3-12-368/13

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-12-368 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2012, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi FIE XXX kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14.02.2012 otsuse nr 13-1/16991-1 tühistamiseks, väljamakse viivitamise eest viivise 9556,16 euro väljamaksmise kohustamiseks ning viivisnõude väljamaksmise viivitamise eest viivise tasumise kohustamiseks Asja läbivaatamise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Resolutsioon
2. Jätta FIE XXX kaebus rahuldamata.
3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest
4. maist 2012 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
5. juunil 2012(k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. FIE XXX esitas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) projekti nr 141008740893 väljamakse taotluse 18.03.
7. Toetus määrati PRIA peadirektori 16.06.2008 käskkirjaga nr 1-3.13-7/138 taotletud summas. PRIA peadirektori 21.06.2010 käskkirjaga nr 13-6/1128 jäeti toetus XXX tervikuna välja maksmata põhjusel, et toetuse saaja esitas toetuse väljamaksmiseks kuludokumendid teostamata tööde eest. Kaebaja esitas kohtule kaebuse ja haldusasjas nr 3-10-2055 jõustunud kohtuotsusega tühistati PRIA peadirektori 21.06.2010 käskkiri nr 13-6/1128 ja tehti PRIA-le ettekirjutus FIE XXX määratud toetuse väljamaksmiseks.
8. 19.12.2011 esitas kaebaja PRIA-le viivisnõude (tl 16).
9. 14.02.2012 teatas PRIA oma kirjaga nr 13-1/16991-1, et jätab viivisnõude rahuldamata põhjusel, et riigivastutuse seaduse § 23 viivise maksmist ette ei näe ning Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.10 otsuses nr 3-3-1-83-10 toodud seisukohad analoogia alusel käesolevale kaasusele ei kohaldu (tl 4). KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS
10. FIE XXX esitas kohtule kaebuse, milles palub tühistada PRIA peadirektori 14.02.2012 otsuse nr 13-1/16991-1, kohustada PRIA-t maksma viivitamise eest viivist 9556,16 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest, jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda ja kohustada tasuma viivisnõude väljamakse viivitamise eest viivist kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kaebuse kohaselt on vaidlusaluseks põhiküsimuseks see, kas viivise nõudmine ning määramine on võimalik avalik-õiguslikus vaidluses. Kaebaja leiab, et viivise nõudmine ning väljamaksmine kehtiva seaduse kohaselt on võimalik, viidates siinkohal Tartu Halduskohtus 07.02.2011 tehtud lahendile haldusasjas nr 3-10-2573, mille punkt 4 kohaselt kohustati PRIA-t maksma viivist toetuse väljamakse viivitamise eest. Poolte vahel puudub vaidlus kaebaja hinnangul selles, et 18.03.2010 sai valmis investeeringutoetuse objekt, seega oli PRIA kohustuseks toetuse väljamaksmine, kuid PRIA omapoolset kohustust ei täitnud ja on alates 19.06.2010 toetuse maksmisega viivitanud. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
11. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et toetuse määramisel ja väljamaksmisel on oma kindel reeglistik, kuid peale selle, et viivise maksmist ei näe ette EL ega ka siseriiklikud toetuse andmist reguleerivad õigusaktid, on viivise nõue antud juhul vastuolus ka avalik-õigusliku suhte olemasoluga ning VÕS § 113 lg 1 antud suhtes rakendamisele ei kuulu. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
12. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
13. Käesoleval juhul on küsimus selles, kas VÕS § 113 kohaldub Riigikohtu 16.12.2010 lahendi nr 3-3-1-83-10 alusel igal juhul ka PRIA poolt toetuste maksmisele. Riigikohtu halduskolleegium leidis nimetatud lahendi punktis 21, et VÕS § 113 avalikõiguslikus suhtes kohaldamise lubatavuse üle otsustamiseks tuleb selgitada, kas see oleks vastuolus selle suhte olemusega. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi käesoleval juhul jõudis PRIA taotluse menetlemise käigus järeldusele, et toetuse väljamaksmiseks puudub alus ja tegi seetõttu toetuse mittemaksmise otsuse, mille taotleja aga vaidlustas, ning jõustunud vaideotsuses või kohtulahendis jõuti vastupidisele järeldusele ning vaidluse lõpptulemusena maksti investeeringutoetus kaebajale ikkagi välja, kuigi toetuse väljamaksmise tähtpäev oli selleks ajaks möödunud, siis oleks VÕS §2 s 113 sätestatud viivise kohaldamine läbi riigivastutuse seaduse § 7 lg 4 vastuolus taotleja ja PRIA vahelise avalik-õigusliku suhte olemusega.
14. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetuste määramisel ja väljamaksmisel on oma kindel reeglistik. Investeeringutoetusi antakse Euroopa Liidu õiguse ja selle rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õiguse alusel ja suures osas EL rahadest. Nõukogu määrus (EÜ) nr 1290/2005, nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 ega ka Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei näe ette viiviste maksmist toetuse väljamaksmisega viivitamise korral. Seda ei näe ette ka liikmesriigi toetuse määramist ja maksmist reguleerivad õigusaktid. Kuna Euroopa Liidu õigus viiviste maksmist makseagentuuri poolt maksetega hilinemisel käesoleval ajal ette ei näe, siis pole kusagil sätestatud ka seda, millistest vahenditest peaks viivist maksma ning milline võiks olla viivise määr.
15. Ka Tartu Ringkonnakohus nõustus oma 27.04.2012 lahendis haldusasjas nr 3-10-2573 vastustajaga selles osas, et viivist ei saa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetusabinõude määramise asjades kohaldada ka seetõttu, et avaliku sektori kulutused ettevõtetele antavale abile ei tohi ületada abi ülemäärasid. Nõukogu määruse (EÜ) 1698/2005 art 70 lg 8 sätestab, et avaliku sektori kulutused ettevõtetele antavale abile peavad üldjuhul vastama riigiabi suhtes sätestatud abi ülemmääradele. Sama määruse art 2 p i kohaselt on avaliku sektori kulutused kõik tegevuste finantseerimiseks antavad riiklikud panused, mis pärinevad riigi või piirkondlike või kohalike asutuste või Euroopa ühenduste eelarvest ning mis tahes muud samalaadsed kulutused. Ka viivis oleks selle väljamõistmise korral lõppastmes riiklik panus, mistõttu tuleb seda käsitada avaliku sektori abistava kulutuse osana. Kuna avaliku sektori abistavatele kulutustele on kehtestatud ülemmäärad, siis ei tohi neid viivise väljamõistmisega varjatult suurendada. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et kuna viivise maksmist ei näe ette EL ega ka siseriiklikud toetuse andmist reguleerivad õigusaktid, siis järelikult on viivise nõue antud juhul vastuolus ka avalik-õigusliku suhte olemusega ning VÕS § 113 lg 1 antud suhtes rakendamisele ei kuulu, mistõttu kohus jätab FIE XXX kaebuse rahuldamata.
16. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maare Aloe kohtunik 3