← Eesti

3-10-3417/76

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 158§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2013, Tallinn Haldusasja number 3-10-341

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

3-10-3417 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Saare maakonnakomisjoni 27.09.1993 otsusega tunnistati omandireformi objektiks Orissaare vallas Hindu külas asunud 54,43 ha suurune endise xxxxxxxxx maa. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati selle maa osas E J. E. J esitas 19.08.1997 Orissaare Vallavalitsusele avalduse (tl 63), et ei soovi endise xxxxxxxxxx Ööriku külas asuvate lahustükkide tagastamist, vaid soovib, et need asendataks Hindu külas tema maaga piirnevate vabade maadega. Seepeale koostas Orissaare Vallavalitsus maakorralduskava ning 19.01.1998 sõlmisid E. J ja Saare maavalitsus maa vahetamise kokkuleppe (tl 66).
  2. Orissaare Vallavalitsus tagastas 13.03.2001 korraldusega nr 153 (tl 17) E. Jile Kuusiku nr 106 õigusvastaselt võõrandatud maast 43,35 ha. Korralduse põhjendavas osas märgiti, et eraldi tagastatakse üks eraldi olev lahustükk.
  3. Orissaare Vallavalitsuse 02.04.2001 korraldusega nr 212 (tl 21) alustati maa kompenseerimise menetlust xxxxxxxxxx maa osas. Korralduses märgiti, et kompensatsiooni soovitakse 11,08 ha eest. Orissaare Vallavalitsus määras 02.04.2001 korraldusega nr 213 (tl 22) E. Jile osa endise xxxxxxxxxxx maa (11,08 ha) eest kompensatsiooni summas 24 232 krooni.
  4. Orissaare Vallavalitsus tagastas 28.06.2007 korraldusega nr 124 (tl 20) E. Jile Hindu külas asuva Mulgu maaüksuse suurusega 13542 m
  5. Nimetatud korralduse põhjendavas osas märgiti, et varem on endise xxxxxxxxxxxxx maast tagastatud 43,35 ha suurune osa ning tagastamata jäi üks lahustükk.
  6. E. J esitas 21.10.2010 Orissaare Vallavalitsusele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 33 lg 1 alusel taotluse muuta Orissaare Vallavalitsuse 02.04.2001 korraldust nr 213 selliselt, et kompenseeritava maa suuruseks oleks 9,73 ha, samuti 02.04.2001 korraldust nr 212 vähemalt selliselt, et selle p-st 1 jäetaks välja sõnad „ja ülejäänud 11,08 ha eest soovib kompensatsiooni“, ning 28.06.2007 korraldust nr 124 selliselt, et selle põhjendava osa kolmandas lauses („Orissaare Vallavalitsuse
  7. aprill
  8. a korraldusega nr 213 kompenseeriti E J’ile 11,08 ha maad“) asendataks number 11,08 numbriga 9,
  9. Taotluse esitaja nõustub taotluses kompensatsioonisumma vähendamisega ja leiab, et kompensatsiooni oleks tulnud maksta 2952 krooni vähem.
  10. Orissaare Vallavalitsus jättis 30.11.2010 korralduse nr 195 p-ga 1 E. Ji taotluse rahuldamata ja p-ga 2 tegi korralduse vallavalitsuse planeeringute ja maakorralduse peaspetsialistile valmistada ette eelnõu Orissaare Vallavalitsuse 28.06.2007 korralduse nr 124 „Mulgu maaüksuse tagastamine“ kehtetuks tunnistamise menetluse alustamiseks. Otsusest nähtuvalt keeldus vallavalitsus E. Ji poolt taotletud haldusaktide muutmisest põhjusel, et puudus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-st 3 tulenev alus haldusmenetluse uuendamiseks. 28.06.2007 korralduses nr 124 nimetatud maa (Mulgu maaüksuse) tagastami2

(10)3-10-3417 seks E. Jile puudub alus, kuna see maatükk ei kuulunud õigusvastaselt võõrandatud xxxxxxxxxx maa hulka ning lisaks oli õigusvastaselt võõrandatud maa selleks ajaks täielikult kas tagastatud või kompenseeritud. Maakorralduskava plaanide ja seletuskirjaga on E. J nõustunud ja need allkirjastanud. Maakorralduskava ei hõlma tagastamisotsuses toodud maatükki. Vallavalitsus tunnistab, et 02.04.2001 korralduste nr 212 ja 213 andmisel on rikutud menetlusnorme. Antud rikkumised aga ei muuda õigusakti sisu ja õiguslikku tagajärge. Õigustatud subjektil oli võimalus haldusaktist teada saades kohe tehtud haldusakti vaidlustada. E. J on nõustunud temale määratud kompensatsiooniga, selle vastu võtnud ja ära kasutanud.
  1. E. J esitas 03.01.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Orissaare Vallavalitsuse 30.11.2010 korralduse nr 195 tühistamist ning Orissaare Vallavalitsuse kohustamist kaebaja 21.10.2010 taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja ei pea põhjendatuks vallavalitsuse viidet haldusmenetluse uuendamise sätetele, kuna kaebaja taotlus oli esitatud KOKS § 33 lg 1 alusel. Kaebaja viitab Vabariigi Valitsuse 12.07.1993 määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra (edaspidi VVm 1993/216) p-le 10 ning rõhutab, et ta ei esitanud avaldust endise xxxxxxxxxxxx maa osaliseks kompenseerimiseks. Kaebaja viitas oma taotluses sellele, et korraldustes nr 212 ja 213 märgitud ulatuses maa kompenseerimine oli ka vastuolus vallavalitsuse varasema korraldusega nr 153, mille põhjendavas osas on märgitud, et lisaks xxxxxxxx maaüksusele kuulub kaebajale edaspidi tagastamisele veel üks maatükk. Vaidlustatud korralduses märgiti ebaõigesti, et xxxxxxxxxxx talu maa koosnes neljast maatükist, kuna
  2. a koostatud maakorralduskava joonistest nähtub, et talu maa koosnes viiest lahustükist. Vaidlustatud korralduses on ebaõigesti märgitud kaebajale 13.03.2001 tagastatud xxxxxxx maaüksuse maatükkide arvuks kaks, kuna korraldusest nr 153 ning selle juurde kuuluvatest xxxxxxxxxxx maaüksuse plaanidest nähtuvalt tagastati nimetatud maaüksus kolme maatükina. Põhjendamatu on vaidlustatud korralduses esitatud seisukoht, et 28.06.2007 korraldusega nr 124 tagastatud maatükk ei kuulunud tagastatava maa hulka. Juba
  3. a koostatud xxxxxxxx maaüksuse maakorralduskava jooniste kohaselt kuulub vallavalitsuse poolt
  4. a Mulgu maaüksusena tagastatud maatükk kaebajale tagastatava maa koosseisu. Selles osas ei ole vaidlusaluses korralduses üldse käsitletud neid asjaolusid, millele tuginedes oli vallavalitsus asunud nii
  5. a korralduse nr 153 andmisel kui ka
  6. a korralduse nr 124 andmisel seisukohale, et kõnealune maatükk kuulub taotlejale tagastamisele. Kaebaja viitab seejuures X X ja X Xi kirjalikele tunnistustele ning asjaolule, et nelja väljaspool vaidlust oleva endise xxxxxxxxx lahustüki kogupindala on umbes 2 ha võrra väiksem ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuses märgitud talu maa suurusest. Asjaolust, et kaebaja on kompensatsiooni kätte saanud ja ära kasutanud, ei saa teha järeldust, et ta on kompenseerimisega nõustunud. Vallavalitsuse korraldusi nr 212 ja 213 ei ole talle teatavaks tehtud. Kaebaja möönab, et vaidlusaluse taotluse esitamise ajaks oli korralduse nr 213 andmisest möödunud palju aega, kuid seejuures tulnuks arvesse võtta, et taotleja ei teadnud kuni
  7. a kevadeni korralduse olemasolust. Kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt, et talle ei olnud teada ega pidanudki teada olema ühe hektari eest määratava kompensatsiooni suurus ning seega ei saanud ta kuidagi tema arvele laekunud kompensatsiooni summa põhjal teada, et kompenseeritud on kogu juba tagastatud maa (xxxxxxxx maaüksuse) ja õigusvastaselt võõrandatud maa vahe. Kaebuse täienduses märkis kaebaja, et endine Orissaare Vallavalitsuse planeeringute ja maakorralduse peaspetsialist Tiit Põld seletas 23.01.2012 toimunud vallavalitsuse istungil, et maa kompenseerimise korralduse andmine oli tema viga, mis tähendab, et korraldus anti eksituse tõttu. T. Põld lubas kaebajale, et vallavalitsus muudab korraldust nr 213 selliselt, et kaebajale 3
(10)3-10-3417 kompenseeritakse 9,73 ha maad, mis vastaks tema soovile, ning esitab Rahandusministeeriumile taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara registris paranduse tegemiseks vastavalt rahandusministri 20.02.2007 määrusega nr 8 kehtestatud juhendile.
  1. Orissaare vald palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja poolt viidatud KOKS § 33 lg 1 ei reguleeri haldusmenetluse läbiviimist ning sellest ei tulene ka kohaliku omavalitsuse volikogule või vallavalitsusele kohustust isiku taotluse korral tema õigusi kitsendava õigusvastase haldusakti tühistamiseks või muutmiseks. Kaebaja 21.10.2010 taotlus on esitatud pärast HMS § 44 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. E. J sai talle kompensatsiooni määramisest teada juba
  2. a, kui kompensatsioon tema arvele kanti. Korralduse nr 213 muutmiseks tulnuks taotlus esitada hiljemalt 27.12.2007 ehk 30 päeva jooksul, arvates Maa-ameti Saare katastribüroo poolsest keeldumisest Mulgu maaüksuse registreerimisel, kuna katastripidaja otsuses on selgelt viidatud korraldusele nr
  3. Kuna kaebaja ei ole kompensatsiooni määramise korraldust pärast sellest teada saamist vaidlustanud ning on kompensatsiooni ära kasutanud, on ta sisuliselt kompenseerimisega nõustunud. Kaebaja väidet, et korralduses on ebaõigesti märgitud õigusvastaselt võõrandatud maa maatükkide arvuks neli, ei pea vastustaja õigeks, kuna maakorralduskava seletuskirja kohaselt koosneski õigusvastaselt võõrandatud maa neljast lahustükist. Tõendamata on maatüki nr 353 kuulumine kaebajale tagastatava maa hulka ning tunnistajate ütlustega seda tõendada ei saa. Vallavalitsuse
  4. a korraldus ei ole kooskõlas maakorralduskavaga ning kaebajal puudus õigus selle maatüki tagasi saamiseks. Kaebaja pole Mulgu maaüksuse suhtes õigustatud subjektiks ning Mulgu maaüksus ei kuulu kaebajale tagastava maa hulka ka
  5. a koostatud Kuusiku maaüksuse maakorralduskava kohaselt. Mulgu maaüksuse kuulumist kaebajale tagastamisele kuuluva maa hulka ei kinnita ka maksualuste maaüksuste nimekirja väljavõte, millest nähtub, et Mulgu maaüksuste omanikuks oli X X, samuti ei tõenda seda M. X ja V. Xi ütlused.
  6. Saare maavanem leidis, et vaidlusalune korraldus on oluliste kaalutlusvigadega ning õigusvastane. Kaebaja 21.10.2010 esitatud taotluse suhtes ei oleks tohtinud kohalik omavalitsus keelduda menetluse alustamisest, vaid oleks pidanud taotluse sisuliselt lahendama. Kohtuistungil märkis maavanema esindaja, et käesoleval juhul on omavahel vastuolus
  7. a korraldus nr 153 ning
  8. a korraldus nr
  9. Vallavalitsus ei tohiks sellise vastuolulise olukorra kehtima jäämist taluda, mis tähendab, et haldusmenetlus oleks tulnud uuendada ka ilma kaebaja taotluseta. Kuusiku maaüksuse tagastamine toimus maakorraldusseaduse § 12 lg 1 alusel koostatud maakorralduskava alusel, kuna kaebaja soovis endise Kuusiku talu nr 106 maa tagastamist selliselt, et Öörikul asuvad maatükid (lahustükid III ja IV) saaks tervelt või osaliselt asendada Hindu külas asuva tagastatava maaga (lahustükk I) piirneva maaga. Maavanema hinnangul oli maakorraldustoimingu eesmärgiks eeskätt kinnisasja koondamine, mille käigus lahustükid III ja IV vahetati tagastamisele mitte kuuluva vaba maaga nr 363 ja määrati seeläbi kindlaks tagastamisele kuuluva Kuusiku maaüksuse lahustüki I piirid. Kõnealune maakorralduskava käsitles endise Kuusiku talu nr 106 lahustükkide I ja II tagastamist ning sellega ei ole lahendatud ülejäänud lahustükkide tagastamise küsimust. Maakorralduskava plaanil on märgitud rohelisega õigusvastaselt võõrandatud maa piirid ja punase joonega tagastamisele kuuluva maa piirid ning vaidlusaluse maatüki nr 353 piirid on märgitud rohelisega, mistõttu ei käsitletud seda lahustükki maakorralduskava alusel tagastatava maana. Maakorralduskavas on ilmne vastuolu seletuskirja ja plaani vahel – seletuskirjas märgitakse, et maaüksus koosneb neljast lahustükist, plaani kohaselt koosneb õigusvastaselt võõrandatud maa kokku viiest lahustükist, samas ei selgu maakorralduskavast, mille alusel on lahustükk nr 353 märgitud Kuusiku maaüksuse õigusvastaselt võõrandatud maa koosseisus. Maa tagastamise toimikusse ega maakor4
(10)3-10-3417 ralduskava juurde ei ole lisatud tõendeid, mis näitaks, et lahustükk nr 353 oleks olnud xxxxxxx maaüksuse koosseisus enne maa õigusvastast võõrandamist ning samas ei ole vallavalitsus andnud mingit hinnangut tunnistajate M. X ja V. Xi ütlustele ega võtnud seisukohta, kas need tõendavad Mulgu maatüki kuulumist xxxxxxxx talu koosseisu või mitte. Maavanem selgitab, et võib eeldada, et enne
  1. a koostati Hindu külas maakorralduskava ja toimus maade ümberkruntimine ja seega ei ole ka välistatud, et lahustükk nr 353 oli liidetud xxxxxxxxxx maaüksuse koosseisu. Pöide valla maaüksuste nimekirja kantud xxxxxxxxxx maaüksuse nr 106 suuruseks on märgitud 54,43 ha ega ole märgitud, mitmest tükist see koosnes, samas kui maa tagastamise aluseks oleva maakorralduse plaanile kantud 5 lahustüki pindade arvestus annab maaüksuse suuruseks kokku 53,45 ha. Maa kompenseerimise toimikus ei ole kaebaja avaldust maa kompenseerimise kohta ega ka avaldust määratud kompensatsiooni vastuvõtmise kohta. Maakorralduskava koostamise avaldus ei asenda VVm 1993/216 § 10 sätestatud avalduse esitamise nõuet. Kohtuistungil selgitas maavanema esindaja, et antud juhul ei saa juttu olla maa kompenseerimisest vallavalitsuse algatusel, kuna see eeldaks seda, et maad, mille tagastamist õigustatud subjekt taotles, ei ole võimalik tagastada ning selle kohta on tehtud vastav otsus, millega ühtlasi on alustatud kompenseerimise menetlust, ent sellist otsust antud asjas tehtud ei ole. Maavanem ei nõustu vastustaja seisukohaga, nagu oleks kaebaja kompensatsiooni vastu võttes nõustunud maa kompenseerimisega, kuna korralduse nr 153 põhistavas osas märgitu, et tulevikus kuulub eraldi tagastamisele üks lahustükk, tekitas kaebajas ettekujutuse, et lisaks juba tagastatud maale tagastatakse veel üks maatükk ja ülejäänud osa kuulub kompenseerimisele.
  2. E. J suri 04.02.2012 ning kohus peatas 09.03.2012 määrusega haldusasja nr 3-10-3417 menetluse. Kaebaja esindaja teatas 22.06.2012 kohtule, et vastavalt 04.04.2012 välja antud pärimisõiguse tunnistusele on E. Ji pärijaks tema poeg J J. Tallinna Halduskohus uuendas 29.06.2012 määrusega haldusasja nr 3-10-3417 menetluse.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.09.2012 otsusega kaebuse ja tühistas Orissaare Vallavalitsuse 30.11.2010 korralduse nr 195 resolutiivosa p 1 ning tegi Orisaare Vallavalitsusele ettekirjutuse E. Ji 21.10.2010 taotluse uueks läbivaatamiseks kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ühtlasi mõistis kohus Orissaare Vallavalitsuselt J. Ji kasuks välja menetluskulud 1600 eurot. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. Orissaare Vallavalitsuse 30.10.2010 korraldus nr 195, millega kaebaja poolt 21.10.2010 esitatud taotlus rahuldamata jäeti, ei ole kaalutlusõiguse alusel antavatele haldusaktidele esitatavate nõuete kohaselt põhjendatud. Orissaare Vallavalitsuse 30.11.2010 korraldus nr 195 on haldusakt üksnes selle resolutiivosa p 1 ulatuses. Korralduse p 2, millega pannakse vallavalitsuse planeeringute ja maakorralduse peaspetsialistile ülesanne valmistada ette eelnõu 28.06.2007 korralduse nr 124 kehtetuks tunnistamise menetluse alustamiseks, ei ole haldusakt. Vallavalitsuse ametnikule antud ülesanne või töökäsk ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Tegemist on vallavalitsuse sisemist asjaajamist puudutava ametialase korraldusega ametnikule, millel puudub haldusväliste isikute jaoks õiguslik mõju. Vaidlusaluse korralduse p 2 mittetühistamine ei tähenda kohtu nõustumist vaidlusaluses korralduses esitatud põhjendusega Mulgu maaüksuse tagastamise õigusvastasuse kohta. Mulgu maaüksuse tagastamise õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Vallavalitsus on kaebaja taotluse rahuldamata jätnud põhjendusega, et taotlus esitati pärast HMS § 44 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumist. See põhjendus ei ole asjakohane. Õigus vallavalitsuse haldusaktide muutmist nõuda tuleneb kaebajale KOKS § 33 lg-st 1, kus sätestatakse, et igaühel on õigus taotleda (kohaliku omavalitsuse) volikogult või valitsuselt 5
(10)3-10-3417 nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi. Seisukohale, et KOKS § 33 lg 1 ei sätesta tähtaega haldusakti muutmise taotluse esitamiseks, on Riigikohus asunud ka haldusasjas nr 33-1-51-02 tehtud otsuse p-s
  1. Seega ei piira HMS § 44 lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg isiku õigust taotleda KOKS § 33 lg 1 alusel kohaliku omavalitsuse haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist. Seega ei võinud vastustaja kaebaja taotluse rahuldamata jätmist põhjendada haldusmenetluse uuendamise aluse puudumisega. Orissaare Vallavalitsus ei ole 30.11.2010 korralduses nr 195 võtnud seisukohta küsimuses, kas vallavalitsuse 02.04.2001 korraldus nr 213, millega määrati E. Jile õigusvastaselt võõrandatud 11,08 ha suuruse maa eest kompensatsioon, on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi või mitte. Kaebaja 21.10.2010 taotluse läbivaatamisel on vallavalitsus üksnes märkinud, et vallavalitsuse korralduste nr 212 ja 213 vastuvõtmisel võib olla rikutud menetlusnõudeid, ent see ei too automaatselt kaasa nende korralduste kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Seega ei ole vallavalitsus võtnud ka ühest seisukohta, et korraldused nr 212 ja 213 on õiguspärased ega riku kaebaja õigusi. Samas on käesoleval juhul selge, et maa kompenseerimise korraldus piirab kaebaja õigusi, mis tulenevad talle samuti senini kehtivast Orissaare Vallavalitsuse 28.06.2007 korraldusest nr
  2. See, kas viimati nimetatud korraldus on õiguspärane või mitte, ei muuda seda, et kehtiva haldusaktina annab see kaebajale teatud õigused, mille realiseerimine on praktikas aga võimatu seetõttu, et samaaegselt kehtib
  3. a korraldus nr 212 11,08 ha suuruse maa eest kompensatsiooni määramise kohta. Asjaolu, et eelnimetatud korraldused olid nende muutmise taotluse esitamise ajaks pikka aega kehtinud ning et kaebaja pidi talle kompensatsiooni määramisest samuti tükk aega enne taotluse esitamist teadlik olema, ei mõjuta nende korralduste õiguspärasust. Kaebaja viitas 21.10.2010 taotluses sellele, et õigusvastaselt võõrandatud maa on kompenseeritud ilma, et omandireformi õigustatud subjekt oleks sellekohast tahteavaldust esitanud. Leidnuks vallavalitsus selle taotluse läbivaatamisel, et kompenseerimine oli siiski õiguspärane, oleks tulnud seda seisukohta põhjendada ning tuua välja, millisel õiguslikul alusel on kompensatsioon määratud. Sellekohast seisukohta vallavalitsuse 30.11.2010 korraldus ei sisalda. Orissaare Vallavalitsuse 02.04.2001 korralduste nr 212 ja 213 põhjendavas osas viidatakse E. Ji soovile 11,08 ha maa eest kompensatsiooni saada, ent ühtki nõuetekohast dokumenti, mis sellist soovi kajastaks, omandireformi toimikus ei olnud. Vaidlustatud 30.11.2010 korralduses esitatud seisukoht, et
  4. a korralduste nr 212 ja 213 näol ei ole tegemist kaebaja õigusi kestvalt piiravate haldusaktidega, vaid tema kasuks antud haldusaktidega, ei ole samuti täpne. Asjaolu, et haldusaktiga on määratud isikule kompensatsioon, ei välista tema õiguste rikkumist, eeskätt juhul, kui isiku tegelik soov ja eesmärk oli õigusvastaselt võõrandatud maa tagasi saamine. Kaebus tuleb rahuldada juba seetõttu, et vallavalitsus, olemata asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja taotluses nimetatud haldusaktid on õiguspärased, ei ole nende haldusaktide muutmist üldse kaaluma asunudki. Vastustaja seisukoht, et kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud, on iseenesest õige. Kaalutlusreeglite järgimise kontrollimisel kontrollib kohus esmalt seda, kas kaalutlusõigust üldse on teostatud. Käesoleval juhul ei ole vallavalitsus seda teinud ning seega on vallavalitsuse 30.11.2010 korraldus ilmselgelt õigusvastane. Korralduses esitatud põhjendusi selle kohta, miks vallavalitsus leiab, et õigusvastane on hoopis vallavalitsuse 28.06.2007 korraldus nr 124, millega kaebajale otsustati tagastada Mulgu maaüksus, ei saa kuidagi käsitada põhjendusena seisukohale, et
  5. a korraldused nr 212 ja 213 olid õiguspärased, ega kaalutlustena selle kohta, et vaatamata võimalikule õigusvastasusele ei tuleks eelnimetatud korraldusi muuta. 6
(10)3-10-3417 Vaidluse seisukohast ei oma iseenesest tähtsust see, millal sai kaebaja teada talle kompensatsiooni määramisest, ning kas või millal tehti talle teatavaks vastavasisuline haldusakt. Asjaolu, et nimetatud korraldus on kehtiv, ei välista võimalust seda muuta ega võta vastustajalt kohustust KOKS § 33 lg 1 alusel esitatud sellekohane taotlus kaalutlusõiguse alusel läbi vaadata. Seega tuleb vastustajal kaebaja 21.10.2010 taotlus uuesti sisuliselt läbi vaadata, võtta põhjendatud seisukoht küsimuses, kas korraldused, mille muutmist 21.10.2010 taotluses sooviti, on õigusvastased ning kaebaja (praeguseks tema õigusjärglase) õigusi rikkuvad ning kui jah, siis kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas neid muuta või mitte. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb vallavalitsusel seejuures silmas pidada kaebaja (tema õigusjärglase) huve ning kaaluda neid ühes avalike huvide ja kolmandate isikute õigustega. Taotluse uuel läbivaatamisel tehtavast otsusest peab nähtuma, millistest asjaoludest lähtudes on see otsus tehtud, milliseid asjaolusid ja huve on kaalutud ning miks on taotluse kohta tehtud just selline otsus. Seejuures kui korralduse muutmisest keeldutakse avaliku huvi tõttu, peab ka nähtuma, milles see avalik huvi seisneb ning miks on leitud, et see kaalub üles taotluse esitanud isiku vastupidise huvi. Kohus nõustub ka maavanema seisukohaga, et lubamatu on, et korraga kehtivad nii vallavalitsuse 02.04.2001 korraldus nr 212, millega määrati E. Jile kompensatsioon 11,08 ha maa eest ehk kogu õigusvastaselt võõrandatud endise xxxxxxxxxxx maa pindala (53,43
  1. ha)ning vallavalitsuse 13.03.2001 korraldusega nr 153 tagastatud maa pindaja (43,35
  2. ha)vahe eest, kui ka 28.06.2007 korraldus nr 128, millega otsustati kaebajale tagastada õigusvastaselt võõrandatud Kuusiku talu nr 106 maast veel 1,3542 ha. Need haldusaktid on omavahel vastuolus, kuna nende koosmõjus 13.03.2001 korraldusega nr 153 on tekkinud olukord, kus õigustatud subjektile on otsustatud tagastada ja kompenseerida maad suuremas ulatuses, kui oli õigusvastaselt võõrandatud maa pindala. xxxxxxxxxx tagastamine ja kompenseerimine on läbi viidud märkimisväärselt lohakalt kuni selleni, et asjasse puutuvatest haldusaktidest ei selgu, millisel õiguslikul alusel need antud on, kuidas ja milliste tõendite pinnalt on tuvastatud asjaolud, mille alusel need aktid antud on jne. Kõiki neid asjaolusid tuleks asja uuel läbi vaatamisel silmas pidada. Selleks, et taotluse uuel läbivaatamisel ei tekiks põhjendamatut viivitamist, määrab kohus selleks tähtaja. Kolmekuuline tähtaeg on piisav. Selle aja jooksul on võimalik välja selgitada kõik olulised asjaolud ning asjassepuutuvate isikute ning avalikkuse huvid ja teha põhjendatud otsus. Kaebaja eesmärk käesoleva kaebuse esitamisel oli, et vallavalitsus tema taotluse uuesti läbi vaataks. Selle eesmärgi kaebaja saavutas. Kaebus tuleb lugeda rahuldatuks 85% ulatuses. Kaebaja on esitanud taotluse 2061,78 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks. Menetluskulu koosneb 15,98 euro suurusest riigilõivust ning 1674 euro suurusest õigusabikulust ja 37 euro suurusest transpordikulust, mis on seotud kohtuistungil osalemisega. Kohus peab põhjendatuks 1600 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist vastustajalt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 12. Orissaare vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kaebaja kaebuse rahuldamata ning menetluskulud täies ulatuses kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. Apellandi hinnangul on halduskohus ebaõigesti kohaldanud KOKS § 33 lõiget 1 ning haldusakti muutmist ja kehtetuks tunnistamist reguleerivaid norme HMS-s. Riigikohtu otsuse nr 3-31-51-02 p-s 13 toodud seisukoht ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna viidatud otsuses lahendas Riigikohus haldusmenetluse uuendamise küsimust ajal, mil HMS ei olnud jõustu7
(10)3-10-3417 nud. Õige on lähtuda sama lahendi p-st 18, kus Riigikohus märkis, et KOKS-s ettenähtud haldusmenetlusele tuleb kohaldada HMS §-des 64-70 sätestatut. Eeltoodu tuleneb sõnaselgelt ka KOKS § 1 lg 2 sõnastusest. Seega on kohalikul omavalitsusel kohustus vaadata läbi isiku taotlus KOKS § 33 lg 1 alusel haldusakti muutmiseks või tühistamiseks üksnes juhul, kui vastavasisuline taotlus vastab HMS §-des 64-70 sätestatud nõuetele, sh nõudele, mille kohaselt vastavasisuline taotlus peab olema esitatud HMS § 48 lg-s 3 sätestatud 1-kuulist tähtaega järgides (HMS § 68 lg 1). Kaebaja pidi teada saama haldusaktist, millega otsustati maa tagastamise asemel kompensatsiooni määramine juba
  1. a. Nähtuvalt E. Ji EVP arve pangaoperatsioonide väljavõttest (tl 44) kanti kaebaja EVP arvele 02.05.2001 24 232 krooni. Sama summa on kantud edasi teisele pangakontole 08.06.
  2. Seega pidi kaebaja olema teadlik kompenseerimise otsusest ja astuma mõistlike samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehakse. Juhul, kui mitte lugeda haldusaktist teadasaamise hetkeks
  3. a, tulnuks esitada taotlus haldusaktide muutmiseks hiljemalt 27.12.2007, s.o hiljemalt 30 päeva pärast Maa-ameti Saare katastribüroo poolset keeldumist Mulgu maaüksuse registreerimisest. Kaebaja esitas taotluse haldusmenetluse uuendamiseks 21.10.2010, so rohkem kui kaks aastat hiljem. Kohtuistungil antud selgituste kohaselt sai kaebaja teada põhjustest, miks
  4. a korraldusega tagastatud maad ei ole tagastatud,
  5. a kevadel. Ka sellisel juhul on taotlus esitatud HMS § 44 lg-s 3 sätestatud ühekuulist tähtaega ületades. Kaebaja ei ole esitanud taotlust menetlustähtaja ennistamiseks. Apellant selgitas vaidlustatud korralduses HMS § 44 lg-s 3 sätestatud korda haldusmenetluse uuendamise taotluse esitamisel ja selleks ettenähtud tähtaegasid ja põhjuseid, miks ei ole võimalik haldusmenetlust uuendada. Seega ei ole kohtuotsuses toodud etteheide, nagu oleks apellant rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust, asjakohane ega õige, mistõttu on kohtuotsus juba sel põhjusel õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et apellant ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud ja seega on korraldus ilmselgelt õigusvastane. Olukorras, kus haldusorgan oleks pidanud jätma taotluse HMS § 14 lg 6 p 1 alusel läbi vaatamata, ent otsustas siiski käsitleda taotluses esitatud küsimusi ka sisuliselt, ei ole võimalikud etteheited kaalutlusõiguse teostamisele asjakohased, kuna tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel antud otsusega – kaalutlusõiguse alusel antud otsuseks saab olla üksnes otsustus, kus haldusorgan võib, kuid ei pea õigusnormide kohaselt haldusakti andma. Olukorras, kus taotlus on esitatud tähtaega ületades, haldusorganil diskretsioon puudub ja taotlust ei ole võimalik rahuldada. Seega ei ole halduskohtu poolt korralduse tühistamine kaalutlusreeglite järgimata jätmise motiivil õiguspärane, kuna

§ 158

lg 3 kohaselt ei saa kohus anda hinnangut kaalutlusreeglite järgimisele haldusorgani poolt olukorras, kus vaidlusalune haldusakt ei ole antud kaalutlusõiguse alusel.

  1. Saare maavanem leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja vaidleb sellele vastu. Õige on apellandi väide, et KOKS § 33 lg 1 alusel esitatud haldusakti tühistamise taotluse lahendamisel kuuluvad rakendamisele HMS §-des 64-70 sätestatud õiguskindluse põhimõtted. Ekslik on aga apellandi järeldus, et seetõttu kuuluvad rakendamisele ka HMS §-s 44 toodud haldusmenetluse uuendamise sätted. KOKS § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades KOKS erisusi. KOKS § 33 lg 1 on erinormiks haldusmenetluse seadusest tuleneva haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlemise üldregulatsiooni suhtes ja seetõttu ei kuulu menetluse uuendamise sätted antud juhul rakendamisele. Sellele on osundanud ka Riigikohus haldusasjas 3-3-1-36-04 tehtud lahendi p-s
  2. Seega ei saa haldusorgan keelduda KOKS § 33 alusel esitatud haldusakti tühistamise taotluse sisulisest läbivaatamisest põhjusel, et taotlejal ei ole õigus nõuda haldusmenetluse uuendamist HMS § 44 alusel, samuti ei ole taotlust võimalik tagastada HMS § 14 lg 6 alusel. Haldusmenetluse seadus kuulub kohaldamisele eeskätt kaalutlusõiguse normide ja õiguskindluse põhimõtete rakendamise osas. 8

(10)3-10-3417 Orissaare Vallavalitsus ei ole kaebaja taotlust sisuliselt läbi vaadanud. Vaidlustatud korraldusega nr 195 jäeti kaebaja taotlus rahuldamata eeskätt põhjusel, et haldusmenetluse uuendamise tähtaeg on mööda lastud. Vaidlustatud korralduse põhjendavas osas küll märgitakse, et Orissaare Vallavalitsuse 04.04.2001 korralduste nr 212 ja 213 vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme, aga sisulist hinnangut viidatud aktide võimalikule õigusvastasusele antud ei ole. Ka on jäetud hindamata, kas korraldused nr 212 ja 213 rikuvad taotleja õigusi ning kas nende kehtetuks tunnistamine on lubatav. Need on aga kriteeriumid, millest haldusorgan peab lähtuma KOKS § 33 alusel esitatud taotluse lahendamisel.
  1. J. J palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja toetab maavanema seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohalikult omavalitsuselt saab taotleda haldusakti muutmist ja seega menetluse uuendamist HMS § 44 või KOKS § 33 alusel. HMS § 44 lg 1 loetletud aluseid (õigusnormi muutumine, uus oluline tõend või asjas jõustunud kohtuotsus) menetluse uuendamiseks pole kaebaja esile toonud, kogu menetluse kestel ta väidab, et sellele sättele pole ta tugineda soovinudki ning ka taotluses viitab taotluse esitamise õigusliku alusena KOKS § 33 lõikele
  3. Seega HMS § 44 lg 1 alusel haldusmenetluse uuendamine ei ole võimalik. KOKS § 33 lg 1 kohaselt on igaühel õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi. Seega on viimati nimetatud normi alusel isikul õigus nõuda haldusaktidesse muudatuste tegemist siis, kui tegemist on õigusvastase haldusaktiga. Ka selles küsimuses on menetlusosalised üksmeelel. Vaidlus käib selle üle, kas Orissaare Vallavalitsuse 02.04.2001 korraldus nr 213 oli õigusvastane või mitte. Ülejäänud korraldustes, mille muutmist kaebaja vallavalitsusele esitatud taotluses soovis, ei ole korralduste resolutsioone vaidlustatud ning kaebaja soovib vaid nende põhjenduste muutmist osas, mis puudutab kompenseeritava maa suurust.
  4. KOKS § 33 lg 1 alusel menetluse uuendamiseks on alust vaid juhul, kui haldusakt, mida muuta soovitakse, on antud ebaõige sisuga. Menetluse uuendamiseks ei piisa selle vormilisest ebaõigsusest, nt ebaõigetest põhjendustest.
  5. E. J esitas 19.08.1997 järgmise sisuga avalduse: „Hindu külas asuva xxxxxxx õigustatud subjektina palun maade ümberkruntimiskavaga tagastada maad selliselt, et Öörikul asuvad maatükid saaks tervelt või osaliselt asendatud Hindu külas minu maaga piirneva maaga. Öörikul asuvate lahustükkide tagastamist ei soovi“. Maakorralduskava seletuskirjas on märgitud, et kinnistu koosnes neljast lahustükist. Maataotleja ei soovi lahustükkide III ja IV tagastamist, vaid soovib selle asemel lahustüki I külge liita maad, mis ei kuulu tagastamisele (vaba maa nr 363). Maakorralduse tulemusena tagastatakse xxxxxxxxx maaüksus kahes lahustükis, kusjuures lahustükk II tagastatakse endistes piirides. Maakorralduskava joonisel on näidatud Ööriku külas paiknevad kaks lahustükki, mida ei tagastata, ja Hindu külas asuvad kolm lahustükki, nende seas Mulgu maaüksus, mis on tähistatud õigusvastaselt võõrandatud maana ja tagastatava maana, seejuures on ühe lahustüki tagastamine ette nähtud endisest suuremas ulatuses, hõlmates ka maatüki nr
  6. Kõigil kohtule esitatud maakorralduskava kaartidel on selliselt tähistatud ka Mulgu maaüksus, ent erinevalt kaardi legendil näidatud joontest, millega tähistatakse õigusvastaselt võõrandatud maa piiri ja tagastatava maa piiri, on Hindi külas vaid esimese lahustüki piir tähistatud selle joonega; lahustüki II ja Mulgu maaüksuse piirid on tähistatud sama värvi, kuid peenema joonega. Endise xxxxxx talu nelja lahustüki pindalade summa on kokku 52,34 ha (maamõõtja Jus Tahki 23.05.2011 seletuskiri tl 142), kuid õigusvastaselt võõrandatud maa kogupindala oli 54,43 ha, seega 2,09 ha suurem.
  7. Ringkonnakohtu arvates saab maakorralduskava seletuskirjast järeldada, et xxxxxxx talu maa tagastamine nähti ette kahe lahustükina nii, nagu see 13.03.2001 korraldusega nr 153 aset 9
(10)3-10-3417 leidis. Maakorralduskava seletuskirjast ei nähtu ühegi teise lahustüki tagastamist ning kaardil tehtud märgetest Mulgu maaüksuse juures ei saa teha teistsugust järeldust.
  1. Kuna maakorralduskavaga maa tagastamist muus osas ette ei nähtud, tuligi endise xxxxxx talu ülejäänud maa kaebajale kompenseerida. Arvestades, et õigusvastaselt võõrandatud maa oli 54,43 ha ja tagastamisele kuulus 43,35 ha, tuligi kompenseerida maad 11,08 ha, seda vaatamata sellele, et Ööriku külas asuvate lahustükkide ja lahustükile I juurde lisatud maatüki suuruste erinevus oli väiksem.
  2. Seetõttu ei olnud maa kompenseerimise korraldus õigusvastane. Viited maa kompenseerimise avalduse sisule ja Riigikohtu halduskolleegiumi 06.03.2001 otsusele asjas nr 3-3-1-2-01 p 8, milles leiti, et kaitsmaks õigustatud subjekti, näeb maa tagastamise korra p 10 ette, et kompenseerimise soov peab olema sõnaselgelt ja ühemõtteliselt väljendatud õigustatud subjekti kirjalikus avalduses, ning kuna vara kompenseerimise avalduse suhtes on ette nähtud kindel vorm, ei või kohus isiku faktilist käitumist võrdsustada kompenseerimise taotlusega, ei ole seetõttu asjassepuutuvad. Apellatsioonkaebuse lahendamisel ei ole oluline ka see, kas Mulgu maaüksuse kuulumist endise xxxxxxxx talu maa hulka saab M. X ja V. Xi avaldustele (Mulgu maaüksuse tagastamise toimikus) tuginedes lugeda vaatamata maksualuste maaüksuste nimekirja väljavõttest nähtuvale (tl 91), milles on xxxxxxxx ja Mulgu nr CXXVa loetletud eraldi ja erinevate isikute omandis olevana, tõendatuks.
  3. Kuna vara kompenseerimise korraldus oli õiguspärane, tuli selle uuendamise taotlus KOKS § 33 lg 1 alusel jätta rahuldamata. Vaidlustatud korralduse võimalikud motiveerimisvead ei anna HMS § 58 kohaselt alust selle tühistamiseks. Küsimuse üle, kas maa kompenseerimise korraldus oli õigusvastane või mitte, ei otsusta vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Kuna nimetatud korraldus oli õiguspärane, ei pidanudki vastustaja asuma teostama kaalutlusõigust ja otsustama, kas kaebaja taotlus rahuldada ja varasemaid korraldusi muuta või mitte.
  4. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata.

§ 108lg 1 alusel jäävad menetluskulud kaebaja kanda.

Seetõttu tuleb jätta rahuldamata kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Orissaare vallalt. Orissaare vald tasus apellatsioonimenetluses riigilõivu 15 €. See summa tuleb kaebajalt valla kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.