Obsah (6)

§ 101§ 396§ 76§ 108§ 397§ 113

Tsiviilasi nr 2-11-64808 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tartu Maakohus Kalevi tn.1 kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 5.detsember 2013.a, Tartu Tsiviilasja numb

) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-d 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite.

1. Kohus leiab, et laenu tasumise osamaksed on korduvad kohustused, mille täitmise nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS §-i
2. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja nõuab kostjalt osamaksete tasumist, mis muutusid sissenõutavaks alates 20.01.2009.a kuni 20.10.2009.a. Nõuete aegumistähtaeg algas 01.01.2010.a kell 00.00 ja ning nõue oleks aegunud 31.12.2012.a kell 24.
3. Hageja ütles lepingu üles 21.10.2009.a. Laenumaksed, mis ei olnud lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud, muutusid korraga sissenõutavaks ning aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Aegumistähtaja kulgemine algas 22.10.2009.a kell 00.00 ning nõue oleks aegunud 22.10.2012.a kell 24.
4. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja on 29.12.2011.a, seega enne nõude aegumist, esitanud hagiavalduse nõude rahuldamiseks. Järelikult on aegumine peatunud ning kostja vastuväide ei ole põhjendatud. 4.

§ 396

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 07.03.2008.a sõlmitud laenulepingu alusel kostjale laenu summas 1 278,23 eurot, millest on tagastamata 1 221,39 eurot. Kostja pole vastavaid asjaolusid vaidlustanud. Kohus loeb tõendatuks, et kostja sai 07.03.2008.a sõlmitud laenulepingu alusel laenu 1 278,23 eurot, millest on tagastamata 1 221,39 eurot. Tulenevalt

§ 76

lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja 1 221,39 eurot tagastamata laenusumma katteks. 5.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et hageja on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Lepingu p 1.3.1 järgi kohustus kostja maksma intressi 4,00% kuus. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Hageja nõuab kostjalt enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata intressimakseid summas 472,56 eurot. Kostja ei ole kohtule intressiarvestusele vastuväiteid esitanud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 472,56 eurot tasumata intressimaksete katteks. 6. Hageja nõuab kostjalt

§ 113

lg 1 ja lepingu p 1.3.1 alusel viivist 4,00% kuus tähtaegselt tagastamata laenu summalt iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, so 48% aastas. Hageja on arvestanud viivist hagiavalduse esitamiseni summas 1 300,26 eurot. Hageja on viivisenõuet vähendanud ning nõuab viivist summas 748,78 eurot. Kuivõrd kostja ei ole kohtult taotlenud viivise vähendamist, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis summas 748,78 eurot.

1. Eeltoodu põhjal tuleb hagi rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus 2 442,73 eurot, millest 1 221,39 eurot on tagastamata laenusumma, 472,56 tasumata intressimaksed ning 748,78 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hageja nõude, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste Kohtunik