3-13-1481/22

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1481 Otsuse kuupäev 04.12.2013 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi V. J.i kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes summas 50 eurot Asja läbivaatamise kuupäev 02.10.2013, 12.11.2013 Menetlusosalised Kaebuse esitaja V. J. Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tartu Vanglalt V. J.i kasuks välja 39 eurot;
2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 03.01.
3. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord Asjaolud ja menetluse käik
4. Tartu Vanglas kinni peetav isik V. J. esitas 29.04.
5. a vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis varalise kahju hüvitamist summas 72 eurot. Ta selgitas, et 15.04.
6. a paigutati ta S5 eluosakonnast kartserisse, kus ta viibis kuni 22.04.
7. a. Sel ajavahemikul läksid kartseri kapist nr 25 kaduma mitmed esemed. Tartu Vangla direktori 02.07.
8. a otsusega nr 1-13/75-1 jäeti V. J.i kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. 10.07.
9. a saabus Tartu Halduskohtusse V. J.i kaebus, milles palutakse Tartu Vanglalt kahjuhüvitis välja mõista. 1 Kaebuse põhjendused
10. Kaebuse kohaselt viibis V. J. ajavahemikul 15.04 – 22.04.
11. a Tartu Vangla kartseris ning sellel ajal läksid kaduma tema poolt vanglale usaldatud asjad (plätud Nike väärtusega 35 eurot, habemelõikur Schick väärtusega 20 eurot, punasekirju käterätik Puma väärtusega 12 eurot, kaks uut habemelõikur Schick tera väärtusega 7 eurot ja palvehelmed väärtusega 3 eurot). Kaebaja märgib, et vangla seisukoht, et kapist isiklike asjade kaduma minemine on välistatud, ei ole õige. Kaebaja ei ole ainuke, kellel on kartseris viibides isiklikke asju kaduma läinud. Vangla väide, et kaebaja võis ise asjad ära visata või anda teisele kinnipeetavale, on absurdne ja ebaloogiline. Ükski täie mõistuse juures olev isik ei viskaks ega annaks ära talle vajalikke esemeid. Kaebajal puuduvad tõendid esemete maksumuse kohta, kuid ta märgib järgnevat. Plätud Nike olid ostetud Soomest ja saadetud
12. a maksikirjaga kaebajale Viru Vanglasse sünnipäevaks. Neil oli ka sentimentaalne väärtus ning koos saatmiskuludega teeb see nende maksumuseks 35 eurot. Habemelõikur Schick oli ostetud Viljandi Selveri kaubamajast, maksumus oli 20 eurot, kuid habemelõikur ei kulu ja selle väärtus ei ole langenud. Käterätik Puma on ostetud 12 euro eest Riiast kaebaja vanaema poolt kingituseks. Kuna vanaema on surnud, on esemel ka sentimentaalne väärtus. Kaks uut habemelõikur Schick tera on soetatud Selveri kaubamajast
13. a samal ajal kui habemelõikur ning kuna need olid uued, ei saa nende väärtus olla vähenenud. Palvehelmed sai kaebaja kingituseks Viru Vangla kaplanilt
14. a. Palvehelmed olid tehtud käsitööna ja olid nikerduste ning kaunistustega. Kaebaja arvab nende väärtuse olevat 3 eurot. Kaebaja palus esialgu vanglalt kahjuhüvitisena välja mõista 77 eurot, kuid kohtuistungil vähendas seda arvestades asjade kulumist ja palus välja mõista 50 eurot. Vastustaja vastuväited
15. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu, jäädes kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses märgitud seisukohtade juurde. Lisaks peab vastustaja vajalikuks märkida järgmist. Vaidlust ei ole selles, et V. J.i isiklike asjade ühtse nimekirja kohaselt pidanuks tal kartserisse saabudes olema tema nimetatud asjad. Habemelõikuri vahetatavaid terasid isiklike asjade ühtsesse nimekirja ei kanta ning kuna neid vahetab kinnipeetav vastavalt vajadusele, pole võimalik kindlalt väita, kas ka need pidid kinnipeetaval kaasas olema. Seega on vaidluse põhisisuks eelkõige see, millist õiguslikku tähendust omab asjaolu, et pärast kartserist vabastamist kinnipeetaval isiklike asjade ühtsesse nimekirja kantud esemeid ei olnud. Kartserisse saabuvad kinnipeetavad koos nende elukambris olnud asjadega. Kartseris lubatud isiklikud asjad on loetletud vangla sisekorraeeskirja § 60 lõikes 1 ning kuivõrd tegemist on võrdlemisi piiratud nomenklatuuriga, paigutab kinnipeetav oma elukambris olnud asjad selleks ette nähtud kappi, mis lukustatakse. Kapi võtmed on üksnes vanglaametnikel. Sellest kapist saab kinnipeetav isiklikud asjad kätte kartserist vabanemisel. Kuna niisuguse töökorralduse juures peaks olema asjade kaotsiminek välistatud, ei ole peetud vajalikuks kartserisse saabuvate kinnipeetavate isiklike asjade kirjalikku fikseerimist. On selge, et käesolev vaidlus näitab senise töökorralduse nõrkusi, kuid see ei tähenda, et kahju hüvitamise esmased riigivastutuse seaduse § 7 lõikest 1 tulenevad eeldused – haldusorgani tegevuse 2 õigusvastasus, kahju tekkimine ning nendevaheline põhjuslik seos – oleks a priori tõendatud kinnipeetava paljasõnalise väitega. Halduskohtumenetluse seadustiku § 59 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Selles osas saab küll teha kinnipeetavate puhul mööndusi, kui vanglal on faktiliselt oluliselt rohkem võimalusi tõendeid esitada. Käesoleval juhul see nii ei ole.
16. Kinnipeetava elu ja tegevus on vangla kontrolli all üksnes teatud piirini. Loomulikult otsitakse aeg-ajalt läbi kinnipeetava kamber, kuid nende läbiotsimiste eesmärk ei ole kontrollida, kas kõik kinnipeetava isiklike asjade nimekirja märgitud asjad on alles, vaid eelkõige toimuvad need selleks, et avastada esemeid, mida kinnipeetaval ei tohiks olla. Niisugusteks esemeteks on vanglas keelatud esemed ning esemed, mis ei ole kantud kinnipeetava isiklike asjade ühtsesse nimekirja. Sel viisil on võimalik tagada vanglas julgeolek, muuhulgas piirata kinnipeetavate vahelist asjade vahetamist, sest õigusvastaselt valdajat vahetanud esemed leitakse üles uue valdaja juures. Arvestades pidevalt toimuvate läbiotsimiste mahtu oleks sellise lähenemise juures liiga aeganõudev kontrollida, ega kinnipeetaval ei ole kambris asju puudu, seda enam, et vanglas püütakse hoida ja tekitada ka kinnipeetava vastutustunnet oma isiklike asjade eest hoolitsemisel, et ta oleks paremini valmis eluks pärast vabanemist.
17. V. J. viibis alates 28.03.
18. a kuni kartserisse paigutamiseni 15.04.
19. a katkematult Tartu Vangla S-hoone avatud eluosakondades, kus tal on olnud igapäevaselt võimalus oma isiklikud asjad ära visata või neid mõnele teisele kinnipeetavale edasi anda. Kuigi tegemist oleks õigusvastase tegevusega, tähendab see, et tal on olnud võrdlemisi suur faktiline vabadus oma isiklike asjadega toimimiseks ning vanglal seevastu pole olnud nende üle faktilist kontrolli. Sellisel juhul tuleks lähtuda tavapärasest tõendamiskoormusest ning kinnipeetav peaks tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kuna tal on enda asjadega seonduva tõendamiseks pigem paremad võimalused kui vanglal. Asjaolu, et V. J.i asjad ei kadunud Tartu Vangla tegevuse tulemusel, kinnitab ka see, et Lõuna Ringkonnaprokuratuur teatas 13.05.
20. a kirjaga nr LÕRP-9/13/155, et ei alusta kriminaalmenetlust seoses kinnipeetava asjade kadumisega, kuna Tartu Vangla ametnikud ei ole väga suure tõenäosusega kinnipeetava asju enda valdusesse võtnud ning tema asjadele puudus ligipääs teistel kinnipeetavatel.
21. Kuigi Tartu Vangla on seisukohal, et kaebus tuleks jätta tervikuna rahuldamata, väärib siiski märkimist ka asjaolu, et V. J. ei ole suutnud tõendada ühegi väidetavalt kaotatud eseme väärtust. Kõik esemed on tema sõnul ostetud väljastpoolt vanglat. Kaebaja möönab ka ise, et võtab arvesse esemete väärtused uutena ning on lisanud ka muuhulgas saatmiskulud, mida ta ise ei kandnud. See ei ole kooskõlas Eesti õiguses kasutatavate kahju hüvitamise põhimõtetega. Võlaõigusseaduse § 132 lõike 1 kohaselt tuleb asja kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seejuures tuleb sama lõike teise lause kohaselt mõistlikult arvestada kahjuhüvitise määramisel seda, kui asja väärtus oli kaotsimineku hetkel võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud.
22. või
23. aastal ostetud tarbeesemete väärtus on ilmselgelt käesolevaks ajaks oluliselt vähenenud. Eeltoodud põhjustel palub vastustaja jätta V. J.i kaebuse rahuldamata. 3 Kohtu seisukoht
24. Käesolevas asjas on Tartu Vanglas kinni peetav isik V. J. esitanud kohtule halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse ning taotleb Tartu Vanglalt kartseri kapist kaduma läinud esemete eest hüvitist summas 50 eurot.
25. On tõestatud, et kaebaja viibis kartseris ajavahemikul 15.04.
26. a – 22.04.
27. a. Kartserisse saabuvate kinnipeetavatega kaasas olevad ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 60 lõike 1 kohaselt kartseris keelatud esemed paigutatakse Tartu Vanglas kartserisse saabumisel eraldi kappi, kust kinnipeetav saab need kätte kartserist vabanemisel. Vastustaja väidab, et niisuguse töökorralduse juures peaks olema asjade kaotsiminek välistatud ja vajalikuks ei ole peetud kartserisse saabuvate kinnipeetavate isiklike asjade kirjalikku fikseerimist. Vastustaja seisukoha kohaselt peaks kinnipeetav tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kuna tal on enda asjadega seonduva tõendamiseks pigem paremad võimalused kui vanglal.
28. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga ja märgib alljärgnevat. VSkE § 61 lg 2 kohaselt kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale teenistujale. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vanglateenistuse käes olev nimekiri kinnipeetava isiklikku toimikusse. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. On loogiline ja iseenesest mõistetav, et kui kinnipeetav paigutatakse kartserisse, siis peab ta kõik enda juures kambris asuvad asjad kaasa võtma ja ära andma vangla hoiule. Seoses sellega, et kartseris lubatud asjad on fikseeritud VSkE §-s 60 ja kaebajal olid teised vanglas lubatud asjad (§ 61), oli kaebaja kohustatud andma vanglale hoiule asjad, mida ei ole lubatud kartserisse kaasa võtta. Kohus leiab, et kappi hoiule antud asjade säilimise tõendamise koormus on vanglal, mitte kaebajal. Kaebaja poolt kappi hoiule antud asjadest pidi vastustaja tegema nimekirja ning asjade hoiuleandmist ja kapist väljastamist kinnitavad asju vastu võtnud vanglaametnik ja kinnipeetav allkirjadega nimekirjal. Kohus leiab, et vastustaja töökorraldus ülalnimetatud situatsioonis ei ole taganud kartseris viibiva kinnipeetava esemete säilimist. On tõendatud, et kinnipeetavad, olles kartseris, käivad dušši all ja seega kasutavad kapis olevaid asju ning kappide juurde viiakse korraga kogu kamber, s.o kaks kinnipeetavat ja ametnik kontrollib, et kinnipeetavatel ei oleks kartserisse tagasi tulles keelatud esemeid. Rätik ja palvehelmed on kartseris lubatud, habemelõikur on lubatud pesupäeval ja seega ei ole välistatud, et asjad saab võtta teine kinnipeetav (t.l. 70). VSkE § 100 lg 2 kohaselt kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse lattu ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Sellest teeb kohus järelduse, et kaebaja asjad pidid olema antud lattu ja seega oli vaja järgida asjade lattu üleandmise nõudeid ja see kirjalikult vormistada. 4
29. Käesolevas asjas kahtleb vastustaja selles, et kaebajal olid kartserisse minnes kaasas need asjad, mis läksid kartseris oleku ajal kaduma. Vastustaja teatas kohtule, et tal puuduvad selle kohta tõendid ja tõendamiskoormus on kaebajal, lähtudes sellest, et ta viibis enne kartserisse minekut avatud sektoris ja tal oli võimalus asju ära visata või kellelegi üle anda. Kohus ei nõustu selle seisukohaga, sest VSkE §100 lg 2 kohaselt kaebaja juures kambris olnud isiklikud asjad antakse lattu ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Seega kinnipeetava kartseris viibimise ajal on vastustajal kohustus jälgida nimetatud sätte täitmist ja selle täitmine eeldas kaebaja isiklikke asjade säilimise tagamist. Kohus leiab, et vastustaja pidi samuti organiseerima kaebaja isiklike asjade säilimise dušši all käimise ajal. Vastustaja poolt kogutud tõendid ei tõenda tõsikindlalt seda, et kaebaja kapis ei olnud esemeid, mis väidetavalt kadusid. Kaebaja on algusest peale järjekindlalt väitnud, et tema asjad on kaduma läinud. Tõendiks, et kaebaja asjad kadusid, on Mati Ülperi 15.10.
30. a seletus (t.l 55) selle kohta, et 15-
31. aprillil viibis ta koos kaebajaga kartseris ja pesupäeval kapi juurde minnes avastas J., et tal on asju kaduma läinud. M. Ülper täpselt ei mäleta, mis asjad J.il kaduma olid läinud, kuna sellest oli palju aega möödas. Koos läksid nad lattu kapi juurde, et vahetuspesu võtta, kuna kartseris oli pesupäev. Vanglaametnik Kristjan Koppel proovis 14.10.
32. a meenutada aega, mil ta J.i kartserist vabastas. Ta märgib, et selle käigus oma asju kartsa laost kokku pannes mees kurtis, et temal olevat sealt kapist kaduma läinud miskid plätud. Kinnipeetava kartsa paigutamisel ei panda ju kirja kogu tema vara mis lattu, kappi, paigutatakse, seega ei ole ta kursis, kas tal need olid või mitte. Ta viis mehe minema asjadega, mis kapis olid. Lühidalt: tema pole mingeid plätusid näinud, teab vaid seda, mida mees kartsast vabanedes rääkis (t.l 54). Need seletused kinnitavad samuti kaebaja väiteid asjade kadumise kohta ja ka asjaolu, et vastustaja ei vormistanud kaebaja asjade üleandmist lao kappi kirjalikult ja allkirja vastu. Kaebaja asjade kadumise põhjuseks võis olla see, et kaebaja ja tema kambrikaaslane Mati Ülper võtsid oma kappidest hügieenitarbed ja soovisid kapid lukustada, kuid vanglaametnik Marko Korblin keelas neil seda teha, põhjendades keeldu sellega, et peale dušši peavad kinnipeetavad oma hügieenitarbed lattu tagastama (see on tuvastatud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri teatega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, t.l 34). Sama teatise kohaselt 21.04.
33. a, kui kaebaja peale pesemist uuesti lattu kartseri kapi juurde läks, avastas ta, et tema kapp nr 25 oli segamini ning tema kapist olid kaduma läinud plätud ja hiljem avastas, et kapist olid kaduma läinud ka teised asjad. Kohtu arvates kriminaalmenetluse alustamata jätmine seoses kaebaja asjade kadumisega, ei välista vastustaja vastutust riigivastutuse seaduse kohaselt.
34. Kohtu arvates ei ole haldusorgan kahjunõude lahendamisel seotud taotleja hinnanguga haldusorgani tegevuse õiguspärasuse ja riivatud õiguste suhtes. Haldusorgan peab faktiväite kontrollimisel rakendama uurimispõhimõtet. Vajadusel peab haldusorgan koguma asjas tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Käesolevas asjas ei ole haldusorgan piisavalt uurinud kaebaja taotlust seoses kaduma läinud asjadega. Kohtu mitmekordsel nõudmisele kogus vastustaja täiendavaid tõendeid juhtunu kohta (peale kaebuse laekumist kohtusse) ja sellest teeb kohus järelduse, et 5 vastustaja ei ole kontrollinud kõiki tõendeid, mis olid tema valduses ja seega tagantjärele tõendite kogumine on raskendatud. Ülaltoodu alusel asub kohus seisukohale, et vastustajal oli võimalus õigeaegselt koguda tõendeid juhtunu kohta ja vastustajal on käesolevas asjas tõendamiskoormus oma väidete (et kaebajal puudusid kaduma läinud asjad) tõendamisel. Kui vastustaja ei ole tõendanud vastupidist, siis kohus peab tõendatuks, et kaebajal olid kambris tumesinised plätud, punasekirju käterätik ja habemelõikur Schick ning palvehelmed alates 04.01.
35. a (habemelõikuri terasid nimekirja ei kanta, t.l 35-39) ja vastustaja ei ole tõendatud, et nimetatud asjad ei asunud laos kartseri kapis.
36. Seoses sellega, et vastustaja vastutab kaebaja isiklike asjade säilimise eest ja seoses sellega, et vastustaja ignoreeris VSkE § 100 lg 2 täitmist, oli vastustaja süülise toiminguga (tegevusetus) kaebajale tekitatud kahju. Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, sest kaebajal kaduma läinud asjade väärtused olid alusetult hinnatud kõrgemaks, kui nende väärtus oli kadumise ajal. Kohus hindab kaduma läinud asjade väärtust arvestades nende kulumist ja võimalikku väärtust seisuga aprill
37. a. Kaebaja teatas, et plätud olid tal alates
38. aastast ja nende hind uuena oli 35 eurot. Kohus leiab, et nende väärtus kadumise hetkel oli 17 eurot. Punasekirju käterätik Puma maksis uuena 12 eurot ja kohtu hinnangul selle väärtus peale viit aastat kasutamist oli 6 eurot. Kahe habemelõikur Schick tera väärtuseks hindab kohus 5 eurot. Habemelõikur Schick väärtuseks hindab kohus 10 eurot. Palvehelmed sai kaebaja kaplanilt, ta ei ole nende eest maksnud, kuid see ei tähenda, et palvehelmed ei oma väärtust, kohtu hinnangul on nende väärtuseks 1 euro. Kokku on kaebajale tekkinud kahju suuruseks 39 eurot ja seega tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning nimetatud summa välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks RVastS § 7 lg 1 alusel. Prokurör Ruti Kilg, kes koostas teate kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, asus samuti seisukohale, et kaebaja on ilmselt üle hinnanud kaduma läinud asjade väärtused ja need hinnad on suuremad keskmisest turuväärtusest.
39. Ülaltoodu alusel rahuldatakse kaebus osaliselt. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 3 kohaselt mõistab kohus poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. V. J. on 19.08.
40. a määrusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas 313-
41. Muude menetluskulude väljamõistmist kaebaja taotlenud ei ole. Kuna käesolevas asjas on vastustaja Tartu Vangla, siis menetluskulusid (riigilõiv) osaliselt Tartu Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja ei mõisteta. Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Hristoforova Kohtunik 6