← Eesti

2-12-32943/37

Obsah (6)§ 218§ 187§ 654§ 652§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-32943 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Tiit Kollom, Ulvi Loonurm Tsiviilasi Otsuse tegemise aeg ja koht Osaühi

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hageja teostas 2012 kostjale transporditeenust vastavalt kostja veotellimustele, mis olid poolte poolt allkirjastatud ja mida hageja käsitleb veolepingutena. Kostja jättis tasumata arved nr 144, 162, 231, 232, 238, 239 kogusummas 7800 eurot. Hageja on isiklikult kostjale kätte toimetanud arved ja kauba saatedokumendid. Kostja on osutatud teenused pretensioonideta vastu võtnud ja lubanud need tasuda. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 7800 eurot ning VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgse viivise alates nõuete sissenõutavaks muutumisest. Viivised seisuga 13.03.2013 moodustasid kokku 479,90 eurot. Lisaks soovis hageja

§-367 alusel viivise väljamõistmist alates 14.03.2013 0.0219 % päevas kuni kohustuse täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja kinnitas, et temal ei ole olnud majanduslikke suhteid nõude aluseks olevate veotellimuste alusel. Asjaolu, et kostja on tasunud varasemalt teisi hageja arveid ei oma tähtsust antud nõude osas. Kõik kohtusse esitatud veotellimused on sõlminud ja allkirjastanud kostja nimel A R, kes kostja ettevõttes ei tööta ega ole kunagi töötanud. Samuti on ebaselge, kellele on hageja toimetanud kätte hagiavalduse aluseks olevad arved ja CMR-saatelehed ning kes on kinnitanud väljastatud arvete tasumise kohustust. Arve nr.144 on tasutud juba OÜ International Baltic Service (IBS) poolt 21.05.2012. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse 7800 eurot ja viivise kuni 13.03.2013 summas 479,90 eurot ning viivise 0,0219% võlgnetavalt summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 14.03.2013 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Vaidlust ei olnud, et kostja juhatuse liikmeteks kuni 12.06.2012 olid O P ja J S, viimane oli ka antud firma osanik. J S oli samaaegselt IBS juhatuse liikmeks ja osanikuks, O P IBS raamatupidajaks. 2012 kevadel tekkisid IBS-l finantsraskused ja maksejõuetus, mistõttu tasus kostja hagejale arveid IBS eest. Neil juhtudel vormistati kokkuleppel äripartneriga lepingud ja arved ümber kostja nimele. J S müüs kostja osa ja alates 12.06.2012 ei kuulu tema ega O P firma juhatusse. Kohus leidis tõendeid kogumis analüüsides, et poolte vahel rahvusvahelise autokaubaveo lepingute sõlmimine ja olemasolu on tõendatud. Kostja väited, et tema on hagejale varasemalt tasunud IBS arveid kolmanda isikuna, on ümber lükatud kirjalike tõendite ja tunnistajate O Pi ja J Si ütlustega. Tunnistajate ütluste kohasel vormistati 2

(6)pärast IBS arvete sulgemist viimase ja hageja vaheliste osade lepingute kõik dokumendid üle kostjale. Tegemist oli lepingu ülevõtmistega VÕS § 179 mõistes. On tõendatud, et edaspidi sõlmiti veolepingud käesoleva tsiviilasja poolte vahel. Rahalised vahendid nende lepingute eest tasumiseks kanti kostja arvele G Z poolt ning kostja tasus teostatud vedude eest. Arved kinnitas ja tasus kostja juhatuse liige J S, kes tunnistajana ülekuulamisel väitis, et arvete tasumine lõpetati seoses raha arvel lõppemisega. Asjaolu, et A R oli volitatud kostja nimel lepinguid vormistama (sõlmima) on tõendatud tunnistajate O Pi ja J Si ütlustega, samuti kirjalike tõenditega, millest nähtub, et kostja on varasemalt aktsepteerinud A R sõlmitud lepinguid ja täitnud nendest tulenenud kohustused. Kostja on väitnud, et arve nr 144 on hagejale 21.05.2012 tasunud IBS. Hageja väitel on antud maksega tasutud IBS varasem võlgnevus, mis tulenes arvest
  1. 19.04.2012 arve nr 144 tasumine kostja või kellegi teise poolt on tõendamata. Kostja jättis tasumata arved 144,162, 231, 232, 238 ja 239 kokku summas 7800 eurot. Hageja taotles kostjalt ka seaduses sätestatud viivise väljamõistmist so 0,0219% (1,172 eurot päevas) võlgnetavalt summalt iga viivitatud päeva eest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kuni 13.03.2013 moodustus viivis 479,90 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Poolte vahel puudub õigussuhe. Kohus on vääralt tuvastanud, et A R on tegutsenud kostja nimel ja huvides. A R ei ole kunagi kostja juures töötanud. Volikiri A R nimele oli ERAA-s esindamiseks. Kostja on kasutanud A Ra vaid üksikkohustuste täitmiseks (volikirja raames). Seega on tõendamata, et hagi aluseks olevad veolepingud on sõlmitud kostja poolt. Tõendamata on ka asjaolu, et veolepingute alusel esitatud arved on kostjale kätte toimetatud ning sissenõutavaks muutunud. Veotellimused on võltsitud. Hageja esitatud dokumendid ei tõenda poolte pikaajalist äripartnerlust. Veotellimuste ümbervormistamine ei olnud pooltega kooskõlastatud. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks andnud oma nõusoleku veotellimuste ümbervormistamiseks. Seega ei ole kostja hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingut üle võtnud. Asjaolu, et kostja on varasemalt tasunud hageja väljastatud arveid, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline. Tegemist oli kolmanda isiku kohustuse täitmisega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et veolepingud sõlmiti suuliselt, telefoni teel ning seejärel alles kirjalikult. Samas on see vastuolus CMR-konventsiooni kui ka VÕS § 774 lg-s sätestatuga. Lisaks on arved nr 232, 239, 231 edastatud kostja endisele juhatuse liikmele, kelle volitused lõppesid 12.06.
  2. Õige ei ole maakohtu järeldus arve nr 144 alusel võlgnevuse väljamõistmise osas. Kostja on kohtule esitanud konto väljavõtte arve nr 144 summas 1350 euro tasumises kostja poolt. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada seoses materiaalõiguse väära tõlgendamisega võlgnevuse väljanõudmise osas arve nr 144 alusel, vastavalt ka viivise ja menetluskulude osas. Muus osas jääb otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. 3
(6)Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud veolepingu sõlmimise poolte vahel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega nimetatud osas täies ulatuses ning ei pea

§ 654

lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nendest õigeid järeldusi. I Maakohus tuvastas õigesti tõendeid nende kogumis analüüsides, et A Rl oli pädevus veotellimusi vormistada ja allkirjastada. Maakohus ei ole seejuures tuginenud asjaolule, et A R oli kostja töötaja või teda kasutas kostja oma majandus- või kutsetegevuses. Maakohus on esitatud tõendite pinnalt õigesti tuvastanud, et A R oli teise äriühingu (IBS) logistik, kes täitis samal ajal ka kostja juhtkonna korraldusi (käsund). Maakohus tuvastas õigesti, et A R töötas kostja ruumides koos firma juhtkonnaga, kostja oli talle andnud volituse enda esindamiseks ERAA ees. Kostja juhtkond tegutses mitmes äriühingus ja A R ning teised töötajad täitsid J Siga seotud mitme firma ülesandeid. Maakohus hindas tõendeid nende kogumis ja jõudis siseveendumusele, et J Si ütlused ei lükka ümber O Pi ja J Si ütlusi A R ülesAte täitmise ja tema poolt kasutatud pitsatite kohta. Maakohus tuvastas õigesti O Pi ütluste põhjal, et toimikus olevad veotellimused/lepingud vormistas kõik A R apellandi juhataja teadmisel. Nimetatuga on ümber lükatud apellatsioonkaebuse väide, et apellandi juhtkond ei palunud ümber vormistada kostja nimele veotellimusi, mis on arvete nr 144, 162, 231, 232, 238 ja 239 aluseks. Millisel aadressil olid apellandi või IBS-i Jidiline ja faktiline aadress, millisel aadressil istus A R, kas ka J S nendel aadressidel töötas ning mitme firma raamatupidajana O P töötas, ei omanud vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust. II Maakohus tuvastas, et IBS arved suleti mai lõpus 2012 ja seejärel vormistati kõik IBS lepingud ümber kostja initsiatiivil kostjale. Kõik apellandi poolt viidatud veotellimused kannavadki hilisemat kuupäeva mai lõpust 2012. Maakohus tuvastas J Si ütlustega, et arved viis hageja seaduslik esindaja isiklikult O Pi kätte. Seega on põhjendamatu apellandi seisukoht, et tõendatud ei ole arvete kostjale edastamine ja sissenõutavaks muutumine. Maakohus tuvastas õigesti, et apellandil oli erinevate suuruse ja kujuga pitsateid. Kostja ei suutnud seda väidet maakohtu menetluses ümber lükata. Veotellimuste võltsitust apellant tõendanud ei ole. III Maakohus tuvastas õigesti, et tegemist oli lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 lg 1 mõttes kostja poolt. J Si ütlustest saab teha järelduse, et kostja võttis üle erinevate äriühingute lepingud, mille juhtkonda J S kuulus. Põhjendamatu on apellandi väide nagu tuvastanuks maakohus eelnevad veolepingutest tulenevad suhted hageja ja kostja vahel. VÕS § 179 lg 1 ja maakohtu otsuse sõnastusest tulenevalt on maakohus ilmselt silmas pidanud lepingulisi suhteid kostja ja IBS vahel. Lepingu ülevõtmise kokkuleppele ei ole seadus sätestanud vorminõuet, samuti ei olnud hageja selle lepingu pool, mistõttu on põhjendamatu apellandi etteheide hagejale, et ta ei esitanud kirjalikku tõendit pooltevahelise lepingu kohta. Asjasse ei puutu arvete 232, 239 ja 231 edastamine kostja juhatuse liikmele tema volituste aja lõppemise seisuga. Tunnistajate ütlustest tulenevalt esitati need raamatupidajale. IV 4

(6)Vaidluse lahendamise seisukohalt ei olnud oluline, kas hageja ja kostja vahel oli varasemaid ärisuhteid. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tegi vale järelduse, et varasemad tellimused vormistas A R ja kostja tasus nende alusel esitatud arved. Selles, et kostja on tasunud arved nr 168, 169, 173, vaidlust ei olnud. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et need arved on esitatud veotellimuste alusel, mis on samuti A R poolt allkirjastatud. Kostja ei ole põhistanud, kelle eest ta kolmanda isikuna nimetatud arved tasus ja millise õigussuhte alusel. Asjasse ei puutu veotellimuste saamine Logiterra OÜ-lt, kuna hageja ei ole nõudnud nimetatud äriühingu poolt esitatud arvete tasumist kostjalt. Veolepingute ja saatedokumentide erinevused kaupade koguse või kaalu osas, samuti kauba vastuvõtmise koha osas, ei ole aluseks arvete eest tasumata jätmiseks, kui vastavaid pretensioone ei ole tellija esitanud. V Asjaolu, et vaidlusalused lepingud sõlmiti suuliselt ja vormistati seejärel kirjalikult, ei muuda lepinguid tühiseks ka siis kui see on vastuolus CMR normidega, sest sellist tagajärge konventsiooni art-st 4 ei tulene. VÕS § 774 veolepingule vorminõudeid ei sätesta. Lisaks ei järeldu J Si ütlustest, et lepingud sõlmiti suuliselt. Hageja seaduslik esindaja on andnud vande all järgmised ütlused: „Veotellimuse vormistamine ja edastamine toimus selliselt, et telefoni teel leppisime kokku autode numbrid, mis saabuvad tehase territooriumile. A R vormistas tellimused ning tema juures allkirjastamise need. Tellimuse esimene eksemplar jäi kohapeale, teise võtsin kaasa.“ Auto numbri ja tellimuse edastamine telefoni teel ei tähenda kirjaliku lepingu sõlmimata jätmist või selle võltsitust. VI Põhjendatud on apellatsioonkaebus osas, mille kohaselt jättis maakohus arvestamata asjaoluga, et kostja väitel tasus IBS arve nr 144 ja tõendas seda IBS konto väljavõttega (vt kostja seisukohad 19.detsembrist 2013 I kd, tl 131-134 ja tõend tl 139). Vastuseks kostja kohtuistungil esitatud küsimusele, kas arve nr 144 on tasutud IBS poolt, vastas hageja seaduslik esindaja: „Jah, kui väljavõtted on materjalide juures, siis jah oli ka nr 144.“ Nimetatule ei vaielnud hageja edaspidises menetlusdokumendis oma seisukohtades hageja täpsustusele 30.jaanuarist 2013 vastu. Kohtuotsuse kohaselt kustutas kostja nimetatud summa eest võlgnevuse arve nr 33 eest (vt kohtuotsuse p 7). Nimetatuks ei olnud hagejal aga ringkonnakohtu hinnangul õigust, sest kostja määratles maksekorralduses, millise arve ta tasub. VÕS § 88 lg 1 kohaselt on võlgnikul õigus määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada 1 350 euro ja sellelt arvestatud viivise 92.91 euro osas, samuti alates 14.02.2013 arvestatud viivise osas nimetatud summalt. VII Maakohus rahuldas tunnistaja G. Z ülekuulamise taotluse, kuid tunnistaja kohtuistungile perekondlikel põhjustel ei ilmunud. Kostja ei taotlenud maakohtu istungi edasilükkamist nimetatud põhjusel ega ole taotlenud ka tunnistaja ülekuulamist apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus jätab

§ 652

lg 4 alusel tähelepanuta apellandi väited, millele ta maakohtus ei tuginenud: O.P tagastas apellandi raamatupidajana 14 305 eurot Nikar Ltd-le ja makstud on Cambridge Ltd poolt laekunud summa vedajale Irtimid OÜ, Roolid AS ja Tornado Trans OÜ; IBS OÜ tasus hageja arveldusarvele arvete nr 140, 141, 152 ja 153 alusel 3 205.26 eurot. Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse võtta asja juurde tõendina apellandi pangakonto väljavõte, millega apellant soovib tõendada, et Cambridge Associates Ltd-lt saadud raha laekus Nikar Ltd-le ja tagastab vastava tõendi apellandile (II kd, tl 17). Apellatsioonimenetluses on hageja taotlenud tõendina asja juurde võtta Politsei- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Nimetatud tõendiga soovib apellant tõendada 5

(6)asjaolu, et hageja on võltsinud dokumente. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud teatises kajastub apellandi nägemus, kuid teatis ei tõenda apellandi väiteid. Seetõttu tagastab ringkonnakohus nimetatud dokumendi (II kd, tl 18-19). Apellatsioonkaebuse täiendamist pärast apellatsioonitähtaega uute maakohtus esitamata asjaoludega seadus ette ei näe ja ringkonnakohus jätab hageja 21.10.2013 kohtusse saabunud menetlusdokumendis toodud väited seetõttu tähelepanuta. Muus osas kordab apellant maakohtus esitatud õiguslikke väiteid. Apellatsioonkaebuse täiendustega esitatud tõendid tagastab ringkonnakohus

652 lg 4 alusel, kuna uute asjaolude ja tõendite esitamise lubatavust ei ole pool oma kaebuses põhjendanud ega põhistanud. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega 83 % ulatuses kostja ja 17 % ulatuses hageja kanda (

§ 162lg 1 ja § 171 lg 1).

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tiit Kollom Ele Liiv Ulvi Loonurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.