KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2013. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-13-34983 Tsiviilasi Pi

) § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks.

§ 71

järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. P. Raudsepa konto väljavõttest nähtuvalt on OÜ Kullerkupu Arenduse kandnud P. Raudsepale 11.06.2013 lõpparve summas 867,64 eurot (TVK tl 29). Lõpparve tasumise kohustus tekkis tööandjal töölepingu lõppemisega, so 23.05.2013, mistõttu kostja on olnud lõpparve väljamaksmisega viivituses 18 päeva. Hageja viivise nõue on põhjendatud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ametlikes teadaannetes avaldatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.01.2013. a on 0,75%. Seega on viivise määraks 8,75% aastas (0,75% + 8%), so 0,024% päevas. Kostja oli viivituses 867,64 euro tasumisega 18 päeva. Seega on viivis (867,64 eurot x 0,024% x 18 päeva) 3,75 eurot. 3. Hageja taotleb kostjalt koolituskulude 560 eurot väljamõistmist. Kostja hinnangul on hageja nõue põhjendamatu, kuna tööandja ei ole töötajat koolitusele saatnud.

§ 28

lg 2 p 5 järgi on tööandja kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu. Töölepingu p 8.1 alapunkt 7 järgi tagab tööandja töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks asutuse vajadustele vastava koolituse.

§ 15

lg 2 p 4 kohaselt on töötaja kohustatud osalema oma tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitusel. Töölepingu p 8.2 alapunkt 8 järgi osaleb töötaja tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitustel, seminaridel, koosolekutel või teistel üritustel. Töölepingu p-s 6.5 on pooled kokku leppinud, et kui tööandja saadab töötaja koolitusele, kannab tööandja töötaja koolituskulud ja maksab koolituse ajal keskmist töötasu. Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna 04.11.2013 tõendi nr 7-2/HI-22222 järgi on P. Raudsepp lõpetanud Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusteaduste instituudi õpetajate täiendus- ja kutseaasta keskuse 160-tunnise kvalifikatsioonikursuse „Haridusasutuse juhtimise juriidilised, poliitilised ja majanduslikud alused (HTM reg nr 726)“. Õppetöö toimus 02.-03.11.2012, 16.11.2012, 07.12.2012, 11.-12.01.2013, 25.-26.01.2013, 15.02.2013, 16.03.2013, 05.04.2013, 03.05.2013, 21.08.2013 (tl 33). Kohtu hinnangul oli P. Raudsepa jaoks koolituse läbimine kohustuslik. Selleks, et P. Raudsepp saaks töötada Kullerkupu Lasteaia direktori ametikohal, tuli tal täita kvalifikatsiooninõuded. Kuni 05.09.2013 kehtinud (22.08.2002 vastu võetud) haridusministri määruse nr 65 „Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded“ (edaspidi Määrus) § 3 p 1,2 kohaselt on koolieelse lasteasutuse direktori kvalifikatsiooninõuded eelkoolipedagoogika alane kõrgharidus ja vähemalt 3-aastane pedagoogilise töö staaž koolieelses lasteasutuses ning läbitud 160-tunnine juhtimiskoolitus (p 1) või muu pedagoogiline kõrgharidus ja vähemalt 5-aastane pedagoogilise töö staaž koolieelses lasteasutuses ning läbitud 160-tunnine eelpedagoogika kursus ja 160tunnine juhtimiskoolitus. Määruse § 2 lg 1 kohaselt peavad kvalifikatsiooninõuete täitmiseks vajalike kursuste õppekavad olema registreeritud Haridus- ja Teadusministeeriumis. Töölepingust ei nähtu, et P. Raudsepal oleks enne töölepingu sõlmimist kostjaga olnud läbitud 160-tunnine juhtimiskoolitus. Töölepingu ankeetandmetes on juhtimiskoolituse juures märge „alates 02.11.

1. a“ (tl 22). Kohtu hinnangul viitab see pooltevahelisele kokkuleppele juhtimiskoolituse läbimiseks. Nimelt loetakse Määruse § 37 lg 9 järgi direktor juhtimiskoolituse osas vastavaks kvalifikatsiooninõuetele 2 aasta jooksul töölepingu sõlmimisest, kui ta on 4 kuu jooksul töölepingu sõlmimisest asunud läbima juhtimiskoolitust. 3 Seega, kuna P. Raudsepal ei olnud varasemalt juhtimiskoolitust läbitud, tuli tal kvalifikatsiooninõude täitmiseks see koolitus läbida. 15.08.2012 on P. Raudsepale edastatud epostile koolituse registreeringu kinnitus. Kursus algas 02.11.
2. a (tl 26). Viidatud juhtimiskoolituse algusaeg kattub töölepingus märgitud juhtimiskoolituse algusajaga. Kohus on seisukohal, et lepingut sõlmides peeti silmas eelnimetatud juhtimiskoolitusel osalemist. Kuna koolitusel osalemine oli kostja huvides (lasteaia direktor peab vastama kvalifikatsiooninõuetele), tuli kohtu hinnangul kostjal kanda hageja koolituskulud. Juhul, kui kostja oleks eeldanud hageja kvalifikatsiooninõuetele vastavust, pidanuks sellesisuline kokkulepe või hageja kinnitus kvalifikatsiooninõuetele vastavuse kohta sisalduma juba ka töölepingus. P. Raudsepp töölepingu sõlmimise ajal kõikidele nõudmistele ei vastanud. Tööandja kohustust ei muuda ka asjaolu, et alates 06.09.
3. a on jõustunud Määrus uues redaktsioonis ning selle § 3 järgi on lasteasutuse direktori kvalifikatsiooninõueteks kõrgharidus ning pedagoogilised ja juhtimiskompetentsid, st kvalifikatsiooninõuded ei ole enam niivõrd konkreetsed. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostjal tuleb hüvitada hageja koolituskulud. Vastavalt õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskuse spetsialisti e-kirjale tekkis koolituse eest tasumise kohustus koolitusel osalema hakkamisest alates (tl 35). Kuigi tasumise kohustus tekkis 02.11.2012, ei nõustu kohus hageja arvamusega, et kostjal tuleb koolituskulud hüvitada 560 euro suuruses summas. Kohtu arvates tuleb arvestada, et pooltevaheline tööleping lõppes 23.05.2013 töötajapoolse ülesütlemisega. Juhtimiskoolitus kestis alates 02.11.2012 kuni 21.08.2013, kusjuures lõputöö on hageja kaitsnud 22.10.2013 (tl 33). Kuna töölepingu lõpetamisest alates puudus kostjal kohustus hagejat koolitada, tuleb kostjal hüvitada koolituskulud ulatuses, mis tekkisid töölepingu kehtivuse ajal. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust kostja väide, et tegelikkuses oli hageja alates jaanuarist
4. a kuni töölepingu lõpetamiseni haiguslehel. Õige on hageja väide, et haiguslehel olemine ei välista koolitusel osalemist. Hageja kinnitusel on ta olenemata haigusest koolitusel osalenud. Koolituse läbimise kohta on hagejale väljastatud ka sellekohane tõend. Maksekorralduse nr 477 järgi on P. Raudsepp 01.02.2013 tasunud Tartu Ülikooli arveldusarvele 420 eurot selgitusega „arve nr 1300230“ (tl 31) ja 12.05.2013 140 eurot selgitusega „arve nr 1306286,
5. osamakse“ (tl 32) kokku 560 eurot. Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusteaduste instituudi tõendist nähtuvalt on koolituse raames õppetöö toimunud kokku 13-l päeval. Pärast töölepingu lõppemist 23.05.2013 on toimunud õppetöö 21.08.
6. Kohtu hinnangul ei olnud pärast töölepingu lõppemist tööandjal koolituskulude tasumise kohustust. Seega tuleb kostjalt välja mõista koolituskulude hüvitis 12 õppepäeva eest, so 516,92 eurot (560/13x12). Sellest tulenevalt ei ole hagi 43,08 euro ulatuses põhjendatud.
7. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist ka koolituskulude tasumata jätmise tõttu. Kohus jätab nimetatud nõude tähelepanuta. 29.10.2013 määruses palus kohus hagejal viivise nõude osas hagejal täpsustada, mille eest viivist nõutakse ja esitada viivise arvestus (tl 15). Hageja ei selgitanud nõude kujunemist ja piirdus üksnes seisukohas toodud taotlusega kostjalt välja mõista viivis nii lõpparve maksmisega viivitamise kui ka koolituskulude hüvitamisega viivitamise tõttu (tl 21). Töövaidlustoimikus olevate materjalide pinnalt on kohtu hinnangul arusaadav, et töövaidluskomisjon on menetlenud hageja esitatud viivise nõuet seoses lõpparve maksmisega. Hageja ei ole töövaidluskomisjonis nõudnud koolituskulude hüvitiselt viivist ning seega ei saa ta seda individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 3 alusel esmakordselt kohtus. Isegi juhul, kui nõude esitamine oleks lubatud, ei ole hageja esitanud tõendeid, millal ta on kostjale koolituskulude hüvitamise nõude esitanud ja millal on kostja jäänud rahalise kohustuse täitmisega viivitusse.
8. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 520,67 eurot (3,75+516,92). 4 Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, st 92 % menetluskulusid tuleb jätta kostja kanda ja 8 % menetluskuludest hageja kanda. Kuna tegemist on lihtmenetlusega TsMS § 405 lg 1 järgi, määrab kohus TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel käesoleva lahendiga kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on tasunud riigilõivu 125 eurot (tl 10). Riigikohtu lahendiga 3-4-1-20-13 on tunnistatud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 57 lg 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 01.07.
9. a kehtivas redaktsioonis) osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Riigilõivuseaduse lisa 1 kolmas veerg jäi Riigikohtu lahendi valguses kehtima osas, milles selles sätestatud lõivumäärad ei ületa teise veeru vastavaid määrasid. Kostja on tasunud riigilõivu RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi täismääras, kuid taotluselt tulnuks maksta 100 eurot. Seega on kostjal õigus teha kohtule avaldus enammakstud riigilõivu, so 25 eurot, tagastamiseks. Menetluskulude hulka loeb kohus riigilõivu suurusega 100 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kulu õigusabile 250 eurot. Seega on kostja menetluskulud kokku 350 eurot. Kohus edastas kostja menetluskulude nimekirja hagejale seisukoha võtmiseks. Hageja vastuväiteid esitanud ei ole. Kuna hageja ei esitanud vastuväiteid kostja lepingulise esindaja tasule, piirdub kohus kontrollimisega, kas hageja tehtud õigusabikulud vastavad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmääradele. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg 1 järgi on tsiviilasjas hinnaga kuni 640 eurot maksimaalselt sissenõutavaks kuluks 320 eurot. Seega tsiviilasjas on menetluskulud kokku summas 350 eurot, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista sellest 8 %, so 28 eurot. Ülejäänud osa menetluskuludest jääb kostja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5