Obsah (6)

§ 415§ 113§ 35§ 42§ 41§ 94

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-23514 Tsiviilasi Eesti Inka

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Sama lõike teise 3 lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalist nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel

§ 35lg 1 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimustele punkti 8.1 on tühine võlgnetavalt summalt päevas arvutatava 0,33% suuruse viivise määra osas (120% aastas), sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 120% suurune viivise aastamäär on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb

§ 41

järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul

§ 113

lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

§ 94

lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

1. jaanuari 2013 oli 0,75%. Seega perioodil 11.08.2012 kuni 20.12.2012 oli seadusjärgne viivisemäär 7,75% aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata laenusummalt, s.o 300 eurolt. Seega võlgneb kostja hagejale viivisena nimetatud perioodi eest (viivitatud päevi 132) 7,92 eurot. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hagejale välja 7,92 eurot. Otsuse täitmise korrast 4 Kuna kohus rahuldab hagi väiksemas ulatuses kui nõustus vastuses hagile tasuma kostja, siis leiab kohus, et TsMS § 445 lg 1 kohaldamiseks puudub alus ja ka vajadus. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja pakkus menetluses hagejale kompromissina, et tasub hagejale viivist summas 24 eurot. Hageja kompromissiga ei nõustunud. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt ja väiksemas ulatuses kui pakkus kompromissina kostja, on antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud tervikuna hageja kanda. Kohus selgitas hagejale TsMS § 163 lg
2. Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3 ja 6). /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik