lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.
lg 1 p-des 1, 3 ja 4 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Lepingu lõpetamise ja vara tagastamise aktiga on tõendatud, et hageja ja kostja I lõpetasid kasutusrendilepingu nr XXX 10.07.2009 ja, et kostja I andis hagejale üle liisingusse võetud sõiduauto Subaru Inpreza WRX SDN MT AWD koos lisavarustusega. Seega ei saa lugeda lepingut ennetähtaegselt ülesöelduks ei hageja algatusel 27.05.2009 ega ka kostja algatusel 05.06.2009, kuna pooled asusid pärast vastavate avalduste tegemist läbirääkimistesse ja lõpetasid lepingu ühiselt allkirjastades 10.07.2009. Järelikult ei ole ka hagi aegunud, sest hagi esitati enne kolmeaastase tähtaja möödumist lepingu lõpetamisest. 10.07.2009 lepingu punkt 4 sätestab, et lepingust tuleneva nõude liisinguvõtja vastu rahuldab liisinguandja eelkõige vara müügist laekuva raha arvel. Lepingu punkt 5 sätestas, et liisinguandja müüb sõiduki OÜ XXX vahendusel või muul sobival viisil. Juhul kui vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ning vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub liisinguvõtja puudujääva summa 10 pangapäeva jooksul liisinguandjale vastava nõude esitamisest.
lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuste sisu.
35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Kostjad on väitnud, et lepingu punkt 5 on hageja tüüptingimus, mis on neid kahjustav ning mille lepingust väljajätmist nad sõiduki üleandmisel soovisid, kuid millega hageja ei nõustunud. Kostjate väiteid tõendab poolte e-kirjavahetus 27.-28.mail 2009. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et lepingu punkt 5 ei ole varem väljatöötatud tüüptingimus, mida ta kasutab liisinguvõtjatega lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel, et lepingu punkt 5 räägiti poolte poolt läbi või, et kostja I oleks saanud selle punkti sisu või lepingust väljajätmist mõjutada. Seega asub kohus seisukohale, et lepingu punkt 5 on tüüptingimus, sest see on hageja poolt eelnevalt välja töötatud liisinguvõtjatega lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks, selle punkti üle ei olnud hageja nõustunud hoolimata kostja I vastuväidetest eraldi läbi rääkima ning kostja ei saanud ilma lepingule alla kirjutamata sõidukit hagejale üle anda.
lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus leiab, et 10.07.2009 lepingu punkt 5, mis kohustab liisinguvõtjat juhul kui vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ning vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasuma liisinguandjale puudujääva summa, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav, kuna erinevalt
lg 3 sätestatust, võimaldab see liisinguandjal müüa liisingueset põhjendamatult odavalt jättes hinna alandamisega seotud riskid üksnes liisinguvõtja kanda. Võttes arvesse, et hageja põhjendab õiguslikult oma nõuet
§-s 367 sätestatuga ning ka kostja on nii vastuväidetes hagile kui ka 27.05.2009 e-kirjas väljendanud hageja õigust nõuda liisingueseme tagastamisest tulenevaid kulutusi vastavalt
lg-tes 3 ja 4 sätestatule, asub kohus seisukohale, et pooled ei ole lepingu lõpetamisel välistanud
§-s 367 kohaldamist. Eelnevast tulenevalt kohaldab kohus lepingu tühise p 5 asemel
lg 3.
lg 3 järgi tuleb liisinguandja
lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Hageja on seisukohal, et sõiduki väärtuseks on müügihind. Sõiduki üleandmis-vastuvõtmisaktist nähtuvalt sõidukit selle liisinguvõtjalt OÜ-le XXX üleandmise ajal ei hinnatud. Sõiduk suunati müüki soovitusliku müügihinnaga 249 000,00 krooni. XXXAS-i hindamisaktist nähtuvalt hinnati sõiduki väärtuseks 21.aprillil 2009 245 000 krooni. Ekspert XXX ekspertiisiaktiga nr 13-153 19.02.2013 on tõendatud, et eksperdi hinnangul oli sõiduki harilik väärtus 2009. aasta juunikuus 230 000,00 krooni/ 14 700,00 EUR (käibemaksuga), seega ilma 18% käibemaksuta 12 457,63 EUR. Kohus on seisukohal, et sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal tuleb lugeda eksperthinnangus märgitud väärtus 12 457,63 EUR (käibemaksuta), kuna ekspert on võtnud hinnangu andmisel aluseks kõigi samal perioodil müügis olnud analoogsete sõidukite hinnapakkumisi, arvestanud turuhinna muutusi aastate vältel, sõiduki varustusastet ja tehnilist seisukorda. Seega on nimetatud tõend võrreldes kohtule esitatud teiste tõenditega – hindamisaktiga ja müügipakkumisega argumenteeritum, põhjalikum ja annab parema ülevaate liisingueseme võimaliku väärtuse kujunemisest kui tõendid, millest vastavat analüüsi ei nähtu, mistõttu kohus lähtub liisingueseme väärtuse määramisel eksperdi hinnangust. Seega on liisingueseme jääkmaksumuse ja üleandmise aja väärtuste vahe (13 507,74 EUR 12 457,63 EUR) 1050,11 EUR. Puudub vaidlus, et kostjal I on tasumata arve nr 20090602089, 15.06.2009 kuumakse, vara rendimakse summas 4 747,52 EEK/ 303,42 EUR ja intress 596,76 EEK/ 38,14 EUR, kokku kuumakse 341,56 EUR.
lõike 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et, kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Pooltel ei ole vaidlust, et liisinguvõtjal oli sõiduki kindlustuskohustus. Kohtuistungil vähendas hageja liikluskindlustusmakse nõuet 18.53 EUR, mis on tõendatud AS IF Eesti Kindlustus väljastatud liikluskindlustuse tavalepingu poliisiga perioodiks 02.05.2009 - 01.05.2010, kogumaksumusega 2526,00 EEK/ 161,44 EUR.
lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja teatest kostjale I nähtub, et liisingulepingu objektiks olnud sõiduauto Subaru Impreza realiseeriti hinnaga 212 000,00 krooni/ 11 291,06 EUR. Sõiduki üleandmise-vastuvõtu aktiga on tõendatud, et kostja I andis sõiduki üle OÜ-le XXX ja viimane on esitanud hagejale 10.11.2009 arve teenuste eest. XXX(OÜ XXX) seletuskirjast nähtuvalt realiseeriti sõiduk Austriasse hinnaga 11 400 EUR, mille eest vahendustasu oli 4%. Tegelikult on arvel märgitud teenustasu ca 4,8% müügihinnast, mida kohus ei pea ebamõistlikult kõrgeks. Kostjalt tuleb
lg 4 ja OÜ XXX arve nr 911034 alusel välja mõista sõiduki müügi vahendustasu, pesulateenus ja tehnilise ülevaatuse kulu, kokku 10 563,31 EEK/ 675,12 EUR, kuna need kulud on põhjustatud sõiduki ennetähtaegsest tagastamisest, seotud sõiduki realiseerimisega ja esitatud mõistlikus suuruses. Kohus jätab rahuldamata hageja nõutud defekteerimise kulu, kuna kohtule esitatud arvelt ei nähtu, milles see seisnes, mistõttu ei saa kohus otsustada selle põhjendatuse üle. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hageja põhivõla nõue on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt I tuleb
lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2047,18 EUR ja intress 38,14 EUR.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel sõlmitud lepingu 1 põhitingimuste kohaselt on viivise määraks 0,3% iga võlgnevusega viivitatud päeva eest. Hageja on hagiavalduse täpsustuses märkinud, et lähtudes hea usu põhimõttest arvestab ta viiviseid seadusjärgse viivise määraga 0,022 % iga võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest. Pärast lepingu lõpetamist on hageja arvestanud viiviseid alates hageja poolt esitatud täitmata rahalise kohustuse tasumise nõudel märgitud tasumise tähtajast 01.02.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 31.05.2012 põhivõlalt 2 404,37 EUR kokku 449,62 EUR. Kuna kohus peab põhjendatuks põhivõla väljamõistmist 2047,18 EUR ulatuses, siis on viivis samal perioodil 2047,18 EUR põhivõlalt 382,82 EUR. Seaduse alusel arvestatud viivise vähendamist ei pea kohus põhjendatuks.
järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja
lg-te 1 ja 2 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja II käendas kostja I ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevaid kostja I kohustusi. Käenduslepingust nähtuvalt ei ole kostja II võtnud endale käendajana vastutust selles osas, kui kostja I ja hageja lepivad hiljem kokku lepingute lõpetamises ja lepingute lõpetamise tagajärgedes. Kuna kohus jättis kostja I vastu esitatud hagi lahendamisel kohaldamata lepingu punkti 5, kui kostjat I kahjustava tüüptingimuse ja lähtus selle asemel
§-s 367 sätestatust, siis leiab kohus, et ka käendaja vastutab põhivõlgnikuga solidaarselt vastavalt käenduslepingule nr XXXja
§s 367 sätestatule. Väljamõistetav summa ei ületa käenduslepingus märgitud kostja II vastutuse määra. Järelikult tuleb ka kostja II vastu hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt II tuleb
lg 1 ja § 145 lg 1 ja 2 alusel solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2047,18 EUR, intress 38,14 EUR ja viivis 382,82 EUR, kokku 2468,14 EUR. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 ja § 165 lg 3 tuleb menetluskulud jätta 85% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 15% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.