← Eesti

3-12-92/50

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 07.05.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-92 Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus 3-12-92 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Linnavolikogu kehtestas 11.01.2001 määrusega nr 3 XXX linna üldplaneeringu, mis näeb XXX transpordisüsteemi arendamiseks ette teede- ja tänavatevõrgu läbilaskevõime suurendamise ning nende süsteemi täiustamise. Planeeringu kohaselt on magistraaltänavate võrgu arendamisel üheks prioriteediks XXX trasseeringu rajamine. XXX üheks olulisemaks ristmikuks on XXX liiklussõlm, kus ristuvad XXX mnt, XXX tee, XXX tn, XXX tee, XXX tee ja raudtee. Tallinna Linnavalitsus kiitis 14.05.2008 korraldusega nr 866-k heaks XXX liiklussõlme ehitamise ja XXX tee rekonstrueerimise eelprojekti. Tallinna Linnavalitsus kiitis 21.04.2010 korraldusega nr 60-k heaks XXX liiklussõlme rekonstrueerimise projekti. Teeprojekti kohaselt ehitatakse XXX liiklussõlme koosseisus XXX tee ja XXX mnt kahetasandiline ristmik, XXX tee ja XXX tee ühendustee, tunnel raudtee alla, ristmik XXX teega ning pealeja mahasõidud koos vajalike tehnovõrkudega. Teeprojektist tulenevalt on XXX linnal XXX liiklussõlme rajamiseks vajalik omandada Zelluloosi Kinnisvara OÜ omandis olev XXX mnt XX kinnisasi. Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le kuuluv XXX mnt XX kinnisasi asub Tallinna Linnavolikogu 07.10.1999 otsusega nr 231 „XXX tn, XXX mnt ja XXX-XXX raudtee vahelise kvartali detailplaneeringu korrektuur“ planeeritud alal. XXX mnt XX transpordimaa sihtotstarbega kinnisasi moodustati nimetatud detailplaneeringu korrektuuri alusel XXX mnt XX kinnisasja jagamisel 15.06.
  2. Detailplaneeringu korrektuuri kohaselt on XXX mnt XX kinnisasi planeeritud tee reservmaaks – XXX tänava maa-alaks. Zelluloosi Kinnisvara OÜ omandas 09.09.2008 sõlmitud asjaõiguslepinguga XXX mnt XX kinnistu hinnaga 29 000 000 krooni (1 853 437 eurot). Tallinna Linnavolikogu otsustas 10.03.2011 otsusega nr 36 sundvõõrandada Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le kuuluva kinnistu XXX linnale ning viia läbi XXX mnt XX kinnistu erakorraline hindamine. Tallinna Linnavalitsus tegi 14.03.2011 korraldusega nr 388-k XXX mnt XX kinnistu erakorralise hindamise ülesandeks Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsile. Tallinna kohtutäitur K. Põlts esitas 30.03.2011 Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le täiteasjas nr 025/2011/1256 täitmisteate, mille kohaselt on kohtutäiturile tehtud ülesandeks XXX mnt XX kinnistu üles kirjutada, hinnata ja vajadusel hoiule võtta. Tallinna kohtutäitur K. Põlts koostas 25.04.2011 „Sundvõõrandamismenetluses kinnisasja arestimise ja hindamise akti“ (hindamisakt). Hindamisakti koostamisel võeti aluseks litsentseeritud maa hindaja Denno Treimanni poolt koostatud eksperthinnang nr 4556 (eksperthinnang) ja vandeaudiitor Katrin Kaasiku koostatud kahjude hindamisakt (kahjude hindamisakt). Hindamisakti kohaselt on XXX mnt XX kinnistu väärtuseks 62 250 eurot. Zelluloosi Kinnisvara OÜ esitas XXX linnale 18.07.2011 omapoolse selgituse ja selles sisalduvad vastuväited hindamisaktile, leides, et sundvõõranditasu suuruse määramisel tuleb lähtuda kinnistu eriväärtusest, milleks on 1 900 000 eurot ning mis kajastab õiglaselt XXX 2

(7)3-12-92 mnt XX kinnistu tegelikku väärtust. Kaebaja lisas vastuväitele Pindi Kinnisvara AS 31.05.2011 eksperthinnangu nr 110531-11179-463 ning MK Audit Audiitorbüroo audiitor Maidu Kuuse arvamuse, mis kinnitavad neis toodud eeldustel majanduskahju tekkimist kaebajale summas 1 900 000 eurot. XXX linn lõpetas 19.10.2011 kokkuleppemenetluse protokolliga kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 25 lg 2 alusel sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse, kuna kaebaja seaduslikud ja volitatud esindajad ei ilmunud kolmel korral mõjuva põhjuseta Tallinna Linnavalitsusse sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse koosolekule. XXX linn edastas 17.11.2011 Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le eelnõu XXX linna korraldusest „ XXX mnt XX kinnisasja sundvõõranditasu määramine“, andes tähtaja ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks kuni 05.12.
  1. Zelluloosi Kinnisvara OÜ esitas omapoolsed vastuväited 05.12.
  2. Tallinna Linnavalitsus määras 07.12.2011 korraldusega nr 1933-k “XXX mnt XX kinnisasja sundvõõranditasu määramine” XXX mnt XX kinnistu sundvõõranditasuks 62 250 eurot vastavalt XXX kohtutäitur Kaire Põltsi 23.05.2011 täiteasjas nr 025/2011/1256 koostatud sundvõõrandamismenetluses kinnisvara arestimise ja hindamise aktile (p 1), otsustas mitte alustada KASVS § 27 lg 2 alusel täiendavat hindamismenetlust (p 2) ning leidis, et kahjudest teatamise menetluse uuendamine ei ole põhjendatud (p 3).
  3. Zelluloosi Kinnisvara OÜ esitas 13.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2011 korralduse nr 1933-k „XXX mnt XX kinnisasja sundvõõranditasu määramine“ tühistamiseks. Hindamisaktis jäeti ebaõigesti arvestamata harilikku väärtust ületav majanduskahju. Sundvõõranditasu määramisel oleks pidanud arvestama eriväärtusega tulenevalt KASVS § 16 lg-le
  4. Eriväärtus tuleneb asjaolust, et kaebaja omandas kinnistu eesmärgiga arendada välja terviklik ärikvartal, täpsemalt eesmärgiga lahendada kinnistul kvartali parkimine. Detailplaneeringuga määratletud sihtotstarve (transpordimaa) seda ka võimaldas. Puudub kehtiv hindamisakt, sest kohtutäiturile ei esitatud nõuetekohast täitedokumenti. Kohaliku omavalitsuse korraldus ei ole loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg-s 1 toodud täitedokumentide loetelus, mis välistab täitemenetluse läbiviimise kohaliku omavalitsuse korralduse alusel. Seega ei ole õiguspärast hindamist sundvõõrandamise menetluses läbi viidud, hindamisakt on tühine ning vaidlustatud korraldus vastuolus KASVS § 27 lg-ga
  6. XXX linn palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes 07.12.2011 korralduses võetud seisukohtade juurde.
  7. Tallinna Halduskohus jättis 13.07.2012 otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste kanda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omandas 09.09.2008 sõlmitud asjaõiguslepinguga XXX linnas XXX mnt XX kinnistu hinnaga 29 000 000 krooni (1 853 437 eurot). Vaidlust ei ole asjaolude üle, et kinnistu omandamisel oli kaebaja teadlik selle suhtes 07.10.1999 Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 231 kehtestatud detailplaneeringust ja selle sisust ning sellest, et Tallinna Linnavolikogu on kehtestanud 11.01.2001 määrusega nr 3 XXX üldplaneeringu, mille kohaselt on magistraaltänavate võrgu arendamisel üheks prioriteediks XXX trasseeringu rajamine, samuti Tallinna Linnavalitsuse 14.05.2008 korraldusega heaks kiidetud XXX liiklussõlme ehitamise ja XXX tee rekonstrueerimise eelprojektist ja sellest tulenevalt vaidlusaluse kinnistu sundvõõrandamise vajadusest ja soovist. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kaebaja ei ole algatanud detailplaneeringu muutmist ja taotlenud ehitusluba XXX mnt XX 3
(7)3-12-92 kinnistule parkla ehitamiseks. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et XXX linn oleks rikkunud sundvõõrandamise menetluse käigus kaebaja olulisi menetluslikke õigusi. Nähtuvalt asjas kogutud materjalidest, on vastustaja menetluse läbi viinud õiguspäraselt, kaebajaga on peetud läbirääkimisi kinnistu omandamiseks ja alles pärast vabatahtliku võõrandamise kokkuleppe mittesaavutamist on Tallinna Linnavolikogu 10.03.2011 otsusega nr 36 „XXX mnt XX kinnisasja sundvõõrandamine“ otsustanud kinnisasja sundvõõrandada ning astunud selleks seaduses ettenähtud sammud. Kaebaja seda kinnistu sundvõõrandamise otsust seaduses sätestatud korras vaidlustanud ei ole ning on olnud seisukohal, et see iseseisvalt tema õigusi ei riku. Ühtlasi ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja ei ole esitanud kaebuses KASVS § 27 lg-s 2 nimetatud muid nõudeid ega KASVS § 23 lg-s 2 toodud nõudeid täiendava kahju hüvitamiseks. Kaebaja põhiline vastuväide Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2011 korraldusele nr 1933-k „XXX mnt XX kinnisasja sundvõõranditasu määramine“ seisneb väites, et korralduse aluseks olev hindamisakt on tühine, kuna kohtutäituril puudus TMS § 2 lg-s 1 toodud seaduslik alus (täitedokument) kinnistu arestimiseks ja erakorralise hindamise läbiviimiseks. Kaebaja viide Harju Maakohtu 06.02.2012 lahendile tsiviilasjas nr 2-12-961 ei ole käesoleva otsuse tegemise hetkel asjakohane, kuna Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu nimetatud lahendi oma 03.07.2012 määrusega ning jättis Zelluloosi Kinnisvara OÜ kaebuse Tallinna kohtutäitur K. Põltsi 04.01.2012 otsuse peale rahuldamata. Sarnaselt ringkonnakohtuga on halduskohus seisukohal, et TMS § 2 lg 1 p 14 tuleb ja saab tõlgendada lisaks grammatilisele tõlgendusele ka süstemaatiliselt, s.o koosmõjus kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud normidega ja kohtutäituril oli õigus teha sundvõõrandamismenetluses täitetoiminguid, mis tulenesid valla- või linnavalitsuse haldusaktidest. Kohtutäituri otsuse õigsuse kontrollimisel tuleb ka halduskohtu hinnangul arvestada kinnisasja sundvõõrandamise seadusest tulenevat kohtutäituri õigust teha sundvõõrandamismenetluses toiminguid linnavalitsuse korralduse alusel. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei tohiks välistada vajadusel seaduse lünga täitmist, kuid seda saab kohtu arvates käesoleval juhul täitemenetluse olemust arvestades teha vaid vastavat valdkonda reguleeriva eriseaduse alusel, milleks käesoleval juhul on KASVS. TMS § 2 lg 1 p 14 kitsas grammatiline tõlgendus muudaks KASVS-s sisalduva regulatsioon õigustühiseks. Selle tulemusel ei oleks KASVS normid kinnisasja sundvõõrandamisel avalikult kasutatava tee ehitamiseks rakendatavad nii, nagu seadusandja seda tõenäoliselt silmas pidas. See, et 01.01.2006 jõustunud täitemenetluse seadustik ei arvesta KASVS muutmise seadusega, oli ilmselt tingitud asjaolust, et uus täitemenetluse seadustik võeti vastu enne, kui KASVS muutmise seadusega muudeti eelmise seaduse regulatsiooni. Seadusandja eesmärk ei saanud olla kohaliku omavalitsuse poolse sundvõõrandamismenetluse sõltuvusse seadmine kinnisasja omaniku nõusolekust või vastavast kohtuotsusest. Juhul, kui seadusandja eesmärk oli sundvõõrandamismenetluses kohaliku omavalitsuse antud haldusaktide sundtäidetavuse välistamine, oleks kinnisasja sundvõõrandamise seaduse regulatsiooni muudetud. Seega kohtutäituri hindamisakt ei ole tühine. Kuna hindamisakt ei ole tühine ja selle vaidlustamise tähtaeg on möödunud, ei ole võimalik kontrollida selle õiguspärasust. Hindamisakti näol on tegemist eelhaldusaktiga, millega määratakse siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Sellisele tõlgendusele viitab eelkõige KASVS § 27 lg 2 esimene lause. Kohtutäituri hindamisakti vaidlustamiseks on KASVS § 16 lg-tes 6 ja 9 ning TMS § 74 lg-s 7 ja §-s 217 sätestatud erikord. Kuna hindamisaktis toodud väärtust oleks tulnud vaidlustada TMS sätestatud korras ja kaebaja seda teinud ei ole, on ta sisuliselt kaotanud õiguse vaidlustada ka korraldust sellel alusel. Hindamisaktis on selgelt ära näidatud ka kohtutäituri määratud hinna vaidlustamise kord. 4
(7)3-12-92 Käesoleval juhul on asjas kindlakstehtud asjaoludest - eelkõige kehtivast detailplaneeringust tulenevalt parkla rajamiseks ehitusõiguse puudumisest, kaebaja teadlikkusest nimetatud asjaolust ja kinnistu sundvõõrandamise vajadusest kinnistu omandamisel - tulenevalt kaebaja võtnud kinnistu eest selle harilikku väärtust väga olulises määras ületava hinna tasumisel ise teadlikult põhjendamatu ja kohtu hinnangul selgelt spekulatiivse äririski. Selliste äririskide võtmisel ei ole võimalik rääkida kaebajale kahjude tekkimisest ning ei saa rakendada eriväärtust sundvõõranditasu määramisel. Vastustaja on õigesti leidnud, et sundvõõranditasu määramisel tuleb käesoleval juhul lähtuda asja harilikust väärtusest. Õige on vastustaja seisukoht, et sundvõõranditasu kindlaksmääramisel ei oleks saanud eeltoodust tulenevalt aluseks võtta kaebaja esitatud Pindi Kinnisvara AS eksperthinnangut nr 110531-11179-463 ja OÜ Maidu Kuuse Arhitektuuribüroo arvamust, sest need mõlemad põhinesid realiseerimatul eeldusel, et ehitusõiguseta tänava maa-alale saab ehitada parkla või parkimismaja. Vastavaid seisukohti (eriväärtuse arvestamata jätmist) on vastustaja kajastanud ka vaidlustatud korralduses. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga, jättes haldusmenetluses kaalutlemata olulised asjaolud. Kuna kaebaja ei ole muid KASVS § 27 lg-s 2 nimetatud nõudeid esitanud ning vaidlustatud korralduses on sundvõõranditasu määratud KASVS § 16 lg 9 kohase XXX kohtutäitur K. Põltsi 23.05.2011 hindamisaktiga, jääb kaebus rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Zelluloosi Kinnisvara OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Halduskohtu TMS § 2 lg 1 p 14 tõlgendus ei ole vastavuses põhiseaduse (PS) §-ga 146, mille kohaselt mõistab kohus õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Sõltumata sellest, milline oli seadusandja eesmärk TMS-s täitedokumentide loetelu sätestamisel, pole võimalik TMS § 2 lg 1 p 14 laiendav tõlgendamine. Tõlgendus, mille kohaselt võimaldataks maavanema otsuse all mõista ka kohaliku omavalitsuse otsust, on meelevaldne ning otseses vastuolus sätte keelelise tekstiga. Kaebaja ei ole minetanud sundvõõranditasu vaidlustamise õigust, sest kohtutäituri hindamisakt ei ole eelhaldusaktiks, kuna see ei ole antud haldusorgani poolt HMS § 51 lg 1 mõttes. Kohtutäitur ei ole haldusorgan, vaid avalik-õiguslikku ametit pidav isik. Isegi kui kohtutäiturile omistada haldusorgani volitused, saaks hindamisakti äärmisel juhul käsitleda kui menetlustoimingut, mida on võimalik halduskohtus vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga – sundvõõranditasu määramise otsusega. Vaidlustatavaks haldusaktiks on sundvõõrandamise menetluses kas kokkuleppemenetluse akt või sundvõõranditasu määramise otsus. Hindamisaktiga määratakse üksnes kinnisasja harilik väärtus, millest väiksem ei või sundvõõranditasu olla. See, et hindamisakti on võimalik vaidlustada TMS-s sätestatud korras, ei võta õigust vaidlustada sundvõõranditasu määramise otsust halduskohtus üldkorras. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kehtivast detailplaneeringust ei tulenenud ehitusõigust, mistõttu Pindi Kinnisvara AS eksperthinnang põhines realiseerimatul eeldusel. Kaebaja hinnangul on parkimist võimalik kinnistul korraldada ka ehitusõigust omamata. Seejuures ei eelda parkimise korraldamine kinnistul eriotstarbelise parkimismaja ehitamist, vaid piisab ala tähistamisest parkimisalana.
  2. XXX linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Tulenevalt KASVS § 27 lg-st 2 määratakse kohtutäituri hindamisaktiga siduvalt kindlaks sundvõõrandatava kinnisasja väärtus. Halduskohus on õigesti leidnud, et kohtutäituri 5
(7)3-12-92 hindamisakti vaidlustamiseks on KASVS § 16 lg-tes 6 ja 9 ning TMS § 74 lg-s 7 ja §-s 217 sätestatud erikord. Ebaõiged on kaebaja väited selle kohta, et parkimist oleks võimalik kinnistul korraldada ka ehitusõigust omamata. Parkla ehitamine ehitusõigust omamata ei ole lubatud. Kinnistu omandamisel oli kaebaja teadlik nii 07.10.1999 Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 231 kehtestatud detailplaneeringust, Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud XXX üldplaneeringust kui ka Tallinna Linnavalitsuse 14.05.2008 korraldusega nr 866-k heaks kiidetud XXX liiklussõlme ehitamise ja XXX tee rekonstrueerimise eelprojektist ja sellest tulenevalt kõnealuse kinnistu sundvõõrandamise vajadusest ja soovist. Kaebaja teadis juba kinnisasja omandamisel, et kinnistu jääb ehitusõiguseta tänava maa-alaks ja kuulub sundvõõrandamisele, mistõttu oli kaebaja teadlik, et parkimise korraldamine ei ole sellel kinnistul võimalik.
  1. Zelluloosi Kinnisvara OÜ esitas 08.04.2013 täiendavad seisukohad. Kaebaja palub alternatiivselt, kui kohus ei tühista Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2012 korraldust nr 1933-k, muuta halduskohtu otsuses toodud põhjendusi, jättes kohtuotsusest välja hinnangu kaebajale sundvõõrandamise menetlusega tekitatavast kahjust. Kohtuotsusest jääb selgusetuks, millistele asjaoludele tuginedes on halduskohus järeldanud, et kaebajale ei ole kahju tekkinud. Käesoleva haldusasja asjaolud ja tõendid ei kinnita vähimalgi määral kahju mitteesinemist. Kohtuotsus on kahju osas täies ulatuses põhjendamata. Parkla ehitamine on muutunud realiseerimatuks sundvõõrandamise järgselt, kuid väita, et enne sundvõõrandamise otsustamist oli parkla rajamine välistatud, ei ole põhjendatud. Halduskohus oleks pidanud jätma kahju puudutavad seisukohad kohtuotsusest välja, kuna nendel ei ole sellisel juhul asja lahendamise seisukohalt sisulist tähendust, või kahju küsimust põhjalikumalt uurima ja analüüsima, sealhulgas hindama kaebaja poolt esitatud tõendeid, tuvastama vajadusel ise täiendavaid asjaolusid ja kindlasti viima läbi kaebaja taotletud ekspertiisi. Halduskohus ei ole kahju puudutavas osas analüüsinud kahju küsimust tervikuna. Sellega on halduskohus piiranud kaebaja teisi õiguskaitsevahendeid, muu hulgas nt lepinguliste esindajate vastu kahju hüvitamise nõude esitamise võimalust (s.o olukorras, kus peaks lõplikult leidma kinnitust asjaolu, et hindamisakt oli eelhaldusakt, mida oleks tulnud vaidlustada). Ilmne on, et kaebajale on kahju hindamisakti ebaõigsuse tõttu vähemalt mingis ulatuses tekkinud. Sellisele kahjule viitab muu hulgas asjaolu, et kaebajale määrati sundvõõranditasu oluliselt väiksemas määras kui naaberkinnistute lõplik sundvõõranditasu oli. Hindamisaktiga on kinnistu väärtus hinnatud madalamaks kui nt XXX mnt XX kinnistu väärtus.
  2. XXX linn leiab, et kaebaja viited naaberkinnistute sundvõõranditasudele on antud juhul asjakohatud ja põhjendamatud. Kaebaja ei ole varem esitanud ühtegi vastuväidet kinnistu harilikule väärtusele, vaid on leidnud, et kinnistut oleks pidanud hindama selle eriväärtuse järgi. Samuti ei ole kaebaja viidatud kinnistud võrreldavad kaebajale kuulunud kinnistuga, sest viidatud kinnistute seas ei ole ühtegi ehitusõiguseta transpordimaa sihtotstarbega kinnistut, mille harilik väärtus on teatavasti madalam kui viidatud ehitusõigusega ärimaa ja tootmismaa sihtotstarbega kinnistutel, millest osad olid ka hoonestatud ja kasutuses majandustegevuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning, tuginedes

§ 201lg-le 4, ei korda vastavaid põhjendusi. 6

(7)3-12-92 10. 08.04.2013 esitatud alternatiivne taotlus halduskohtu otsuse põhjenduste muutmiseks ei ole põhjendatud. Peaasjalikult seetõttu, et ringkonnakohus on eelnevalt halduskohtu põhjendustega nõustunud. Kuid oluline on veel märkida, et halduskohtu otsuse põhjendused ei saa mingilgi viisil mõjutada kaebaja õigust esitada tulevikus kahju hüvitamise nõudeid.

§ 177

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Arvestades, et tühistamisnõue on esitatud Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2011 korralduse nr 1933-k peale, muutuvad kohtuotsuse jõustudes poolte vahel siduvaks eelnimetatud korraldusega seotud asjaolud: korraldus nr 1933-k on õiguspärane ning kaebajal ei saa linna suhtes olla enam mingeid kinnistu sundvõõrandamise menetlusest tulenevaid nõudeid. Kohtu seisukoht kaebajal kahjude mittetekkimise kohta ei oma mingit õiguslikku tähendust kaebaja suhetes teiste isikutega. Asjaolu, kas lepingulised esindajad on tekitanud kaebajale hindamisakti vaidlustamata jätmisega kahju, väljub ilmselgelt korralduse nr 1933-k reguleerimisesemest ning halduskohus ei ole selles suhtes kohtuotsuses oma seisukohta avaldanud.

  1. Ringkonnakohus tagastab kaebajale koos täiendava seisukohaga 08.04.2013 esitatud täiendavad tõendid. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja ei ole varasemalt hindamisaktiga määratud kinnistu harilikku väärtust vaidlustanud. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ei ole saanud seda vastuväidet esitada varasemas menetluses. Pealegi ei tõenda teiste kinnistute kõrgema hinna eest sundvõõrandamine, et kaebaja kinnistu hind on määratud ebaõigesti. Tegemist ei olnud võrreldavate kinnistutega nii sihtotstarbe kui ka hoonestatuse osas.
  2. Halduskohus ei ole jätnud asja lahendamiseks vajalikke tõendeid kogumata. Ka juhul, kui jätta hindamisakti vaidlustamise temaatika kõrvale, on halduskohus leidnud, et kaebaja ei saanud kinnistu omandamisel eeldada, et saab sinna rajada parkla, mistõttu on kaebaja võtnud põhjendamatu äririski ning tekkinud ei ole sellist majanduskahju, mille hüvitamise kohustus oleks vastustajal. Sellisel eeldusel puudus halduskohtul vajadus hakata koguma täiendavaid tõendeid, sh määrama ekspertiisi majanduskahju kindlakstegemiseks.
  3. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.