TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1255 Otsuse kuupäev 3. oktoober 2013.a Kohtunik Eda Muts Kohtuasi V. J.i (J.) kaebus Tartu Vangla 11.04.2013.a

§ 82

lg 3 nõuete süülises rikkumises ja karistati teda kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani kaebaja 26.03.2013.a kella 19.00 ajal toime distsipliinirikkumise - hoidis pärast jalutuskäiku teostatud läbiotsimise käigus enda juures kolme sigaretti. Sellega rikkus kinnipeetav

§ 82lg 3, mille kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus hoida enda juures tubakatooteid.

Kinnipeetav rikkus sisekorraeeskirja teadlikult. Kinnipeetaval on 31 kehtivat distsiplinaarkaristust ning teda on varasemalt karistatud samalaadse distsipliinirikkumise (suitsetamiskorralduse rikkumise) eest. Sigarettide toomine süüdimõistetute eluhoonesse on seotud riskidega. Kinnipeetavat on otstarbekas ja proportsionaalne karistada kartserisse paigutamisega. 2. V. J. esitas 23.04.2013.a Tartu Vanglale vaide (tl 17), milles taotles käskkirjaga nr 6-2/584 tühistamist. Kaebajat karistati

§ 82lg 3 rikkumise eest.

Kaebajale 1 tutvustati

12.01.2010.a, § 82 lg 3 jõustus 15.02.2011.a. Seega ei saanud kaebaja teada, et paneb oma teoga toime sisekorraeeskirja rikkumise. 3. Tartu Vangla 13.05.2013.a vaideotsusega nr 1-11/240-1 (tl 16) jäeti V. J.i vaie rahuldamata. Kaebaja oli teadlik sisekorraeeskirja § 82 lg 3 muutmisest. Kaebajat on varem karistatud samalaadsete distsipliinirikkumiste eest.

muudatus ja Tartu Vangla kodukord, mis kohustab kinnipeetavaid tarvitamata jäänud suitsetamistarbed pärast jalutuskäiku vanglale hoiule andma, on avalikustatud elusektoris seinal/stendil. Õigusaktidest ei tulene, et kõiki seadusemuudatusi tuleb kinnipeetavatele tutvustada kirjalikult allkirja vastu. Kaebaja oma selgituses tunnistab tubakatoodete kaasatoomist jalutuskäigult, kuid õigustab ennast tuginedes omandiõigusele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele. See näitab, et kaebaja oli piirangust teadlik. Kaebaja teadlikkust sellest, et ta rikub reegleid, ja kaebaja otsest tahtlust näitab ka sigarettide peitmise viis. Kaebus ja kaebaja seisukohad

1. Halduskohtusse esitatud kaebuses palub V. J. tühistada Tartu Vangla 11.04.2013.a käskkirja nr 6-2/
2. Suitsude omamist täiskasvanud isiku poolt ei ole rahvusvaheliste õigusaktidega (välislepingud, EL õigus ja EIK praktika) piiratud. Kaebajal on õigus oma omandit vabalt kasutada ja käsutada. Tartu Vangla poolt kehtestatud keeld ei ole seaduslik ega proportsionaalne. Distsiplinaarkaristusena võib kinnipeetavale kohaldada kartserisse paigutamist kuni 45 päevaks. Selline karistus on vabaduse piiramine ja on olemuselt kriminaalõigusliku iseloomuga. Isikul, keda kahtlustatakse või süüdistatakse teos, mille eest on ette nähtud karistusõiguslik sanktsioon, on õigus kaitsjale. Kaebajale ei võimaldatud kaitsjat, kuigi ta avaldas selleks soovi. Menetlust läbi viinud isikutel puudus juriidiline kõrgharidus ja õigusalased eriteadmised kriminaalvaldkonnas. Seetõttu puudus neil pädevus olla menetlejaks asjas, milles võidakse kohaldada kriminaalõigusliku iseloomuga karistusi. Kaebajale tutvustati vangla sisekorraeeskirju 12.01.2010.a.

§ 82lg 3 jõustus 15.02.2011.a.

Kaebaja ei olnud teadlik selle sätte olemasolust sellisel viisil. Tartu Vangla ei ole teavitanud kaebajat sisekorraeeskirja muutmisest. Tartu Vangla ei ole täitnud oma selgitamiskohustust, mis võimaldaks kaebajal menetluses tulemuslikult osaleda. Vastustaja vastuväited

1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Distsiplinaarkaristus on määratud õiguspäraselt ja käskkirja tühistamiseks puudub alus. Vastustaja jääb vaideotsuses toodud põhjenduste juurde. Vastuseks kaebuse väidetele lisab vastustaja järgmist. Tegemist ei ole vastustaja poolt kehtestatud keeluga. Suitsetamise korraldust vanglas reguleerib justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 “Vangla sisekorraeeskiri“ §
2. Suitsetamise korraldust on küll täpsustatud Tartu Vangla kodukorras, kuid kaebajat karistati justiitsministri määruse alusel. Kaebaja väide, et suitsude omamist täiskasvanud isikutel ei ole rahvusvaheliselt piiratud, on asjakohatu. Kaebaja on rikkunud siseriiklikke õigusakte. Kaebaja ei eita teo toimepanemist, vaid püüab seda rahvusvahelistele normidele viidates õigustada. 2 Kehtivast õigusest ei tulene, et kinnipeetava suhtes läbiviidava distsiplinaarmenetluse puhul peaks tagama kaitsja olemasolu, ka ei ole nõutav, et menetleja oleks juriidilise kõrgharidusega. Kaebaja sellekohased väited on alusetud, mistõttu palub vastustaja need tähelepanuta jätta.

§ 82

muudatus, millega keelati kinnipeetavatel hoida enda juures tubakatooteid, jõustus 08.03.2010.a. 15.02.2011.a jõustunud muudatusega tehti § 82 veel mõned parandused ja täpsustused. Vaideotsuses on vastustaja põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes ei ole usutav, et kaebaja ei olnud § 82 nõuetest teadlik. Kohtu seisukoht 6. Kohus leiab, et Tartu Vangla 11.04.2013.a käskkiri nr 6-2/584 on õiguspärane. Kohus ei täheldanud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel või karistuse määramisel rikkumisi, mis tooksid kaasa käskkirja tühistamise. Kaebaja väited ei anna alust käskkirja tühistamiseks. Kaebajat karistati

§ 82lg 3 rikkumise eest.

Eelnimetatud sätte kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. 7. Kaebaja väitel ei olnud ta teadlik õigusnormist, mille rikkumist talle ette heidetakse, kuna kaebajale tutvustati

12.01.2010.a, § 82 lg 3 jõustus aga 15.02.2011.a. Vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavale selgitatakse vanglasse vastuvõtmisel tema õigusi ja kohustusi ning antakse kirjalik teave vangistuse täideviimist reguleerivate seaduste,

de ja kaebuste esitamise kohta. Vangistusseadus ei näe ette kinnipeetavate kirjalikku teavitamist eelnimetatud õigusaktide hilisematest muudatustest. Ka haldusmenetluse seadus ei näe ette määruste (HMS § 88) teatavaks tegemist sellest mõjutatud isikutele isiklikult. Vastustaja tegi

muudatuse teatavaks elusektori seinal/stendil. Kohtu hinnangul on see kohane ja piisav viis teavitada kinnipeetavaid õigusakti muutmisest. 8. Keeld hoida enda juures tubakatooteid viidi sisekorraeeskirja § 82 lg 3 sisse 08.03.2010.a jõustunud muudatustega.

§ 110

kohaselt mindi § 82 sätestatud suitsetamise korraldusele Tartu Vanglas üle hiljemalt 26.04.2010.a. Seega on Tartu Vangla kinnipeetavatel keelatud tubakatoodete, sh sigarettide enda juures hoidmine hiljemalt alates 26.04.2010.a. Kaebajale ette heidetava teo toimepanemise ajal oli eelnimetatud keeld Tartu Vanglas kehtinud vähemalt 2 aastat 11 kuud. Kohtu hinnangul ei ole usutav kaebaja väide, et ta ei ole kogu selle aja jooksul saanud teada suitsetamise korraldusest, sh sellest, et tal ei ole õigust hoida enda juures sigarette. 08.03.2010.a jõustunud suitsetamise korralduse muutus oli ulatuslik ja oluline (varem oli suitsetamine lubatud selleks ettenähtud ja märgistatud kohas, suitsetamisruumis ja teatud tingimustel ka kambrites, tubakatoodete hoidmine enda juures ei olnud keelatud jne) ja ei saanud jääda kaebajale märkamata. Suitsetajana pidi kaebaja aru saama, et suitsetamise korraldus on muutunud. Seda, et kaebaja oli teadlik sigarettide enda juures hoidmise keelust, kinnitab ka kaebaja varasem karistamine suitsetamise korra rikkumise eest ja sigarettide peitmine. 3

1. VangS § 11 lg 5 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti peale kaebus halduskohtule tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Analoogiline säte kehtib kinnipeetava poolt esitatava kahju hüvitamise nõude puhul ning selle ühe eesmärgina on Riigikohus välja toonud, et vanglale tuleb anda võimalus välja selgitada vastavad asjaolud ja selle tulemusena taotlus rahuldada, nii et taotlejal puuduks vajadus kohtusse pöörduda (Riigikohtu lahend 3-3-1-41-10, p 13). Kaebaja on vaides ja kaebuses esitanud sama nõude - käskkirja tühistamise nõude. Nõude alusena on kaebaja vaides nimetanud ainult seda, et ta ei olnud ta teadlik õigusnormist, mille rikkumist talle ette heidetakse. Kaebuses on kaebaja tuginenud ka muudele põhjustele. Seega ei saa öelda, et kaebuses esitatud nõue on täpses vastavuses vaides esitatud nõudega. Samas ei ole vastustaja tuginenud sellele, et kaebus on eeltoodud osas lubamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Samuti on kaebuses esitatud kaebaja väited vanglale varasemalt esitatud distsiplinaarmenetluses (seletuskiri tl 27 pöördel-28). Seetõttu käsitleb kohus kõiki kaebaja väiteid. Kuid ka kaebaja muud väited ei anna alust käskkirja tühistamiseks.
2. Kaebaja väidab, et tema omandiõigust sigarettidele ei ole piiratud õigusaktidega kooskõlas. Kohus sellega ei nõustu. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 teine lõige näeb küll ette igaühe õiguse enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid sätestab ka võimaluse kehtestada seadusega selle õiguse kitsendusi. Riigikohus on leidnud, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (Riigikohtu lahend 3-3-1-41-06, p 22). Kohus nõustub vastustajaga, et keelud ja piirangud tubakatoote tarbimisele on põhjendatud ohutusnõuete ja tervise kaitsega, need on ühiskonnas vajalikud ja proportsionaalsed. Vastustaja märgib õigesti, et keelud ja piirangud tubakatoote tarbimisele ning sanktsioonid nende rikkumise eest kehtivad mitte ainult vanglas, vaid tubakaseadus sätestab need kõigile isikutele. Suitsetamise korraldus vanglas, sh keeld hoida enda juures tubakatooteid, on sätestatud justiitsministri määrusega kehtestatud

s, selle andmise volitus tuleneb vangistusseadusest. Õigusnorm, mille rikkumise eest kaebajat karistati, on õiguspärane ning kooskõlas Põhiseadusega. Lisaks on Riigikohus leidnud, et kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu Põhiseaduse § 32 lg 2 kaitsealasse ning kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides (Riigikohtu lahend 3-3-1-29-07, p 19).

1. Kaebaja väidab, et distsiplinaarmenetlust läbi viinud isikud ei olnud õigusalase hariduse puudumise tõttu pädevad menetlust läbi viima. Kohus leiab, et see argument ei ole kohane. VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus. Vanglateenistusse kuuluvad VangS § 1051 lg 2 kohaselt Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ettenähtud ametikohad ja vanglad. Seega on käesolevas asjas pädevaks haldusorganiks Tartu Vangla. Käskkirjale alla kirjutanud vanglaametniku volitus tuleneb vanglaametniku ametisse nimetamisest ning tema teenistuskohustustest. Kohtul puudub alus vanglaametniku volituse olemasolus kahelda. Volituse puudumist ei ole väitnud ka kaebaja, tema etteheide on seotud ametniku hariduse ja teadmistega. Haldusakti tühistamise nõude aluseks saavad olla ainult konkreetse haldusakti puudused, sh õiguslikud või menetlusvead, mitte üldsõnalised etteheited ametniku haridusele või teadmistele. 4
2. Kaebaja arvamus, et distsiplinaarmenetluses tuli talle tagada kaitsja, ei ole õige. VangS § 11 lg 1 kohaselt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi. Vangistusseadus ei näe ette erisusi esindaja kasutamisel distsiplinaarmenetluses. Seega kohaldub haldusmenetluse seaduse § 13, mille kohaselt menetlusosalisel on õigus kasutada haldusmenetluses esindajat, esindusõigus antakse kirjaliku volitusega ja esindusele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud või kaebaja oleks endale soovinud esindajat. Kaebaja soovis kaitsjat kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on mitmetes lahendites tõepoolest leidnud, et ka distsiplinaarmenetluses esitatav süüdistus võib teatud tingimustel olla käsitletav inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 nimetatud kriminaalsüüdistusena, mille korral kuriteos süüdistataval on õigus kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada teatud tingimustel tasuta õigusabi. Selle üle, kas tegemist on kriminaalsüüdistusega, tuleb otsustada kolme tunnuse põhjal (kohtuasi Ezeh ja Connors vs Ühendkuningriik, suurkoja otsus 09.10.2003.a): 1) õigusrikkumise liigitus siseriikliku õiguse järgi; 2) süüdistuse olemus; 3) karistuse olemus ja tõsidus. Käesolevas asjas kaebajale esitatud süüdistus ei ole kriminaalsüüdistus ühegi ülaltoodud kolme tunnuse järgi: 1) siseriikliku õiguse kohaselt on tegemist haldusmenetlusega; 2) kaebajat süüdistati selles, et ta rikkus keeldu hoida enda juures tubakatooteid. Õigusnormiga, mida kaebaja rikkus, reguleeritakse vangla sisekorda - elukorraldust ning kinnipeetavatele lubatud ja keelatud esemeid. Tegemist on administratiivse ehk haldustegevusega. Kriminaalsüüdistust ei ole sellise õigusrikkumise eest võimalik esitada. Kaebajale esitatud süüdistust ei saa pidada raskeks. See tähendab, et tegemist ei ole olemuselt kriminaalsüüdistusega; 3) raskeimaks võimalikuks karistuseks oli kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. Karistusena ei olnud võimalik kohaldada vabadusekaotust. Kaebajalt on vabadus juba võetud kohtuotsusega, mille alusel kaebaja kannab vanglakaristust. Kartserisse paigutamise puhul ei ole tegemist kaebajalt vabaduse võtmisega, vaid kaebaja liikumisvõimaluste, soodustuste kasutamise jms piiramisega vanglas. Seega ei ole tegemist kriminaalõigusele omase karistusega..
3. Kaebaja heidab Tartu Vanglale ette selgitamiskohustuse täitmata jätmist. Kaebaja ei ole oma etteheiteid selles osas täpsustanud, vaid on piirdunud õiguskantsleri ja Riigikohtu seisukohtade osundamisega. Kaebaja osundatud allikad (õiguskantsleri 22.12.2011.a soovitus, Riigikohtu lahend 3-3-1-90-04) räägivad isiku menetluslike õiguste selgitamisest vastavalt haldusmenetluse seaduse §
4. Käesoleva asja kontekstis tähendab see, et kaebajale tuli selgitada tema õigusi ja kohustusi distsiplinaarmenetluses, sh võimalust esitada oma seisukoht, esitada kaebusi jne. Distsiplinaarasja ja vaidemenetluse materjalidest (teade tl 29, käskkiri tl 15, vaideotsus tl 16) nähtub, et kaebajale on tema menetluslikke õigusi ja võimalusi kirjalikult selgitatud.
5. Kokkuvõttes on Tartu Vangla 11.04.2013.a käskkiri nr 6-2/584 õiguspärane haldusmenetluse seaduse § 54 tähenduses: see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. 5 Menetluskulud
6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. 08.07.2013.a kohtumäärusega andis kohus menetlusdokumentide ja kuludokumentide esitamiseks aega kaebajale kuni 21.08.2013.a ja vastustajale kuni 09.09.2013.a. Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu kohus menetluskulusid välja ei mõista ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Eda Muts Kohtunik 6