← Eesti

1-12-11760/42

Obsah (5)§ 114§ 68§ 54§ 55§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. novembril 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-11760 (97010835) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola,

§ 114p 3) järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.

mai 2013 otsus üldmenetluses Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Andrus Repnau, süüdistatav V. T. Süüdistatav V. T (T.), sünniaeg XX.XX.XXX, elukoht: XXX, XXX, viibib vahi all Tallinna Vanglas, Armeenia kodanik, keskharidus, emakeel: armeenia, vene keel; ei tööta, ei õpi, varem Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistamata. Venemaal karistatud 03.03.2008 Vene Föderatsiooni KrK § 162 lg 3 (röövimine) järgi vangistusega 8 aastat, viibis Vene Föderatsioonis Eesti Vabariigi väljaandmistaotluse alusel vahi all ajavahemikus 08.06.2012-06.11.2012, tõkend vahistamine alates 06.11.

  1. Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Jüri Kasesalu RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  2. mai 2013 kohtuotsus V. T (T.) suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  3. novembril 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  4. Harju Maakohtu
  5. mai 2013 otsusega üldmenetluses tunnistati V. T (T.) süüdi KrK § 101 p 5 (

§ 114

p 3) järgi ja karistati vangistusega 15 aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestati alates 08.06.2012. V. T suhtes KrMS § 1431 alusel kohaldatud lisapiirangud tühistati 15.05.2013.

§ 54

lg 1,

§ 55

lg 2 ettenähtud korras kohaldati lisakaristust, s.o väljasaatmist Eesti Vabariigist ühes sissesõidukeeluga Eesti Vabariiki 10 aastaks, alates V. T väljasaatmisest. Kriminaalmenetluse kuludena mõisteti V. T riigi tuludesse välja sundraha 800 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 11,31 eurot ja tunnistaja sõidukulud 252,73 eurot. 2. V. T (T) tunnistati KrK § 101 p 5 (

§ 114p 3) järgi süüdi selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos V.

M; K. O ja R. S-S tahtliku tapmise eesmärgil ning olles V. M selleks eelnevalt kokku leppinud kuriteo toimepanemise asjaoludes, 28.12.1997 kella 00.05 paiku XXX, XXX tn XX maja juures, istudes koos V. M sõiduauto Mercedes Benz, reg.nr. XXX XXX tagaistmel, tulistas püstolist M. kolm lasku vahetult tema ees juhi kõrvalistmel istunud R. S-S pea piirkonda, pea tagaküljele kuklasse, tekitades kaks pead läbivat laskevigastust ja ühe pea peetuslasuvigastuse, samuti tulistas ühe lasu R. S-S parema käelaba piirkonda, tekitades käelaba läbiva laskevigastuse. Üks V. T poolt tulistatud R. S-S keha läbiv lask tabas K. O parema jala reiepiirkonda. R. S-S tekitatud kolm pea laskevigastust kuuluvad raskusastmelt üliraskete kehavigastuste liiki, mille tagajärjel kannatanu suri kohapeal. Samaaegselt V. T tulistas V. M püstolist TT neli lasku vahetult tema ees auto roolis istunud K. O pea piirkonda, tekitades viimasele neli pead läbivat laskevigastust, millised raskusastmelt kuuluvad üliraskete kehavigastuste liiki ning mille tagajärjel kannatanu suri kohapeal.

  1. Maakohus leidis otsuses, et V. T tegevusele on antud õige juriidiline hinnang ning tema süü inkrimineeritavas kuriteos on kohtuistungil hinnatud tõenditega tuvastamist leidnud. Tõendamist ei leidnud, et süüdistatav oleks viibinud hädakaitseseisundis. Karistuse mõistmisel arvestas kohus süü suurust ja kuriteo toimepanemise asjaolusid, samuti seda, et süüdistatav varjus õigusemõistmise ja vastutuse eest, lahkudes karistuse vältimiseks Eesti Vabariigist. Arvestades karistuse üldpreventiivset eesmärki, ei pidanud kohus võimalikuks V. T mõista 15 aastasest vangistusest kergemat karistusmäära. Et süüdistatav on välisriigi kodanik, kellel ei ole Eesti Vabariigis sugulasi ega elukohta, kohaldas kohus lisakaristusena väljasaatmist Eesti Vabariigist ühes sissesõidukeeluga Eesti Vabariiki 10 aastaks, alates süüdistatava väljasaatmisest. Esitatud apellatsioonid
  2. Süüdistatava kaitsja, vaidlustamata kohtuotsust V. T süüdimõistmises, palub apellatsioonkaebuses kohtuotsus karistuse mõistmise osas tühistada ja uue otsusega mõista kergem karistus. Kaitsja leiab, et kohus on karistuse mõistmisel eiranud karistuse mõistmise üldsätteid, mistõttu ei vasta mõistetud karistus isiku süü suurusele ja tema isikule, vastutust raskendavatele ja kergendavatele asjaoludele. Kohus on karistuse mõistmisel pööranud põhitähelepanu õiguslikule teooriale ja viidanud mitmetele Riigikohtu lahenditele, samas apellandi arvates aga vähem käsitlenud just V. T süüd ja isikut. Apellandi arvates on kohus karistuse kujundamisel lähtunud eluaegsest vangistusest, kuid selliselt karistuse mõistmist käsitledes on jätnud tegelikult karistuse põhistamata. Kohus on apellandi arvates 2

(4)väljunud tunnustatud kohtupraktikast ja ka Riigikohtu mitmete otsuste selgitustest karistuse kujundamisel. Kohtu seisukoht, et üldpreventiivset eesmärki silmas pidades pole käesolevas asjas õigustatud väiksema kui 15 aastase vangistuse mõistmine, on väär. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu mingeid erilisi asjaolusid, mis võinuks üleüldse tingida kohtu poolt V. T teosüü sedavõrd suureks hindamise, et õigustanuks karistuse mõistmist sanktsiooni ülemmääras. Kohus on vastutust kergendavad asjaolud jätnud sisuliselt hindamata. Samas on tuvastatud V. T poolt toimepandu puhtsüdamlik kahetsus. Apellant leiab, et V. T karistamisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ning asjas puuduvad eri- ja üldpreventiivsed asjaolud, mis kohustaksid korrigeerima karistust ülespoole. 4.
  1. Süüdistatav palub enda apellatsioonikaebuses kergendada talle mõistetud karistust. Leiab, et ta tegutses enda kaitseks.
  2. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas oma kirjaliku seisukoha eriasjade prokurör J. Kasesalu, kes palub vaidlustatud kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud nii V. T süü suurust kui kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kohtu sellekohast analüüsi on apellant tõlgendanud meelevaldselt. Seisukoht, et asjas puuduvad eri-ja üldpreventiivsed asjaolud, mis kohustaksid korrigeerima karistust ülespoole, ei vasta kohtuistungil tuvastatule ega otsuses toodud karistuse põhjendustele. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsus V. T mõistetud karistuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. 7.

§ 56lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol - kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist, kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-76-12). 8. Kohtukolleegium märgib, et V. T poolt toimepandud tapmisesüü suurust iseloomustab asjaolu, et ta pani tahtliku tapmise toime kahe isiku suhtes, s.o

§ 114p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis vastab Kr

K § 101 p 5 järgi kvalifitseeritavale kuriteole. Kohus on selgitanud, et karistuse mõistmisel isikule tuleb lähtuda kuriteo toimepanemise ajal kehtinud karistusmääradest, millisena on seaduseandja näinud ette ainsa karistusliigina vangistuse 8 kuni 15 aastat või eluaegse vangistuse. 9. Kohtukolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis tooduga, et eluaegne vangistus on erakordne karistus, mida peavad lisaks süü suurusele põhjendama üld-ja eripreventiivsed asjaolud. Antud põhimõttele on viidanud ka maakohus oma otsuses V. T karistuse mõistmisel. Kohtukolleegium ei saa aga nõustu apellandiga selles, et kohus on karistuse mõistmisel pööranud vähem tähelepanu V. T isikule ning tema süüle ja jätnud tegelikult mõistetud karistuse põhistamata. Kohus on karistust kergendava asjaoluna võtnud arvesse süü puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendava 3

(4)asjaoluna kuriteo toimepanemist isikute grupis, samuti on kohus kirjeldanud süüdistatava süü suurust ja kuriteo toimepanemise asjaolusid (kahe isiku tapmine, selle toimepanemine eelnevalt kokku leppides ja ühiselt, kooskõlastatud tegevuse tulemina, ohvrite tulistamine selja tagant isikutele ootamatult). Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus on otsuse lugejale arusaadavalt ja selgelt põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks süüdistatavale 15 aastasest vangistusest kergema karistusmäära kohaldamist. Seega seisukoht, et V. T karistamisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmäärast ning asjas puuduvad eri-ja üldpreventiivsed asjaolu, mis kohustaksid korrigeerima karistust ülespoole, ei vasta kohtu poolt tuvastatule ja kohtuotsuses toodud karistuse põhjendustele. Karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades on kohus põhjendatult märkinud, et mõistetav karistusmäär peab olema piisava rangusega, et isik saaks kujundada ümber oma senised väärtushinnangud ja käitumise põhimõtted, mis tõid kaasa kuriteo toimepanemise, seda selliselt, et isik hoiduks edasiselt uute kuritegude toimepanemisest. Seega on kohus kohaldatavale karistuse määrale oma hinnangu andnud (RK 3-1-1-99-06). Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele on kohus süü suuruse hindamisel arvestanud V. T käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Kohtukolleegiumi arvates saab selles kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt sedastada V. T käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis eeldab karistusena tähtajalise vangistuse ülemmäära kohaldamist. Pikaaegse ja tähtajalise vangistuse ülemmäärale vastava vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitstavat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et lühema vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Mõrva eest, mis on toime pandud kahe inimese suhtes, peab mõistetav karistus andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangelt. Isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega mõista V. T kergem karistus. Mõistetud karistus on vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Riigikohus on korduvalt (nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10) leidnud, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus nimetatud asjaolude valguses mõistnud V. T tema teosüüle vastava karistuse. Kriminaalasja lahendamisel ning süüdistatavale karistuse mõistmisel on arvestatud kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Arvestades kõike eeltoodut, süüdistataval väljakujunenud väärtushinnanguid, suhtumist enda teosse ja just karistuse eripreventiivset eesmärki, on V. T karistamine kahe inimese tapmise toimepanemise eest 15 aastase vangistusega põhjendatud, kuna kergem karistus ei tagaks eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitset. Asjaolusid, mis tingiksid V. T mõistetud karistuse kergendamise, kohtukolleegium ei tuvastanud. 10. Ülaltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le, 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15. mai 2013 otsuse V. T suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Ivi Kesküla Orvi Tali 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.