3-13-871/23

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-871 Otsuse kuupäev

1. august 2013 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi E.P. kaebus Viru Vangla 07.02.2013 käskkirja nr 6-3/165D tühistamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: E.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro RESOLUTSIOON Jätta E.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 09.09.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE EELNEV KÄIK
3. 25.10.2012 koostatud käskkirjaga nr 6.-2/1599-T (tl 44) määras Viru Vangla kinnipeetav E.P. tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 26.10.2012 kuni 25.01.
4. Eelnevalt kooskõlastati tema tööle määramine vangla erinevates osakondades (tl 44 p-l). 08.01.2013 koostas valvur ettekande nr 115 (tl 42) selle kohta, et kella 21.48 paiku ei allunud kinnipeetav E.P. korraldusele asuda koristajana tööle. 14.01.2013 teavitati teda distsiplinaarmenetluse alustamisest, seletuste andmise võimalusest ja muudest õigustest (tl 42 p-l). 04.02.2013 koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 40-41). 06.02.2013 vormistas vangla meditsiiniosakond E.P. kohta tõend (tl 43), millesse märgiti, et 08.01.2013 on tervisekaarti tehtud sissekanne õe juuresolekul tööst keeldumise ja tervise osas kaebuste puudumise kohta ning lisati, et terviseseisund võimaldab töötada. 07.02.2013 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6.-3/165-D (tl 37-38), millega karistati E.P.t tööle asumise kohta 08.01.2013 antud korraldusele mitteallumises seisnenud vangistusseaduse § 37 lg 1 ja § 67 p 1 nõuete rikkumise eest 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati karistuse kandmise ajaks osaliselt vangistusseaduse § 30 tulenevaid õigusi. 12.04.2013 otsusega nr 6-12/84-3 (tl 35) jäeti rahuldamata E.P. poolt selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks 06.03 2013 esitatud vaie (tl 36). Viru Vangla meditsiiniosakonnas 07.06.2013 koostatud õiendis (tl 43 p-l) loetleti kinnipeetava E.P.le pandud diagnoosid ning märgiti, et vastavad haiguseseisundid ei ole põhjustatud kartseris viibimisest ega mõjutatud vanglaametnike tegevusest. 07.06.2013 seisuga koostatud distsiplinaarkaristuste väljavõtte (tl 45) kohaselt on E.P.t ajavahemikul 25.05.2009 kuni 07.02.2013 erinevate distsipliinirikkumiste eest korduvalt karistatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
5. 23.04.2013 edastas E.P. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1), milles palus tühistada Viru Vanglas 07.02.2013 tema distsiplinaarkorras karistamise kohta tehtud käskkirja nr 6.3/165-D. Kaebaja leidis, et karistamine tähendab tööle sundimist, mida põhiseaduse § 29 keelab. Ta väitis, et on ühe ja sama asja eest üksteist korda karistatud ja istunud kartseris 380 päeva, mis pole midagi muud kui kahekordne vastutus. Veel väitis kaebaja, et püüe murda kartseri abil tema tahet on tekitanud tervisele parandamatu kahju, loetles oma haigused ning palus, et kohus vaataks asja läbi globaalsemalt ja aitaks mõnitamise lõpetada.
6. Viru Vangla vastuses (tl 33-34) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti distsiplinaarmenetlust ja määratud karistust õiguspäraseks ning leiti, et kaebaja pidanuks igal juhul talle antud korralduse täitma ja tööle asuma. Vastuseks kaebaja väidetele märgiti, et vangistusseaduse § 37 lg 1 koosmõjus põhiseaduse § 29 lg-ga 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd ning lisati, et karistus on määratud konkreetse teo eest ja varasemad analoogilised rikkumised ja nende eest määratud karistused ei oma tähendust. Kaebaja väidet tervise kahjustamisest peeti üheks paljudest ennast õigustavatest väidetest, juhiti tähelepanu selle esitamisele alles kohtumenetluses ning leiti, et ta on otseselt väljendanud soovimatust töötada ja kõik tema ettekäänded on esitatud eesmärgiga vabaneda vastutusest. KOHTU PÕHJENDUSED
7. E.P. pole eitanud, et jättis talle tööle asumise kohta antud korralduse täitmata. Seega on halduskohtul vajalik käesolevas asjas lahendada üksnes küsimused, kas tema puhul esines mõni distsiplinaarkaristuse määramist välistav asjaolu ning kas karistus määrati kõiki selleks kehtestatud nõudeid arvestades.
8. Põhiseaduse § 29 teises lõikes kehtestatu kohaselt ei laiene tahte vastaselt tööle sundimise keeld tööle, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Põhimõtteliselt seesama tuleneb ka EIÕK artikkel 4 alapunktist 3a, kus on sätestatud, et sunniviisilise või kohustusliku töötamise mõiste ei hõlma töid, mida nõutakse õiguspäraselt kinni peetud isikult. Vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ja juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on neis kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Kinnipeetava puhul, kes ei ole veel jõudnud vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka eeldatakse töövõimelisust, vastupidise peab vangistusseaduse § 37 lg 3 kohaselt tuvastama arst ning seejuures ei ole seaduseandja kehtestanud vanglale kohustust viia enne kinnipeetava tööle määramist või töötama asumise korralduse andmist tingimata läbi meditsiiniline läbivaatus. E.P. majandustööle määramine on meditsiiniosakonnas enne vastava käskkirja koostamist kooskõlastatud ja ta pole seda haldusakti halduskohtus vaidlustanud. Asja materjalidest ei nähtu, et ta oleks korralduse saamisel viidanud mõnele oma tervislikust olukorrast tulenevale töötamise takistusele. Meditsiiniosakonna tõendis kirjeldatud tervisekaardi sissekanne kinnitab hoopis, et 2 tööle minekust keeldumine toimus õe juuresolekul, kuid tervise osas kaebusi ei esitatud ja sellekohaseid takistusi ei tuvastatud.
9. Veel tugineb E.P. oma kaebuses väitele, et teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud üheteistkümnel korral ning peab seda mitmekordse karistamise keelu rikkumiseks. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et vaidlusalune karistus määrati konkreetse korralduse täitmata jätmise, mitte üleüldise töötamisest keeldumise eest. Seetõttu ei ole vähimatki põhjust rääkida mitmekordsest karistamisest. Varasemad samalaadsed rikkumised ei saa kuidagi välistada karistuse määramist ning võivad olla vaid vastutust raskendavaks asjaoluks.
10. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul võib halduskohus hinnata vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Vastavad eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. E.P.le antud korraldus tuleneb põhiseaduse §-s 29 ja vangistusseaduse § 37 lg-s 1 kinnipeetavale pandud töötamise kohustusest ning tööle määramise kohta 25.10.2012 vormistatud käskkirjast, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ja tal tuli see vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita.
11. Vangistusseaduse § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. E.P. süü tööle asumise kohta vanglaametniku poolt antud korralduse täitmata jätmises on tõendatud vanglaametniku ettekandega ning ta pole ka ise vaides ja kaebuses korralduse täitmata jätmist eitanud. Distsiplinaarmenetluse käigus on kogutud täiendavaid andmeid tema terviseseisundi kohta, kuid meditsiiniosakonna tõend töötamist välistavate asjaolude olemasolu ei kinnita. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on E.P. puhul järgitud kõiki vangistusseaduse § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 nõuete kohaselt protokollitud, karistatut on teavitatud menetluse algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud küllaldase ulatusega nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ja põhjendatud on ka seda, miks on just maksimaalse ulatusega kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam.
12. Halduskohtule pole seaduseandja andnud õigust hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist. Vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumine on vangla julgeolekule olulist tähendust omav distsipliinirikkumine. Töökohustuse täitmine on vangistuse täideviimise eesmärkide seisukohalt väga tähtis ja seetõttu on selle kohta antud korraldusest keeldumine eriti suure kaaluga rikkumine. Kõik see lubab eeldada, et maksimaalse pikkusega kartserikaristus võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata varem samalaadsete rikkumiste eest juba korduvalt karistatud isikut õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Et kehtiv distsiplinaarkaristus ja samaliigilise rikkumise fakt saab õigustada varasematest rangema karistuse määramist ega muuda seda ebaproportsionaalseks, on lahendis nr 3-3-1-44-12 leidnud ka Riigikohtu halduskolleegium. Seega kinnitab kõik asjas kohtutoimikusse esitatu, et E.P.le määratud karistus rajaneb õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud 3 olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduses kehtestatud õigusi ja vabadusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid.
13. Kaebuse rahuldamise alus ei saa tuleneda selle väitest varem määratud kartserikaristustega kaebaja tervisele põhjustatud kahjust. Viru Vangla meditsiiniosakonna õiendi kohaselt on E.P.l küll mitmed terviseprobleemid, kuid need ei ole põhjustatud kartseris viibimisest ega vanglaametnike tegevusest. Kohtul pole mingit põhjust niisugust arsti poolt esitatud seisukohta mitte uskuda. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-103-06 01.03.2009 tehtud lahendis leidnud, et kinnipeetavale antud korralduse täitmatajätmine saab õigustatud olla vaid juhul, kui selle tühisus on ilmselge. Kinnipeetavale vanglaametniku poolt tööle asumise kohta antav korraldus rajaneb eespoolt juba esitatu kohaselt põhiseaduse §-s 29 ja vangistusseaduse § 37 lg-s 1 kehtestatud töötamise kohustusel ega saa piisava selguse ja töötamist välistavate asjaolude puudumise korral üldjuhul tühine olla. Seega ei anna üksnes kinnipeetava enda teistsugune arusaam endal lasuva töötamiskohustuse seaduslikkusest õigust keelduda vanglaametniku sellekohase korralduse täitmisest ega välista selle rikkumise raskusele vastava karistuse määramist.
14. Eeltoodud järeldustel jääb E.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel täielikult vabastatud kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud 15 euro suurusest riigilõivust. Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 4