lg 1 järgi asjaolud, millest tuleneb põhivõlgniku kahjunõue hageja vastu (3-2-1-95-11, p 16) ja õigus see hageja nõudega tasaarvestada (3-2-1-24-12, p 12). VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (3-2-1-129-11, p 9). Hageja vastuväide, et põhivõlgnikul puudus kahju hüvitamise nõue hageja vastu, välistab põhivõlgniku nõude maksmapaneku. Seega ei olnud põhivõlgniku tasaarvestus lubatud ja kostja ei saa sellele tugineda. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et põhivõlgnikul oleks tekkinud kahju hageja tegevuse tõttu. VÕS § 146 lg 2 järgi pidi kostja tõendama, milline oleks olnud tema varaline olukord, kui hageja oleks esitanud oma nõude seaduses ettenähtud korras põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa (3-2-1-113-06, p 13). Põhivõlgniku pankrotimenetlus on raugenud vara puudumise tõttu. Seega ei muutunud kostja olukord sõltuvalt põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamisest. Nõustuda ei saa, et hagejaga sarnases olukorras olev võlausaldaja peaks rahastama varatu võlgniku pankrotimenetlust säilitamaks nõuet käendaja(te) vastu. Kohus ei nõustu kostja taotlusega vähendada hagetavat summat nullini VÕS § 145 lg 5 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et just hageja tegevuse läbi vähenesid teised laenulepingu tagatised või nende arvelt põhivõlgniku võla tasumiseks saadud summa. Laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 30.06.2009, siis oli hageja taotlusel täitemenetluste algatamine 2010 jaanuaris ja märtsis ning tagatiste realiseerimine täitemenetluses 2010 augustis ja oktoobris mõistlik ning kooskõlas hea usu põhimõttega. Sissenõutavaks muutunud ja sundtäidetava kohustuse suhtes täitemenetluse algatamise taotluse ja tagatiste realiseerimise taotluse esitamine saab olla vastuolus hea usu põhimõttega ja vastata VÕS § 145 lg 5 tingimustele üksnes erandlikel asjaoludel. Neid asjaolusid ei ole kostja esile toonud. Kostja on muu hulgas väitnud, et XXX X asuva vara tervikuna müügil ei saadud korteriomandite eest sama suurt hinda, kui hiljem võidi saada korteriomandite eraldi müümisel. Samas ei ole kostja viidanud, millisest kokkuleppest või seadusest tuleneks hageja kohutus asuda müüma iga varaeset eraldi. Lisaks ei saa olla kindel, kas selline tegevus oleks asjaolusid arvestades (hoone ei olnud valmis ja kasutusluba puudus) andnud parema tulemuse. Üksikute korterite müügiks 2007, 2008, 2009 ega 2012 sõlmitud lepingud ei tõenda piisavalt, et kõnealuse tagatisvara tervikuna ja täitemenetluses müügi korral 2010 oleks pidanud ruutmeetri hind olema kõrgem. Usaldusväärne ei ole kostja esitatud tehingute väljavõte. Hageja esitatud BPE hindamisaktist nähtub, et XXX X asuva 59 korteriomandi turuhind nende kogumina realiseerides oli 2010 algul 46 860 000 krooni. Enampakkumiste alghinnad (ja osalt ka müügihinnad) olid selle hinnanguga kooskõlas. Enampakkumise alghinna alandamine esimese enampakkumise nurjumisel on samuti mõistlik ja kooskõlas täitemenetlust reguleerivate õigusnormidega. Hageja teavitas põhivõlgnikku hindamise ajast, aga esitatud ei ole tõendeid, et põhivõlgnik või kostja oleks osalenud hindamisel ja vara võõrandamisel. Kostja esitatud Arco Vara arvamus ei muuda eeltoodud 5 järeldust, sest hageja ei pidanud 2010 ette nägema asjaolusid, millele Arco Vara 2012 arvamuses tuginetakse. Tunnistaja O. H ütlustest nähtub, et ehitustegevus XXX X objektil peatus ajal, mil kinnisvara hinnad langesid. Laenulepingut taganud kinnispandiga koormatud kinnisasja müümisel põhivõlgniku ja hageja ühise lepinguga ei saanud põhjustada tagatiste vähenemist hageja süül. Tõendatud ei ole, et ehitajapoolse ehituslepingu ülesütlemise põhjustas hageja viivitus või tegevus. Ehitaja arveid maksti regulaarselt ja kooskõlas laenulepinguga. Kostja esitatud aktidest, arvetest ja nendega seotud kirjavahetusest ei nähtu hageja ebaõige suunis omanikujärelevalve teostajale ega oluline laenulepingu rikkumine laenu põhivõlgnikule väljamaksmisel. Tunnistaja T. J ütlustest nähtub, et põhivõlgnik tegutses XXX X ehitusobjekti arendajana. Ehitus oli enne teostatava omanikujärelevalve algust halvas seisukorras, mitmed senised tööd olid tehtud puudustega. Omanikujärelevalve aktid jäid kooskõlastamata mh järgmistel põhjustel: valed mahud, tööde venimine, ebakvaliteetne töö, vale järjekord ja selgusetud lahendused. Tunnistaja M. M ütlustest nähtub, et ehituse kohta ei esitatud omanikujärelevalve teostajale kohast projektdokumentatsiooni, mis raskendas tööde akteerimist. Need asjaolud nähtuvad ka omanikujärelevalve teostaja e-kirjadest põhivõlgnikule ja hagejale. Sellest tulenevalt olid viivitused omanikujärelevalve aktide allkirjastamisel ja laenu väljamaksmisel tingitud ehitustegevuse või selle korraldamise puudustest. Alust teistsuguseks järelduseks ei anna tunnistaja O. H arvamus, et aktide kooskõlastamine hilinenult ei olnud põhjendatud. Tunnistaja ütluse kohaselt väitis omanikujärelevalve teostaja, et ta ei ole kätte saanud hageja ja põhivõlgniku juhiseid. Isegi kui omanikujärelevalve teostaja ootas juhiseid ka hagejalt – mille kohta muid tõendeid ei ole, siis koosmõjus teiste tunnistajate ütlustega nähtub, et põhivõlgnik ei esitanud omanikujärelevalve teostajale vajalikke dokumente ja seisukohti. Lisaks võis viivitust põhjustada ka põhivõlgniku tegevus omanikujärelevalve teostaja arvete tasumisega viivitamisel, mida kinnitasid kõik kolm tunnistajat ja mis nähtub kirjavahetusest. Omanikujärelevalve teostaja ütles teenuste osutamise aluseks oleva lepingu üles arvete tasumata jätmise tõttu, aga seda veel ajal, kui põhivõlgnikul oli võimalus korrektselt omalt poolt lepingut täites laenulimiiti kasutada. Kostja möönis ka ise viivitust omanikujärelevalve arvete tasumisega. Laenulepingu lisa nr 1 p-s 2 leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku algsele laenulimiidile lisatava summa kasutamise sihtotstarbeks. Laenulepingu lisas nr 3 p-st 1.3 nähtub, et ka lisa nr 3 alusel antav täiendav laen teenib sama sihtotstarvet. Seega seadis hageja õigesti väljamaksed sõltuvusse tööde tegelikust ja kohasest teostamisest. Hageja ei pidanud hindama, kui suur summa kulub veel ehituse lõpetamiseks ja mis aja jooksul on see võimalik - pigem oli põhivõlgniku kohustus ehitus planeerida ja rahastada. Otsest tähtsust ei oma, kas lisa nr 3 allkirjastati 30.06.2008 või sama aasta detsembri algul - nagu väidab kostja. Poolte hilisem kirjavahetus küll teeb kostja väited vähemalt usutavaks. Kuna nimetatud asjaolu siiski laenu tagasimaksmise kohustust ei mõjuta, siis kohus selle kohta põhjalikumat hinnangut ei anna. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel. Viivise määrale ja arvutamise ajale ei ole kostja otseselt vastu vaielnud. Piirsummaga kohustust käendanud käendaja tagab vähemalt eelduslikult kohustust n-ö igakordses seisus, st ta ei saa nt väita, et kohustuse osaliselt täitmisel on seda täidetud just tema tagatud osas. Piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (3-2-1-136-12, p 15). Seega on hageja teinud temalt mõistlikult eeldatava põhinõude tasumise saavutamiseks, kuid kostja on kohtueelsest tasumisest keeldunud. Sellisel juhul on hageja viivise nõue tingitud käendaja viivitusest ja järelikult 6 lubatav ka käenduse piirsummat ületavas osas. Kohus jätab arvestamata laenulepingu intresside ja viiviste arvestused, sest hageja nõuab kostjalt üksnes põhivõla ja sellele lisanduva viivise maksmist. Samuti jäävad arvestamata kinnisasjade arestimist puudutavad jm täitemenetluse dokumendid, kuna need ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust. Omanikujärelevalve teostaja äriregistri väljatrükist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid, ka see jääb arvestamata. Menetluskulud jäävad
Apellatsioonkaebus 4. Kostja palub otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigusnorme, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kõik hageja nõuded põhivõlgniku vastu tulenevalt laenulepingust on lõppenud, kuna põhivõlgnik on kõik hageja nõuded 25.04.2011 tasaarvestusavaldusega tasaarveldanud. Seega on lõppenud ka vastavalt käenduslepingu p-le 15 kostja kohustused hageja ees. Samuti lõpeb VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Tõendatud on, et hageja rikkus laenu väljamaksmise kohustust ja tekitas sellega põhivõlgnikule kahju. Vastava kahjunõude ongi põhivõlgnik hageja nõudega tasaarvestanud. Maakohus on jätnud hindamata kostja väited, et laenu väljamaksmata jätmisega rikkus hageja laenulepingut, rikkudes
Laenulepingu lisa nr 3 p 1 kohaselt suurendati lepingu p-s 3.1 märgitud laenusummat 17 699 000 krooni võrra ja muudeti lepingu p-i 3.
lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja
lg 6 alusel ei korda põhjendusi.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 8 Apellant on kaebuses korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid ja kohus on kõigile neile vastuväidetele piisava selgusega vastanud. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ei ole laenulepingut rikkunud ja ta keeldus õigustatult põhivõlgnikule Tagwerk OÜ-le kogu kehtestud laenulimiidid väljamaksmisest, kuna laenu väljamaksmise eeltingimused ei olnud täidetud ja põhivõlgnik rikkus laenulepingust tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust. Tegemist oli sihtotstarbelise investeerimislaenuga. 21.03.2006 lepingu p 3.2 kohaselt toimus laenu väljastamine kinnistu omandamiseks sõlmitava tehingu finantseerimiseks ja lepingu p 3.3 kohaselt oli laenu sihtotstarve XXX X kinnistu ostmine. Põhivõlgnikule maksti kokku laenulimiidist 88 199 000 krooni välja 87 260 140 krooni 43 senti ja maksmine toimus osade kaupa perioodil 21.03.2006 - 25.06.2009 sihtotstarbelise finantseerimisena juhul, kui väljastatav laenu kasutamise sihtotstarve oli eelnevalt hagejale tõendatud. 30.10.2006 lisakokkuleppe nr 1 kohaselt väljastas hageja põhivõlgnikule täiendava laenu 46 500 000 krooni, mille sihtotstarbeks oli kortermaja ehitamine. Täiendava laenusumma pidi hageja vastavalt lisakokkuleppe nr 1 p-le 2 väljastama osade kaupa vastavalt põhivõlgniku taotlusele, millele tuli lisada laenu kasutamise otstarbega seotud arved ja aktid. Põhivõlgnik kohustus tasuma laenu arvelt omanikujärelevalve teostaja poolt aktsepteeritud ehitusarveid kinnistu ehitamiseks vastavalt lisakokkuleppe nr 3 alap-le 1.
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud kostja kanda.
lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostja kanda. Kohus selgitab, et
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. 8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb
lg 4 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv 2500 eurot riigituludesse, mille tasumise osas ta sai menetlusabi menetluskulude kandmisel Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2013 määrusega.
lg 5 järgi peab kostja täitma riigilõivu tasumise kohustuse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tal tasuda viivist menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (
10 Ulvi Loonurm Mare Merimaa Kaupo Paal 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.