← Eesti

1-13-1235/28

Obsah (6)§ 114§ 199§ 68§ 16§ 122§ 56

1-13-1235 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2013. a Tallinn Kohtuasja number 1-13-1235 Kohtukoosseis Meelika Aava, Pavel Gontšarov, U

§ 114p 1, 3, 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23.aprilli 2013.

a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Aarne Kuusalu kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Rita Siniväli, kannatanud J. B ja A. B Süüdistatav Aarne Kuusalu isikukood 39009232724, elukoht XXX XXX XX, ametlikult ei tööta ega õpi, varem 3 korda kohtu poolt karistatud, viimati 02.12.2009. a Tartu Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4 järgi 2 aasta 6 kuu 25 päeva vangistusega, viibib eelvangistuses alates 24.08.

  1. a. Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a kohtuotsus Aarne Kuusalu suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu 23.04.
  5. a otsusega üldmenetluses tunnistati Aarne Kuusalu süüdi

§ 114

p-de 1, 3 ja 5 järgi ning talle mõisteti karistuseks 17 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati eelvangistus alates 24.

augustist

  1. a karistusaja hulka.
  2. Aarne Kuusalu tunnistati süüdi selles, et tema varem röövimise toimepannud isikuna, taas võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil
  3. augustil
  4. a kella 17:00 paiku XXX XXX XX asuval Rahumäe Kalmistul ründas kannatanut A. B, sündinud XXXX. a., lüües teda korduvalt käte ja jalgadega vastu pead, keha ja jäsemeid ning hauaplaadiga korduvalt vastu käsi ja pead, millise tegevusega tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse – pea kinnise tömptrauma, mis tüsistus peaajutursega, mille tõttu kannatanu suri sündmuskohal. Peksmise käigus kannatanu osutas vastupanu ja kaitses ennast ning Aarne Kuusalu tekitas lisaks eluohtlikule vigastusele talle kehatüve kinnise tömptrauma ja ülajäsemete kinnise tömptrauma. Aarne Kuusalu lohistas A. B kõhu peal jalgadest kinni hoides mööda asfalti, millega tekitas tema kõhule nahamarrastuse. Kuna kannatanu kaotas peksmise käigus korduvalt teadvuse, pidi ta taluma pikemat aega tugevat füüsilist valu ja tundma surmahirmu. Kui kannatanu kaotas teadvuse, võttis Aarne Kuusalu temalt ära Swedbank pangakaardi ja püüdis sõrmest võtta kuldsõrmust, kuid see tal ei õnnestunud. Kuna samal ajal lähenes sündmuskohale kannatanu M. P, sündinud XXXX. a., ründas Aarne Kuusalu röövimise eesmärgil ka teda. Aarne Kuusalu peksis M. P käte ja jalgadega pähe ja kehasse, tekitas talle kaelast kägistamisega verevalumid, marrastused ja kriimustused näole, kaelale, kehale ja välissuguelundite piirkonda ning eluohtliku tervisekahjustuse- raske peaajupõrutuse, ajukelmetealused verevalumid, hulgalised näokoljuluude murrud, mille tulemusel kannatanu kaotas korduvalt teadvuse. M. P kehaasend muutus vigastuste tekitamise ajal ja ta kaitses ennast käega. Seega pidi ta tundma peksmise ajal surmahirmu ja kannatama suurt füüsilist valu. Kui kannatanu kaotas teadvuse, võttis Aarne Kuusalu temalt ära turukoti, püüdes sealt leida midagi väärtuslikku, kuid ei leidnud. Peksmise tulemusel saadud peatrauma tõttu kujunes M. P välja raske psüühikahäire vaimse võimekuse märgatava tagasilangusena- orgaaniline amnestiline sündroom F40 RHK-10 järgi. Pärast kannatanute peksmist rebis Aarne Kuusalu mõlemalt kannatanult jalast ära kingad ja püksid, M. P ka aluspüksid ja kampsuni, millised koos kannatanute kottidega viis eemale kahte prügikasti ja ühe kastidest pani põlema. Kasutatud hauaplaadi viskas kolmandasse prügikasti. Juhuslik mööduja nägi prügikasti põlemist ja veriseid kannatanuid ning helistas Häirekeskusesse, mille tõttu M. P toimetati haiglasse ja tema elu päästeti. Sama päeval, so
  5. augustil
  6. a kella 20.46 paiku püüdis Aarne Kuusalu kasutada tapetud A. B pangakaarti XXX XXX XX asuvas Swedbank AS pangaautomaadis konto väljavõtte vaatamiseks, kuid see ei õnnestunud, sest ta ei teadnud PINkoodi. Seega Aarne Kuusalu tappis röövimise eemärgil päevasel ajal avalikus, paljudele isikutele pühas paigas – surnuaias, kõrges eas isiku ja kuna ei olnud saadud tulemusega rahul, püüdis samal eesmärgil tappa teist kõrges eas isikut, hoolimata sellest, et tema tegevust võisid pealt näha paljud isikud, et tema põhjustab ohvritele pika aja jooksul suurt valutunnet ja hirmu; tekitas kannatanutele põhjendamatult jõhkraid vigastusi, mis ei olnud röövimise ega tapmise jaoks vajalikud. Seega väljendas ta põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimkeha kui väärtuse suhtes, pannes kuriteo toime julmal ja piinaval viisil. 2

(6)Seoses röövimisega toime pandud teise inimese tapmisega ja tapmise katsega, mis on toime pandud piinaval ja julmal viisil ning kahe isiku suhtes, pani Aarne Kuusalu toime mõrva, mis on kvalifitseeritav kuriteona

§ 114p 1, 3, 5 järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse osalist tühistamist ja Aarne Kuusalu õigeksmõistmist süüdistuses

§ 114p 1 järgi ning seoses sellega talle kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja on esitanud ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt palub vähendada Aarne Kuusalule mõistetud vangistust sanktsiooni keskmise määrani. Süüdistatava väitel ei soovinud ta kannatanu M. P tappa. Samuti puudus tal eesmärk kannatanut piinata või muul viisil julmalt kohelda. Küll aga suhtus ta oma teo – asjade röövimisega seonduvasse – tagajärge, ükskõikselt. Seetõttu leidis ka maakohus, et subjektiivsest küljest vastas süüdistatava tegevus kaudse tahtluse tunnustele. Kaitsja viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-88-97 väljendatud seisukohale, mille kohaselt saab tahtliku tapmise katse toime panna üksnes otsese tahtlusega. Seega ei ole asjakohased kohtu põhistused, miks kannatanu M. P suhtes toimepandu on vaadeldav julma ja piinava tegevusena

§ 114mõttes.

M. P suhtes toimepandu jäi

§ 114

p 1 kontekstis katse staadiumi, mistõttu pidanuks

§ 114

p 1 läbi § 25 järgse vastutuse tekkimine eeldama vähemalt süüdistatava otsest tahtlust. Sellist tahtlust aga ei tuvastatud. Seetõttu on Aarne Kuusalu tegelik süü väiksem, kui seda tuvastas maakohus. Mis puudutab aga kannatanu A. B suhtes toimepandud süüteosse, siis apellandi arvates tuleb lähtuda seisukohast, et iga tapmine on reeglina julm. Kuid surma saabumine, kui protsess, on elavatele isikutele kogematu protsess. Elavatel puudub surma kogemus, kuid sellest hoolimata võib väita, et surma saabumine on ülimalt tõenäoliselt inimkehale ebatavaline ja piinav sündmus. Vaatamata sellele on seadusandja sisustanud mõrva tunnuseid surma põhjustamisena piinaval või julmal viisil. Seega tapmine ei pea olema lihtsalt piinav, vaid erakordselt piinav. Sellist erakordsust apellandi arvates tuvastatud ei ole. Piinava viisi puhul on apellandi arvates oluline silmas pidada, et piinamine peab olema ajaliselt kestev ja kannatanu peab seda tunnetama. Käesoleval juhul on aga ekspertiisiga tuvastatud, et surm saabus suhteliselt lühikese aja jooksul. Nimetatud asjaolu kinnitab, et võimalikud piinad said olla samuti üksnes lühiajalised. Seetõttu ei ole juriidiliselt argumenteeritud Aarne Kuusalu poolt A. B surma põhjustamise kvalifitseerimine

§ 114p 1 esimese alternatiivi järgi.

Apellant ei nõustu ka sellega, et kanntanu A. B tapmine oli mingilgi määral julmem, kui iga teine mõrv (

§ 114p 5 mõttes).

Maakohus ongi tegelikult jäänud hätta mõrva julmuse põhjendamisega. Inimese tapmist ei muuda kuidagi julmemaks asjaolu, et surm saabus surnuaias, ega ka see, et kannatanu oli eakas. Hauaplaadi käe pihta viskamine ei põhjustanud kannatanu surma. Samuti ei ole tuvastatud, et hauaplaadiga löömine rüvetanuks kannatanut. Apellandi arvates ei ole tuvastatud, et Aarne Kuusalu tegevus olnuks eriliselt julm

§ 114p 1 mõttes.

Apellandi arvates tuleks see säte süüdimõistvast kohtuotsusest seega välja jätta. Seda arvestades, tuleks vähendada ka Aarne Kuusalule mõistetavat vangistust. Kui kohus isegi ei peaks nõustuma apellatsioonis esitatud käsitlusega, tuleks vangistust siiski vähendada sanktsiooni keskmiseni, ehk siis 14 aastani. Seda eelkõige seetõttu, et Aarne Kuusalu on oma eksimusest aru saanud, aidanud kaasa asja uurimisele ning on andnud oma teole hukkamõistva hinnangu. 3

(6)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on maakohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohus on põhjendanud, miks ta Aarne Kuusalu talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida kaitsja esitas maakohtus ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata. 4.
  2. Kaitsja leiab, et tapmiskatset saab toime panna vaid vähemalt otsese tahtlusega ja kuna maakohtu otsuse kohaselt pani Aarne Kuusalu M. P tapmiskatse toime kaudse tahtlusega, siis on tema süüditunnistamine tapmiskatse eest ainuüksi sel põhjusel välistatud. Seega on Aarne Kuusalu süü väiksem, kui seda tuvastas maakohus. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et erinevalt kriminaalkoodeksi aegsest praktikast on tapmiskatset tulenevalt

§ 16

lg-st 1 ja § 25 lg-st 1 võimalik toime panna nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui kaudse tahtlusega. Sellele uuele asjaolule kriminaalseadusandluse arengus on juhtinud tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegium juba

  1. aprilli
  2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1128-
  3. Seega on kaitsja viidanud oma apellatsioonis kriminaalkoodeksi kehtimise ajal valitsenud kohtupraktikale. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et tapmiskatset saab toime panna vaid otsese tahtlusega. 4.2 Kaitsja hinnangul ei ole M. P tapmiskatse ega A. B tapmine hinnatav piinava ega julmana. Kaitsja leiab, et kuriteo kvalifitseerimiseks

§ 114

p 1 järgi, peab olema tõendatud, et tapmine oli erakordselt piinav ja eriliselt julm. Midagi sellist käesolevas kriminaalasjas tuvastatud ei ole. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et erinevalt KrK § 101 p-st 7 ei näe

§ 114

p 1 koosseis enam ette, et tapmine pannakse toime eriti piinaval või eriti julmal viisil.

§ 114p 1 koosseis on täidetud, kui tapmine pannakse toime piinaval või julmal viisil.

Seega lähtub kaitsja selle kaitseväite esitamisel kriminaalkoodeksi sõnastusest, so seadusest, mis käesoleval ajal enam ei kehti.

§ 114

p 1 objektiivne koosseis ei näe ette, et tapmine pannakse toime teadvalt piinaval või teadvalt julmal viisil ning et see peaks olema süüdistatava eesmärgiks. Piisab, kui ta peab ohvri kannatusi või brutaalset surma võimalikuks ja möönab seda.

§ 122

kohaselt seisneb piinamine järjepidevas või suurt valu põhjustanud kehalises väärkohtlemises. Seega on tapmine piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi, mis ei suuda põhjustada kohest teadvusekaotust. Riigikohtu 4

(6)kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsuses kriminaalasjas 3-1-1-106-97 väljendatud seisukoha kohaselt võib selleks olla ohvri surnuks peksmine. Selle hindamisel tuleb arvestada löökide tugevust, hulka ja kestust, kohta inimkehal, kuhu löögid olid suunatud, tekitatud kehavigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. Apelleeritud kohtuotsuses on väga põhjalikult motiveeritud, miks toimus M. P tapmiskatse ja A. B tapmine piinaval viisil. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et selliste hulgaliste vigastuste tekitamise tagajärjel tundsid kannatanud suurt valu ja piina. A. B surm saabus lühikese aja jooksul pärast kõikide vigastuste saabumist, kuid sellise hulga vigastuste tekitamiseks kulus piisavalt pikk aeg, mille käigus kannatanu tundis kestvalt suurt valu. Aarne Kuusalu kohtus antud ütlustest nähtub, et A. B kaotas löökide tagajärjel teadvuse, kuid tuli uuesti teadvusele ning haaras Aarne Kuusalust kinni, üritades vastu hakata. Surnu ekspertiisiakti punktis 3 ja 6 on märgitud, et tervisekahjustused A. B kätel võivad olla tekitatud enesekaitse käigus löökide tõrjumiseks. Aarne Kuusalule osutas vastupanu ka kannatanu M. P. Samuti kaotas ka tema korduvalt teadvuse. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et M. P ja A. B osutasid Aarne Kuusalule vastupanu, mistõttu ei kaotanud kohe teadvust ning tulid ka hiljem uuesti teadvusele. Seega tundsid nad peksmise ajal suurt valu. Julmuse mõistet ei ole kehtivas seadusandluses defineeritud. See on fakti küsimus, millele annab lõpliku hinnangu kohus. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-114-06 märgitule, et julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Sarnaselt piinava viisiga võib ka julm viis ilmneda tapmisteos, kuid see viis ei eelda ohvri kestvaid füüsilisi kannatusi. Senise kohtupraktika kohaselt võib julm viis väljenduda ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist, kuriteo toimepanemise ajas ja kohas, kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamises, puu külge sidumises, lahtiriietamises, riiete minemaviskamises vms, millest nähtub eriline põlgus ohvri vastu. Samas lahendis on Riigikohus rõhutanud, et süüdistuses ja kohtuotsuses tuleb põhistatult näidata, kas tapmisviis loetakse julmaks või piinavaks. Maakohus on põhjendatult sisustanud julma viisi nii kuriteo toimepanemise aja kui kohaga. Aarne Kuusalu pani kuriteo kõrges eas isikute suhtes, kes olid tulnud päevasel ajal mälestama kalmistule oma lähedasi. Ta rüvetas kuriteo toimepanemiseks teist hauda, kiskudes sealt välja hauaplaadi ning üritas seda A. B käe peale visata, et temalt sõrmust kätte saada. Samuti rebis ta kannatanutelt riideid seljast ning jättis ühe kannatanutest palja alakehaga lamama. Seljast rebitud riided pani ta prügikasti põlema, et varjata oma kuritegu. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et A. Kuusalu pani A. B tapmise ja M. P tapmiskatse toime julmal viisil. 4.3 Viimasena peatub kohtukolleegium Aarne Kuusalule mõistetud karistusel. Riigikohus on 17.05.
  5. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. 5
(6)

§ 114

näeb sanktsioonina ette vangistuse kaheksast kuni kahekümne aastani või eluaegse vangistuse. Praeguses asjas mõistis maakohus karistuseks vangistuse seitsmeteistkümneks aastaks.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus kohtukolleegiumi hinnangul õigustatult oma otsuses arvestanud sellega, et

§ 114koosseisu täitis Aarne Kuusalu oma tegevusega koguni kolme punkti osas.

Seetõttu tuleb mõista Aarne Kuusalule keskmisest raskem karistus. Ka Riigikohus on märkinud, et juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Mõrv on kõige raskem isikuvastane kuritegu. Aarne Kuusalu poolt ühe inimese suhtes tapmise ja teise suhtes tapmiskatse toimepanemine röövimise eesmärgil, väljendab sügavat hoolimatust teiste inimeste elu suhtes. Kuritegude toimepanemine kalmistul, väljendab Aarne Kuusalu lugupidamatust ka teiste inimeste väärtushinnangute suhtes. Vaatamata suhteliselt noorele eale on Aarne Kuusalu varem juba kahel korral karistatud, sealhulgas röövimise eest. Talle on vangistus tingimisi määratud, kuid ta pani katseaja jooksul toime uue kuriteo ning tema karistus pöörati täitmisele. Teda on vabastatud vangistusest enne tähtaega, kuid seegi ei ole teda motiveerinud. Seega on Aarne Kuusalule korduvalt antud võimalus oma käitumist muuta, kuid see ei ole mõjutanud teda õiguskuulekalt elama ning ta ei ole antud võimalustustest vähimalgi määral järeldusi teinud. Karistust raskendava asjaoluna arvestas kohus kuriteo toimepanemist kõrges eas isikute suhtes. Karistust kergendavaks asjaoluna arvestas kohus Aarne Kuusalu puhtsüdamlikku kahetsust, mida ta on avaldanud kogu menetluse kestel. Kohtukolleegiumi hinnangul on Aarne Kuusalule mõistetud karistus vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid Aarne Kuusalule mõistetud karistuse kergendamise. 5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 23. aprilli 2013. a kohtuotsus Aarne Kuusalu suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Pavel Gontšarov Urmas Reinola 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.