud ja kasutas tema, oleks kaebajat saanud iseenesest karistada ka kodukorra p 7.2.6 alusel. Sellele, et nii kaebaja kui ka tema kambrikaaslane arvasidki pigem, et distsiplinaarmenetlus on algatatud eelviidatud kodukorra p-i alusel, viitavad nende poolt 01.03.2012 antud seletuskirjad, kus kaebaja viitab sellele, et saunalina ei kuulu talle ning ta ei oma keelatud esemeid ja ei ole seega tegu, mille eest teda karistada tahetakse toime pannud. Kaebaja kambrikaaslane Y. Vomm selgitab oma seletuskirjas, et kambrist leitud helesinine saunalina kuulus talle, kuid ta kahetseb, et omas keelatud esemeid, so esemeid, mis ei olnud kantud tema isiklike asjade nimekirja. Distsiplinaarmenetluse protokoll, millest esmakordselt nähtus konkreetne alus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks, on toimiku materjalidest nähtuvalt koostatud ja kaebajale tutvustatud samal päeval, so 19.03.2012 ning protokolli lõpus on märgitud, et kinnipeetaval on õigus esitada süüdistuse ja karistamise ettepaneku suhtes vastuväiteid kirjalikult 19.03.2012 kella 16.00-ks. Distsiplinaarkaristuse käskkiri on välja antud järgmisel päeval, so 20.03.
  49. Seega ei ole iseenesest välistatud halduskohtu poolt viidatud olukord, et kaebajale võis jääda vastuväidete esitamiseks distsiplinaarmenetluse protokollile minimaalselt aega või ei jäänud seda üldse ja seega saigi ta talle konkreetselt süüks pandud rikkumise kohta vastuväiteid esitada alles vaides, mille V.J. koostas 21.03.2012, so vaidlusaluse käskkirja andmisele järgneval päeval. Eeltoodu tõttu ei ole seega alust pidada kaebaja poolt pärast 20.03.2012 antud selgitusi ja esitatud väiteid ebausaldusväärseteks üksnes seetõttu, et ta ei olnud neid sellisena esitanud juba varem.
  50. Kuna Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 alusel ei ole võimalik kinnipeetavat sellises olukorras distsiplinaarkorras karistada, siis ei ole asjakohane vastustaja viide HMS §-le 58 ja väide, et halduskohus arvestas otsuse tegemisel alusetult ka distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamise ja karistuse määramise käskkirja väljaandmise väikese ajavahega, sest selline võimalik rikkumine ei saanud mõjutada asja lõplikku otsustamist.
  51. Tulenevalt kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud 02.11.
  52. a distsiplinaarmenetluse protokollist peab ringkonnakohus veel vajalikuks märkida, et eelviidatud protokollist, mis on koostatud kinnipeetavate I.J. ja R. Väiko osas pärast käesolevas asjas tehtud halduskohtu otsust nähtub, et nende kinnipeetavate suhtes lõpetati distsiplinaarmenetlus, mille üheks aluseks oli samuti Tartu Vangla kodukorra p 7.1.7 ja seda põhjusel, et kinnipeetav ei pea teadma, kas tema kambrikaaslase kasutuses olevad esemed on kambrikaaslase omad ja kantud tema isiklike asjade ühtsesse nimekirja või mitte. Sellest võib järeldada, et tegelikult on Tartu Vangla pärast käesolevas asjas otsuse tegemist oma tõlgenduspraktikat kodukorra p-i 7.1.7 kohaldamise võimaluste osas juba ka ise muutnud. 6 Madis Ernits Agu Timmi 7 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.