Obsah (8)

§ 401§ 52§ 108§ 101§ 14§ 4032§ 42§ 94

Tsiviilasi nr 2-13-13101 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2013. a, Tartu Tsiviilasja number 2-13-13101 Tsiviilasi

§ 401lg 1 kohaselt krediidisaaja kohustub maksma krediidi kasutamise eest tasu.

Laenulepingu sõlmimisel leppisid lepingupooled kokku, et laenutoote 750 eurot perioodiga 30 päeva puhul on intressi suurus kokku 75 eurot. Vastavalt Laenulepingule p 4.1, pidi Laenu tasumine toimuma tähtpäeval vastavalt maksegraafikule. Laenu saamiseks pidi kostja tegema internetikeskkonnas www.smsraha.ee laenutaotluse, logides sisse oma kasutaja ID nr

1. Enne laenusumma 750 euro ülekandmist kostja arvelduskontole pidi ta käima talle sobivas postkontoris isikusamasust tuvastamas. Kostja isukusamasuse tuvastamine on toimunud varasemalt, so 26.05.2010 Tartu Kesklinna postkontoris. Isikusamasuse tuvastamise ankeedis kinnitab kostja oma allkirjaga, et ta on tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja nõustub nende täitmisega. Laenusaajana on kostja teadlik, et tulenevalt laenulepingu üldtingimuste p 9.
2. oli tal laenusaajana võimalus pikendada laenu tagastamise tähtaega 5, 15 või 30 päeva võrra, tasudes laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks pikendamistasu, sõltuvalt laenusumma suurusest ja pikendamisperioodist, lähtudes üldtingimuste p 9.2 sätestatust. Laenu tähtaja pikendamise jaoks vastavad andmed on edastatud kostjale koos laenulepingu üldtingimustega Lisas
3. Kostja ei tagastanud saadud laenu kokkulepitud tähtajaks, vaid otsustas pikendada laenu tagastamise tähtaega. Nii on kostja pikendanud laenu tagastamise tähtaega 15 korda ja tasunud laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks pikendamistasu kooskõlas Laenulepingu üldtingimuste p. 9.
4. Kostja on tasunud laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks pikendamistasusid kokku 1432.50 eurot. Kostjapoolsest tegevusetusest tulenevalt edastas laenuandja kostjale e-mailiga 04.04.2012.a. esimese meeldetuletuse võla tasumise kohta, kuid vaatamata eeltoodule ei ole kostja asunud oma võlgnevust likvideerima. Kostjale on edastatud vastavad võla tasumise meeldetuletused 05.06.2012, 13.06.
5. Seisuga 13.06.2012 oli kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 750 eurot, laenuintressid 26,25 eurot. Laenuandja andis kostjale võla tasumiseks täiendava tähtaja kuni 27.06.2012 ja teavitas kostjat, et juhul, kui jätkuvalt ei tasu võlgnevust, siis ütleb ta laenulepingu üles ja annab nõude menetleda võla sissenõudmiseks OÜ-le ITM Inkasso. Vaatamata eeltoodule ei asunud kostja oma võlgnevust likvideerima, kuigi laenuandja andis kostjale võla tasumiseks veelkord täiendava tähtaja. 28.06.2012 ütles laenuandja laenulepingu üles ja andis nõude menetleda OÜ-le ITM Inkasso, tulenevalt üldtingimuste p. 18.
6. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata laenu põhiosa 750.00 eurot, intresse 26.25 eurot ja viiviseid tasumisega viivitamise eest, alates 15.11.
7. 03.10.2013 vastuses hageja lisas, et laenutaotluse esitamise ajal oli kostjale teada, et krediidikulukuse määr on 213,84% ja aasta intress 120%. Kuivõrd kostja on internetikeskkonnas smsraha võtnud laenu 9 korral, siis on kostja teadlik või peab olema teadlik laenulepingu üldtingimustest ja sidevahendi abil sõlmitud laenulepingute olemusest, sh asjaolust, et laenu Lk 2/ 7 Tsiviilasi nr 2-13-13101 saamiseks sidevahendi vahendusel ei ole vajalik laenulepingut allkirjastada. Tegemist on sidevahendi abil sõlmitud laenulepinguga, kuivõrd laenuandja kui pakkuja ja tarbija, käesolevaga laenusaaja ei viibi lepingu sõlmimisel üheaegselt koos samas kohas ja pakkumine ja tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused edastatakse sidevahendi abil, tulenevalt

§ 52

. Süsteemi väljavõttest nähtub, et kostja on tasunud pikendamistasusid 15 korral. Ka kostja enda poolt esitatud tõenditest nähtub, et kostja pole tagastanud saadud laenu koos intressidega, vaid on tasunud 1432,50 eurot laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks. Pikendamistasude tulemusena pidi kostja saadud laenu koos intressidega tagastama hiljemalt 14.11.

1. Kuivõrd kostja on võtnud laenu korduvalt, siis pidi ta olema teadlik laenulepingu üldtingimustest. Hageja ja ka kostja enda poolt esitatud tõenditest nähtub, et kostja on aktsepteerinud ja nõustunud laenulepingu üldtingimustega. Kostja on 26.05.2010 kinnitanud oma allkirjaga, et on tutvunud laenulepingu üldtingimustega ja nõustub nende täitmisega. Kostja on ka tasumisega aktsepteerinud laenulepingu üldtingimustega nõustumist, sh on nõustunud laenu tagastamise tähtaja pikendamistasudega. TsÜS § 100 lg 1 alusel tehingu tühistamise õigus lõpeb, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik, kes tühistamise alusest teab, tehingu täidab, loetakse tehing kinnitatuks. Kostja ei ole varasemalt kordagi viidanud asjaolule, et laenuleping võib olla tühine. Kostja on pikendamistasude maksmisega selgelt avaldanud otsest tahet tuua kaasa vastav õiguslik tagajärg. Seega on kostja aktsepteerinud laenulepingu üldtingimustega nõustumist pikendamistasude maksmisega, tulenevalt TsÜS § 68 lg
2. Kostja oleks võtnud laenu ka siis kui krediidikulukuse määr oleks suurem olnud, kuna tal oli ükskõik. Kostja on võtnud 9 korda laenu, antud juhul ei saa olla tegemist isikuga, kes võttis laenu kogenematusest, puudus ka erakorraline vajadus. Hageja on seisukohal, et tegemist ei ole tühise lepinguga ja saadav laen tuleb tagastada vastavalt laenulepingu üldtingimustele.
3. Kostja vastuväited hagile 14.08.2013 vastuses vaidles kostja hagile vastu. Kostja tunnistab, et laenas hagejalt 750 eurot üheks kuuks ning kokkuleppe kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale laenu eest intressi 75 eurot. Laenulepingut ei ole pooled allkirjastanud. Laenutingimusi kostjale ei selgitatud. Laenu tegelikust kulukusest informeeris hageja kostjat alles 01.09.2011 koos saadetud arvega. Kostja ei saanud aru, et tema poolt tasutud summasid ei arvestata üldse võla ja intressi tasumisena ning kogu raha läheb lepingu pikendamise tasuks. Hageja on haginõudes jätnud arvestamata, et kostja on hagejale tagastanud kokku enda kontolt 1347,50 eurot ja õe Merit Otisalu kontolt 31.10.2011 85 eurot (seda summat tõendab kostja hageja poolt kohtule esitatud konto väljavõtte
4. reaga). Kokku on kostja hagejale tagasi maksnud 1432,50 eurot. Hageja hakkas kostjale raha tagasi maksma osade kaupa igal kuul 100 eurot. Esimene kord maksis kostja hagejale raha 01.09.
5. Laenu tagasimaksmise tähtaega pikendati. Hageja nõudis igalt laenu tagasimakse pikenduselt 100 eurot raha. Seega maksis kostja hagejale kogu aeg, igal kuul 100 eurot, kuid hageja arvestas kogu seda raha kogu aeg lepingu pikendamise eest tasutavaks summaks ja kostja justkui ei oleks üldse põhivõlga ja intressi tasunud. Kostja ei pea sellist arvestust õigeks. Sisuliselt püüab hageja oma ülikõrget ja seadusega mittekooskõlas olevat intressi varjata ja näidata seda intressi lepingu pikendamise tasuna. See tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja laenutaotluse aktsepteerimise teates on näidatud, et krediidi kulukuse määr on 213 % ja aastane intressimäär on 120 %. Kohtule hageja poolt esitatud laenulepingu p-s 9 on toodud tabel pikendustasu kohta, milles on näidatud, et see tasu on intress. Järelikult on kõik lepingu pikendamistelt võetud summad, kõik tasutud 1432,50 eurot intress. Seega on krediidi kulukuse määr veel palju kordi suurem kui kostjale hageja poolt 01.09.2011 koos arvega saadetud kirjas näidatud. Lk 3/ 7 Tsiviilasi nr 2-13-13101 Pooltevahelist lepingut pikendati korduvalt ning ta kehtis kuni selle ülesütlemiseni 13.06.2012 (teade hagi lisas). Selleks ajaks oli kostjal ammu võlg ja intressid tasutud. Seega kehtib kostja suhtes õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, s.o 13.juuniks
6. Siit omakorda järeldub, et tema suhtes kehtib TsÜS § 86 lg
7. Eesti Panga andmetel oli krediidi kulukuse määr
8. a augustis 29,71 %. Seega oleks kostjale antud krediidi kulukuse määr võinud maksimaalselt olla 89,13 %. Hageja poolt antud krediit kulukuse määr ületas selle suuruse kordades. Küsitud intressi määr on üleliia suur, seetõttu vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kostja palub tasumisele kuuluvat intressi vähendada. Juhul kui kohus leiab, et lepingu pikendamise eest tuleb siiski tasuda tasu, mitte intressi, palub kostja tuvastada, et sellise tasu nõudmine nii suures määras on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse ja/või lepingutasu arvestamise tõttu tühine, siis tuleb kostjal tasuda hagejale alates augustist 2011 kuni võla tasumiseni intressi 1% aastas, seega 7,50 aastas, 0,625 eurot kuus. Kostja tasus hagejale juba 13.aprilliks 800 eurot. Sellest summast 750 eurot on võla katteks. Isegi kui arvestada, et kostja peaks laenuintresse tasuma kuni laenu lõpliku tagastamiseni, oleks intressi suuruseks 2011 augustist kuni 2012 aprillini 9 kuu eest 5,625 eurot. Kogu kostja võlg hagejale on seega 750+5,625 =755,63 eurot. Kostja on tasunud hagejale 1432,50 eurot. Kostja on liigselt tasunud hagejale 676,87 eurot. Selle summa nõuab kostja hagejalt tagasi. Kokkuvõttes: hageja ja kostja vahel suuliselt sõlmitud laenulepingu intress ja/või lepingutasu on vastuolus hea usu põhimõttega ning selle tõttu tühine. Hageja on kostjalt kätte saanud kogu tasumisele kuuluva summa ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
9. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue tuleneb poolte vahel sõlmitud kiirlaenulepingust. Pooled ei vaidle selle üle, et Ivika Zvejnieks (end Nukka) on saanud hagejalt laenu 750 eurot. Nimetatud asjaolu on ka tõendatud vastava maksekorraldusega (tl 27). Kostja on esitanud hagile vastuväiteid leides, et lepingu intress ja/või lepingutasu on vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu tühine. Samuti leiab kostja, et on juba hageja nõude täinud, kuna kostja on kokku maksnud hagejale nimetatud lepingu alusel tagasi 1 432,50 eurot. Võlaõigusseadus (

) § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 108

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

§ 101

lg 1p1 alusel kohustuse täitmist ja samas

§ lg 1 p 6 kohaselt nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 101

lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab kasutada üheaegselt. Kuna tegemist oli sidevahendi abil sõlmitud lepinguga hageja teenindussüsteemis (

§ 52

lg 1 p 1), siis vajalik teabevahetus lepingu sõlmimiseks toimus teineteisest eemalviibivate isikute vahel. Tulenevalt lepinguliigi omapärast ei olnud selline leping allkirjastatud. Seega on põhjendamatud kostja viited sellele, et pooled ei olnud lepingut allkirjastanud. Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel sõlmitud tehing on heade kommetega vastuolus. Lk 4/ 7 Tsiviilasi nr 2-13-13101 1) Tehingu heade kommete vastasuse kontrollimine (TsÜS § 86 lg 2 p 2) Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui esineb viimati nimetatu (tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas), siis eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Seega tuleb tehingu heade kommete vastasust kontrollida kolme eelduse esinemise põhjal: 1) kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas; 2) kas isik tegi tehingu sundolukorras ja 3) kas soodustatud isik teadis tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-49-11 otsuse p-s 8 märkinud, et tõendamiskohustus lasub üldjuhul TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Eelnimetatud Riigikohtu otsuses on selgitatud, et tarbijakrediidilepingutes on tõendamiskohustus ümberpööratud tühisusele tugineva isiku kasuks (3-2-1-49-11 p 8). TsÜS § 86 lg 3 teise lause kohaselt tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenulepingus on märgitud krediidikulukuse määraks 213,84 %. Eesti Panga poolt augustis 2011 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 32,49 % (tl 65). Seega ületab kostja poolt laenulepingu järgi tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda ning vastavalt TsÜS § 86 lg-le 3 tuleb eeldada, et vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-49-11 otsuses p-s 9 märkinud, et tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kostja ei ole vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendanud sundolukorra olemasolu ega toonud välja ühtegi erakorralist asjaolu, mis tingis laenuvõtmise. Olukorras, kus kostja on juba varasemalt 8-l korral samalt võlausaldajalt laenu võtnud, ei saa rääkida kostja kogenematusest. Samuti ei saanud olla tegemist sundolukorraga, sest vastavalt laenutaotlusele on laenu eesmärgiks olmekulude kandmine. Sellistel tingimustel laenulepingute korduv sõlmimine viitab sellele, et kostjat ei huvitanud, milline on tehingu väärtus. Seega ei saanud kostjal olla sundolukorda, mis tingis laenukohustuse võtmise. Järelikult ei ole tehing TsÜS § 86 lg 2 p 2 alusel heade kommete vastane ja seetõttu tühine. 2) Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamine Krediidiasutuste seadus (KAS) § 83 lg 3 kohaselt krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise Lk 5/ 7 Tsiviilasi nr 2-13-13101 põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Võlaõigusseaduse (

) § 4032 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus). Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Riigikohus on 27.11.2012 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-136-12 p-s 25 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Riigikohus on samas lahendis märkinud, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Vastavalt

§ 4032lg-le 1 on hageja kogunud teabe tarbija maksevõime kohta.

Kostja pidi laenutaotluses mh märkima töökoha, kehtivad finantskohustused, sissetulek ja igakuised väljaminekud. Samas ei nähtu, et hageja oleks hinnanud kostja krediidivõimelisust (

§ 4032

lg 1 p 2) ja andnud piisavaid selgitusi, et kostja saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale (

§ 4032lg 1 p 3).

Kostja on oma sissetulekuna märkinud 780 eurot ja väljaminekuna 260 eurot. Lisaks sellele on tal kehtiv finantskohustus Swedbank’i ees. Tagasimakstav laen koos intressiga ületas kostja igakuist sissetulekut. Hageja oleks pidanud maksevõime hindamisel nägema, et kostja sissetulek ei võimalda tal 30 päeva möödudes laenu koos intressiga tagasi maksta. Seega ei vastanud pakutav tarbijakrediidileping kostja finantsolukorrale. Sellises olukorras ei oleks hageja pidanud sõlmima kostjaga laenulepingut. Eeltoodud Riigikohtu lahendist tulenevalt ei too vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine iseenesest kaasa lepingu tühisust. 3) Pikendamistasude nõudmise põhjendatus Laenulepingu üldtingimuste p 9 kohaselt oli laenusaajal võimalik pikendada laenu tagastamise tähtaega, tasudes pikendustasu vastavalt üldtingimustes ettenähtud tabelile, mis seab pikendustasu suuruse sõltuvusse laenusumma ja pikendatavate päevade arvuga. Laenusumma 750 euro puhul tuli kostjal tasuda 60 eurot laenusumma tagastamise tähtaja edasilükkamiseks. Kostja on tasunud pikendamistasusid kokku 1 347,50 eurot (tl 64).

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt Lk 6/ 7 Tsiviilasi nr 2-13-13101 võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kohus nõustub kostjaga selles, et oma olemuselt on pikendamistasu näol tegemist intressiga.

§ 94

lg 1 alusel kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldav viimane intressimäära enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastav info on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Enne 01.01.2012 ja 01.01.2012-30.06.2012 oli intressimääraks 8 % aastas, 01.07.2012-31.12.2012 oli intressimääraks 7,75 % aastas. Laenulepingu intressimäär oli 120 % aastas. Üldiselt peetakse intressimäära liiga kõrgeks, kui intressimäär on 100 % ja kõrgem (

§ 94kommentaar nr 4.2.).

Kuna laenusumma ei vastanud kostja maksevõimele, pani hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes kostja olukorda, kus ta pidi laenu tagasimaksmise tähtaega pikendama ja läbi selle tasus hagejale veelgi suuremat intressi. Pärast pikendamistasu maksmist pikenes laenusumma tasumise tähtaeg 30 päeva võrra, kuid ka siis ei olnud kostja tulenevalt oma majanduslikust seisundist võimeline laenusumma tagasi maksma. Kostja oli taas sunnitud pikendustasu maksma, nii et tema majanduslik seisund halvenes veelgi ja laenusumma tagasimaksmise kohustus säilis. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et laenulepingu üldtingimuste p 9 on tühine. Arvestades tasutud pikendustasude summat tuleb lugeda kostja laenusumma ja intressi tagasimaksmise kohustus hageja ees täidetuks. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. 4. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Hagi osalise rahuldamise tõttu jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Lk 7/ 7