← Eesti

3-12-1599/64

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 5§ 201§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-1

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-12-1599 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni (ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) 22.11.1993 otsusega nr 1284 tunnistati omandireformi objektiks xxxxxxxxxx asuvad hooned ja krunt ning õigustatud subjektiks tunnistati selle vara osas M E, kellele Väina tee 21 hoone tagastati Tallinna Linnavalitsuse 10.02.1994 korraldusega nr 199-k. Vara anti 31.03.1994 koostatud akti nr 4 alusel üle M. E. M. E suri 08.11.1998 ning tema pärijaks on K R.
  2. Viitega Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg-le 3 tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 13.09.1999 otsusega nr 10954 oma 22.11.1993 otsuse nr 1284 ning jättis M. E taotluse xxxxxxxx asuva vara tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1999 korraldusega nr 7114-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 10.02.1994 korraldus nr 199-k. Tallinna Linnakohus rahuldas 18.09.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-1467/00 Tallinna linna hagi K. Ru vastu, tuvastas 31.03.1994 vara üleandmise akti nr 4 tühisuse ning tunnustas Tallinna linna omandiõigust Väina tee 21 elamule.
  3. Tallinna linna ja M V vahel sõlmiti 29.05.2002 xxxxxxxxx eluruumide erastamise müügija asjaõigusleping.
  4. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374 vaadati M. Ei vara tagastamise taotlus uuesti läbi, tunnistati xxxxxxxxx asuvad ehitised ja 1600 m2 suurune maa omandireformi objektiks ning tunnistati M. E selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korraldusega nr 736-k jäeti K. Ru taotlus xxxxxxxxxx elamu tagastamiseks rahuldamata, kuna vara on füüsilise isiku heauskses omandis. Kõnealuse linnavalitsuse korralduse eelnõu seletuskirja kohaselt on elamu heauskseks omanikuks M. V.
  5. K. R esitas 30.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736-k tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks jätkama xxxxxxx vara tagastamiseks esitatud taotluse menetlemist ja edaspidises tegevuses lähtuma
  6. a Tallinna Linnavalitsuse tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnangust nr B052/94, mille kohaselt on xxxxxxxxx asuv majavaldus säilinud endisel individualiseeritud kujul. K. R taotles 13.11.2012 esitatud kaebuse täienduses, et kohus tuvastaks kas kohtuotsuse põhjendavas osas või kohtuotsuse resolutsioonis Tallinna linna ja M. Ve vahel 29.05.2002 sõlmitud Väina tee 21 eluruumide erastamise ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse. Kaebuses leitakse, et Tallinna linna ja M. Ve vahel sõlmitud ostu-müügileping on vastuolus ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute tegemise keeluga. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu otsuse nr 3-3-2-1-07 p-dele 30-32, 34, 35 ja 37 ning otsusele nr 3-3-1-40-00 ja leiab, et kohalik omavalitsus on pädev vara tagastamise küsimuse otsustamisel lahendama tehingute tühisuse küsimuse ja võtma vastu vara tagastamise korralduse sõltumatuna sõlmitud eluruumide erastamise ostu-müügilepingute tühisuse tunnustamisest kohtus. Väär on vaidlustatud korralduses esitatud seisukoht, et Väina tee 21 elamu on M. Ve heauskses omandis. Lisaks ORAS § 18 lg-le 1 keelas õigusvastaselt võõrandatud vara erastamise ka eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 4 ning tehingu tühisus tuleneb antud juhul müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-st
  7. Kaebaja viitab ka Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-3-04, 3-2-1-95-01 3-2-1-72-07 ja leiab, et vastustaja ei saa tugineda vara tagastamata jätmisel vara heausksele omandamisele kolmanda 2

(9)3-12-1599 isiku poolt, kuna eluruumide erastamise kohustatud subjektina pidi Tallinna linn olema teadlik erastamisetehingu võimalikust tühisusest. Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 2-08-86010, kus käesolevaga sarnastel asjaoludel tuvastati
  1. a sõlmitud eluruumi müügi- ja asjaõiguslepingu tühisus, ning toob ka välja, et Tallinna linn on vaidlusaluses müügilepingus müüjana ebaõigesti kinnitanud, et erastamise objektiks oleva vara suhtes pole esitatud vara tagastamiseks taotlust. Vara tagastamise taotluse esitamisest oli teadlik nii Tallinna Linnavalitsus kui ka eluruumi erastaja M. V. Kaebajal on mõistlik eeldada ja loota, et vara tagastamisel arvestatakse Tallinna Linnavalitsuse poolt
  2. a tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnanguga nr B052/94, mille kohaselt Väina tee 21 asuv majavaldus oli
  3. a, kui vara tagastati, säilinud endisel individualiseeritud kujul. Siinkohal viitab kaebaja ka Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-30-
  4. Kaebuse täienduses esitatud taotlust tuvastada halduskohtul Tallinna linna ja M. Ve vahelise eluruumi erastamise ostu-müügilepingu tühisus, põhjendab kaebaja sellega, et maakohus tagastas kaebaja poolt sama esemega maakohtule esitatud hagi (tsiviilasi nr 2-12-29794). Halduskohtu volitus vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis tuleneb

§ 5lg-st 2.

  1. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon juhindus 13.09.1999 otsuse tegemisel muuhulgas Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-6-99, kus leiti, et ÕVVTK kohalikud komisjonid peavad juhul, kui nad avastavad, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, jätma sellise taotluse oma otsusega ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata. K. R vaidlustas kohtus linnakomisjoni 13.09.1999 otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 27.09.1999 korralduse, ent kaebus jäeti rahuldamata ja vastav kohtuotsus jõustus 09.05.
  2. Tallinna Linnakohtu 18.09.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-1467/00 tuvastati M. Eile vaidlusaluse vara üleandmise akti tühisus ja Tallinna linna omandiõigus xxxxxxxxx hoonetele. Eeltoodut arvestades võeti xxxxxxxxxxelamu Tallinna Linnavalitsuse 13.03.2002 korralduse nr 772-k alusel Pirita Linnaosa Valitsuse valitsemisele ning 29.05.2002 sõlmisid Tallinna linn ja M. V xxxxxxxxxx eluruumide erastamise ostu-müügilepingu. Vaidlusalune elamu on M. Ve heauskses omandis, mistõttu selle tagastamine pärast ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni poolt M. Ei vara tagastamise avalduse uut läbivaatamist 14.04.2011 ei ole enam ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt võimalik. Vastustaja sõlmis Väina tee 21 asuvate eluruumide erastamise ostu-müügilepingu 29.04.2002 ehk olukorras, kus 09.05.2001 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr II-3/119/2001 oli tuvastatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsuse nr 10954 ja Tallinna Linnavalitsuse 27.09.1999 korralduse nr 7114-k õiguspärasus ning kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/3/301467/00 oli tunnustatud Tallinna linna omandiõigus xxxxxxxxx hoonetele. Seega oli müügilepingu sõlmimise ajaks lõppenud kohtulik vaidlus vara tagastamise küsimuses ning eelnimetatud haldusaktid olid omandanud seadusjõu. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast (lahend nr 3-31-6-99), tuli M. Ei vara tagastamise avaldus rahuldamata jätta. Sellega vara tagastamise menetlus lõppes ja eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud sama vara osas lahendamata vara tagastamise taotlusi ning ORAS § 18 lg-s 1 ja EES § 5 p-s 4 sätestatud tingimus ostu-müügilepingu sõlmimiseks oli täidetud. Riigikohtu seisukohad, mis on võetud pärast 29.05.2002 kõnealune erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist, ei väära tõika, et Väina tee 21 asuvad eluruumid erastati õiguspäraselt ja et üürnik on omandanud need heauskselt. Samuti ei pea vastustaja asjakohaseks kaebuses toodud viidet Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 208-86010, kuna nimetatud lahendis on kohus tuvastanud erastamise ostu-müügilepingu tühisuse seetõttu, et müügilepingu sõlmimise ajal oli olemas kehtiv Tallinna Linnavalitsuse kor- 3

(9)3-12-1599 raldus õigustatud subjektile vara tagastamise kohta; käesoleval juhul aga kehtisid haldusaktid, millega oli lõplikult otsustatud vara mitte tagastada.
  1. Kolmas isik M V oli kirjalikus vastuses seisukohal, et xxxxxx elamu näol ei ole tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, ning viitas Tallinna linnaarhiivi 14.11.2000 kirjale nr 17/460 ja Riigiarhiivi 27.03.2012 arhiiviteatisele nr 18-7-3.6/1867/OM. Samuti on kolmas isik seisukohal, et vaidlusalune elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning see asjaolu selgus lõplikult
  2. a. K. R on esitanud vara õigusvastase võõrandamise kohta valeandmeid. Kolmas isik ja tema pere on elanud Väina tee 21 elamus alates
  3. A, kelle töö tulemusena on maja praeguseks heas seisukorras.
  4. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.12.2012 otsusega kaebuse osaliselt: tühistas Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736-k (resolutsiooni p 1), kohustas vastustajat Tallinnas xxxxxxxxx asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uueks läbivaatamiseks (resolutsiooni p 2), jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning mõistis Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3200 eurot (resolutsiooni p 4). Tallinna Linnavalitsuse vaidlusaluse 23.05.2012 korralduse nr 736-k faktiliseks aluseks on eeskätt asjaolu, et xxxxxxxxx elamu on füüsilise isiku heauskses omandis. Vastustaja on selle asjaolu vääralt tuvastanud, mistõttu on vaidlusalune korraldus õigusvastane. Kuni 12.10.2006, s.t ka
  5. a, mil sõlmiti Tallinna linna ja M. Ve vaheline elamu ostu-müügileping, kehtis ORAS § 7 lg 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Samas sätestati ORAS § 18 lg-s 1, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sh kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Viidatud normis sätestati sõnaselgelt, et seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Lahendis nr 3-3-2-1-07 võttis Riigikohus selge seisukoha, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.
  6. Keeld sellist vara erastada tulenes ORAS § 18 lg-st 1 ning samas sättes nähti ette, et seda keeldu rikkuv tehing on tühine. Vastustaja seisukoht, et erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli xxxxxxx vara tagastamise küsimus lõplikult lahendatud, ei ole õige. On tõsi, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsusega nr 10954 jäeti M. Ei avaldus Väina tee 21 asuva vara tagastamiseks rahuldamata ja Tallinna Linnavalitsus tunnistas 27.10.1999 korraldusega nr 7114-k kehtetuks oma 10.02.1994 korralduse nr 199 kõnealuse vara õigustatud subjektile tagastamise kohta. Formaalselt ei kehtinud seega eluruumi erastamise lepingu sõlmimise ajal haldusakti, millega oleks kõnealune elamu otsustatud tagastada, ent kehtis haldusakt, millega oli otsustatud jätta M. Ei taotlus rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ei saa aga ÕVVTK linnakomisjoni 13.09.1999 otsust käsitada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõistes. ÕVVTK linnakomisjoni otsus, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti, samuti nagu sellise otsuse kohta tehtud kohtuotsused, ei lõpetanud ORAS § 7 lg-st 3 ning § 18 lg-st 1 tulenevat moratooriumi ehk keeldu Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või võõrandada. Eelviidatud lahendi punktis 42 selgitas Riigikohus, et kohtuotsused, millega on vara tagastamise kohta tehtud haldusotsused ORAS § 7 lg 3 alusel tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud, tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata 4
(9)3-12-1599 jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. Samamoodi tuleb käsitada ka kohtuotsuseid, millega on rahuldamata jäetud kaebus haldusotsustuse peale, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti. Käesolevas asjas on selliseks kohtulahendiks Tallinna Halduskohtu otsus kohtuasjas 3-679/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohtuasjas II3/119/
  1. Eelviidatud kohtuotsused, samuti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsus nr 10954 ja Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1999 korraldus nr 7114-k lähtusid Riigikohtu seisukohast (lahend nr 3-3-1-6-99), et kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma. Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et ümberasujate või nende pärijate taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ei saa lahendada omandireformi aluste seaduse alusel. Viidatud otsuses ei võtnud aga Riigikohus seisukohta, et ümberasujatele kuulnud vara oleks võimalik erastada või et tegemist oleks varaga, mis ei ole omandireformi objektiks ning millele ei kohaldu ORAS § 18 lg-st 1 tulenev võõrandamise keeld. Võttes seisukoha, et ORAS § 7 lg 3 ei võimalda vara tagastada ORAS-s sätestatud alustel, ei võtnud Riigikohus seisukohta, et see vara üldse tagastamisele ei kuulu. Riigikohtu poolt lahendites nr 3-3-1-6-99 ja 3-3-2-1-07 võetud seisukohtadest tuleneb, et Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara oli põhimõtteliselt omandireformi objektiks. Kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumiseni 12.10.2006 olnuks selle vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse saanud lahendada vaid riikidevahelise kokkuleppega. Asjaolu, et sellist riikidevahelist kokkulepet sõlmitud ei olnud, ning et ORAS alusel selle vara tagastamist ega kompenseerimist toimuda ei saanud, ei tähendanud, et seda vara oleks võinud võõrandada muuhulgas EES alusel. Seetõttu ei saa ÕVVTK linnakomisjoni
  2. a otsust, millega M. Ei avaldus rahuldamata jäeti, käsitada Väina tee 21 tagastamise ja kompenseerimise küsimuse lõpliku lahendamisena. Kuna ORAS § 7 lg-st 3 tulenes, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara ei olnud võimalik tagastada ORAS alusel, ei olnud sellise vara kohta kogu ORAS § 7 lg 3 kehtimise aja jooksul alust teha Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord» (Kord) p-s 19 sätestatud otsust, millega oleks vara võõrandamise õigusvastasus kindlaks määratud. Sellest omakorda tuleneb, et omandireformi korraldanud haldusorganitel ei olnud ka mistahes alust otsustada seda, kas mingi konkreetne vara, mis kuulus enne 16.06.1940 isikule, kes riikidevahelise kokkuleppe alusel Saksamaale ümber asus, oli õigusvastaselt võõrandatud või mitte või kas esines muid ORAS-st tulenevaid aluseid selle tagastamiseks või tagastamata jätmiseks. Seejuures polnud ka alust hinnata vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist. ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelise kokkuleppega oleks olnud võimalik ette näha vara tagastamise regulatsioon ka hoopis teistsugusena, kui see toimus ORAS alusel. Sellega on selgitatav ORAS § 18 lg-st 1 tulenev käsutamise keeld – selle keelu eesmärk kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni oligi tagada võimalus leppida riikidevahelise kokkuleppega kindlaks Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise alused ja kord ning välistada olukord, kus reaalselt ei oleks võimalik sellist vara enam tagastada, kuna see on juba läinud teiste isikute omandisse. Tallinna linn ja M. V sõlmisid Väina tee 21 elamu ostu-müügilepingu 29.05.
  3. Lepingu ps 5 lepiti kokku, et lepinguobjekti omandiõiguse üleminek M. Vele ning üleandmine tema valdusesse ja kasutusse loetakse toimunuks lepingule allakirjutamisega lepinguosaliste poolt. Eeltoodud põhjustel on Tallinna linna ja M. Ve vahel sõlmitud leping, sealhulgas seal sisalduv asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta, ORAS § 18 lg 1 alusel tühine. Tehingu tühisus tähendab selle kehtetust algusest peale, tühisest tehingust ei teki selle pooltele õigusi 5
(9)3-12-1599 ega kohustusi. Tühise tehingu tulemusena ei tekkinud M. Vel omandiõigust Väina tee 21 elamule. Tühise tehinguga ei ole võimalik ka asja heauskne omandamine. ORAS § 18 lg 1 kohaselt ei välista tehingu tühisust see, et isik, kellele omandireformi esemeks olev vara võõrandati, ei teadnud või ei saanud aru sellest, et sellise vara võõrandamine on ORAS § 18 lg 1 kohaselt keelatud ning vastav tehing tühine. Seega on vastustaja ekslikult leidnud, et Väina tee 21 elamu oli Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736-k andmise ajal füüsilise isiku heauskses omandis ning sellest tulenevalt ei saa selle vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise aluseks olla ORAS § 12 lg 3 p 3. Vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse resolutiivosas ei ole seaduse kohaselt võimalik. Halduskohus tuvastab haldusasja lahendamiseks vajalikud tsiviilõiguslikud asjaolud reeglina kohtuotsuse põhjendavas osas (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-48-05 ja 3-3-1-59-02). Erivolitus tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis tuleneb

§ 5

lg-st 2, mille järgi kohtuotsuse resolutiivosas saab halduskohus tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastada sellise vaidluse raames, kus on vaidlustatud tehingule eelnenud tsiviilõiguslikuks tahteavalduseks olevat haldusakti. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all haldusakt, mis oleks eelnenud Tallinna linna ja M. Ve vahel sõlmitud ostu-müügilepingule, vaid Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korraldus nr 736-k, millega otsustati kaebajale vara mitte tagastada. See korraldus ei sisalda Tallinna linna poolset tsiviilõiguslikku tahteavaldust ning ei olnud aluseks tehingu tegemisel. Asjaolu, et linnavalitsus on vaidlusaluse korralduse andmisel leidnud, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis, ei ole käsitatav tahteavaldusena, vaid tegemist on haldusakti andmisel linnavalitsuse poolt tuvastatud asjaoluga. Seetõttu piirdub käesolev kohtuotsus Tallinna linna ja M. Ve vahelise lepingu tühisuse tuvastamisega kohtuotsuse põhjendavas osas. Esitatud kohustamistaotlus on võimalik rahuldada üksnes osaliselt, kohustades linnavalitsust Väina tee 21 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlust uuesti läbi vaatama. Asja uuel läbivaatamisel tuleb linnavalitsusel iseseisvalt tuvastada tagastamise otsustamiseks vajalikud asjaolud, sealhulgas ka see, kas vara on endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Kaebaja seisukoht, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist tuleks hinnata enne 02.03.1997 kehtinud alustel, ei ole seejuures põhjendatud. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud lahendis selgitas Riigikohus, et Saksamaale ümber asunud isikutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused tuleb samadel alustel läbi vaadata sõltumata sellest, millal esitati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus või milliseid otsuseid on selle vara kohta omandireformi käigus eelnevalt tehtud, kusjuures esitatud avalduste läbivaatamine ei kujuta endast mitte varem toimunud samasisulise menetluse jätkamist, vaid menetlus algab algusest. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel lähtutaks 1994. a koostatud ekspertarvamusest. 1994. aastal ei olnud seaduslikku alust kaebajale vara tagastada, see alus tekkis alles 2006. a oktoobris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumisega. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohane kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-30-00. Kaebajal ei olnud enne 12.10.2006 õigust Väina tee 21 vara tagasi saada ning seega ei saanud tal ka tekkida õiguspärast ootust sellele, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilivust hinnatakse enne 02.03.1997 kehtinud alustel. Seoses kolmandate isikute seisukohaga, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga, märgib kohus, et vara õigusvastane võõrandamine on antud juhul tuvastatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374, mis on senini kehtiv. Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse peab linnavalitsus tuvastama asja uuel läbivaatamisel ning seetõttu ei saa selles küsimuses käesolevas kohtuotsuses seisukohta võtta. Vaidlusaluse korralduse andmisel ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust ei hinnatud. 6

(9)3-12-1599 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.12.2012 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 tühistada, uue otsusega K. Ru kaebus rahuldamata jätta ning menetluskulud kaebaja kanda jätta. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et Tallinna linna ja M. Ve vahel 29.05.2002 sõlmitud ostu-müügileping on tühine. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et xxxxxxx elamu ostu-müügilepingu sõlmimise ajal, 29.05.2002, ei kehtinud haldusakti, millega oleks kõnealune elamu otsustatud tagastada, vaid kehtis ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsus nr 10954, millega jäeti M. Ei vara tagastamise taotlus rahuldamata. Küll aga ei nõustu vastustaja halduskohtu arvamusega, mille kohaselt ei saa Riigikohtu lahendis nr 3-3-2-1-07 toodud seisukohtadest tulenevalt käsitada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsust nr 10954 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõistes. Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-6-99, et Saksamaale ümberasujate vara tagastamise või kompenseerimise taotlused tuleb jätta rahuldamata, mitte läbi vaatamata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsuse tegemise ja xxxxxxxxxx elamu ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3 ning tolleaegne kohtupraktika välistasid Saksamaale ümberasujate omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamise ning nendele vara tagastamise. Kuigi Riigikohus ei võtnud eelnimetatud lahendis seisukohta, et ümberasujate vara oleks võimalik erastada, oli võimalik täpsemate juhiste puudumise tõttu Riigikohtu seisukohast, et ümberasunute vara tagastamise taotlused tuleb jätta rahuldamata, järeldada et nimetatud vara tagastamisele ei kuulu. Asjaolu, et ORAS § 7 lg 3 tunnistatakse 28.10.2002 põhiseadusega vastuolus olevaks (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-5-02) ja tunnistatakse kehtetuks 12.10.2006 (Riigikohtu lahend nr 3-31-63-05), ei olnud linnakomisjoni otsuse tegemise ja ostu-müügilepingu sõlmimise ajal teada. Kuna seadusandja ei töötanud välja uues olukorras tegutsemiseks õiguslikku regulatsiooni, andis Riigikohus 10.03.2008 juhised selle kohta, mida teha olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole õiguslikku regulatsiooni kujunenud olukorra jaoks kehtestanud (Riigikohtu lahend nr 3-3-2-1-07). ÕVVTK linnakomisjoni 13.09.1999 otsuse tegemise ja 29.05.2002 Väina tee 21 elamu ostumüügilepingu sõlmimise ajal ei olnud võimalik ette teada, et
  2. a asub Riigikohus seisukohale, et Saksamaale ümberasunud isikutel on võimalik vara tagastamist või kompenseerimist taotleda ORAS alusel ning kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni on keelatud nende vara tagastada või võõrandada. Tol ajal kehtis Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-6-99 toodud seisukoht, mille kohaselt tuli Saksamaale ümberasunud isiku vara tagastamise taotlus jätta rahuldamata, s.o jätta vara tagastamata. Asjaolu, et
  3. aastal õiguslik regulatsioon muutus ja Saksamaale ümberasujatel võimaldati vara tagastamist taotleda ORAS alusel ning
  4. a sõnastas Riigikohus õiguslikud juhised seoses muutunud õigusliku olukorraga, ei muuda olematuks seda, et vaidlusaluse ostumüügilepingu sõlmimise ajal ei olnud sama vara osas lahendamata vara tagastamise taotlusi ning ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud tingimus ostu-müügilepingu sõlmimiseks oli täidetud. Vastustaja sõlmis ostu-müügilepingu lähtudes ORAS § 7 lg-st 3 ja tolleaegsest kohtupraktikast. Taotluse rahuldamata jätmisega otsustati lõplikult vara tagastamise küsimus. Seetõttu ei ole vastustaja ostu-müügilepingut sõlmides ORAS § 18 lg-s 1 nimetatud keeldu rikkunud ning kõnealune ostu-müügileping ei ole tühine. Tulenevalt eeltoodust ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole ÕVVTK linnakomisjoni 13.09.1999 otsust võimalik käsitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõistes. 7
(9)3-12-1599
  1. K. R palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Väina tee 21 ostu-müügilepingu sõlmimise ajal 29.05.2002 kehtinud ORAS § 18 lg 1 koosmõjus EES § 3 lg 5 p-ga 4 keelas erastada õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Eelnevast tulenevalt ei oma käesolevas olukorras tähtsust apellatsioonkaebuses nimetatud asjaolu, et ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud võimalik ette teada, et Riigikohus annab hiljem juhised, et Saksamaale ümberasunud isikutel on võimalik vara tagastamist või kompenseerimist taotleda ORAS alusel ning kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni on keelatud nende vara tagastada või võõrandada. Väina tee 21 eluruumi erastamise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg-test 2 ja 3 tulenevalt oli ostumüügileping tühine. Halduskohus tuvastas otsuse põhjendavas osas lepingu tühisuse ning tühistas õigesti Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736-k ja kohustas Tallinna Linnavalitsust vara tagastamise menetlust jätkama. Samas ei nõustu kaebaja halduskohtu seisukohaga, et asja uuel läbivaatamisel ei oma
  2. a teostatud vara individualiseeritud kujul säilimist tuvastanud ekspertiis asjas olulist tähendust. Omandireformi käigus vara tagastamiseks esitatud taotlus algatab haldusmenetluse. Kaebaja esitas tähtaegselt vastava avalduse ning kohus ei saa 20 aastat hiljem jagada esitatud/kogutud tõendeid menetlusvälisteks tõenditeks või tõenditeks, mis on muutunud kõlbmatuks. Tallinna Linnavalitsusel on igas menetlusstaadiumis võimalik koguda tõendeid ja hinnata omandireformiks oleva vara säilimist. Seda on tehtud Väina tee 21 varaga juba
  3. a. Kohus ei saa praegu anda juhiseid, et vara tagastamise avalduse uuel läbivaatamisel tuleb hinnata tühise tehinguga eraisikule üle antud vara säilimist ainult selle tänases seisundis. Vara säilimist kinnitav ekspertiis on tõendiks omandireformi objektiks oleva vara säilimise kohta, mida tuleb kohaldada vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-30-
  4. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-63-05 (p 9) ning märgib, et olukorras, kus Riigikohus on
  5. a aktsepteerinud kõik
  6. aastaks kogutud tõendid (s.h tõendid vara säilimise kohta) ja jätnud kogutud tõenditele tuginedes
  7. a ja
  8. a otsused tagasiulatuvalt jõusse, ei saa seda praktikat muutma hakata.
  9. Kolmandad isikud õigust apellatsioonkaebusele vastus esitada ei kasutanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  10. Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korraldusega nr 736-k otsustati ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel jätta rahuldamata K. Ru avaldus endisel kinnistul nr 3973 asuva elamu tagastamiseks põhjendusega, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis, ning alustati õigusvastaselt võõrandatud hoonete asukohaga Väina tee 21 kompenseerimise menetlust. Halduskohus leidis, et Tallinna linna ja kolmanda isiku vaheline xxxxxxxx elamu erastamise ostu-müügileping on ORAS § 18 lg 1 alusel tühine ning vaidlusalune korraldus on õigusvastane, kuna selle andmisel on vastustaja lähtunud ekslikust eeldusest, et tagasitaotletav vara on kolmanda isiku heauskses omandis. Samuti asus halduskohus seisukohale, et kuna kaebajal tekkis alus vara tagasi saada oktoobris 2006 seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutmisega, tuleb vastustajal asja uuel läbivaatamisel tuvastada vara endisel individualiseeritud kujul säilivuse pärast 02.03.1997 kehtima hakanud alustel. Apellatsioonkaebus ega sellele esitatud kaebaja kirjalik vastus uusi väiteid ei sisalda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjalikult ja piisavalt oma järeldusi ja seisukohti põhjendanud ning nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ringkonnakohus tulenevalt

§ 201lg-st 4 oma otsust ei põhjenda.

Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna linna menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

Kaebaja ja kolmandad isikud pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, mistõttu jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud 8

(9)3-12-1599

§ 109

lg 1 ning kolmandate isikute võimalikud menetluskulud

§ 108lg 8 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.