lg-tele 1 ja 2, et kostja ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et kostja poolt avaldatud faktiväited vastavad tõele. Apellatsioonkaebus X X palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Maakohtu menetluses kogutud dokumentaalsetele tõenditele tuginedes väitis kostja, et telekanalis PBK edastati hageja ja tema kandidaatide reklaame 36 141 euro väärtuses enam kui PBK-s kehtinud tavatingimused seda võimaldanuks. Apellant on seisukohal, et selline allahindlus telereklaamide maksumuses ei ole põhjendatav millegi muuga kui asjaoluga, et Tallinna linn maksis hagiavalduses nimetatud telesaadete tootmise eest PBK-le ebamõistlikult suurt tasu ning viimatinimetatud tasu silmas pidades võimaldas PBK Keskerakonna reklaamide avaldamisel hagejale tavapärasest suuremat allahindlust, ehk Tallinna linna makstud tasude arvelt kanti kaudselt hageja ja tema kandidaatide reklaamikulusid PBK-s. Maakohus asus otsuses seisukohale, et eelkirjeldatud väited "ei ole mitte need väited, mida kostja avaldas meediaväljaannetes ja mille ümberlükkamist hageja nõuab". Selline seisukoht on apellandi hinnangul ebaõige, s.t mitte kooskõlas käesolevas tsiviilasjas kogutud tõenditest nähtuvate asjaoludega. Kui analüüsida apellandi poolt meediaväljaannetele esitatud faktiväiteid, siis on selge, et nendes ei eristata hageja reklaamide otsest ja kaudset kinnimaksmist Tallinna linna ja tema maksumaksjate poolt. Sellest järeldub, et kui kõnealused reklaamid maksti kaudselt kinni Tallinna linna vahenditest, siis tuleb kõik apellandi esitatud faktiväited lugeda tõele vastavateks ehk õigeteks. Maakohtu otsuse põhjendustest lähtuvalt on kohus asja lahendamisel keskendunud sellele, nagu oleks apellandi väidete sisuks Keskerakonna reklaamide otsene kinnimaksmine Tallinna linna ja viimase maksumaksjate poolt. Sellise käsitlusega on maakohus kaldunud kõrvale tegelikest asjaoludest, s.o apellandi faktiväidetele on omistatud tegelikust sisust oluliselt kitsam tähendus, ja sellest tulenevalt pani kohus apellandile põhjendamatult kõrge tõendamiskoormuse. Eeltoodu tagajärjel jättis maakohus alusetult tähelepanuta apellandi väited ja tõendid hageja reklaamide kaudse kinnimaksmise kohta Tallinna linna poolt ning rajas hagi rahuldamise seisukohale, et apellant ei tõendanud otsest Keskerakonna reklaamide kinnimaksmist Tallinna linna vahenditega. Asjaolule, et maakohus annab apellandi väidetele apellandi enda käsitlusest oluliselt kitsama tähenduse, pidades silmas vaid otsest seost Tallinna linna poolt tasutud summade ja hageja reklaamide vahel, maakohtu menetluses ei arutatud ning maakohus sellele poolte tähelepanu ei juhtinud. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu otsus kooskõlas asjas kogutud tõenditega ja menetlusosaliste väidetega, mistõttu see ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohtus kogutud tõendite pinnalt on tuvastatav kaudne seos Tallinna linna poolt telesaadete tellimise eest makstud summade ja PBK-s avaldatud hageja reklaamide vahel. Vastav seoses seisneb selles, et tänu telesaadete eest makstud summadele võimaldas PBK hagejale valimisreklaamide eest tavatingimustest oluliselt suuremat allahindlust. Selle seose tuvastamisel tuleb aga asuda seisukohale, et apellandi poolt avaldatud faktiväited on õiged. 7 Kuivõrd apellant ei ole ebaõigeid andmeid avaldanud, siis ei ole
lg 1 tema avaldati suhtes kohaldatav ning maakohus on otsuse tegemisel normi ebaõigesti rakendanud. Samuti
lg-t 2 kohaldas maakohus ebaõigesti, sest kuivõrd apellandi avaldatu vastab tõele, ei saa andmete avaldamist lugeda õigusvastaseks
Lisaks sellele reguleerib
Hageja ei väitnud maakohtus, et avaldatud andmed oleksid talle majanduslikult kahjulikud. Samuti hagejal kui juriidilisel isikul puudub au ja järelikult ei saa tema kohta mistahes andmete avaldamist lugeda au teotavaks. Eeltoodust järeldub, et
Maakohtu poolt otsuses kindlaks määratud kohtuotsuse täitmise viis ei ole täidetav ja seega on maakohus selles osas otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 5 nõudeid. Apellant ei ole meediaettevõtja ja tal puudub kontroll selle üle, millise kujundusega ja kui suure pealkirjaga avaldatakse tekste veebilehtedel www.tallinnapostimees.ee, www.delfi.ee, www.ohtuleht.ee ja www.irl.ee. Apellant eraisikuna ei saa kohustada ühegi nimetatud veebilehe haldajat avaldama mistahes artiklit. Apellanti saaks kohtuotsusega kohustada esitama andmeid ümberlükkava tekstiga avaldust asjassepuutuvatele veebilehtede haldajatele, kuid see, kas ja millises vormis viimased avalduse avaldavad, ei ole apellandi mõju ega kontrolli all. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellandi väidetel maakohus on ekslikult kohaldanud
Kolleegium selle väitega ei nõustu. Maakohus tuvastas, et vaidlusalustes artiklites avaldatud näol on tegemist faktiväidetega ning et Tallinna linn tellis nii 2010 kui ka 2011.aastal PBK-st saateid täpselt samas mahus ja samade hindadega ning ei vasta tõele kostja faktiväide, et Tallinn linn tasus vastustaja valimiskampaania kulude eest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on käesoleva tsiviilasja otsuse nr 3-2-1-166-12 punktis 12 asunud seisukohale, et kostja väljendatud arvamust tuleb lugeda faktiväiteks
mõttes.
lg 1 kohaselt on teise isiku kohta ebaõigete andmete avaldamine üldjuhul õigusvastane.
lg 2 kohaselt teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Seega nimetatud sätte kohaselt lasus kostjal kohustus tõendada, et tema poolt esitatud faktid olid tõesed, mida kostja ei suutnud teha. Seega on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud ning on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda maakohtu otsuses olevaid seisukohti TsMS § 654 lg 6 alusel.
lg 4 kohaselt ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või parandamist avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Ebaõigete andmete ümberlükkamist võib nõuda ka isikult, kes edastas andmed meediaväljaannetele. Üldjuhul saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-95-05, 3-2-1-161-05, 3-2-1-5-07). 8 TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel määrata otsuse täitmise viisi ja korra, millist õigust ongi maakohus kasutanud. Ka Riigikohus on käesolevas tsiviilasja otsuse nr 3-2-1-166-12 punktis 13 asunud seisukohale, et kostja on käsitatav andmete avaldajana ning temalt saab nõuda valeandmete ümberlükkamist, kuid ainult meediaväljaande ees. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni muuta. Maakohus on jätnud otsuses märkimata, milliste veebiportaalide väljaandjate poole peaks kostja pöörduma kohtuotsuse täitmiseks. Õige on, et kostja ise ei saa avaldada ebaõigete andmete ümberlükkamiseks artiklit, kuid ta peab pöörduma veebiportaalide väljaandjate poole kohtuotsuse täitmiseks, milles taotleb artikli avaldamist ning seda samas formaadis nagu olid eelnevalt avaldatud artiklid. Seega kostja kohustuseks on otsuse täitmine ning artikli avaldamiseks vajalike toimingute tegemine. Apellatsioonimenetluse kulud jätta selle esitaja kanda (TsMS § 171 lg1). Gaida Kivinurm Margo Klaar Mare Merimaa
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.