Obsah (16)

§ 679§ 277§ 6§ 176§ 138§ 144§ 175§ 174§ 436§ 23§ 663§ 457§ 173§ 221§ 226§ 199

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 11.12.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-7428 Tsiviilasi T L hagi L R H, K

§ 679lg 1-3 ja lg 3 p 1-3 rikkuvalt) menetlusse võtmata.

Kohtul tuleb algatada põhiseaduslikkuse normi kontroll kohtumenetluse seaduse § 9-st ning sooritada põhiseaduslikkuse kontrollimine tsiviilasjas nr 2-08-7428 määravat ja olulist tähtsust omava õigusliku konflikti lahendamiseks Harju Maakohtu Kinnistusosakonna, Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu asjassepuutuvate toimingute ja otsuste osas ning hüvitada kahju. Menetluskulude nimekirjale ja arvetele esitas hageja järgmised vastuväited ja seisukohad: - 05.12.2012 menetluskulude nimekirjas esitatud tundide arv ei ühti arvetel näidatuga (arvete nr 2129-2131 lisades on esitatud tunde vähem, kui menetluskulude nimekirjas). - Kostjate vastused on esitatud kogu asja menetluse jooksul kui eraisikust õigusnõustaja poolt (vt toimik II, lk 82-83), vastustel pole firma nime ja need pole firma blanketil, puuduvad firma rekvisiidid, FIE andmed jne, v.a mõned viimased 2012. a menetlusdokumendid bnt attorneys-atlaw Advokaadibüroo OÜ-lt. Mitte ühegi arve ega arve lisa järgi ei ole võimalik tuvastada õigusabi osutamist konkreetses tsiviilasjas nr 2-08-7428 ega õigusabi osutamist õigusabi lepingu alusel selle tsiviilasja raames ega teenuse osutaja allkirja ega õigusabi tööde tegijat, seejuures arve ja selle lisas teostatud töö on kirjeldatud üldsõnaliselt ja sisuta, ilma konkreetse tsiviilasja viiteta ja vajaliku informatsioonita. - Kohtule esitatud dokumendid on fiktiivsed, võltsitud: arved ja nende lisad nr 2096, 2097, 2098, 2105, 2106, 2107, 2114, 2115, 2116, 2129, 2130, 2131 on loodud, muudetud ja genereeritud 16.01.2013-19.01.2013 kostja K P poolt, tema arvutis. Seaduslikul viisil majandustehingute toimumine või teenuste osutamine ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud õigusabi osutamine kostjatele OÜ Marlex Konsultatsioonid kaudu. Kõik arved ja arvete lisas teostatud tööd on kohtule esitatud digiallkirjastatuna kostjate poolt, peaks olema teenuse osutaja / arve koostaja poolt allkirjastatud. 3 - Tunnitasu arvetel on 500 krooni + km, mis ei ühti menetluskulude nimekirjas oleva 1770-1800 krooni koos käibemaksuga ja väidetavaid õigusabitunde on esitatud kolmekordselt suuremas määras. - Kostjate esindaja Margus Sorga on esindanud kõiki kolme kostjat üheaegselt kui eraisikust õigusnõustaja (vt toimik II, lk 82-83) ning esitanud kogu asja menetluses ühised menetlusdokumendid kõigi kolme kostja kohta, mitte iga kostja osas eraldi, seejuures ükski kostja ei ole esitanud ühtki eraldi menetlusdokumenti. Seega arve ja arve lisas teenuse või teostud töö peaks olema kõigile kostjatele üks, millest eraldatakse igale vastav osa. Samaaegsele teenusele, samaaegsele tööle või samaaegsele esindusele või ühise menetlusdokumendile kulunud tunde ei saa lihtsalt kolmega läbi korrutada. Hageja palub jätta kostjate 21.01.2013 avalduse täienduses esitatud väited täies ulatuses tähelepanuta ja mitte arvestada advokaadi vanemabi Margus Sorga, kostjate K P, T Vi ja L R H esitatud menetluskuludokumente, s.o arveid ja nende lisasid või

§ 277

lg 4 alusel jätta kõik arved ja arvete lisad otsuse tegemisel arvestamata või arvata tõendite hulgast välja ning teatada nende võltsituse, fiktiivsuse kahtlusest prokuratuuri

§ 277lg 5 alusel.

Lisaks palub hageja algatada advokaadi vanemabi Margus Sorga ja kostjate K P, T Vi ja L R H suhtes menetluskulude dokumentide (arved ja arvete lisad) kontrollimenetlus nende võltsituse ja fiktiivsuse tõttu ning välja nõuda maksekviitungid, pangakontode väljavõtted tegelike tehingute ja kulutuste kindlakstegemiseks ning väidetava käibemaksu arvestamises/tasumises OÜ Marlex Konsultatsioonid firma poolt. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid ei hinnata ega välja mõista. Kostjate esindaja Margus Sorga kui eraisikust õigusnõustaja väidetav tunnitasu 1770-1800 krooni koos km-ga menetluskulude nimekirjas on ebamõistlikult suur, põhjendamatu, tema kvalifikatsioonile, pädevusele mittevastav ja märgatavalt suurem juristi või õigusnõustaja turu tunnihinnast (kliendil on õigus seda vaidlustada või valida soodsam teenuse osutaja). Käesolevalt on turu keskmine vandeadvokaadi tunnitasu advokaadibüroos 90-110 eurot + km. Seega eraisikust õigusnõustajal ei saanud kuidagi olla tunnitasu 1770-1800 krooni koos km-ga ehk 113-115 eurot ka varasemal perioodil, s.o 2008 märts kuni aprill 2010, kuna tal ei olnud vastavat kutseoskust, kogemusi, kvalifikatsiooni või advokaadi pädevust ega nõudlust turul. Aastatel 2008 kuni 2010 oli tavajuristi turu keskmine tunnihind õigusbüroos 25-30 eurot + käibemaks. Kohus saab kostjate esindaja tunnitasu määramisel lähtuda tavajuristi tunnitasust õigusbüroos, mitte vandeadvokaadi tunnitasust. Alates 20.03.2012 on kostjate esindaja saanud advokatuuri liikmeks ja vandeadvokaadi vanemabiks. Kostjate seisukohad

1. Hageja on asunud ekslikule seisukohale, et lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamisele käesolevas asjas peab kohaldama hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrust nr
2. Kostjad on teadlikud Riigikohtu senisest praktikast, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb üldjuhul lähtuda piirmääradest, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega. Siiski leiavad kostjad, et võttes arvesse käesoleva kaasuse asjaolusid, oleks põhjendatud ja asjakohane eelnimetatud seisukoht käesoleval juhul ümber vaadata. Riigikohtu senise praktika formalistlik kohaldamine viiks antud juhul ebaõiglasele tulemusele, mis rikuks kostjate õiguspärast ootust. Põhimõtte, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel lähtutakse piirmääradest, mis kehtisid hagi esitamise ajal, eesmärk on kaitsta menetlusosalist ettenägematute kulude eest. Tsiviilkohtumenetluse üheks üldpõhimõtteks on, et tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi (

§ 6

). Menetluskulude piirmäärade 4 osas on Riigikohus nimetatud üldpõhimõttest erandi teinud, viidates sellele, et

§ 6

rakendamine võiks tuua kaasa olukorra, kus menetlusosalisel võivad tekkida suuremad kulud, kui ta menetluse alguses võis ette näha. Seega on keskseks küsimus, milliseid kulutusi sai isik ette näha (3-2-1-87-09, p 15; 3-2-1-158-09, p 14; 3-2-1- 154-09, p 9). Kuigi hagid on formaalselt esitatud 07.03.2008 ja 28.07.2008 (st vaid mõned kuud enne 15.12.2005 määruse nr 306 kehtivuse lõppu), jõuti asja sisulise arutamiseni (sh kohtu poolt hagi hinna kindlaksmääramiseni) ajal, mil kehtis Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137, „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Kuna hagid esitati vaid mõned kuud enne määruse nr 137 vastuvõtmist, võib spekuleerida, et hagejale (või vähemalt tema lepingulisele esindajale, kes on professionaalne õigusteenuse pakkuja ja seega eelduslikult kavandatavate seadusemuudatustega kursis) võis piirmäärade muutumine teada olla. Sel juhul ei saaks väita, et hagejal ei olnud tekkinud kulutusi võimalik ette näha. Harju Maakohus määras tsiviilasja hagi hinna 28.10.

1. Selleks hetkeks oli määrus nr 137 juba poolteist kuud kehtinud. Tulenevalt Riigikohtu otsuse 3-2-1-105-10 punktis 16 sätestatud loogikast, oleks Harju Maakohus pidanud menetlusosaliste tähelepanu juhtima mh asjaolule, et piirmäärad olid vahepeal muutnud. Kui eeldada, et kohus seda tegi, siis oli kulude suurenemine hagejale ettenähtav ja seega puudub vajadus teda hagi esitamise ajal kehtinud piirmäärade rakendamise kaudu kaitsta. Isegi kui kohus seda ei teinud, pidi piirmäärade suurenemine hageja lepingulisele esindajale ja seega ka hagejale selleks hetkeks kindlasti teada olema. Kuna sel hetkel puudus kohtupraktika määruste nr 306 ja 137 omavahelise suhestuse kohta, pidi hageja vähemalt võimalikuks pidama või möönma, et uusi (oluliselt suuremaid) piirmäärasid võidakse tema suhtes kohaldada. Toimingud, mille eest kostjad soovivad hüvitist on peaasjalikult tehtud määruse nr 137 kehtivusajal, samuti on kulud kantud määruse nr 137 ajal. Määruse nr 137 §-st 2 tuleneb, et lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmääraks on 12 800 eurot. Määruse nr 306 § 1 lg 1 tabeli kohaselt oli tsiviilasjas hinnaga kuni 30 000 krooni esindaja kulude väljamõistmise piirmääraks 9500 krooni (607,16 eurot). Seega vastavalt määrusele nr 306 saaksid kostjad vaid 607,16 eurot, mis ilmselgelt ei vasta viimase viie aasta jooksul käesoleva kohtuasjaga seonduvalt kantud kuludele. Hageja on oma pahatahtliku käitumisega ja menetluse venitamisega nii endale kui kostjatele olulisel määral lisakulutusi tekitanud. Pärast esialgsete hagide esitamist täiendas ja täpsustas hageja korduvalt oma hagisid, millega tekitas kostjatele kohustuse korduvalt vastata hagitäiendustele, põhjustades oluliselt suuremaid menetluskulusid, kui kostjad olid alguses arvestanud. Arvestades hageja põhjendamatut kohtuskäimist (vaidlus kestab juba viiendat aastat), pahatahtlikku venitamist ja kostjatele asjatu kulu põhjustamist, on olukord, kus kostjad peaksid kandma menetluskulud vastavalt määrusele nr 306, ebaõiglane ning vastuolus kostjate õiguspärase ootusega. Sisuliselt tähendaks selline lahendus seda, et kostjate menetluskulud jääksid pea täies ulatuses nende endi kanda, vaatamata asjaolule, et kohus on jätnud kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu määrus
2. 26.07.2013 määrusega määras maakohus menetluskulude hüvitatavaks suuruseks 2367,90 eurot ja mõistis selle hagejalt T Llt välja kostjate kasuks võrdsetes osades järgmiselt: 789,30 eurot L R H kasuks, 789,30 eurot K P kasuks ja 789,30 eurot T Vi kasuks. Ühtlasi kohustas kohus hagejat tasuma VÕS § 113 ettenähtud viiviseid.

§ 176

lg 1 tulenevalt jättis kohus tähelepanuta hageja avaldused, arvamused jmt (valdav osa 08.01.2013 laekunud dokumendi lk-del 8-26 ja 10.02.2013 laekunud dokumendi lk-del 9-14 esitatust), mis ei puuduta menetluskulude kindlaksmääramise avaldust. 5 Vastuseks hageja seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Harju Maakohtu 05.03.2012 kohtuotsus, mille kohaselt Harju Maakohus rahuldas T L hagi kostjate vastu ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda, selgitas kohus, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses ei otsustata enam kulude jaotuse üle. Selle menetluse eesmärgiks on teha kindlaks menetlusega seotud kulud ja nende suurus. Seepärast ei saa menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel võtta seisukohta kulude jaotuse üle ja lähtuda tühistatud menetluskulude jaotusest. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et menetluskulude kohta esitatud dokumentides ei ole võimalik tuvastada õigusabi osutamist käesolevas tsiviilasjas ega selles, et dokumendid on fiktiivsed ja võltsitud ning tuleb jätta arvestamata. Avaldusele lisatud menetluskulude nimekirjas, arvetes ja tööaruannetes märgitud andmete järgi on antud tsiviilasjaga seotud õigusabikulud kindlaks tehtavad ning neis on piisavalt täpselt märgitud õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja nendele kulunud aeg. See võimaldab õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust selgelt hinnata. Asjaolu, et kostja on arvetest teinud elektroonilised ärakirjad ja need oma digiallkirjaga allkirjastades kohtule edastanud, ei tähenda seda, et arved on fiktiivsed või võltsitud. Samuti puudub vajadus dokumentide esitamiseks selle kohta, et kulud on kantud. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei nõua, et kulud peavad olema avalduse esitamise ajal kantud. Avalduse ja sellele lisatud menetluskulude dokumentide kohaselt seisnevad kolme kostja ühise lepingulise esindaja kulud õigusabi teenuste osutamises 93,75 tunni ulatuses tunnihinnaga 1500 krooni (95,87 eurot) ilma käibemaksuta ühe kostja kohta. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja töötundide arvuks 83,98 tundi, kuid nimekirja võrdlemisel arvetele lisatud töötundide aruannetega selgub, et nimekirjas on ekslikult 19.12.2008 arve alusel töötundide arvuks märgitud 5,25 asemel 5,75 ja 30.04.2010 arve alusel 12,75 asemel 2,48.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 järgi on menetlusosaliste esindajate kulud kohtuvälised kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ning menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohta esitatakse vastuväide, siis kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Selleks, et määrata kindlaks põhjendatud ja vajalikud kulud, annab kohus hinnangu tsiviilasja asjaoludele, arvestades kohtuvaidluse eset ja olemust, samuti selle keerukust ning esindaja tehtud töö mahtu. Kohtuvaidluse ese seisnes lõppkokkuvõttes hageja nõudes kostjate vastu nõusolekute saamiseks korteriomandi andmete parandamiseks kinnistusraamatus ja taotluses kaasomandi kasutamise korra kindlaksmääramiseks. Korteriomandi andmete parandamise nõudes oli peamiseks küsimuseks välja selgitada, kas korteriomandi koosseisu reaalosa andmed vastavad korteriomanditeks jagatud hoone plaanile. Kasutuskorra kindlaksmääramise taotluses oli põhiküsimuseks, kas olemasolev kasutuskord on kehtiv ja kaasomanike huve arvestav. Nende nõuete osas ei tõstatud vaidlusega uusi õiguslikke küsimusi või probleeme ning vaidlus ei olnud õiguslikult nii keerukas, et nõuaks õigusnormide üksikasjalikku kontrolli või suurt uurimistööd. Kohtuvaidlust ei teinud keerulisemaks ka asjaolu, et vaidluses osales kolm kostjat, kuna kuni kohtumenetluse lõpuni olid tõstatatud küsimused kõigi kostjate osas ühised. Samas tuleb kohtuvaidluse keerukuse hindamisel märkida, et toimikumaterjalidest nähtuvalt iseloomustas hageja nõudeid laialivalguvus ja mitmekordne muutmine ning täpsustamine, mis tingis asja mahu märgatava suurenemise: - 07.03.2008 hagiavalduses taotles hageja tuvastada kostjate kohustus esitada ehitise kasutusloa taotlused, kohustuse esitada tahteavaldused korteriomandite reaalosade ja mõtteliste osade 6 muutmiseks ja kohustuse esitada kinnistamisavaldused kinnistusregistri kannete muutmiseks (I kd lk-d 78 jj); - 29.07.2008 esitati hagiavalduse täiendusega uus taotlus määrata kindlaks kinnistu kasutuskord (II kd lk-d 1 jj); - 05.12.2008 esitas hageja uue taotluse kanda kinnisasja kaasomanike kasutuskorra kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse märkus (II kd lk-d 128 jj); - 13.03.2009 esitas hageja täiendavad nõuded kohustada kasutuskorra määramisel puudutatud isikuid vabastama ruumid, kõrvaldama kaasomandi kasutamise takistused ning lõpetama kasutuskorra vastane kinnistu ja sellel asuva elamu kasutus (III kd lk-d 47 jj); - 08.05.2009 täpsustas hageja nõudeid ning esitas kokkuvõtvad seisukohad oma nõuete osas (III kd lk-d 164 jj); - Pärast kohtuniku taandamist 22.01.2010 algatati asja arutamine uuesti ja 11.03.2010 esitas hageja koondhagiavalduse kinnistusraamatu ebaõigete andmete parandamiseks ja kasutuskorra määramiseks (terve VI kd ja VII kd lk-d 5 jj). Seetõttu vajas kostjate esindamine tavapärasest suuremaid pingutusi hageja väidetele vastamisel. Seega ei olnud tegemist üleliia keerulise, kuid keskmisest siiski mõnevõrra keerulisema kohtuvaidlusega. Kostjate lepingulisele esindajale kohtuasja tõttu tekkinud töö maht oli märkimisväärne. Kohtuasi on nõudnud tavalisest aeganõudvamaid ja tunduvalt enam toiminguid. Menetluse käigus on kostjate esindaja pidanud avaldama seisukoha hageja esitatud 32 osalt üsna mahuka dokumendi kohta (nt kaks 20 leheküljelist koondavaldust koos lisadega kokku 367 lehekülge (terve VI kd ja VII kd lk-d 5-160), 20.10.2010 apellatsioonikaebus 47 lehekülge (VIII kd lk-d 2-48)) ning esitanud 24 menetlusdokumenti. Kostja esindaja osavõtul on toimunud 5 kohtuistungit, mis kestsid kokku veidi üle 10 tunni. Kaudselt viitavad tsiviilasjaga kaasnenud suurele töö hulgale kohtu materjalide kogus, mis hõlmab kokku 10 köidet ning kohtuvaidluse kestus ligemale 4 aastat ja 8 kuud. Seega saab kostjate lepingulisele esindajale kohtuasjaga kaasnenud töömahtu pidada tavapärasest märksa suuremaks. Kostjad on muu hulgas väitnud, et hageja on pahatahtliku käitumisega ja menetluse venitamisega nii endale kui kostjatele olulisel määral lisakulutusi tekitanud. Hageja väidab seevastu, et kostjad on toiminud pahatahtlikult, esitanud korduvalt ebaõigeid ja võltsitud dokumente ning esitanud menetlusdokumente hilinemisega, millega on põhjustanud mahukate lisadokumentide esitamise ja menetluse venimise. Kohtuvaidlus vältas ligemale 4 aastat ja 8 kuud, mille jooksul on maakohus tsiviilasja arutanud 3 ja ringkonnakohus 2 korda. Tsiviilasja materjalide hulgas ei ole midagi, mis annaks alust väita, et kostjad on põhjustanud menetluse venimise pahatahtliku toimimisega. Hageja esitatud enamikus spekulatiivsed viited ei osuta miskit moodi sellele, et kostjad on menetlust pahatahtlikult venitanud. Toimikumaterjalidest nähtub aga, et olulisel määral on olnud sedavõrd pika menetlusaja põhjuseks hageja tegevus. Eeskätt on menetluse pikenemise põhjustanud hageja mitmekordsed nõuete muutmised ja täpsustamised ning hageja ja tema esindaja esitatud rohkearvulised menetluslikud taotlused ja taandamisavaldused. Kuigi ei saa pidada põhjendamatuks eranditult kõiki esitatud taotlusi, oli siiski tegemist valdavalt tarbetute ja sageli asjakohatute menetluslike taotlustega. Seda ilmestab kohtuistungite protokollide kohta pidevalt esitatud taotlustest näiteks hageja 06.09.2010 taotlus, mille üheksast vastuväitest ja parandustaotlusest rahuldati üks ja vähetähtis parandustaotlus sõna asendamiseks protokollis. Ka kõigi esitatud taandamisavalduste põhjendused ja järeldused olid peaasjalikult meelevaldset laadi ning ei olnud suuremas osas tõsiseltvõetavad. Samuti oli asja arutamise uuesti algatamine 2010 aasta jaanuaris pärast kaks aastat väldanud menetlust maakohtus tingitud hagejast, kui ta esitas järjekordse taandamisavalduse. 7 Lähtuvalt kostjate esindaja menetluskulude kohta esitatud nimekirjast ning arvetest ja esindaja tööd kajastavatest menetlusdokumentidest toimikus, on nimekirjas märgitud ajakulu 93,75 tundi kolme kostja esindamiseks põhjendatud ja arvestades tsiviilasja sisu ning mahtu vajalik ja mõistlik. Pooled on õigustatud kasutama ka kõige kõrgema tunnitasumääraga õigusabi, kuid kohtul on õigus ja kohustus välja selgitada, millised on põhjendatud ja vajalikud õigusabi kulud tulenevalt

§ 175lg-st 1.

Seega ei ole kohus pädev määrama kindlaks tasusid, mida pooled maksavad oma lepingulisele esindajale, küll aga võib ta kindlaks määrata nende tasude osa, mida peab tasuma pool, kellelt esindaja kulud välja mõistetakse. Avaldusele lisatud menetluskulude nimekirja ja arvete järgi oli kostjate esindaja tunnihinnaks ilma käibemaksuta 1500 krooni (95,87 eurot) kolme kostja ja 500 krooni (31,96 eurot) ühe kostja esindamise eest. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostjate esindaja on ajakulu kokku lugemisel juba arvestanud, et ta oli korraga kolme kostja esindaja. Seega saaks tunnitasu 1500 krooni pidada põhjendatuks üksnes sel juhul, kui kolmest kostjast tingituna oleks põhimenetlus olnud iseäranis keerukas. Kohus on juba märkinud, et põhimenetlus ei olnud üleliia keerukas ja kostjate arv ei muutnud menetlust oluliselt keerulisemaks. Kostjate huvid on olnud kattuvad ja üldjuhul on kõik menetlusdokumendid koostatud kolme kostja ühise seisukohana. Esindaja pidi esindama korraga kolme kostjat ja esindamisel silmas pidama kõigi nende huve, mis tegi esindamise mõnevõrra keerulisemaks, kuid see pole mõjutanud tsiviilasja keerukust ega toonud kaasa kolmekordset töö kasvu. Seetõttu ei ole tunnitasu 1500 krooni kolme kostja kohta põhjendatud. Arvestades tsiviilasja sisu ja mahtu tuleb lugeda tunnitasu põhjendatuks kostjate peale kokku poole väiksemas mahus ehk ilma käibemaksuta 750 krooni (47,93 eurot). Lähtudes eelnevast on kohtuasjas põhjendatud 93,75 tundi kostja esindaja tööd, kelle tasu on kostjate peale kokku 5332,26 eurot. Summa moodustub järgmiselt: 62,75 tundi tunnihinnaga 47,93 eurot, millele lisandub kuni 01.07.2009 kehtinud käibemaks 18% - kokku 3549,14 eurot; 31 tundi tunnihinnaga 47,93 eurot, millele lisandub käibemaks 20% - kokku 1783,12 eurot. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjate lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 (edaspidi määrus nr 306) või Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 (edaspidi määrus nr 137) kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Kohtumenetlus algas määruse nr 306 kehtivuse ajal, kuid menetlustoiminguid on pooled teinud mõlema määruse kehtivuse ajal. Riigikohus on 06.01.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9 ja 21.03.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-11, p 11 käsitlenud olukorda, kus tsiviilasja menetlus algas määruse nr 306 kehtivuse ajal, kuid menetlustoiminguid tehti nii määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtivuse ajal. Mõlemal korral leidis Riigikohus, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi said nii hageja kui kostja algselt ette näha ning see tähendab, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise menetluses kohaldab kohus Vabariigi Valitsuse määrust, mis kehtis hagi esitamise ajal. Hagejal ja kostjatel peab kohtumenetluse algusest peale olema võimalik kindlaks teha, milliseks võib kujuneda vastase lepingulise esindaja maksimaalselt sissenõutav kulu. Seepärast ei saa sõltuda piirmäärade välja selgitamine poolte võimalikust teadmisest, et tulevikus võivad hakata kehtima uued menetluskulude sissenõudmise piirmäärad ega sellest, et menetlusosaline võib käituda pahatahtlikult. Samuti mitte sellest, et mingi osa menetlustoimingutest võidakse teha määruse kehtivuse ajal, mille piirmäärad erinevad kohtumenetluse alguses kehtinud määruses 8 sätestatud piirmääradest. Seetõttu tuleb menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses juhinduda hagi esitamise ajal kehtinud määrusest nr

1. Tsiviilasja hind on Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2012 otsuse kohaselt 1917,35 eurot (30 000 krooni). Tsiviilasjas hinnaga kuni 30 000 krooni sai hagi esitamise ajal kehtinud määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi olla kostja lepingulise esindaja kulu piirmääraks 9500 krooni (607,16 eurot). Määruse nr 306 § 2 kohaselt võib kohus asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise korral (näiteks kui menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem, poolel on olnud vaja esindajat vahetada), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest või menetlusõiguse kuritarvitamisest, rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära korrutamisel koefitsiendiga 1,
2. Arvestades, et tsiviilasi oli keskmisest keerulisem ja kohtuvaidlus venis 4 aasta ja 8 kuu pikkuseks, on põhjendatud rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära ning lugeda maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 12 350 krooni (789,31 eurot) kostja kohta. Hageja on esitanud samad mittevaralised nõuded korraga kolme erineva kostja vastu. Kõik kostjad osalesid menetluses esindaja kaudu omal kulul. Seega moodustab kostjate menetluskulude hüvitamise piirmäär kokku 2367,93 eurot. Kuivõrd kohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks loetud kulud kostjate lepingulise esindajale (vt p 13) ületavad piirmäära, siis saab kostjatele menetluskulud välja mõista ainult piirmäära ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kostjatele hüvitatavateks menetluskulude suuruseks kokku 2367,93 eurot. Menetluskulude kohta esitatud dokumentide järgi oli kostjate panus menetluskuludes võrdne, seetõttu tuleb menetluskulud hagejalt välja mõista kostjate kasuks võrdsetes osades. Määruskaebus
3. 14.08.2013 esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule tagasi uueks arutamiseks.
4. Maakohus leidis ekslikult, et avaldusele lisatud menetluskulude nimekirjas, arvetes ja tööaruannetes märgitud andmete järgi on tsiviilasjaga seotud õigusabikulud kindlaks tehtavad ning neis on piisavalt täpselt märgitud õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja sellele kulunud aeg, mis kokkuvõttes kohtu hinnangul võimaldas õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ka selgelt hinnata.

§ 174

lg 2 teise lause (enne 01.01.2009 kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid: arved, kviitungid jne. Riigikohus on 09.11.2009 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-11209 p-s 15 leidnud, et

§ 175

lg 1 õigeks kohaldamiseks tuleb nimetatud lauset tõlgendada nii, et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt ka enne 01.01.2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud tegelikke toiminguid ja nendele kulunud tegelikku aega teadmata ja veendumata, kas arveid ka faktiliselt esitati sellel perioodil kostjatele firma poolt käesoleva tsiviilasja nr 2-08-7428 9 raames. Kostjate poolt esitatud avalduse põhjal ei nähtu õigusabi osutamist kostjate poolt esitatud menetluskulude nimekirja alusel. Antud dokumentides puuduvad viited arvete numbritele õigusabi osutamisel, selleks kulunud tegeliku õigusabi aeg ja hinda tõendavad kuludokumendid perioodil 13.05.2008 - 30.04.2010, mil väidetavalt OÜ Marlex Konsultatsioonide poolt vastustajatele tsiviilasja nr 2-08-7428 raames õigusabi osutati. Samuti ei nähtu käibemaksu arvestamist ja tasumist nimetatud äriühingu poolt. Mitte ühelgi arvel ega arve lisas ei ole võimalik tuvastada õigusabi osutamist konkreetses tsiviilasjas nr 2-08-7428 ega õigusabi osutamist õigusabi lepingu alusel selle tsiviilasja raames ega teenuse osutaja allkirja ega õigusabi tööde tegijat, seejuures arvel ja selle lisas teostatud töö on kirjeldatud üldsõnaliselt ja sisuta, ilma konkreetse tsiviilasja viiteta ja vajaliku informatsioonita (vt kostjate menetluskulu arvete ja lisade ülevaade LISA 6). Õigusabi osutajal on vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ja tegelikult tehtud toimingute järgi ning sellekohaste esitatud arvete kohta konkreetse tsiviilasjaga seoses, mitte abstraktselt märkega „õigusabi“.

1. Õigusabi osutamine kostjatele OÜ Marlex Konsultatsioonid kaudu ei ole tõendatud. Avalduses on märgitud, et õigusabi osutas kostjatele Margus Sorga OÜ Marlex Konsultatsioonid kaudu. Õigusabi hinnaks oli 1 500 krooni ühe töötunni eest, millele lisandus käibemaks kuni 30.06.2009 18% (õigusabitasu hind 1h kokku 1 770 krooni) ja alates 01.07.2009 20% (õigusabitasu hind 1h kokku 1 800 krooni). Alates 07.03.2008 hagi esitamisest kuni 05.11.2012 kohtuotsuse jõustumiseni ei ole kostjad üheski kohtule ega vastaspoolele esitatud menetlusdokumendis viidanud OÜ-le Marlex Konsultatsioonid kui äriühingule, kes osutab kostjatele õigusabi. Jääb selgusetuks, kuidas said aastatetagused 13.05.2008 - 30.04.2010 ilma numbrita väidetavad arved järsku tekkida OÜ Marlex Konsultatsioonid poolt. Tegelikult on kostja K P ise kostjate esitatud arved ja lisad nr 2096, 2097, 2098, 2105, 2106, 2107, 2114, 2115, 2116, 2129, 2130, 2131 oma arvutis loonud, muutnud ja genereerinud kohtu nõude järel 16.01.2013 kuni 19.01.2013, mis ilmneb dokumendi atribuutidest, esitatud dokumendid ei ole elektroonilised ärakirjad (vt kohtule esitatud menetlusdokumendi 10.02.2013 lisad: kostjate menetluskulu arvete ja lisade ülevaade LISA 6, ning arvete ja lisade atribuudid lehed LISA 7). Maakohus ei ole määruse tegemisel arvesse võtnud eelnimetatud tõendeid, mis kokkuvõttes on viinud ka ebaõige kohtumääruse tegemiseni. Määruskaebuse esitaja palus 10.02.2013 kohtule esitatud menetlusdokumendis algatada advokaadi vanemabi Margus Sorga ja kostjate K P, T Vi ja L R H suhtes menetluskulude dokumentide (arved ja arvete lisad) kontrollimenetlus, nende võltsituse, fiktiivsuse tõttu ning välja nõuda maksekviitungid, pangakontode väljavõtted tegelike tehingute ja kulutuste kindlaks tegemiseks ning väidetava käibemaksu arvestamises/tasumises OÜ Marlex Konsultatsioonid firma poolt. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid ei hinnata ega kohtul välja mõista, kuid kohus ei ole sellele taotlusele tähelepanu pööranud.
2. Maakohtu määrus kuulub tervikuna tühistamisele ka

§ 436lg 1 tulenevalt põhjusel, et selles toodud kohtu seisukohad on vastuolulised.

Kohtumääruse alapunktis nr 11.1 on kohus leidnud, et kohtuvaidlus ei olnud keerukas, see ei nõudnud õigusnormide üksikasjalikku kontrolli või suurt uurimistööd. Samas on kohus kohtumääruse eeltoodud alapunkti lõpus leidnud, et kostjate esindamine nõudis suuremaid pingutusi hageja väidetele vastamisel. Kokkuvõttes asus kohus kohtumääruse alapunkti nr 11.1 lõpus ebamäärasele seisukohale, mille kohaselt “seega ei olnud tegemist üleliia keerulise, kuid keskmisest siiski mõnevõrra keerulisema kohtuvaidlusega. Samas on kohus jällegi kohtumääruse alapunktis nr 12 keskel asunud seisukohale, mille kohaselt leidis kohus, et põhimenetlus ei olnud üleliia keerukas, kostjate arv ei muutnud menetlust 10 olulisemalt keerulisemaks ning et kostjate huvid olid kattuvad ja menetlusdokumendid olid koostatud kolme kostja ühise seisukohana. 9. Tõendatud ei ole kohtumenetluse venitamine ja hagiavalduse muutmine hageja poolt, nagu leidis maakohus vaidlustatud kohtumääruses. Vastavalt

§-le 376 lg 4 p 1 ei peeta hagi muutmiseks faktiliste või õiguslike väidete täiendamist, parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ning punkti 2 kohaselt ei peeta ka hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Määruskaebuse esitaja kui hageja käitus kohtumenetluse jooksul menetlusdokumentide esitamisel eeltoodud menetlusnormidest lähtudes. Maakohus leidis, et hageja esitatud enamikus spekulatiivsed viited ei osuta miskit moodi sellele, et kostjad on menetlust pahatahtlikult venitanud. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, mille kohaselt hoopiski määruskaebuse esitaja enda tegevus on olnud aluseks kohtumenetluse venimisele. Maakohtu seisukohad kinnitavad veel kord, et maakohus ei ole süvenenud kohtumaterjalidega seonduvatesse asjaoludesse ja tõenditesse, mis kokkuvõttes on viinud ka ebaõige kohtumääruse tegemiseni. Kohtutoimikutes olevate dokumentaalsete tõendite alusel on üheselt tuvastatav, et vastustajad esitasid korduvalt ebaõigeid dokumente Harju Maakohtu Kinnistusosakonnale ning et eeltoodud tegevus koostoimes Harju Maakohtu Kinnistusosakonna ebaseadusliku tegevusega oli aluseks määruskaebuse esitajale kohtusse pöördumisel

1. aasta alguses. Ka kogu pika kohtumenetluse jooksul oli kostjate endi tegevus aluseks mahukate menetlusdokumentide ja tõendite esitamisele (vt toimik II, lk 8 (p 2.5); toimik III, lk 112-113 (p 6); avaldus toimik IV, lk 211; toimik VI, lk 215; toimik VIII, kogu menetlusdokument lk 51-74 koos lisadega), kuid kohus ei ole lahendanud tsiviilasja seaduse kohaselt õigesti ega kooskõlas põhiõigustega ning kohtusse pöördumise tegelikest põhjustajatest, s.o kohturegistrist ja kostjate seadusvastastest toimingutest lähtuvalt. Kui maakohus oleks kohtumääruse tegemisel arvesse võtnud kohtutoimikus olevaid tõendeid ja andnud neile õige õigusliku hinnangu, oleks kohus üheselt tuvastanud, et määruskaebuse esitaja poolt kohtusse pöördumine oli tingitud eelkõige vastustajate endi ebaseaduslikust tegevusest korteriomandite ebaõigel kinnistamisel ning menetluse käigus ei ole kinni peetud poolte põhiõigustest ja inimõigustest, seda nii kohtu poolt kui ka kohturegistri poolt.
2. Asjaolu tõttu, et tsiviilasja menetluse käigus pole kohtute poolt kinni peetud põhiõigustest ja inimõigustest, tulnuks kohtul algatada põhiseaduslikkuse normi kontroll kohtumenetluses kohtumenetluse seaduse § 9-st ning sooritada põhiseaduslikkuse kontrollimine tsiviilasjas määravat ja olulist tähtsust omava õigusliku konflikti lahendamiseks või siis tuli maakohtul hinnata, kas taotlus on põhjendatud ja kui taotlus on põhjendatud, lõpetada menetluskulude väljamõistmise menetlus, kuna menetluse käigus pole kinni peetud poolte põhiõigustest ning inimõigustest (vt Riigikohtu määrus 23.03.2005 asjas nr 3-4-1-6-05 p 4, 5, 6, 7). Määruskaebuse esitaja palub kohtul lõpetada menetluskulude väljamõistmise menetlus ning mitte menetluskulusid ega viiviseid välja mõista. Ühtlasi määruskaebuse esitaja kordab kohtule varem esitatud nõuet põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tsiviilasjas nr 2-08-7428 määravat ja olulist tähtsust omava õigusliku konflikti lahendamiseks koos kahju hüvitamise nõudega (vt toimik IX, lk 121-138 ja kohtule esitatud 08.01.2013 menetlusdokumendi lk 8-26 ning 10.02.2013 menetlusdokumendi lk 2 ja lk 9-16) Harju Maakohtu Kinnistusosakonna, Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu eeltoodud dokumentides nimetatud asjasse puutuvate ebaseaduslike toimingute ja otsuste osas. 11
3. Tallinna Ringkonnakohus on 26.01.2011 otsuses jätnud kogu menetluskulude jaotuse esimese astme kohtu otsustada. Kuid praktiliselt samas koosseisus Tallinna Ringkonnakohtu kolleegium on 08.06.2012 otsuses lähtunud samas asjas teistkordsel otsustamisel, et menetluskulude jaotuses tuleb lähtuda hagis kinnistusraamatu kannete muutmiseks põhinõude ja selle iga kõrvalnõude osas eraldi, lisaks kasutuskorra nõude osas eraldi. Sellest tulenevalt on kaks ringkonnakohtu otsust omavahel vastuolus ja vastupidised, mis põhjustab PS § 10 sisalduva õiguskindluse riive, kord otsustatut on alusetult hiljem ümber otsustatud. Ei ole lubatav olukord, kus ühel juhul (26.01.2011) jäetakse hagi osalisel rahuldamata jätmisel ja tühistatud osas esimese astme kohtule tagasisaatmisel menetluskulud täies ulatuses maakohtu otsustada sõltuvalt tühistatud osa menetlemise tulemusest ning teisel juhul (08.06.2012) jäetakse täpselt samas situatsioonis menetluskulud rahuldamata jäetud nõuete osas hageja kanda - oma eelnevat otsust muutes.
4. Maakohus jagas meelevaldselt kostjate esindaja tunnitasu 1500 krooni poole väiksemaks ehk 750 krooniks. Kohus ei ole arvesse võtnud asjaolu, et eraisikust õigusnõustaja tunnitasu ajavahemikul 2008 kuni 2010 oli keskmiselt 25 kuni 30 eurot töötund, mitte aga 47,93 eurot ning lisaks käibemaks.
5. Kohus on Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära ületanud vaidlustatud määruses 3,3 kordselt, summas 2367,93 eurot. Vaidlust ei ole selles, et menetluskulude hüvitamise piirmäärade arvestamisel said pooled lähtuda määrusest nr
6. Tsiviilasja hind on Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2012 kohtuotsuse kohaselt 1917,35 eurot (30 000 krooni). Tsiviilasjas hinnaga kuni 30 000 krooni sai määruse nr 306 § 1 järgi olla kostjate esindaja kulu piirmääraks 9500 krooni (607,16 eurot) menetlusosalistelt kokku, mis on ka maksimaalseks väljamõistetevaks summaks määruskaebuse esitajalt.
7. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka määruse nr 306 § 2, mille kohaselt võib kohus asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise korral rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära korrutamisel koefitsiendiga 1,
8. Põhjusel, et kuna tsiviilasi oli keskmisest keerukam ja et kohtuvaidlus venis 4 aasta ja 8 kalendrikuu pikkuseks, otsustas kohus kohaldada kõrgendatud piirmäära ning luges maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 12 350 krooni (789,31 eurot) iga kostja kohta ehk kokku 2367,93 eurot. Maakohtu seisuskoht kohtuasja keerukuse kohta tulenevalt määruse punktist nr 14 on otseses vastuolus määruse punktis nr 11.1 toodud seisukohaga, milles kohus leidis, et käesoleval juhul ei olnud tegemist keerulise kohtuasjaga. Hagiavaldus kinnistamisraamatu ebaõige kande muutmiseks ja kasutuskorra kindlaks määramiseks ja kinnistusraamatusse selle kohta märkuse kandmiseks on tavaline, mitte keerukas tsiviilprotsess, mille osas on mitmeid Riigikohtu lahendeid. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-87-09 menetluskulude väljamõistmise kohta leidis Riigikohus, et põhjendatud ei ole kohaldada määruse nr 306 maksimummäärasid. Tegemist oli analoogilise olukorraga, kus tegemist oli mitme kostjaga, kelle huvid langesid kokku ning kelle huvides koostas nende esindaja samasisulisi dokumente.
9. Harju Maakohtu kohtunikuabi Neeme Laane omas käesolevas asjas taandumise kohustust

§ 23

punkti 6 kohaselt, kuna ta osales eelnevalt teise poole kasuks otsuse kujundamisel Harju Maakohtu kinnistusosakonnas kinnistamisaja nr 17574200701 menetlemisel, mistõttu tekkis olukord, kus sama kohtunikuabi hindas hiljem iseenese poolt toimepandud põhiõiguste rikkumisi 12 ja põhitõendeid ning samu asjaolusid, millest tekkis käesolevas tsiviilasjas lahendatav vaidlus (vt toimik I, lk 78-87, toimik VI, lk 23-215). Kohtuniku taandamise õiguslikud alused sätestab

§ 23

, seejuures kohtunikuabi taandamisele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtuniku taandamise kohta sätestatut ehk

§ 23

-30, mille kohaselt ei või kohtunik tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama asjas, milles ta on osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtus lahendi tegemisel (

§ 23

p 6) või kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses (

§ 23p 7).

Kohtunikuabi Neeme Laane on osalenud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas kinnistamisaja nr 17574200701 menetlemisel kohtunikuabina (vt toimik VI, lk 50), nimetatud asjas hageja põhiõiguste rikkumise tagajärjel tekkis lahendatav vaidlus ja kohtu poole pöördumise vajadus. Harju Maakohus oleks pidanud teavitama pooli käesolevat asja menetleva kohtunikuabi osas, kuid kohus seda teinud ei ole. Kohtunikuabil Neeme Laanel on seos käesoleva asjaga, kuna Harju Maakohtu 05.03.2012 lahend tsiviilasjas nr 2-08-7428 puudutab teda määral, mis viib halduskohtumenetluse vaidluseni, mis on samade faktiliste asjaoludega seotud (vt toimik VI, lk 23-215) ning ta on taandatud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas kinnistamisasja nr 17574200701 menetlemisest, mistõttu tulnuks kohtunikul taanduda samuti

§ 23lg 7 järgi.

Kohtutöötajate käitumisreeglid sisaldavad kohustust teavitada enda kohta iga sellise asjaolu osas, mis võivad takistada erapooletut õigusemõistmist. Seisukohad määruskaebusele

1. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle tähelepanuta ning määrata kindlaks kotjate menetluskulud kokku summas 9539,87 eurot. Edasine menetluse käik
2. Kohtunikuabi jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 6 alusel kohtunikule.

Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

1. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega hagejalt mõisteti kostjate kasuks välja menetluskulu üle 789,30 euro. Ringkonnakohus leiab, et hagejalt ei ole alust välja mõista kostjate menetluskulu rohkem kui 789,30 eurot alljärgnevatel põhjustel.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti võtnud käesolevas menetluskulude kindlaksmääramise menetluses aluseks Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2012 otsuse, millega jäeti kostjate menetluskulud hageja kanda ning samuti on maakohus õigesti jätnud tähelepanuta hageja pöördumised, mis kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohta ei käi ega ole selle läbivaatamisega seotud. Eelnimetatud ringkonnakohtu otsus jõustus 05.11.2012 Riigikohtu määrusega.

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi selle aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Jõustunud lahendi kohustuslikkus kehtib ka menetluskulude jaotuse osas, mis otsustatakse kohtuotsusega või menetlust lõpetavas määruses

§ 173

lg 1 alusel.

§ 176

lg 1 alusel annab kohus menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vastaspoolele tähtaja üksnes

§ 174

lg 1 alusel esitatud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldusele vastuväidete esitamiseks. 13 Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa enam vaidlustada menetluskulude jaotust ja asjakohased on üksnes vastuväited, millega vaidlustatakse vastaspoole poolt menetluskulude kindlaksmääramise avalduses taotletavate kulude põhjendatust ja vajalikkust. Eeltoodust tulenevalt jätab ka ringkonnakohus kõik määruskaebuse väited, mis puudutavad asjas tehtud varasemate kohtulahendite, sealhulgas menetluskulude jaotust ettenägeva Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2012 otsuse, väidetavat ebaõigsust ning Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2011 ja 08.06.2012 lahendite väidetavat vastuolu menetluskulude jaotuse osas, tähelepanuta kui asjakohatud väited menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. 20. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

§ 175

lg 1 alusel põhimõtteliselt õigesti ja piisava põhjalikkusega hinnanud kostjate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus selles osas ületanud diskretsiooni piire ja seetõttu puudub alus ringkonnakohtul kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. 21. Määruskaebuse väide, et õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole käesoleval juhul üldse võimalik hinnata, kuna kohtule esitatud menetluskulude dokumentidest ei ole võimalik tuvastada õigusabi osutamist konkreetses tsiviilasjas ega ka õigusabi osutajat ning lisatud arved on fiktiivsed, ei ole põhjendatud. Määruskaebuse esitaja poolt esile toodud asjaolud ei anna põhjust järelduseks, et õigusabitoiminguid käesolevas tsiviilasjas reaalselt ei ole tehtud. Selline järeldus oleks vastuolus asjaoluga, et toimikus sisalduvad kostjate lepingulise esindaja koostatud ja kohtule esitatud menetlusdokumendid ja et lepinguline esindaja on osalenud menetlustoimingutes. Ringkonnakohtu arvates puudub ka alus eelduseks, et lepinguline esindaja osutas käesolevas tsiviilasjas õigusabiteenust tasuta. Ringkonnakohus märgib, et lepingulise esindaja kulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei ole kuluarved või nende esitamine määrava tähtsusega. Lepingulise esindaja kulu väljamõistmiseks on

§ 175

lg-st 1 tulenevalt vajalik, et õigusabi osutaja osaleb lepingulise esindajana menetluses, esitades kohtule

§ 221

lg 2 järgi vastava volikirja, kusjuures advokaadi puhul

§ 226lg 1 kolmanda lause järgi eeldatakse esindusõiguse olemasolu.

Samuti on vajalik

§ 174

lg 3 järgi avaldusele lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud menetluskulude koosseis ning kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tulenevalt sama paragrahvi viiendast lõikest ei pea kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Käesolevas asjas on kohtule esitatud kostjate ühine 24.03.2008 volikiri lepingulise esindaja Margus Sorga volitamiseks esindada neid käesolevas tsiviilasjas (kd II, tlk 82). Avaldusele on lisatud ka õigusabi toimingute nimekiri koos toiminguteks kulunud aja ja tasu märkimisega ning on kinnitatud kulude kandmist käesolevas menetluses. Kohtu nõudmisel on esitatud täiendavaid kulu tõendavaid dokumente (arved). Maakohus asus seisukohale, et kostjate poolt esitatud kulude nimekirja ja lisatud dokumentide põhjal sai kohus selgelt hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus ongi lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning teinud selles osas põhjendatud järelduse, mille muutmiseks ringkonnakohus toimiku materjalide põhjal alust ei näe. Kuivõrd maakohus mõistis kehtestatud piirmäära tõttu hagejalt kostjate lepingulise esindaja kulu välja kordades väiksemas summas, kui kohus hindas käesolevas menetluses ringkonnakohtu arvates õigesti põhjendatuks ja vajalikuks, ei pea ringkonnakohus ka määruskaebuse esitaja ülejäänud väiteid menetluskulude dokumentide puuduste kohta asjakohasteks. Kaebaja väide, et tõendatud ei ole õigusabi osutamine OÜ Marlex Konsultatsioonid kaudu, ei oma asjas tähtsust, sest maakohus ongi menetluskulu välja mõistnud mitte OÜ-le Marlex 14 Konsultatsioonid, vaid kostjatele, keda esindas lepingulise esindaja volikirja alusel Margus Sorga kui füüsiline isik.

1. Ringkonnakohus leiab ka, et maakohus on lepingulise esindaja kulu väljamõistmisel põhimõtteliselt õigesti lähtunud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 sätestatud piirmäärast, kuna hagi oli käesolevas tsiviilasjas esitatud ajal, mil kehtis määrus nr 306 ja menetlusosalised olid õigustatud arvestama selle määrusega sätestatud menetluskulude piirmääradega (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-87-09, p 15, nr 3-2-1-154-09, p 9 ja nr 3-2-1-5-11, p 11). Määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi oli hagihinnaga 30 000 krooni lepingulise esindaja kulu piirmääraks 9500 krooni ehk 607,16 eurot. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus rakendas määruse nr 306 § 2 alusel alusetult koefitsienti 1,3, lugedes lepingulise esindaja kulu piirmääraks käesolevas asjas 789,31 eurot, kuna see on vastuolus maakohtu määruse p-s 11.1 toodud seisukohaga, et tegemist ei olnud keeruka kohtuasjaga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on määruse p-s 11.1 piisava põhjalikkusega hinnanud tsiviilasja keerukust ja järeldanud õigesti, et tegemist ei olnud üleliia keerulise, kuid keskmisest siiski mõnevõrra keerulisema kohtuvaidlusega. Seega ei ole alust teha järeldust, et maakohtu määrus selles osas oleks vastuoluline. Ringkonnakohtu arvates on maakohus diskretsiooni piires põhjendanud koefitsiendi 1,3 rakendamist ja seetõttu puudub vajadus selles osas maakohtu järeldust muuta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siiski eksinud selles, et mõistis hagejalt välja kostjate lepingulise esindaja kulu iga kostja kohta piirmäära ulatuses ehk kokku nö kolmekordses piirmääras (3 x 789,30). Selles osas on määruskaebus ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Määrus nr 306, mis on käesoleval juhul lepingulise esindaja kulu piirmäära arvestamise aluseks, ei sea väljamõistetava lepingulise esindaja kulu piirmäära sõltuvusse menetlusosaliste arvust. Kostjate kui korteriomandite omanike vastu on hageja poolt esitatud ühtne hagi samal alusel nõuetega. Samuti on kostjate lepingulise esindaja poolt kohtule esitatud kõigi kostjate suhtes ühtsed menetlusdokumendid ja nendes ei ole esitatud iga kostja suhtes kasvõi osaliselt erinevaid seisukohti või vastuväiteid hagi osas. Seega saab hagejalt kostjate kasuks välja mõista menetluskuluna lepingulise esindaja kulu kokku 789,30 eurot, s.o 263,10 eurot igale kostjale.
2. Määruskaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti hinnanud poolte väiteid menetluse venimise põhjuste kohta, ei ole põhjendatud. Maakohus on vastavaid asjaolusid põhjalikult analüüsinud ja teinud selles osas põhjendatud järelduse, mille muutmiseks ringkonnakohus toimiku materjalide põhjal alust ei näe. Kaebaja väide, et ta käitus hagejana kohtumenetluse jooksul menetlusdokumentide esitamisel

§ -st 376 lg 4 p-dest 1 ja 2 lähtudes, ei anna alust teistsuguseks järelduseks, sest maakohus ei olegi mitte kõiki hageja esitatud taotlusi hinnanud põhjendamatuteks, kuid samas põhjendatult leidnud, et vähemalt osa taotlusi võib hinnata tarbetuteks või asjakohatuteks. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt

§ 199

lg 1 p-st 3 on menetlusosalisel õigus esitada taandusi ja taotlusi, kuid see ei välista seda, et kohus võib menetluskulude kindlaksmääramise menetluses hinnata tagantjärele esitatud taotluste hulka ja põhjendatust ning nende mõju menetluse mahu suurenemisele.

1. Määruskaebuse väide, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus tuleks lõpetada ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kuna menetluse käigus pole kinnipeetud poolte põhiõigustest ja inimõigustest, ei ole asjakohane. Põhiseaduse § 152 järgi jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva 15 õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Eeltoodud sätetest järeldub, et kohtumenetluses saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada üksnes siis, kui kohus leiab, et asja lahendamiseks vajalik ja kohaldamisele kuuluv õigustloov akt on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi õigustloovat akti või selle sätet, mis kuuluks käesolevas, s.o menetluskulude kindlaksmääramise menetluses, kohaldamisele, kuid oleks vastuolus põhiseadusega. Seetõttu ei ole maakohus põhjendatult algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ning ka ringkonnakohus ei näe põhjust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kaebaja väide, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise aluseks on käesolevas tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahendid, mis kaebaja arvates on ebaõiged ja ebaseaduslikud, ei ole asjakohane. Kuivõrd kohtulahendid ei ole õigustloovad aktid, ei näe seadus nende suhtes ette võimalust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
2. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus vähendas lepingulise esindaja tunnitasu suurust meelevaldselt ainult poole võrra, s.o 1500 kroonilt 750 kroonile ehk 47,93 eurole, kui tegelikult oli eraisikust õigusnõustaja tunnitasu ajavahemikul 2008 kuni 2010 keskmiselt 25-30 eurot töötund. Ringkonnakohus märgib, et esiteks ei ole kaebaja oma väite põhjendamiseks esitanud ühtegi tõendit ja teiseks ei saa ringkonnakohtu arvates pidada õigusabi tunnihinda 47,93 eurot + käibemaks ülemääras suureks ka mitteadvokaadist lepingulise esindaja puhul ja seda ka eelpool nimetatud ajaperioodil.
3. Määruskaebuse väide, et maakohtu kohtunikuabi Neeme Laane omas käesolevas asjas taandumise kohustust

§ 23p 6 kohaselt, ei ole põhjendatud.

Nähtuvalt toimiku materjalidest osales kohtunikuabi Neeme Laane küll registrimenetluses

1. aastal seoses korteriomandite kinnistamisega, kuid käesolev menetluskulude kindlaksmääramise menetlus ei ole menetluslikult seotud nimetatud registrimenetlusega ega ka sellest tulenev. Seega on asjakohatu ka kaebaja väide, et kohtunikuabi Neeme Laane osales eelnevalt teise poole kasuks otsuse kujundamisel registrimenetluses, millest tekkis käesolev tsiviilvaidlus. Ringkonnakohus märgib selguse huvides, et käesolevas tsiviilasjas tuvastati küll vaidlusaluste korteriomandite reaal- ja mõtteliste osade muutmise vajadus kinnistusraamatus, kuid see vajadus ei olnud tingitud mitte
2. aasta registrimenetluse ebaõigsusest, vaid asjaolust, et ehitusregistris 06.10.2009 registreeritud uute plaanide ja eksplikatsioonide kohaselt ei vastanud senised andmed reaal- ja mõtteliste osade suuruse osas tegelikkusele.
3. 02.09.2013 kostjate vastuses hageja määruskaebusele on kostjad esitanud kohtule ühtlasi taotluse määrata kindlaks kostjate menetluskulud kokku summas 9539,87 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse menetluses kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse alusel, mis tähendab seda, et esimese astme kohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust saab menetlusosaline vaidlustada üksnes maakohtu lahendi peale määruskaebuse esitamisega ringkonnakohtule. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus määruskaebuse vastuses esitatud kostjate taotluse tähelepanuta. Ulvi Loonurm Margo Klaar Kaupo Paal 16