KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 06. detsember 2013.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja numb

§ 367lg-st 3.

Kõnealuse sätte kohaselt võetakse nõude suuruse kindlaksmääramisel arvesse liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt on seadusel põhineva liisinguandja kulude hüvitamise nõude aluseks liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus palus hagejal täpsustada, kas ja millises menetlusdokumendis on hageja toonud välja liisingueseme väärtuse selle hagejale tagastamise hetkel.

1. 20.09.2013 esitas hageja kohtule vastuse (tl-d 153-155). Hageja selgitab sõiduki väärtuse asjaolusid sõiduki tagastamisel. Sõiduk tagastati lõplikult hageja tagastusteenuse pakkujale 18.06.
2. Sõidukil esines tagastamise hetkel vigastusi ja defekte. 18.06.2010 vara üleandmise vastuvõtmise aktis fikseeriti kahjustused – kriimud ja defektid sõiduki kerel ning koniaugud sõiduki istmetel. Sõidukil esinenud kahjustused kahandasid sõiduki turuväärtust selle tagastamise hetkel. Müügiportaalis Auto24.ee pakuti 26.05.2010 analoogset sõidukit hinnaga 8436 euroga, 18.05.2010 pakuti analoogset sõidukit hinnaga 8820 euroga. Vaidlusalune sõiduk suunati müüki 01.07.2010 hinnaga 8883,72 eurot (koos käibemaksuga, ilma käibemaksuta 7403,10 eurot). Võttes arvesse, et sõidukil esinesid puudused ja kahjustused, mis vähendasid selle kaubanduslikku välimust ja väärtust, siis leiab hageja, et antud juhul oli sõidukile määratud hind isegi kõrgem tollel hetkel pakutavast võimalikust turuhinnast. Sõiduk õnnestus võõrandada 28.09.2010 hinnaga 5166,19 eurot ilma käibemaksuta, seega viidatud hinda tuleks lugeda sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel. Hageja on kinni pidanud müügiprotseduurist ning kuivõrd sõidukile ei leitud pakutud hinnaga huvilisi, langetas hageja põhjendatult sõiduki müügipakkumise hinda. Sõiduki müügipakkumise hinda ei saa käsitleda selle turuväärtusena. Hageja suunas sõiduki müüki teadlikult kõrgema hinnaga, lootes sõiduki realiseerimise tulemusena saada võimalikult suures ulatuses oma nõue rahuldatud. Kuivõrd aga küsitud hind ei vastanud ilmselt pakutavale kaubale, oli hageja sunnitud järk-järgult pakkumise hinda alandama. Hageja jääb oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde. Eseme turuväärtuseks on tegelik vabaturul kujunenud hind, mida eseme eest saadakse. Hind, mida eseme eest saadakse on teatavasti müügihind. Sõiduki müügiprotsessi käigus on selgunud sõiduki tegelik turuväärtus milleks oli antud juhul 5166,19 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on lähtunud oma nõude arvestamisel sõiduki tegelikust turuväärtusest selle tagastamise hetkel, seega on hageja nõue arvestatud seaduses sätestatu kohaselt ning nõue on seega põhjendatud.
3. 21.11.2013 kohtuistungil jäi hageja hagiavalduses esitatud nõuete juurde. Hageja on seisukohal, et liisingueseme väärtus on selle müügihind. Kohus selgitas hagejale, et liisingueseme väärtus on hagi aluseks olev asjaolu ning selle väljatoomata jätmine võib kaasa tuua hagi rahuldamata jätmise. Kostja on seisukohal, et käendusleping oli lõppenud. Turuhind oli tagastamise hetkel 139 000 krooni koos käibemaksuga. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata. Kohus selgitas kostjale, et liisingueseme väärtus ei mõjuta enne liisingulepingu lõppemist tekkinud arvetest tulenevaid nõudeid, v.a kui kostja ei ole liisingueseme väärtusest tulenevalt esitanud tasaarvestuse vastuväidet. Sellist vastuväidet esitatud ei ole (tl-d 191, 192). II Kohtuotsuse põhjendav osa 5
4. Kohus menetleb hagiavaldust lihtmenetluses, mistõttu võib kohus kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2).
5. Hageja ja Osaühing XXX (liisinguvõtja) sõlmisid 15.08.2005 liisingulepingu nr XXX (tl-d 33-38). Lepingu kohaselt on lepingu esemeks kaubik Nissan Primastar, 1,9, lisavarustus: vastavalt müügipakkumisele nr. 6481, alarm Gemini, haakeseade, ehitusaasta 2005 (lepingu p 1.1.1). Liisingueseme maksumus oli 16 243,31 eurot (käibemaksuta), 19 167,11 eurot (käibemaksuga) (lepingu p 1.1.4). Intressimäär on 5,6% aastas (lepingu p 2.1), intressimäära arvestamise aluseks on 30 päevane kuu ja 360 päevane aasta. Liisinguvõtja kohustus osamakseid tegema ja intressid tasuma vastavalt maksegraafikule (lepingu p 3.2). Viivisemäär on 0,25% päevas (lepingu p 5.1). Lisaks liisingulepingule kohalduvad liisingulepingu üldtingimused (tl-d 39-44). Liisinguese anti Osaühingu XXX kasutusse 19.08.
6. Kohus tuvastab eelnimetatud asjaolu liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti alusel, kus liisingueseme üleandmise kuupäevaks on märgitud 19.08.2005 (tl 46). Võlaõigusseaduse (

) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja ja Osaühing XXX sõlmisid

§ 361tähenduses liisingulepingu.

11. Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu nr XXX (tl-d 72, 73). Käenduslepingu kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt Osaühinguga XXX (liisinguvõtjaga) 15.08.2005 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. Käendatavaks summaks on 19 855,56 eurot, mis on käendaja suurim vastutus liisinguandja ees (lepingu p 1). Lepingu punkt 10 kohaselt on käendusleping kehtiv kuni 15.02.2011.

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja ja kostja on sõlminud

§ 142lg 1 tähenduses käenduslepingu.

Lisaks eeltoodule on pooltevahelise lepingu puhul tegemist tarbijakäenduslepinguga

§ 143

lg 1 tähenduses.

§ 143

lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Seetõttu kuuluvad kohaldamisele ka tarbijakäenduslepingu regulatsiooni sätted. Seega kohustub kostja käendajana vastutama hageja ees Osaühingu XXX liisingulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise eest. 12. Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt oli pooltevaheline käendusleping kehtiv kuni 15.02.2011, mistõttu on pooltevahelised õigussuhted hagi esitamise ajaks lõppenud. Seetõttu ei saa hageja esitada kostja vastu nõuet.

§ 153sätestab käenduse lõppemise alused.

Nimetatud paragrahvi lõige 1 p 3 kohaselt käendus lõpeb tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega.

§ 153

lg 3 sätestab, et tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Käenduslepingu punkt 10 kohaselt oli käendusleping kehtiv kuni 15.02.2011. Osaühingul XXX (liisinguvõtjal) tekkis võlgnevus hageja ees. 21.12.2009 edastas hageja kostjale teatise võlgnevuse kohta ja nõudis võlgnevuse tasumist (tl-d 74, 75). Hageja ütles Osaühing XXX (liisinguvõtjaga) lepingu võlgnevuse tõttu üles 04.02.2010 (tl 27). Liisinguese tagastati 18.06.2010 (tl 60). 08.11.2010 saatis hageja kostjale teate võlgnevuse kohta ja nõudis võlgnevuse tasumist. Seega tekkisid kostja kohustused hageja ees enne käenduslepingu tähtaja möödumist (s.t enne 15.02.2011). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja vastutab hageja ees enne 15.02.2011 tekkinud kohustuste eest ja hagiavalduses esitatud nõuded on tekkinud enne käenduslepingu tähtaja möödumist. 6

§ 367sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed.

Nimetatud paragrahvi esimene lõige sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lõige 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 sätestab järgmist: „Kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osas punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine)”. Üldtingimuste punkt 7.4.1 sätestab järgmist: „Kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa”. Selline üldtingimustes sätestatud kokkulepe on erinev

§ 367lg 1 ja 3 sätestatust.

Seetõttu peab kohus kontrollima, kas üldtingimuste punktidega 3.7 ja 7.4.1 on hageja kehtestatud tüüptingimused ja kas sellised tüüptingimused on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised. Tüüptingimuste tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. See tähendab, et kohus peab omal algatusel tüüptingimuste tühisuse tuvastama ka juhul, kui kostja ei ole tuginenud tüüptingimuse olemasolule, kohaldamisele ja tühisusele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 29.04.2008 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 punktis 18 asunud seisukohale, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42

lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on

§ 42

lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt 7 kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses (

§ 44

). Kolleegium märkis, et mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Samuti leidis kolleegium, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd liisingulepingu üldtingimuste punktides 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Praegusel juhul on kohtu hinnangul liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 kostjat ebamõistlikult kahjustavad

§ 42

lg 3 p 5 ja

§ 44

järgi ning tühised

§ 42

lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised. Kuivõrd liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised, kohaldab kohus

§-i 367 (eeltoodud põhjenduste osas vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.03.2012 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12 p 12 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.10.2008 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p 17). 14.2.

§ 367

lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul reguleerib

§ 367üksnes liisinguesemega seoses kantud kulude hüvitamise võlasuhet.

Nimetatud paragrahv ei reguleeri liisingulepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud nõuete täimist või liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõude täitmist. Kohtu hinnangul ei ole võimalik liisinguandjal nõuda

§ 367

lg 1 alusel liisinguvõtjalt liisingumaksete tasumist, mis on muutunud sissenõutavaks liisingulepingu kehtivuse ajal. Liisingumaksete tasumise kohustus on tekkinud lepingu kehtivuse ajal, liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue tekib aga liisingulepingu ülesütlemise tulemusel seaduse alusel. Tegemist on kahe erineva nõudega, millel on erinev alus. Kohtu hinnangul ei saa lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise kohustusi lugeda liisinguandja kuludeks

§ 367tähenduses.

Liisinguandja kuludeks saab lugeda üksnes need kulutused, mille liisingumaksetega hüvitamisele oleks liisinguandjal olnud lepingu kehtivuse korral õigus, kuid mida ta enam lepingu alusel liisingulepingu ülesütlemise tõttu enam liisingumaksetena nõuda ei saa.

§ 367tähenduses on liisinguandja kuluks vara jääkväärtuse võlgnevuse nõue.

Liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli vara jääkmaksumuseks 5215,57 eurot. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista vara jääkväärtuse võlgnevuse 810,15 eurot. Kõnealune summa kujutab endast hageja kulutusi liisinguesemega seoses, mille kostja peab hüvitama vastavalt

§ 367lg-le 1.

Liisinguese jäi pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja omandisse ja tagastati kostja poolt 18.06.2010. Kohus tuvastab nimetatud asjaolu vara üleandmise-vastuvõtmise akti nr XXX alusel (tl 60). Tulenevalt

§ 367

lg 3 tuleb liisingueseme väärtus kindlaks määrata selle liisinguandjale tagastamise hetkel ehk 18.06.2010. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb vastavalt

§ 367lg-le 3 liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada 8

§ 367lg 3 tähenduses.

Hageja on jäänud seisukohale, et liisingueseme väärtus on müügihind. Seega ei ole hageja soovinud tuua täiendavalt välja liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt on hageja kohustus tuua välja hagi aluseks olevad asjaolud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei ole hageja toonud välja ega soovinudki välja tuua hagi aluseks olevat asjaolu, milleks on liisingueseme väärtus (turuväärtus) selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu jätta rahuldamata hageja liisinguandja liisinguesemega seotud kulude hüvitamise nõue kostja vastu. Hageja ei ole välja toonud kulude hüvitamise nõude suurust kindlaks määrata võimaldavat asjaolu, milleks on liisingueseme väärtus (turuväärtus) selle liisinguandjale (hagejale) tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostja vastu vara jääkväärtuse võlgnevuse 810,15 eurot väljamõistmiseks. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja on toonud välja liisingueseme väärtuse selle tagastamise hetkel, ei ole liisinguandja kulude hüvitamise nõue vastavalt

§ 367lg-dele 1 ja 3 põhjendatud.

Iseenesest ei ole välistatud, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel on võrdne liisingueseme ostuhinnaga. Eeldust, et turuväärtus on võrdne ostuhinnaga, seadus ei sätesta. Kui kostja esitab hageja väitele turuväärtuse kohta vastuväite, on hagejal tõendamiskoormis näitamaks, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel on võrdne liisingueseme ostuhinnaga. Hageja ei ole käesolevas asjas esitanud tõendeid, mille alusel on kohtul võimalik tuvastada, et liisingueseme tagastamise hetke väärtus on võrdne liisingueseme ostuhinnaga 5166,19 eurot (ei sisalda käibemaksu). Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid seda, et liisingueseme väärtus 18.06.2010 (s.o kolm kuud varem) oli ostuhinnaga võrdne. Tõend, mis näitab liisingueseme ostuhinda 28.09.2010 seisuga, tõendabki ainult liisingueseme ostuhinda, mitte liisingueseme turuväärtust kolm kuud varem. Ostuhinna tõendamine ei tõenda väidet, et ostuhind ja turuväärtus on võrdsed. Eeltoodust tulenevalt on hageja väide liisingueseme turuväärtuse kohta tõendamata, mis sarnaselt hagi aluseks oleva asjaolu väljatoomata jätmisega toob kaasa nõude rahuldamata jätmise. 9 14.

1. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise protsendina põhinõudelt (810,15 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas (tl 31, hagi eseme täpsustus, tl 117 p 2.3.). Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu vara jääkväärtuse võlgnevuse 810,15 eurot väljamõistmiseks. Seetõttu puudub hagejal kostja vastu viivisenõue arvestatuna põhinõudelt 810,15 eurolt. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kostja vastu viivise protsendina põhinõudelt (810,15 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas väljamõistmiseks.
2. Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet ja lepptrahvi nõuet kostja vastu. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised 136,83 eurot ning leppetrahvi 191,73 eurot.

§ 142lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingu punkt 1 kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt Osaühinguga XXX (liisinguvõtjaga) 15.08.2005 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest (tl 72). 15.1. Liisingulepingu punkt 5.1 kohaselt on viivisemäär 0,25% päevas. Hageja on esitanud kohtule tõendina viivisearved, kust nähtuvad viivise kujunemise asjaolud (tl-d 49-53). Arve nr 8209910715 järgi kuulus tasumisele viivis 84,07 eurot (1315,46 krooni), arve nr 8210051359 järgi kuulus tasumisele viivis 16,12 eurot (252,17 krooni), arve nr 8210497191järgi kuulus tasumisele viivis 31,89 eurot (498,99 krooni). Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud. Kostja ei tunnista hageja viivise nõuet, sest hageja on saanud kasumi intresside näol. Kohus selgitab, et leppides kokku intressi liisingueseme kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu liisingueseme kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui kokkulepitud ajaks liisingumakseid ei tasuta rikub liisinguvõtja oma lepingust tulenevat kohustust. Sellest tulenevalt on liisinguandjal õigus nõuda viiviseid.

§ 113

lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja viivisenõue põhjendatud. 15.2. Hageja leppetrahvi nõue on 191,73 eurot.

§ 158

lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja on välja toonud, et leppetrahvi nõue on lepingu punkti 5.2 alusel, sest liisinguvõtja ei ole täitnud lepingu üldtingimuste punktis 6.1 kirjeldatud kohustust – liisinguvõtja ei ole esitanud sõiduki kindlustamist tõendavaid dokumente. Lepingust tulenevalt on hagejal õigus nõuda lepptrahvi kuni 192 eurot, hageja on lepptrahvi nõudnud 191,73 eurot. Liisingulepingu punkt 5.2 kohaselt on liisinguandjal muuhulgas õigus nõuda liisingulepingu punktis 9.1 või liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest trahvi kuni 192 eurot. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.1 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud esitama kindlustuspoliisi originaaleksemplari 5 tööpäeva jooksul selle jõustumisest liisinguandjale. Liisinguvõtja kohustub vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama (uuendatud kindlustusleping peab jõustuma eelmise kindlustuslepingu tähtaja viimasele päevale järgneval päeval) ning esitama uuendatud kindlustuspoliisi originaaleksemplari liisinguandjale hiljemalt 5 tööpäeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest. Hageja on liisinguvõtjale esitanud trahvi tasumiseks arve nr 8565518916 summas 191,73 eurot (3000 krooni) (tl 48). Kostja ei ole esitanud leppetrahvi nõudele vastuväiteid. Leppetrahvi nõue on lepingust tulenev nõue. Kohtu hinnangul on hageja leppetrahvi nõue põhjendatud. 10