Obsah (8)

§ 476§ 477§ 423§ 426§ 479§ 132§ 480§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ülle Jänes, Ande Tänav, Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-03-270 Tsivi

§ 476lg 2 kohaselt hõlmab asjade kogumi kindlustamisel kindlustus kogu kogumit.

Seega ei tulnud välja selgitada ja tõendada, kas kindlustusjuhtumiga on kaetud mingi konkreetne asi või mitte. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kodune vara tuleks THHV 992 p 9.1 ja 10.2 kohaselt hüvitada vaid taassoetamisväärtuse ehk turuväärtuse ulatuses, mis kahjukäsitleja Argo Karo hinnangul võiks olla kuni 29 560 krooni. Kuna kindlustuslepingu järgi oli koduse vara kindlustussummaks 171 000 krooni, tuleb kindlustushüvitis koduse vara hävimisel välja maksta just selles ulatuses. Kostja vastuväited 3

1. Kostja hagi ei tunnistanud. Tulekahju hageja majas sai alguse lühisest elektrisüsteemis, mille võis põhjustada sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud elektrisüsteem. Tulenevalt THHV 992 p-st 12.2 on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise väljamaksmist vähendada või kahju hüvitamisest keelduda, kui THHV 992 p-s 12.1 nimetatud kohustatud isik on rikkunud THHV 992 p-s 13 sätestatud ohutusnõudeid. Hageja rikkus THHV 992 p-te 13.15.4 (kindlustuskohas on keelatud jätta järelvalveta sisselülitatud automaatjuhtimiseta mittestatsionaarset elektriseadet) ja 13.15.9 (kindlustuskohas on keelatud kasutada mittekorras või vigastatud isolatsiooniga elektrijuhtmeid- ja seadmeid). See, et tulekahju põhjustasid eespool nimetatud asjaolud, on tõendatud Valgamaa Päästeteenistuse 15.08.2002 kriminaalasja lõpetamise määrusega ning hageja seletustega. Hageja ei elanud kindlustatud majas.
2. Tulekahjus hävinenud koduse vara kogust ja väärtust ei ole hageja tõendanud.

§ 477

kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud hüvitama rohkem, kui oli kahju tegelik suurus, seda isegi siis, kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. THHV 992 p 10.8 kohaselt ei pea kindlustusandja hüvitama eraldi nimekirjas deklareeritud esemete maksumust, kui nende olemasolu kindlustusjuhtumi saabumise ajal ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, esemete jäänuste ega dokumentidega. THHV 992 p 10.9 kohaselt võib kindlustusandja vähendada kindlustushüvitist või keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest ka koduse vara puhul, kui kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumise ajal ei täitnud kõiki kindlustuslepinguga pandud kohustusi, sh ohutusnõudeid.

1. Ka siis, kui hagejale tuleks kindlustushüvitis välja maksta, oleks tal THHV 992 p 6.4.3 järgi õigus saada kindlustushüvitist elumaja hävimise eest summas 60 000 krooni, mis oli hageja elamu turuväärtus 2002.a. juulikuu seisuga AS Pindi Kinnisvara ekspertarvamuse kohaselt, ning ülejäänud hüvitise osa tuleks välja maksta 2 aasta jooksul vastavalt tegelikele elamu taastamiskuludele. Seega ei ole kindlustushüvitis summas, mis ületab 60 000 krooni, käesoleval ajal sissenõutav ning tulenevalt sellest on ka viivisenõue põhjendamatu. Ka koduse vara eest tuleks hüvitis välja mõista THHV 992 p 10.8 alusel summas 29 560 krooni, sest enamiku hageja nimetatud esemete tulekahjus hävimine ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, esemete jäänuste ega dokumentidega. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
2. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kindlustusandjal ei tekkinud kindlustusvõtja ees

§ 476

lg-s 1 sätestatud alusel kahju hüvitamise kohustust THHV p 12.2 järgi ning põhjusel, et hageja rikkus talle kindlustuslepingutega pandud THHV 992 p-des 13.15.4 ja 13.15.9 sätestatud kohustusi täita tuleohutusnõudeid. Nimetatud THHV 922 punktid keelavad jätta kindlustuskohas järelevalveta sisselülitatud automaatjuhtimiseta mittestatsionaarseid elektriseadmeid ning kasutada mittekorras või vigastatud isolatsiooniga elektrijuhtmeid- ja seadmeid ning ajutist elektrijuhtmestikku.

1. Hageja seletustega on tõendatud asjaolu, et ta võis 08.07.2002 kindlustuskohas elektripliidi vooluvõrku sisselülitatuks jätta ning et ta kasutas kindlustatud elamus mittekorras ja vigastatud isolatsiooniga elektriseadmeid. Asjaolu, et hageja elamus olid elektrijuhtmestik ja -seadmed korrast ära, on tõendatud fotodega ning tunnistajate ütlustega. Kohtuistungil üle kuulatud Valgamaa Päästeteenistuse uurija, kes viibis kindlustuskohas ning koostas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kinnitas kohtuistungil, et tulekahju sai 99 %-lise tõenäosusega alguse elektrilühisest. 4
2. Ainuüksi see, et hageja ei elanud iga päev kindlustatud elamus, ei saanud olla kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks, sest TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Kindlustusvõtja kahes kohas elamine suurendas kindlustusjuhtumi saabumise riski, kuna igapäevane kindlustuskohas elamine oleks võinud välistada kindlustusjuhtumi saabumise.
3. Kuna hagi jäi rahuldamata sellepärast, et hageja rikkus ohutusnõudeid, ei pidanud linnakohus vajalikuks analüüsida poolte seisukohti ja esitatud tõendeid selle kohta, kui suures ulatuses oleks kahju hüvitamine kindlustusvõtjale põhjendatud, kui kindlustushüvitis tuleks välja mõista. Kuna nõue kindlustushüvitise saamiseks jääb rahuldamata, puudub alus ka viivisenõude rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
4. XX palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja ei rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid tuleohustusnõudeid. Hageja poolt kohtuistungil antud seletustest ning sündmuskohal käinud Valgamaa Päästeteenistuse järelevalve ja planeerimise juhtivinspektori Neeme Nurmoja kohtuistungil antud ütluste kohaselt võisid tulekahju tõenäoliselt algatanud elektrilühise tekke põhjustada nii närilised kui ka muud asjaolud. Võrreldes muude lühise tekke võimalike põhjustega ei ole tuvastatud, et see sai alguse elektripliidist või et elektripliit oleks olnud sisse lülitatud. Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja oleks jätnud järelevalveta sisselülitatud elektripliidi. Seda ei kinnita ka Neeme Nurmoja poolt tulekahju sündmuskoha vaatlusel tuvastatud asjaolud: „kahjustatud oli palksein elektrikilbi tagant“ (protokolli lk 6).
5. Hageja seletus selle kohta, et ajal, kui sadas vihma, tilkus elektrijuhtmetele läbi katuse vett ja juhtmetest lõi sädemeid, on antud aja kohta enne elektrisüsteemi parandamist 1997.a. Nimetatud juhe on YY poolt parandatud ja isoleeritud. Seda kinnitas ka YY kohtuistungil antud ütlustes. Seega puudub põhjuslik seos kohtu poolt viidatud seletuse ja tulekahju tekkepõhjuse vahel. Kohtu viidatud fotode tõenduslik tähtsus jääb arusaamatuks, kuna fotod on tehtud pärast kindlustusobjekti täielikku hävimist ning ei võimalda anda hinnangut elektrijuhtmestiku- ja seadmete olukorrale. Tunnistaja NN ei ole andnud ütlusi elektrijuhtmestiku- ja seadmete mittekorrasoleku kohta. YY andis ütlusi elektrijuhtmestiku olukorra kohta enne temapoolsete remonttööde tegemist ning need ei ole kindlustusjuhtumi seisukohalt asjakohased.
6. Kostja oli teadlik elamu kindlustamisel selle vanusest ja olukorrast ning seda aktsepteerinud, suurendades kindlustusmakseid riskikoefitsiendi võrra. Tunnistaja Argo Karo viibis sündmuskohal pärast tulekahju toimumist ning tal puudus võimalus anda asjakohast hinnangut elamu elektrijuhtmestiku- ja seadmete korrasolekule, sest need olid täies ulatuses hävinenud. Seega ei tuvastatud hageja poolt ohustusnõuete mittetäitmist ja sellest lähtuvat konkreetset põhjuslikku seost kahju tekkimise osas. Kindlustusandja poolt temale kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisest keeldumine hüpoteetilistel alustel on vastuolus seaduses ettenähtud kohustuste (

§ 476lg 1) ja ka kindlustustingimuste p 12.2 regulatsiooniga.

Hageja esitas kohtule tõendid selle kohta, et ta elas kindlustuskohas…... Selle pinnalt, et hageja ei viibinud kodus tulekahju puhkemise ööl, ei ole asjakohane teha järeldusi kindlustusjuhtumi saabumise riski suurenemise kohta. Vastus apellatsioonkaebusele 5 15. AS If Eesti Kindlustus palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Kriminaalmenetluses tuvastati, et tulekahju sai alguse lühisest elektrisüsteemis, lühise võis põhjustada sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud elektrisüsteem. Hageja väide, et ta elas alaliselt kindlustuskohas, ei ole õige. Linnakohus kohaldas õigesti

§ 476

lg-t 1, mille kohaselt on kindlustusandja hüvitamiskohustuse alus ja ulatus sätestatud kindlustuslepingus. Kindlustuslepingu puhul on ootuspärane, et teatud asjaoludel tekkinud kahju ei hüvitata. Menetluse edasine käik

1. Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2005 otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 16.11.2004 otsus ja tehti uus otsus, millega hagi osaliselt, so 157 850 krooni ulatuses, rahuldati. Riigikohus tühistas 18.01.2006 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2005 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohtus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et linnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
3. Kuna vaidlusalune kindlustusleping on kestvusleping, tuleb vaidluse lahendamiseks kohaldada

sätteid.

476 lg 1 järgi peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustusjuhtum on

§ 423

järgi eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. 19. Asja teistkordsel arutamisel ringkonnakohtus ei vaidle pooled enam selle üle, et 10.07.2002 hageja elamus toimunud tulekahju oli kindlustusjuhtum

§ 423

lg 1 tähenduses ning kostjal on tekkinud kohustus maksta 13.10.2001 ja 01.11.2001 sõlmitud kindlustuslepingute alusel hagejale kindlustushüvitist ja viivist. Vaidlus on üksnes väljamaksmisele kuuluvate summade suuruse üle. 20. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, nagu peaks kostja hüvitama talle kahju kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustussummade suuruses, millest arvestatakse maha omavastutuse summad, so elamu eest 117 000 krooni ja koduse vara eest 170 000 krooni. Hageja jätab tähelepanuta, et vastavalt

§ 426

lg-le 1 on kindlustussumma maksimaalseks kindlustusandja poolt välja makstavaks summaks. Samas ei ole kindlustusandja

§ 477

sätestatu järgi kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.

§ 479

lg 2 sätestab, et asendatava vallasasja kindlustusväärtuseks loetakse summat, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist. Kui uut samaväärset asja ei ole võimalik soetada, siis

§ 132lg 2 järgi kuulub hüvitamisele hävinud asja väärtus.

Kuna antud juhul on võimalik üksnes ehitise taastamine, saavad kahjuks olla vaid asja parandamise mõistlikud kulud (

§ 132lg 3), 6 21.

THHV 992 p 6.4.3 kohaselt: 1) hüvitatakse kahjukindlustusjuhtumi korral kindlustatule kindlustushüvitis kindlustusobjekti jääkväärtuse ulatuses (või turuväärtuseni vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist, kui see on väiksem kindlustusobjekti jääkväärtusest); 2) kindlustushüvitis kindlustusobjekti jääkväärtust või turuväärtust ületavas osas hüvitatakse vastavalt tegelikele taastamiskuludele, mis on tehtud kahe aasta kestel, arvates jääkväärtusele või turuväärtusele vastava hüvitiseosa väljamaksmisest.

§ 479lg 3 sätestab ehitise kindlustusväärtuse mõiste.

Selleks on tavaline kohalik ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.

§ 480

lg 1 kohaselt võib kindlustusväärtuse kokkuleppel määrata eelnevalt kindla summana. Sama paragrahvi 4. lõike alusel võivad lepingupooled ehitise kindlustamisel ehitise kindlustusväärtusena kokku leppida kindlustatud ehitise taastamise maksumuse. Kuna tulenevalt

§-st 427 ei ole

§ 479

lg 3,

§ 480

lg-d 1 ja 4 imperatiivsed, siis on lubatud THHV 992 p 6.4.3 kui seaduses sätestatust erinevat poolte kokkulepet kohaldada ka ehitise kindlustamise korral. Ringkonnakohtu hinnangul on THHV 992 p 6.4.3 kehtiv ja käesolevas asjas kohaldatav. Kuigi

§ 44

kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad, leiab ringkonnakohus, et THHV 992 p 6.4.3 ei kahjusta hagejat kui teist lepingupoolt ebamõistlikult ega ole vastuolus heade kommetega. Hageja on õigustatud elamu osas saama asja parandamiseks vajalike mõistlike kulude hüvitamiseks esialgu osalist hüvitist vastavuses AS Pindi Kinnisvara 02.08.2002 ekspertarvamuses toodud summaga - 60 000 miinus omavastutus 1000 krooni, seega 59 000 krooni ja ülejäänud hüvitise osa saab hageja vastavalt kahe aasta jooksul tehtud elamu tegelikele taastamiskulutustele. Sellega on hagejale tagatud elamu taastamiseks vajalike vahendite saamine ja täidetud

§ 476

lg-s 1 sätestatud tingimus, so kindlustusandja peab kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. 22. Koduse vara kindlustamiseks sõlmitud varakindlustuslepingu järgi kindlustati asjade kogum, so kindlustuslepingus ei lepitud varakogumisse kuuluvate asjade loetelus kokku. Ka koduse vara puhul tuleb lähtuda

§-s 477 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt hüvitatakse tegelik kahju. Ekslik on hageja seisukoht, nagu ei peaks asjade kogumi kindlustamisel tõendama, millised asjad tulekahjus hävinesid.

§ 476

lg 2 järgi hõlmab asjade kogumi kindlustamise korral kindlustus kõiki asju, mis kindlustusjuhtumi toimumisel kogumi moodustavad. Seega pidi hageja tõendama, millised asjad moodustasid 10.07.2002 asjade kogumi, so tõendama hävinenud esemete koosseisu ja väärtuse. THHV 992 p 10.8 sätestab, et kindlustusandja ei ole kohustatud hüvitama esemete maksumust, kui nende olemasolu kindlustusjuhtumi ajal ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, jäänuste või dokumentidega. THHV 992 p-de 9.1 ja 10.2 kohaselt lähtutakse koduse vara kahjusumma arvestamisel hävinud vara taassoetamiseehk turuhinnast. Hageja on esitanud kindlustusandjale ja kohtule mitmeid vara nimekirju, kuid üksnes nende alusel ei ole võimalik tuvastada koduse vara osas tekkinud kahju suurust hageja soovitud 171 000 krooni suuruses summas. Kahjukäsitleja A. Karo on hinnanud hageja esitatud vara nimekirjade alusel hävinenud vara maksumuseks 29 560 krooni ning andnud kohtuistungil seda põhistavaid ütlusi. Kuna asjas puuduvad muud tõendid, mille alusel saaks kohus tuvastada hävinenud koduse vara koosseisu ja väärtust, leiab ringkonnakohus, et hageja on õigustatud saama selles osas kindlustushüvitist 7 summas 29 560 krooni miinus omavastutus 1000 krooni, so 28 560 krooni. Kokku on hagejal õigus seega saada kostjalt kindlustushüvitist 87 560 krooni ja tulenevalt ÜU 991 p-st 5.5.4 viivist 10% väljamaksmisele kuuluvast summast 8756 krooni, kõik kokku 96 316 krooni. Nagu eespool öeldud (vt p 20), on kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustussumma üksnes kindlustushüvitise maksimaalseks suuruseks.

1. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb kohtukulud kindlaks määrata ja jaotada kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS sätete järgi. Hageja oli vabastatud riigilõivu tasumisest, mistõttu TsMS § 64 lg 1 järgi tuleb hagi rahuldatud osale vastav riigilõiv hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt summas 2 x 6000 krooni, kokku 12 000 krooni välja mõista kostjalt riigituludesse. Hagejale anti õigusabi riigi arvel, mistõttu tuleb kostjalt TsMS § 61 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi riigituludesse 5% piirmäära arvestades välja mõista 4815,80 krooni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista kohtukulusid riigituludesse 16 815,80 krooni.
2. Tallinna Linnakohtu 07.01.2003 määrusega määrati hagejale esindaja riigi arvel. Hagejat esindas advokaadibüroo Tark & Co (Roosikrantsi 2, Tallinn) vandeadvokaat Allar Aru. Vastavalt esindajatasu väljamõistmise taotlusele on vandeadvokaat A. Aru osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi alljärgnevalt: tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumine, osalemine kahel ringkonnakohtu istungil a´1 tund. Seega on hageja esindamise eest tasu 2,0 x 1400 krooni + 4 x 2,0 x 155 = 4767,20 (käibemaksuga) ehk 4040 krooni + 18% käibemaks, mille vandeadvokaat A. Aru palus advokaadibüroole Tark & Co välja mõista. Ringkonnakohus leiab, et vandeadvokaat A. Aru taotlus õigusabi eest riigi arvel tasu saamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning 4767,20 krooni riigi õigusabi tasu tuleb advokaadibüroo Tark & Co arvele üle kanda riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1 ja § 23 lg 1 ning justiitsministri 26.01.2005.a. määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ § 1 lg 1 ning § 12 lg 1 ja 2 alusel. Tasu maksab tulenevalt justiitsministri 26.01.2005.a. määruse nr 2 §-st 6 välja Eesti Advokatuuri juhatus. Ü. Jänes A. Tänav R. Undrest