← Eesti

3-12-128/66

Obsah (9)§ 212§ 215§ 223§ 116§ 177§ 56§ 61§ 109§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-128 Ha

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

3-12-128 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Regionaalministri 22.10.2007 määruse nr 8 „Meetme „Kohalike avalike teenuste arendamine“ tingimused ning perioodi 2007-2013 kohaliku omavalitsuse investeeringutoetuste kava koostamise kord“ (edaspidi ka „meetme tingimuste määrus“ või „määrus nr 8“) kohaselt koostatakse kohaliku omavalitsuse investeeringutoetuste kava (edaspidi ka KOIT kava) eelistusnimekirjana, kus on maakondade kaupa koos maksimaalse toetussumma ning minimaalse omafinantseeringu määraga nimetatud projektid, mille osas võib kavas nimetatud abikõlblik taotleja taotleda kavaga hõlmatud perioodil toetust. KOIT kava kinnitab Vabariigi Valitsus.
  2. Loksa linn esitas
  3. detsembril 2007 eeltaotluse Loksa Kultuurikeskuse projekti KOIT kavasse lisamiseks perioodiks 2007-
  4. Eeltaotlus sai Harju maakondlikult hindamiskomisjonilt koondhindeks 4,11 ja 30 eeltaotluste seas kolmanda koha.
  5. Siseministeeriumi KOIT kava ekspertkomisjon hindas Loksa linna finantsvõimekust koondhindega
  6. Sellega vähendati Kultuurikeskuse projekti koondhinnet ja madala hinde tõttu ei pääsenud projekt enam KOIT kava eelistusnimekirja. Vabariigi Valitsus võttis 07.08.2008 vastu korralduse nr 354, millega täiendati KOIT kava perioodi 2007-2010 eelistusnimekirja. Kultuurikeskuse projekti nimekirjas ei olnud.
  7. Loksa linn esitas
  8. septembril 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse korralduse nr 354 punkti 1 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks taotluse uueks läbivaatamiseks (haldusasi nr 3-08-1770). Nimetatud haldusasjas tellitud Loksa linna finantsvõimekuse hindamise ekspertiisiga tuvastati, et Kultuurikeskuse projekti omaosaluse katmine on Loksa linna finantsvõimekuse seisukohalt täidetav. Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 otsusega rahuldati kaebus, tunnistati Vabariigi Valitsuse korralduse nr 354 punkt 1 õigusvastaseks ning tehti Vabariigi Valitsusele ettekirjutus Loksa linna eeltaotlus uuesti läbi vaadata (I kd, tl 74-87).
  9. Siseministeeriumi KOIT kava ekspertkomisjon vaatas
  10. detsembril 2010 Kultuurikeskuse projekti uuesti läbi ning komisjoni liikmete poolt antud hinnete keskmisena kujunes Loksa linna finantsvõimekuse kriteeriumi hindeks 1,1 ja korrigeeritud koondhindeks 3,84 (I kd, tl 88-93). Kultuurikeskuse projekt asetus KOIT kava Harju maakonna projektide nimekirjas projekti „Kuusalu Keskkooli hoone kütte-ventilatsioonisüsteemi rekonstrueerimine“ ette. Ekspertkomisjon tegi ettepaneku kanda Kultuurikeskuse projekt KOIT kava eelistusnimekirja.
  11. Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 16 muudatus jõustus
  12. veebruaril
  13. Muudatusega täiendati STS § 16 lõigetega 21-
  14. STS lisati taotluse rahuldamata jätmise alusena kohaliku omavalitsuse üksuse poolt taotluse menetlemise ajal valla- ja linnaeelarve seaduse (VLES) § 8 lõike 1 punktis 1 sätestatud tingimuse (s.o laenukoormuse piirmäära) rikkumine. Määruse nr 8 muudatus, millega muudeti määruse § 8 lõike 2 punkti 4 ja lisati punkt 41, jõustus
  15. juunil
  16. Muudatusega toodi määrusesse viide STS § 16 lõikele 21 ja selle kaudu VLES § 8 lõike 1 punktile
  17. 2

(12)3-12-128
  1. Regionaalminister tegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku lisada Kultuurikeskuse projekt KOIT kava Harju maakonna projektide eelisnimekirja. Siseministeerium koostas Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu, mis esitati 24.01.2011 kirjaga nr 1-6/8-4 Riigikantseleile Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda arvamiseks. Vabariigi Valitsuse
  2. veebruari
  3. a istungil ei toetanud Vabariigi Valitsus Siseministeeriumi poolt 24.01.2011 esitatud eelnõu, põhjendades seda viitega vastjõustunud STS § 16 lõikele 21 ja rahandusministri seisukohale. Vabariigi Valitsuse istungil tehti protokollilise otsusega regionaalministrile ülesandeks viia Loksa linna poolt esitatud taotluse menetlus lõpule koostöös Rahandusministeeriumi ja Riigikantseleiga ning vajadusel esitada küsimus uuesti Vabariigi Valitsusele (I kd, tl 95).
  4. Siseministeerium esitas
  5. juunil 2011 2007-2010 KOIT kava muutmise eelnõu Riigikantseleile Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda arvamiseks (I kd, tl 98). Rahandusministeerium jättis
  6. juunil 2011 eelnõu kooskõlastamata (I kd, tl 114), olles seisukohal, et Loksa linn ei ole abikõlbulik taotleja, sest Loksa linn ei järgi VLES § 8 lõike 1 punktis 1 nimetatud laenukoormuse piirangut. Siseministeerium koostas Rahandusministeeriumi vastupidistest seisukohtadest lähtuva regionaalministri käskkirja eelnõu ja esitas Loksa linnale tutvumiseks. Loksa linn esitas sellele vastuväited (I kd, tl 117-120).
  7. Regionaalminister andis
  8. septembril 2011 käskkirja nr 1-4/178 „Loksa linna perioodi 2007–2010 KOIT kava raames esitatud projekti „Loksa Kultuurikeskuse renoveerimine ja juurdeehitus“ eeltaotluse mittevastavaks tunnistamine ja menetluse lõpetamine“. Käskkirjaga lõpetati Loksa Kultuurikeskuse projekti perioodi 2007-2010 KOIT kavasse lisamiseks esitatud eeltaotluse menetlus põhjendusel, et Loksa linn ei ole abikõlbulik taotleja (I kd, tl 21-30).
  9. Loksa linn esitas käskkirjale vaide (I kd, tl 31), mis jäeti Siseministeeriumi
  10. detsembri 2011.a vaideotsusega nr 2-10/96-2 rahuldamata.
  11. Loksa linn esitas
  12. jaanuaril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tühistada regionaalministri 05.09.2011 käskkiri nr 1-4/178 ja Siseministeeriumi 19.12.2011 vaideotsus nr 2-10/96-
  13. Kaebaja taotles ka STS § 16 lg 21 p 1 ning määruse nr 8 § 8 lg 2 p-de 4 ja 41 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. 1) Vaidlustatud regionaalministri käskkiri on vastuolus Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-
  14. Nimetatud haldusasjas tunnistati Vabariigi Valitsuse korralduse nr 354 punkt 1 õigusvastaseks ning Vabariigi Valitsust kohustati Loksa linna vaidlusalust eeltaotlust uuesti läbi vaatama. Kohtuotsuse täitmiseks oleks tulnud küsimus Loksa linna eeltaotluse kohta lahendada Vabariigi Valitsuse tasemel. Kuna Vabariigi Valitsuse
  15. veebruari
  16. a protokolliline otsus Loksa linna õigustele mõju ei oma ning halduskohtu otsusega tuvastatud õigusvastast olukorda ei kõrvalda, ei ole Vabariigi Valitsus kaebaja suhtes halduskohtu otsust täitnud. 2) Vabariigi Valitsusel on pädevus haldusasjas nr 3-08-1770 tehtud 21.10.2011 kohtuotsuse täitmiseks. Asjaolu, et ka muul organil võib olla pädevus sellist otsust langetada, ei tähenda, et Vabariigi Valitsusel vastav pädevus puuduks. Kui Vabariigi Valitsusel on pädevus eeltaotluse menetlemine regionaalministrile suunata, siis peaks Vabariigi Valitsusel olema pädevus ka ise eeltaotluse üle otsustada. Ebaõiged on vaideotsuses toodud väited, et Vabariigi Valitsus ei saanud kohtuotsust täita, sest korraldus, millega kinnitatakse KOIT kava projektide nimekirjad, ei saa sisaldada põhjendusi KOIT kavast välja jäänud projektide kohta. Miski ei takista korralduses vastavaid põhjendusi esitamast. Konsensuse puudumine ei saa olla argumendiks küsimuse otsustamata jätmiseks. Vabariigi Valitsus saab otsuse vastu võtta ka sõltumata rahandusministri vastuseisust. 3) Eeltaotluse menetlemisel ei saa kohaldada VLES § 8 lõikes 1 sätestatud laenukoormuse piirangu kriteeriumit. Eeltaotluse läbivaatamisele tuleb kohaldada taotluse esitamise ajal kehtinud õigusnorme. Kui kohus peaks leidma, et kohaldamisele kuuluvad taotluse lahendamise 3
(12)3-12-128 ajal kehtinud õigusnormid, tuleb vastavad normid tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata. Kaebaja jaoks on STS § 16 lõigete 21 kuni 41 kehtestamisega ja määruse nr 8 § 8 lõike 2 punkti 4 muutmise ning punkti 41 kehtestamisega olukord oluliselt halvenenud. Enne nimetatud kuupäevi kehtinud regulatsiooni kohaselt vastas kohalik omavalitsus nõuetele, kui ta omas piisavat finantsvõimekust omafinantseeringu katmiseks. Seega pidi Siseministeerium hindama kohaliku omavalitsuse finantsvõimekust ning laenukoormuse piirangu rikkumine ei olnud automaatselt menetluse lõpetamise aluseks. Kaebajat koheldakse oluliselt halvemini võrreldes teiste taotlejatega, kelle suhtes eeltaotluse läbivaatamisel STS § 16 lõige 21 punkti 1 ning määruse nr 8 § 8 lõige 2 punkte 4 ja 41 ei kohaldatud. 4) Ebaõige on vaidlustatud käskkirjas toodud seisukoht, justkui oleks ka enne seadusemuudatusi saanud Loksa linna taotluse menetluse lõpetada põhjusel, et Loksa linn ei täida VLES § 8 lõike 1 punktis 1 nimetatud piirangut. Samuti ei ole VLES § 8 lõike 1 punktis 1 sätestatud piirang asjakohane kohaliku omavalitsuse finantsvõimekuse hindamisel. Kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-1770 on tuvastatud, et eeltaotluse esimesel hindamisel ei olnud alust arvestada VLES § 8 lõikes 1 punktis 1 sätestatud laenukoormuse piirangut. VLES-s sätestatud piirangute rikkumine ei saanud kaasa tuua kaebaja omafinantseerimisvõime hindamist hindega „0“. STS ja määruse nr 8 muudatuste sätestamine ei olnud õigusliku baasi korrastamine, vaid täiendavate ning varasemalt mitte eksisteerinud piirangute seadmine kaebajale. 5) Laenukoormuse piirmäära arvestamine viib taotlejate ebavõrdse kohtlemiseni – teiste taotluste puhul pole seda arvestatud. Mõnekuuline ajaline erinevus Loksa linna, Pärsti valla ja Mõniste valla taotluste läbivaatamisel ei põhjenda erinevat kohtlemist. Rahandusministeeriumil ning KOIT kava rakendusasutusel Siseministeeriumil olid juba
  1. aastal olemas andmed nii Pärsti valla kui ka Mõniste valla laenukoormuse kohta. Kaebaja ei tohi sattuda võrreldes teiste taotlejatega halvemasse olukorda vaid seetõttu, et tema taotlust ei menetletud õiguspäraselt ning kaebaja oli sunnitud pöörduma kohtu poole. Kaebaja arvates on seadus- ja määrusandjal võimalik finantstegevuse piiranguid täpsustada ja karmistada, kuid neid ei tohi sätestada tagasiulatuvalt. 6) Piirangute kohaldamist ei saa õigustada väitega, et edaspidises menetluses tuleks Loksa linna taotlus rahuldamata jätta. Regionaalministril puudub pädevus teha otsuseid väljaspool talle õigusaktidega määratud menetlusetappi. Seetõttu on asjakohatud vaideotsuses esitatud väited, et isegi kui Loksa linna Kultuurikeskuse projekt kanda KOIT kavasse, peaks EAS tulevikus jätma taotluse nii või teisiti rahuldamata. Puudub õiguslik alus selliseid etteruttavaid ja spekulatiivseid otsuseid teha. 7) Vaidlustatud käskkirjas toodud väited Loksa linna finantsvõimekuse kohta on ebaõiged. Ebaõige on regionaalministri seisukoht, et Loksa linna finantsseis ei ole piisavalt hea Kultuurikeskuse projekti omafinantseeringu tagamiseks. Selline väide läheb vastuollu maakondliku hindamiskomisjoni ja Siseministeeriumi ekspertkomisjoni hinnanguga ning haldusasjas 3-081770 tehtud ekspertiisi järeldusega, samuti jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaoludega. 8) Vaidlustatud käskkirja eelnõus toodud seisukohad on vastuolus Siseministeeriumi varasemate seisukohtadega ning see viitab menetlusnõuete rikkumisele. Siseministeerium on olnud läbivalt seisukohal, et Kultuurikeskuse projekt tuleb (vaatamata STS ja määruse nr 8 muudatustele) lisada KOIT kavasse ning küsimus tuleb lahendada Vabariigi Valitsuse tasemel. Regionaalministri käskkirjas asutakse vastupidisele seisukohale, mis ühtib Rahandusministeeriumi varasemate seisukohtadega, millele Siseministeerium on seni ühemõtteliselt vastu vaielnud.
  2. Siseministeerium ja regionaalminister vaidlesid kaebusele vastu ning palusid kaebuse rahuldamata jätta. 4
(12)3-12-128 1) Kaebaja on asunud ekslikule seisukohale, et Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 kohtuotsust haldusasjas nr 3-08-1770 pole nõuetekohaselt täidetud. Kõnealuses kohtuotsuses ei ole märgitud, et Vabariigi Valitsuse otsustada on lõpliku haldusakti vastuvõtmine antud küsimuses. Kohus ei nõudnud, et kaebaja projekt tuleb kanda KOIT kavasse. Kohtuotsuse resolutsioonis kajastub kohtu ettekirjutus saata küsimus läbi vaatamiseks Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsus täitis 17.02.2011 istungil Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 otsuse ja kujundas seisukoha kaebaja eeltaotluse osas, andes regionaalministrile korralduse vormistada nõuetekohane haldusakt. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse protokollilisest otsusest kõnealuses küsimuses on regionaalminister andnud välja käskkirja nr 1-4/
  1. 2) Kaebaja jaoks poleks tulemus teistsugune, kui küsimuse lõplik lahendamine toimunuks Vabariigi Valitsuse poolt uue haldusakti andmisega. Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus on haldusesisene akt, kuid protokollilisel otsusel on haldusakti tunnused, sh siduv toime valitsusaparaadile. Paljasõnaline on väide, et kui Vabariigi Valitsus kohtuotsust ei täida, rikub see kaebaja õigusi põhimõtteliselt. 3) STS § 16 lõige 21 seob toetuse saamise sisuliselt VLES või kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse piirangutest kinnipidamisega. STS 13.02.2011 jõustunud muudatustest tingituna tuli määruse nr 8 § 9 lõiget 4 ning § 10 lõike 2 punkti 2 ja lõiget 3 koostoimes §ga 8 arvestada ka kaebaja eeltaotluse uuesti läbi vaatamisel. VLES § 8 lõige 1 punkt 1 kehtis ka kaebaja eeltaotluse esimese menetluse ajal ning tol hetkel kehtinud määruse nr 8 redaktsiooni kohaselt oli nõutud, et taotlejal oleks tagatud omafinantseerimissuutlikkus. Seadusemuudatus ei halvendanud oluliselt kaebaja olukorda haldusmenetluses. Kaebajal ei saanud tekkida õigusi toetuse saamisele, sest tema eeltaotlust ei kinnitatud KOIT kavasse ka selle esimesel menetlemisel. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et tema eeltaotlust menetletakse lõpuni enne 13.02.2011 kehtinud STS sätete järgi. Antud juhul esineb aga ülekaalukas avalik huvi, et struktuurivahendeid suunataks vaid parimatele projektidele, mille sihipärase elluviimise osas ei oleks kahtlusi, ning konkreetne projekt omaks mõju meetme eesmärkide täitmisele ja projekti esitanud taotleja suhtes ei oleks üleval probleeme võlakoormuse ega finantsvõimekusega. 4) Kaebajal puudub alus väita, et tema jaoks oleks tingimata kaasnenud positiivne lahendus, kui ekspertkomisjon oleks
  2. aastal eeltaotluse hindamisel kaebaja finantsvõimekuse osas oma seisukohti paremini põhistanud. Ka tol hetkel oli üleval Rahandusministeeriumi kui asjaomase ministeeriumi põhjendatud negatiivne arvamus, samas kui ekspertiisi teostanud eraettevõte ei saa anda siduvaid tõlgendusi õigusakti osas eelnõu väljatöötaja tasemel. 5) Vaidlustatud käskkirjas esitatud andmed kaebaja finantsvõimekuse kohta tuginevad Rahandusministeeriumi poolt esitatud faktidele ja on õiged. Samuti pole vaidlusaluses käskkirjas esitatud seisukohad vastuolus varasemate Siseministeeriumi seisukohtadega. Asjaolu, et haldusorgani seisukohad on võrreldes eeltaotluse esimese menetluse ja 2010/2011 esimese poolaastaga muutunud, ei anna alust väita, et tegemist oleks menetlusveaga. Vahepeal on täpsustunud materiaalõigusnormid.
  3. Rahandusministeerium kaasatud haldusorganina nõustus regionaalministri 05.09.2011 käskkirjas nr 1-4/128 ja Siseministeeriumi 19.12.2011 vaideotsuses nr 2-10/96-2 esitatud seisukohtadega. Täiendavalt märkis kaasatud haldusorgan, et Loksa linna võlakoormus oli
  4. aasta lõpu seisuga 105% eelarve puhastuludest. Linn ületas sellega lubatud 60% võlakoormuse piirmäära.
  5. aasta lõpu seisuga on eelarve tulude ja põhivara müügi tulude vähenemise tõttu võlakoormus võrreldes
  6. aastaga suurenenud. See näitab linna finantsseisu halvenemist. Loksa linn esitas 30.03.2012 finantsplaani, milles
  7. aasta lõpu seisuga on netovõlakoormus eeldatavalt 118,5% ja
  8. aasta lõpuks 87%. Linnal puudub kuni
  9. aasta lõpuni võimekus täita STS § 16 lõike 21 punkti 1 kriteeriumit. Linna põhitegevuse tulem on alates 5
(12)3-12-128
  1. aastast olnud pidevalt negatiivne. Loksa linn on
  2. aasta eelarves põhitegevuse tulemi kavandanud 9019 eurot miinuses. Kui aasta lõpu seisuga on põhitegevuse tulem negatiivne, esineb STS § 16 lg 21 p-s 1 nimetatud taotluse mitterahuldamise asjaolu. Loksa linna likviidsete varade jääk oli
  3. aasta II poolaasta lõpu seisuga 203 287 eurot, mis on XXX fondi toetuse jääk Loksa lasteaia ehituseks. Selle projekti omaosalust linn ei kata ning STS § 16 lõike 21 põhimõtted ei rakendu. Kuna likviidsete varade jääk on sihtotstarbeline raha, ei saa linn seda raha deponeerida KOIT kava kultuurimaja projekti omaosaluse tagamiseks. Põhivara müügi eelarveks on
  4. aastal kavandatud 200 000 eurot ning esimese poolaasta tulemus on 3 600 eurot. Näiteks
  5. aastal oli vara müügi täitmine 41%. Finantsandmed ei veena linna võimekuses katta projekti omaosalust.
  6. Tallinna Halduskohus rahuldas
  7. detsembri
  8. a otsusega Loksa linna kaebuse ja tühistas regionaalministri 05.09.2011 käskkirja nr 1-4/178 ning Siseministeeriumi 19.12.2011 vaideotsuse nr 2-10/96-
  9. Kohus mõistis Loksa linna kasuks välja kummaltki vastustajalt menetluskulu 1041,08 eurot. 1) Alates 01.01.2012 jõustunud

muudatuste järgselt võib kohtule esitatavas kaebuses nõuda vaideotsuse tühistamist koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata, ning see ei eelda enam, et isiku õigusi oleks rikutud vaidemenetluse esemest sõltumatult. Seetõttu on vaideotsuse vaidlustamine lubatav ning regionaalministri käskkirja nr 1-4/178 õigusvastaseks osutumise korral tuleb tühistada ka eelnimetatud vaideotsus. 2) Vabariigi Valitsuse 07.08.2008 korralduse punkti 1 õigusvastaseks tunnistamine kohtu poolt haldusasjas 3-08-1770 ei tähendanud, et kaebaja projekt oleks tulnud kanda KOIT kavasse, küll aga eeldab see küsimuse lahendamist Vabariigi Valitsuse poolt. Loksa linna projekti jättis KOIT kavast välja Vabariigi Valitsus 07.08.2008 korraldusega nr 354, mis osutus kohtumenetluse tulemusena haldusasjas 3-08-1770 õigusvastaseks ja mis taotluse uuele läbivaatamisele suunatud kohustava ettekirjutuse puhul eeldab, et Vabariigi Valitsus otsustab küsimuse uuesti. Õigusvastane haldusakt võeti vastu Vabariigi Valitsuse poolt, mistõttu tuleb eeldada küsimuse korrigeerimist vähemalt samal tasandil, kus kaebaja õiguste eiramine kõigepealt toimus. 3) Vastustajad on viitega Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2011 kohtumäärusele haldusasjas 3-08-1770 asunud seisukohale, et Vabariigi Valitsus täitis 17.02.2011 istungil Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 otsuse. Nimetatud seisukoht ei ole täpne. Osundatud ringkonnakohtu lahend oli tehtud kohtulahendi täitmata jätmise või sellekohase tegevusetuse eest trahvi määramise taotluse lahendamise kontekstis, kusjuures kohtud leidsid, et Vabariigi Valitsus ei ole olnud tegevusetu. Sellest tulenevalt jäeti Loksa linna poolt esitatud rahatrahvi määramise taotlus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 kohtuotsuse resolutsiooniga on aga kohustatud Vabariigi Valitsust kaebaja 02.12.2007 esitatud taotlust uuesti läbi vaatama ning seda resolutsiooni ei ole muudetud. 4) Regionaalministri käskkiri nr 1-4/178 on vastuolus Vabariigi Valitsuse 17.02.2011 protokollilise otsusega, sest ministrit kohustati vajadusel küsimust uuesti esitama. Vajadus küsimus uuesti Vabariigi Valitsuse istungile esitada tulenes aga Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 otsuse resolutsioonist. Lähtuvalt eeltoodust on kaebaja poolt vaidlustatud regionaalministri käskkiri vastuolus jõustunud kohtulahendiga ning tuleb tühistada. 5) Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 kohtuotsusega lahendatud haldusasjas 3-08-1770 oli vastustajaks Vabariigi Valitsus, mitte regionaalminister, kuid see ei õigusta kohtuotsuse järgimata jätmist. VVS § 16 lg 2 kohaselt on Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa peale peaministri vähemalt pool valitsuse koosseisust. Regionaalminister ei saa lahendada üksinda küsimust, mis jõustunud kohtuotsuse kohaselt kuulus lahendamisele Vaba- 6

(12)3-12-128 riigi Valitsuse poolt. Seetõttu on regionaalministri käskkiri nr 1-4/178 antud pädevust ületades, minnes vastuollu jõustunud kohtuotsusega. 6) Kaebaja on taotlenud STS § 16 lõike 21 punkti 1 ning määruse nr 8 § 8 lõike 2 punktide 4 ja 41 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist, kuid see taotlus ei ole enam asjassepuutuv. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Siseministeerium ja regionaalminister esitasid
  2. jaanuaril 2013 Tallinna Ringkonnakohtule ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Tallinna Halduskohtu otsus täies ulatuses ja jätta Loksa linna kaebus rahuldamata. 1) Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 kohtuotsus haldusasjas nr 3-08-1770 on täidetud. Eeltoodut on otsesõnu tõdetud Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2011 kohtumääruse haldusasjas nr 3-08-1770 punktis
  3. Halduskohus on meelevaldselt tõlgendanud ringkonnakohtu seisukohta ja leidnud, et see oli esitatud kitsalt vaid kohtulahendi täitmata jätmise ja trahvi määramise taotluse lahendamise kontekstis. On arusaamatu, millistele õiguslikele alustele tuginedes on halduskohus haldusasjas nr 3-12-128 jõudnud erinevale arvamusele Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2011 kohtumääruses haldusasjas nr 3-08-1770 väljendatud seisukohast. 2) Vastustajad ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-08-1770 resolutsiooni kohaselt oleks tulnud eeltaotlus Vabariigi Valitsuse istungil läbi vaadata ning siduvalt lahendada. STS ja määrus nr 8 ei näe ette Vabariigi Valitsusele eeltaotluste hindamiseks esitamist ning Vabariigi Valitsus ei saa seda küsimust oma korraldusega lahendada. Vabariigi Valitsus kinnitab soodustava haldusaktina KOIT kava eelistusnimekirja, mis koosneb maakondade kaupa nimetatud projektidest. Vabariigi Valitsus ei otsusta küsimusi, mille otsustamise pädevus on õigusaktiga delegeeritud subordinatsioonisuhetelt madalamale tasandile. Otsuse eeltaotluse mittevastavaks tunnistamise ja menetlemise lõpetamise ning seeläbi projekti KOIT kavva mitte nimetamise osas teeb rakendusasutuse juht ehk regionaalminister. Kui varasemas menetlusetapis menetlus lõpetatakse, ei näe menetluskord ette, et järgmine menetlusinstants taotlust ikkagi edasi peaks arutama. 3) Vabariigi Valitsuse 17.02.2011 istungi protokolli kohaselt otsustas Vabariigi Valitsus mitte nõustuda regionaalministri ettepanekuga. Vabariigi Valitsuse otsuse kohaselt anti regionaalministrile delegatsiooninorm suunisega kaebaja eeltaotluse menetlus viia lõpule koostöös Rahandusministeeriumi ja Riigikantseleiga ning vajadusel esitada küsimus uuesti Vabariigi Valitsusele. Taolise vajaduse all saab käsitleda olukordi, mille võivad tingida näiteks muudatused õigusaktides, õigusaktide tõlgenduste muudatused või kaebaja finantsolukorra paranemine. 4) Väär on halduskohtu eeldus, et Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-08-1770 taustaks oli see, et kaebaja õiguste eiramine toimus Vabariigi Valitsuse tasandil. Tulenevalt Rahandusministeeriumi poolt kaebaja finantssuutlikkuse osas esitatud negatiivsest seisukohas,t Siseministeerium projekti Vabariigi Valitsusele KOIT kavasse kinnitamiseks ei esitanud ega teavitanud projekti väljajätmisest ka kaebajat. Seega toimus menetlusnormide rikkumine Siseministeeriumi tasandil, mis tõi kaasa Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 otsuse haldusasjas nr 3-08-
  4. 5) Tallinna Ringkonnakohus pole haldusasjas nr 3-10-1677 teinud Vabariigi Valitsusele ettekirjutust otsustada kaebaja projekti KOIT kava reservnimekirjast väljajätmine uuesti korraldusega, sest vastavalt menetluskorrale kinnitatakse korraldusega üksnes positiivse hinnangu saanud taotlused. Ringkonnakohus on teinud ettekirjutuse otsustada küsimus uuesti. Ka on ringkonnakohus leidnud, et regionaalministri määrusega sätestatud menetlusreeglid kehtivad ja mittevastavaid taotlusi Vabariigi Valitsus ei hinda. Asja tehiolud ei erine olemuslikult. See7
(12)3-12-128 tõttu on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2012 kohtuotsus haldusasjas nr 3-10-1677 perioodi 2009-2012 KOIT kava menetluse ja Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta antud hinnang asjakohane ka perioodi 2007-2010 KOIT kava taotluste hindamisel. Käesolevas asjas tehtud halduskohtu otsus viib ebamõistliku olukorrani, kus investeeringute kavast välja jäävad projektid tuleb kinnitada Vabariigi Valitsuse korraldusega, mida aga ühegi struktuuritoetusest rahastatud investeeringute kava puhul ei ole tehtud. Vabariigi Valitsuse korralduse andmise aluseks peab olema kehtivast õigusest tulenev volitusnorm, milleks ei saa olla kohtuotsus. 6) Põhjendamatu on halduskohtu seisukoht, et regionaalministri 05.09.2011 käskkiri nr 14/178 on antud pädevust ületades. Käskkiri on kooskõlas Vabariigi Valitsuse 17.02.2011 protokollilise otsusega, kuna selles osundas Vabariigi Valitsus kollegiaalselt õigele tasandile, regionaalministrile, kellel lasub pädevus viia lõpule projekti eeltaotluse menetlus KOIT kava koostamisel.
  1. Loksa linn palub Siseministeeriumi ja regionaalministri apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. 1) Tallinna Halduskohtu
  2. oktoobri
  3. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-08-1770 on üheselt mõistetav. Kaebaja eeltaotlus tuli Vabariigi Valitsuse istungil läbi vaadata ning see siduvalt haldusaktiga lahendada. Kui otsuse eeltaotluse kohta teeb mõni muu organ kui Vabariigi Valitsus, ei saa Tallinna Halduskohtu otsust haldusasjas nr 3-08-1770 lugeda täidetuks. 2) Asjakohatud on viited Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-10-
  4. Nimetatud haldusasi puudutas Loksa linna poolt esitatud teist eeltaotlust Kultuurikeskuse projekti arvamiseks perioodi 2009-2012 KOIT kavasse. Haldusasjas nr 3-10-1677 tehtud otsusega ei muudetud mingil viisil Vabariigi Valitsuse suhtes haldusasjas nr 3-08-1770 tehtud
  5. oktoobri
  6. a otsuse resolutsiooni ega otsuse sisu. Mitmes 2007-2012 perioodi KOIT kavaga seoses aset leidnud kohtuvaidluses on Siseministeerium korduvalt väljendanud seisukohta, et perioodi 2007-2010 ning perioodi 2009-2012 KOIT kava menetlus erinevad teineteisest olemuslikult, kuna eeltaotluste menetlus viiakse läbi erinevate menetlusnormide alusel. 3) Kui Vabariigi Valitsuse arvates polnud kohtuotsuse täitmine ettenähtud viisil võimalik, oleks ta pidanud vastuväited esitama haldusasjas nr 3-08-
  7. Vastustajad ei saa pärast kohtuotsuse jõustumist väita, et otsus on vastuolus regionaalministri määruse või STS-s ettenähtud korraga. 4) Vastustajad viitavad Tallinna Halduskohtu
  8. augusti
  9. a ning Tallinna Ringkonnakohtu
  10. detsembri 2011 määrustele haldusasjas 3-08-1770, mis puudutasid Loksa linna taotlust määrata Vabariigi Valitsusele kohtuotsuse mittetäitmise eest trahv. Tuleb rõhutada, et kohtumäärustega ei ole muudetud Tallinna Halduskohtu
  11. oktoobri
  12. a jõustunud otsuse resolutsiooni. 5) Ekslik on väide, nagu oleks kaebaja õiguste rikkumine aset leidnud Siseministeeriumi tasandil (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-70-12, p 9). Eeltaotluste menetluses on menetlust lõpetavaks haldusaktiks Vabariigi Valitsuse korraldus, millega kinnitatakse KOIT kavasse arvatavate projektide nimekiri. Siseministeeriumi poolt koostatud KOIT kavasse arvatavate projektide nimekiri pole antud menetluses ka mitte eelhaldusaktiks. 6) Kui Vabariigi Valitsusel on pädevus eeltaotluse menetlemine regionaalministrile suunata, siis seda enam on Vabariigi Valitsusel pädevus ka ise eeltaotluse üle otsustada. Apellatsioonkaebuse kohaselt pole kunagi investeeringute kavast välja jäänud projekte kinnitatud Vabariigi Valitsuse korraldusega. Kaebaja hinnangul ei saa vastustajad tugineda argumendile, et kohtuotsus on nende varasema õigusvastase praktikaga vastuolus.
  13. Rahandusministeerium kaasatud haldusorganina palub Siseministeeriumi ja regionaalministri apellatsioonkaebus rahuldada. 8
(12)3-12-128 1) Vaidlustatud otsuses nimetatakse vajadust lahendada küsimus Vabariigi Valitsuse tasandil, kuid kordagi ei nimetata täitmise viisiks Vabariigi Valitsuse korralduse kehtestamise vajadust. Vabariigi Valitsuse
  1. veebruari
  2. a istungi
  3. päevakorrapunkti kohta tehtud otsuse punktis 1 on Vabariigi Valitsus otsustanud mitte nõustuda regionaalministri ettepanekuga muuta Vabariigi Valitsuse
  4. mai
  5. a korraldust nr
  6. Vabariigi Valitsuse
  7. veebruari
  8. a istungi
  9. päevakorrapunkti punktiga 1 täitis Vabariigi Valitsus haldusasjas nr 3-081770 jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni. 2) Vabariigi Valitsuse istungite stenogrammidest tuleneb, et Vabariigi Valitsuse
  10. veebruari
  11. a istungi
  12. päevakorrapunkti osas kaalus Vabariigi Valitsus kaebaja KOIT kava nimekirja lisamise küsimust ning ei pidanud seda võimalikuks, kuna kaebaja ei täida omavalitsusüksusele seatud võlakohustuste nõudeid. Kaaluti võimalust, et kui Vabariigi Valitsus lisaks kaebaja KOIT kava nimekirja, siis tuleks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel jätta ikkagi talle toetus andmata. Nimekirja lisamine oleks sisuliselt vale ning sobimatu oleks kaebajale põhjendamatuid lootusi tekitada. 3) Vaidlustatud kohtuotsuses analüüsitud ainus küsimus – kas Vabariigi Valitsus täitis
  13. a kohtuotsust – ei ole asjakohane alates Tallinna Ringkonnakohtu
  14. detsembri
  15. a kohtumääruse jõustumisest haldusasjas 3-08-
  16. Nimetatud määruse punktis 12 seab ringkonnakohus määruse ainsaks eesmärgiks tuvastada, kas
  17. a kohtuotsus on täidetud. Kohtumääruse punktis 18 märgitakse, et
  18. a kohtuotsus on täidetud. 4) Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 märgitakse, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus Vabariigi Valitsuse
  19. veebruari
  20. a otsusega, sest regionaalministril tuli esitada küsimus vajadusel uuesti Vabariigi Valitsusele. Vaidlustatud kohtuotsus ei sisusta õigesti mõistet „vajadus“. "Vajadus" tähendanuks kas õigusnormide muutumist või Loksa linna finantsseisu paranemist. Kui aga meelevaldselt püüda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 esitatud mõttega kaasa minna ning eeldada, et regionaalminister pidi teema uuesti Vabariigi Valitsusele esitama, siis regionaalminister esitaski vaidlusaluse teema
  21. juunil
  22. a uuesti Vabariigi Valitsusele ning riigisekretäri
  23. juuni
  24. a resolutsiooniga nr 2-10/11-01267 lõpetati eelnõu ettevalmistamine just tulenevalt Vabariigi Valitsuse
  25. veebruari
  26. a istungil otsustatust – puudus vajadus esitada teema uuesti Vabariigi Valitsusele. 5) Loksa Linnavolikogu on kinnitanud eelarvestrateegia. Loksa netovõlakoormus saab olema eelarvestrateegia järgi
  27. a lõpus eeldatavasti 113%. Näitaja eeldatav väärtus on
  28. aasta lõpus 100,9%. Netovõlakoormuse ülempiir on samal ajal 60% põhitegevuse tuludest. Linnal puudub kuni
  29. a lõpuni võimekus täita STS § 16 lg 21 punkti 1 kriteeriumit. Registreeritud tööealiste isikute arv vähenes
  30. a ja sellega kaasneb eeldatav maksumaksjate arvu vähenemine. Kaebaja finantsandmed ei veena linna võimekusest katta projekti omaosalust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  31. Apellatsioonimenetluses tuleb kõigepealt vastata küsimusele, kas regionaalminister on vaidlustatud haldusakti andmisel ületanud pädevust ja läinud vastuollu Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 otsusega haldusasjas nr 3-08-
  32. Kui sellele küsimusele tuleb erinevalt halduskohtust vastata eitavalt, tuleb kaebuse lahendamiseks kontrollida, kas Loksa linna eeltaotluse rahuldamata jätmisel võis rakendada pärast taotluse esitamist kehtima hakanud piiravaid norme. Kui regionaalminister pidi eeltaotluse läbivaatamisel kohaldama 13.02.2011 jõustunud STS § 16 lg 21 p 1 ja meetme tingimuste määruse 06.06.2011 jõustunud § 8 lg 2 p 4 ja 41 redaktsiooni, tuleb hinnata, kas kaebaja väide normide vastuolust põhiseadusega on põhjendatud. Seejärel saab otsustada kaebuse lahendamise ja menetluskulude väljamõistmise üle.
  33. Halduskohus rahuldas kaebuse põhjusel, et regionaalminister on vaidlusalust akti andes ületanud pädevust ja läinud vastuollu Tallinna Halduskohtu 21.10.2010 otsusega, milles tehti eeltaotluse uuesti läbivaatamiseks ettekirjutus Vabariigi Valitsusele. Ringkonnakohus ei nõus9
(12)3-12-128 tu halduskohtu seisukohaga. Halduskohus on õigesti leidnud, et jõustunud kohtuotsus on

§ 177

lg 1 kohaselt menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik ning kohtuotsuse kohaselt pidi eeltaotluse uuesti läbi vaatama Vabariigi Valitsus, kuid Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2011 määruses eelviidatud haldusasjas asuti seisukohale, et Vabariigi Valitsus on kohtuotsuse 17.02.2011 istungil vastu võetud protokollilise otsusega täitnud (määruse p 16). Õige on halduskohtu seisukoht, et viidatud määruse tegi kohus otsustamaks, kas Vabariigi Valitsust tuleb kohtuotsuse täitmata jätmise tõttu trahvida, ning määruse resolutsioonis võeti seisukoht vaid trahvi määramise taotluse rahuldamata jätmise kohta, kuid

§ 56lg 2 ja Ts

MS § 272 lg 2 kohaselt on teise kohtuasja kohtulahend dokumentaalseks tõendiks ning

§ 61

lg 4 kohaselt hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Halduskohus ongi viidatud määrust käsitlenud ühe tõendina, kuid tsiteerinud määruse põhjendustes võetud seisukohta puudulikult – tegelikult on ringkonnakohus määruses öelnud sõnaselgelt, et Vabariigi Valitsus pole viivitanud eeltaotluse läbivaatamisega ning on kohtuotsuse täitnud (vt lisaks juba viidatud p-le 16 ka määruse p 18). Eelnevast võib tuleneda ka halduskohtu ebaõige hinnang 13.12.2011 määruse tähendusele. See määrus tõepoolest ei muutnud samas asjas tehtud kohtuotsuse resolutsiooni ega saanudki seda teha, kuid küsimuse hindamisel, mil määral tuli asja uuel läbivaatamisel järgida sama taotluse osas tehtud kohtuotsuse ettekirjutusi ja juhtnööre, ei saa määrust niisama kõrvale jätta. Kui asjas oluline tõend kinnitab, et kohtuotsus täideti 17.02.2011 Vabariigi Valitsuse istungil vastu võetud protokollilise otsusega, peab kohus eriti hoolikalt põhjendama, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes ta teistsugusele järeldusele jõuab.

  1. Halduskohus on oma seisukohta regionaalministri poolt pädevuse ületamisest Vabariigi Valitsuse pädevusse kuuluva küsimuse lahendamisel põhjendanud veel sellega, et 21.10.2010 kohtuotsuses tuvastati menetlusviga eeltaotluse esialgsel läbivaatamisel etapil, mil eeltaotlus oli KOIT kava eelnõus esitatud Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks, mistõttu pidi küsimuse uuesti otsustama sama tasand, kus õiguste rikkumine esialgselt toimus. Tegelikult ei esitatud 21.10.2010 kohtuotsuses vaadeldud menetluses eeltaotlust KOIT kava eelnõuga Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks, sest Siseministeeriumi ekspertkomisjon oli tulenevalt Rahandusministeeriumi viitest Loksa linna nõrgale finantssuutlikkusele korrigeerinud maakondliku hindamiskomisjoni kriteeriumi „Projekti valmisolek elluviimiseks (sh võime tagada nõutud omafinantseeringut) hinnangut“ ja andnud projektile hindeks 0, mis tõi kaasa projekti eelnõust väljajätmise ebapiisava punktisumma tõttu (tl 75, 85). Halduskohtu 21.10.2010 otsuses on kohus vastustajale ette heitnud otsuse motiveerimata jätmist ning kaalutlusvigu omafinantseerimisvõimekuse hindamisel, tegelikult aga omistanud Siseministeeriumi ja ekspertkomisjoni vead Vabariigi Valitsusele kui lõpliku otsuse tegijale. Samas ei oma eeltoodu tähtsust hindamaks tõendeid küsimuses, kas halduskohtu 21.10.2010 kohtuotsus oli täidetud enne, kui regionaalminister eeltaotluse menetluse lõpetas - halduskohtu 21.10.2010 otsusega oligi otsustatud, et eeltaotluse peab uuesti läbi vaatama Vabariigi Valitsus, ning samas asjas tehtud määruses tuvastatud, et eeltaotlus vaadati uuesti läbi 17.02.2011 valitsuse istungil. Eeltoodut kinnitavad ka vaidlusaluses regionaalministri määruses kirjeldatud eeltaotluse uue menetluse eelnevad etapid - kõigepealt hindas eeltaotlust Siseministeeriumi ekspertkomisjon, kes võttis uued andmed Loksa linna finantsvõimekuse kohta Rahandusministeeriumilt, seejärel koostas Siseministeerium korralduse eelnõu, millega oleks muudetud Vabariigi Valitsuse 29.05.2009 korraldust nr 241 ja arvatud Kultuurikeskuse projekt KOIT kavasse, ning esitas selle Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda arvamiseks. Vabariigi Valitsuse 17.02.2011 istungi
  2. päevakorrapunkti kohta tehtud otsuse punktis 1 on Vabariigi Valitsus otsustanud mitte nõustuda regionaalministri ettepanekuga muuta Vabariigi Valitsuse
  3. mai
  4. a korraldust nr
  5. Vabariigi Valitsus leidis, et jõustunud seadusemuudatuse tõttu pole KOIT kava sellisel kujul kinnitamine õiguspärane, ja suunas eeltaotluse STS § 16 lg 21 p-des 1 ja 3 sätestatut ning rahandusministri seisukohta arvestava otsuse tegemiseks tagasi eelmisesse menetlusetappi. Si10

(12)3-12-128 seministeerium esitas 10.06.2011 veelkord Loksa linna eeltaotluse Vabariigi Valitsusele arutamiseks, kuid Rahandusministeerium jättis eelnõu kooskõlastamata, leides, et Loksa linnal ei ole abikõlblikkuse perioodil (perioodi lõpptähtaeg 31.12.2015, mil Loksa linna netovõlakoormus oleks 93%) võimalik võlakohustuse piirmäära täita ning Loksa linn pole seetõttu abikõlblik taotleja. Riigisekretäri 27.06.2011 resolutsiooniga lõpetati eelneva tõttu eelnõu ettevalmistamine Vabariigi Valitsuse istungile ning regionaalminister asus ise menetlust lõpetama.
  1. Kuigi halduskohtu 21.10.2010 kohtuotsusega suunati Loksa linna eeltaotlus uueks läbivaatamiseks Vabariigi Valitsusele, pole kohtuotsusega Siseministeeriumi jäetud ilma pädevusest vaadata eeltaotlusi läbi mahus, mis on ette nähtud meetme määruses. Siseministeeriumi õigus teha KOIT kavas muudatusi võrreldes maakondlike eelistusnimekirjadega tuleneb käesoleval juhul meetme tingimuste määruse § 11 lg 18 p-st
  2. Seega oli regionaalminister pädev võtma vastu otsust kaebaja eeltaotluse menetluse lõpetamiseks. Samas on KOIT kava kinnitaja STS § 19 lg 2 ja meetme määruse § 9 lg 2 kohaselt Vabariigi Valitsus. Kui seadusest tuleneb pädevus haldusakti andmiseks, on see ühtlasi pädevus haldusakti andmisest keeldumiseks. Seega olid ringkonnakohtu arvates nii Siseministeerium kui ka Vabariigi Valitsus pädevad otsustama kaebaja eeltaotluse KOIT kavast väljajätmise üle - küll erinevatel menetlusetappidel - Siseministeerium enne KOIT kava eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist ning Vabariigi Valitsus KOIT kava kinnitamisel projekte sellest välja jättes. Kuna regionaalminister järgis antud juhul Vabariigi Valitsuse konsensuslikku otsust mitte kanda Kultuurikeskuse projekti KOIT kavva, pole õige kohtuotsuses võetud seisukoht, et regionaalministri otsus on vastuolus Vabariigi Valitsuse protokollilise otsusega.
  3. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas 02.12.2007 esitatud eeltaotluse lahendamisel sai käesoleval juhul kohaldada 13.02.2011 jõustunud STS § 16 lg 21 p 1 ja meetme tingimuste määruse 06.06.2011 jõustunud § 8 lg 2 p 4 ja 41 redaktsiooni. Kõigepealt sõltub vastus sellele küsimusele hinnangust, kas viidatud normide näol on tegemist menetlusnormide või materiaalõigusnormidega. Menetlusnormide osas nõuab HMS § 5 lg 5 menetluse alguses kehtinud normide kohaldamist, materiaalõiguse puhul tuleb aga HMS § 54 alusel kohaldada haldusakti andmise hetkel kehtivaid õigusnorme. STS lisati seadusemuudatusega taotluse rahuldamata jätmise alusena kohaliku omavalitsuse üksuse poolt taotluse menetlemise ajal valla- ja linnaeelarve seaduse (VLES) § 8 lõike 1 punktis 1 sätestatud tingimuse (s.o laenukoormuse piirmäära) rikkumine. Meetme tingimuste määruse § 8 lg 2 näeb ette üldnõuded taotlejale ning alates 06.06.2011 toodi määruse § 8 lg 2 p-desse 4 ja 41 sisse viide STS § 16 lõikele 21 ja selle kaudu VLES § 8 lõike 1 punktile
  4. Kuna vaidlusaluste sätete näol on tegemist tingimustega, mis sätestavad struktuuritoetuse andmise kriteeriumid, tuleb vaidlusalused normid liigitada materiaalõigusnormideks. Kuna STS ega meetme tingimuste määrus ei sisaldanud üleminekusätteid, tuli kaebaja taotluse hindamisel kohaldada kehtivat õigust.
  5. Kaebaja on palunud eelnimetatud sätted tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata. Kaebaja leiab, et tal on õigus menetluse lõpule viimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Seadusemuudatus, mis halvendab kaebaja olukorda haldusmenetluses, on vastuolus põhiseaduses sätestatud õiguskindluse, õiguspärase ootuse (põhiseaduse § 10) ja võrdse kohtlemise põhimõttega (§ 12) ning tuleb kohaldamata jätta. Kui enne seadusemuudatust pidi eeltaotluse menetlemisel hindama taotleja finantsvõimekust ning laenukoormuse piirangu rikkumine ei olnud automaatselt menetluse lõpetamise aluseks, siis seadusemuudatuse järel tekkis uus alus kaebaja eeltaotluse menetluse lõpetamiseks. Laenukoormuse piirmäära pole eeltaotluste läbivaatamisel varasema praktika kohaselt rakendatud ning selle rakendamine kaebaja suhtes viib ebavõrdse kohtlemiseni.
  6. Struktuurivahendite andmist perioodil 2007-2013 reguleeritakse mitmete EL määrustega (nr 1083/2006; 1084/2006; 1080/2006; 1081/2006;1073/1999; 1828/2006). Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-85-07 p-des 38-39 rõhutanud, et halduskohtud peavad EL õigusega seotud, st 11
(12)3-12-128 EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel esmalt kontrollima seda, kas Eesti õigus on EL õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt, osaliselt EL õiguse alusel antud Eesti õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve võib aset leida eeskätt vaid Eesti õiguse nendes osades, mis ei tulene Euroopa Liidu õigusest. Nõukogu määrus EÜ nr 1083/2006 art 56 lg 4 näeb ette, et kulude abikõlblikkuse eeskirjad määratakse üldjuhul riigi tasandil. Seega on ringkonnakohtu hinnangul võimalik teostada kontrolli taotlejale kehtestatud täiendavate nõuete põhiseaduspärasuse üle.
  1. Samas on Riigikohus korduvalt (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-17-08, p 25; nr 3-4-1-13-09, p 18; määrus nr 3-3-1-43-10, p-d 22 ja 33) rõhutanud, et põhiseaduse § 9 lg 2 ei hõlma valda ja linna kui avalik-õiguslikku juriidilist isikut ja kohaliku omavalitsuse üksus ei saa oma suhetes riigiga tugineda põhiõiguste kataloogile. Kuna nii kaebaja poolt viidatud õiguskindluse printsiip kui ka võrdsuspõhiõigus on loetletud põhiseaduse II peatükis, mis sätestab isikute subjektiivsed õigused ning määratleb kohaliku omavalitsuse põhiõiguste adressaadina, pole kaebaja väiteid nende põhiõiguste rikkumisest võimalik hinnata. Kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike õiguste garantiid on loetletud põhiseaduse §-des 154 ja 157-
  2. Seega oleks kaebaja pidanud näitama, millist kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku garantiid rikub struktuuritoetuse andmise korra muutmine toetuse saamiseks esitatud avalduse menetlemise ajal.
  3. Vaidlust ei ole selles, et Loksa linn ei vasta STS § 16 lg 21 p-s 1 sätestatud tingimustele ning otsuse vastuvõtmise ajal olemas olnud andmete alusel pole võimeline
  4. aasta lõpuks (meetme abikõlblikkuse perioodi lõpp) viima netovõlakoormust piirmääraga vastavusse ja kõrvaldama STS § 16 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolusid. Kuna regionaalministri käskkirja andmise ajaks oli materiaalõigus muutunud, polnud vaja arvesse võtta kohtuotsuses 3-08-1770 antud suuniseid osas, mis puudutasid netovõlakoormuse piirmäära arvestamist toetuse taotleja finantsvõimekuse hindamisel. Käskkirja andmisel ei saanud enam lähtuda ka Siseministeeriumi ekspertkomisjoni 17.12.2010 hinnangust, sest taotleja eeltaotluse edasise menetluse ja KOIT kavasse lülitamise välistas mittevastamine seadusesse lisatud objektiivsele finantssuutlikkuse mõõtmise kategooriale (meetme tingimuste määruse § 10 lg 3).
  5. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et regionaalministri ja Siseministeeriumi apellatsioonkaebused on põhjendatud. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning asi otsustada uuesti. Loksa linna kaebus regionaalministri käskkirja tühistamise nõudes tuleb jätta rahuldamata ning kuna vaideotsust vaidlustati samadel alustel mis käskkirjagi, jääb rahuldamata ka kaebus vaideotsuse tühistamiseks. 28.

§ 109

lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on taotlenud halduskohtus 1469,42 euro suuruse menetluskulu hüvitamist, millest riigilõiv moodustab 31,94 eurot ning õigusabikulu 1437,48 eurot (I kd, tl 241-248). Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja 2148,96 eurot advokaadi õigusabi eest. Menetluskulude kandmine on tõendatud arvete ja pangakonto väljavõtetega. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad pole menetluskulude hüvitamiseks taotlust esitanud ning nende võimalikud menetluskulud jäävad

§109lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.