2-11-48712/47

(9)perekonnaseadust (PkS § 14, § 18 lg. 2). Arvestades poolte väiteid, tuleb korteriomand jätta hageja ainuomandisse. PkS § 19 lg. 1 järgi loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis, mille suuruseks on 1/2 vara väärtusest. Kohus ei jaga kodust vara, sest hageja seda ei taotle. Ühisvara hulka ei saa arvata Harju Maakohtu

1. juuni
2. a. jõustunud kohtuotsusega (tsiviilasjas 2-09-9877) hagejalt kostja kasuks välja mõistetud võlgnevust ja leppetrahvi (kokku 29.399, 36 eurot). Selle otsusega on tuvastatud, et kostja ei ole vaidlusaluse laenulepingu pooleks ning ta ei vastuta selle lepingu täitmise eest solidaarselt hagejaga. Hagiavalduse esitamise ja ühisvara jagamise ajal ei ole enam laenulepingust tulenevat kohustust, sest viidatud maakohtu otsuse jõustumisega on laenusuhe lõppenud. Pärast abielusuhete lõppemist kohtuotsusega ühelt poolelt välja mõistetud kohustus ei saa ühisvara jagamisel muutuda mõlema poole negatiivseks ühisvaraks. Tuvastada ei saa kostja kohustust anda nõusolek kinnistusraamatus omanikukande muudatuse tegemiseks, sest hagi esitamise ja läbivaatamise ajal ei ole jõustunud kohtulahendit, mille alusel kuuluks vaidlusalune korteriomand hagejale. Samuti ei ole õiguslikku alust nõuda kinnistu valduse üleandmist ja sellest keeldumise korral kostja väljatõstmist. Apellatsioonkaebus Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja nõuded täielikult ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on otsuses resolutsiooniga vastanud vaid ühele hageja nõudele, s. o. kinnistu ainuomandisse jätmise nõudele. Teistes nõuetes puudub menetlust lõpetav lahend. Resolutsioonis ei ole märgitud kohtu seisukohta hagi osalise rahuldamise kohta, ühisvarasse kuuluva kohustuse jagamise kohta, samuti hageja esitatud tuvastusnõuete kohta. Kohus on otsuse põhjendavas osas jõudnud järeldusele, et poolte abielu ajal tekkinud laenusuhe (laenuandja X. X) on X X ja X X vahel lõppenud tsiviilasjas 2-09-9877 tehtud kohtuotsuse jõustumisega. Kohus ei ole märkinud, millisel seadusel selline järeldus põhineb. Kostja ei ole vastuväidetes esile toonud, et X X ja X X laenulepingust tekkinud laenusuhe oleks X X ja X X vahel lõppenud. Kohus on sellekohase järeldusega hagejat üllatanud, andmata hagejale võimalust väljendada seisukohta kohustuse lõppemise aluste ja asjaolude üle. Kohus on otsuse põhjendavas osas asunud seisukohale, et hageja esitatud tuvastusnõudeid ei saa lahendada põhjusel, et puudub jõustunud kohtuotsus kinnistu hagejale kuulumise kohta. Sellise järelduse aluseks olevale seadusele ei ole kohus viidanud. Kohtu järeldus on üllatav, kuivõrd hageja osundas nii kohtuvaidluse teesides kui ka kohtuistungil mitmele Riigikohtu lahendile (s. h. 3-2-1-36-11), milles on muu hulgas analüüsitud ühes menetluses esitatavaid (analoogseid) nõudeid ning sellises hagis hinna määramist. Hageja on laenulepingust tekkinud kohustuse ühisvarasse arvamisel tuginenud PkS § 20 lõikele
3. Maakohus ei ole otsuses kummutanud hageja õiguslikke väiteid ega hageja poolt esile toodud hagi materiaalõiguslike aluste kohaldatavust. Hageja on esile toonud ja tõendanud, et X. Xlt võeti laen perekonna huvides. Kostja hageja esitatud tõendeid ei kummutanud. Perekonna huvides võetud laenu tagastamise kohustus on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud ning seni täitmata. Laenu tagastamise kohustuse täitmine on seotud ühisvara positiivse väärtuse likviidseks muutmisega. Hageja kavatseb kõnealuse kinnistu võõrandada ning saadavast rahast täita laenu tagastamise kohustuse. Ka juhul, kui jõustunud kohtuotsus oleks X. X poolt täidetud, ei lõpeks sellega nõudeõigus kostja suhtes. Võlasuhte lõppemise alused on toodud võlaõigusseaduse (VÕS) § 286 punktides 1 - 8, mida kõnealuses suhtes ei esine. Kohus ei ole otsuses märkinud seadusest tulenevat alust, mis lõpetanuks X. X ja X. X vahelise laenusuhte. Vastupidiselt vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatule on tsiviilasjas 2-09-9877 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud laenusuhte olemasolu; laenu tagastamise 4

(9)kohustuse täitmise nõue on kaetud täitedokumendiga täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg. 1 p. 1 tähenduses. Kohus on otsuse motiveerivas osas asunud seisukohale, et abikaasadel on õigus võrdsetele osadele ühisvarast. Samas on kohus hagejalt väljamõistetud hüvitise määramisel eksinud PkS § 19 lõikes 1 sätestatu vastu. Hagejal lasub kohustus tagastada laen, mis on võetud perekonna huvides. Toimikus on raha üleandmist tõendavad dokumendid, mis kinnitavad, et laenatud raha kasutati ühisvara soetamiseks. Sama on väljendanud mitmel korral ka kostja. Kohtuotsustuse järgi peab hageja kinnistu väärtusest (129.800 eurot) tasuma vastustajale 64.900 eurot. Hagejal lasub ka kohustus tagastada kinnistu soetamisel oluliseks abiks olnud laen 29.399, 36 eurot. Seega jääb hagejale vara 35.500, 64 euro väärtuses, kostjale aga 64.900 euro väärtuses. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus tühistas

1. oktoobri
2. a. otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus määras kohtuotsuse resolutsioonis jätta hageja ainuomandisse korteriomandi (registriosa nr. xxxxxxxx. Ringkonnakohus täiendas kohtuotsust ja kohustas X Xi andma nõusoleku (kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34¹ lg. 1 tähenduses) kinnistu teise jao omanikukande, mille kohaselt on X X viidatud korteriomandi ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse X X. Resolutsiooni terviksõnastuse kohaselt kohustas kohus kostjat andma eespoolmärgitud nõusoleku, mõistis hagejalt kostja kasuks välja 64.900 eurot ning jättis muus osas hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Riigikohus tühistas
3. mai
4. a. otsusega Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a. otsuse osas, milles X Xlt mõisteti X Xi kasuks välja 64.900 eurot ja jäeti rahuldamata X X nõue X Xi vastu korteriomandi valduse üleandmiseks ning sellest keeldumisel kostja väljatõstmiseks. Riigikohus saatis selles osas asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tühistati ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Riigikohus täiendas ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, rahuldades X X hagi ühisomandi lõpetamiseks ja kohustades X Xi andma nõusolek ühisomandis oleva korteriomandi jagamiseks selliselt, et xxxxxxxxxx asuvast kinnistust (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr. xxxxxxxxxx) 1052/3163 mõtteline osa, millele vastab reaalosana eluruum nr. 1 üldpinnaga 105, 2 m2, jääb X X ainuomandisse. Samuti kohustas kohus X Xi andma nõusolek (KRS § 341 lg. 1 tähenduses) kinnistu, mille kinnistusraamatu registriosa nr. on xxxxxxxx, teise jao omanikukande, mille kohaselt on X X viidatud korteriomandi ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse X X. Muus osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus märkis oma otsuses, et poolte abielu tuleb jagada alates
7. juulist
8. a. kehtiva PkS sätete alusel, kuid ühisvara koosseisu kindlakstegemisel tuleb juhinduda enne seda kehtinud PkS-st. Järeldades, et laenulepingust tulenevat kohustust ei saa arvestada seetõttu, et selle võtmine perekonna huvides ei ole tõendatud, ei ole ringkonnakohus arvesse võtnud ega hinnanud kostja poolt maakohtu
9. jaanuari
10. a. istungil väidetut, mille kohaselt kostja on laenu võtmist perekonna huvides osaliselt kinnitanud. Jätnud välja selgitamata, kas tegemist on omaksvõtuga, on ringkonnakohus rikkunud oma selgitamiskohustust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb rikkumine kõrvaldada ja seda arvestades otsustada kostja kasuks väljamõistetava hüvitise suuruse üle. Samuti eksisid kohtud, kui jätsid korteriomandi valduse üleandmise kohustuse tuvastamise nõude rahuldamata põhjendusel, et korteriomandit ei kaota kostja kohtuotsuse alusel, vaid alles vastava kande tegemisel kinnistusraamatusse. Tähelepanuta on jäänud TsMS § 369, mis võimaldab nõuda ka tulevase 5

(9)kohustuse täitmist tingimusel, et on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Nii võib hageja osundatud normis sätestatud tingimustel nõuda, et kohus määraks TsMS § 445 alusel kindlaks, et kostja on kohustatud enda valduses oleva korteriomandi vabastama alates hageja kandmisest kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Ebamõistlik oleks, kui hageja peaks pöörduma nõude lahendamiseks kohtusse uuesti pärast seda, kui ta on saanud korteriomandi ainuomanikuks. Kohtul tuleb hinnata hageja esitatud tõendeid selle kohta, et kostjal on kavatsus valdust pikema aja kestel jätkata, otsustades seejärel hageja nõude rahuldamise üle. Menetluskulud tuleb jaotada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Riigikohtu otsusega on jõustunud vaidluse kohta tehtud kohtuotsus osas, millega X X hagi ühisomandi lõpetamiseks on rahuldatud ning kostjat on kohustatud andma nõusolek kinnistusraamatusse selliste õigusmuudatuste tegemiseks, mille tulemusena xxxxxxxxxxx asuva korteriomandi (registriosa nr. xxxxxxx) ainuomanikuna kantakse sisse hageja. Ringkonnakohtule on uueks läbivaatamiseks saadetud tsiviilasi hageja poolt kostjale makstava rahalise hüvitise osas ning nõue kostja kohustamiseks korteriomandi valdust üle andma ning sellest keeldumise korral kostja väljatõstmiseks, samuti menetluskulude jaotamise osas. Kolleegium leiab, et hageja poolt kostjale makstava rahalise hüvitise osas, nõude osas kostja kohustamiseks korteriomandi valdust üle andma ning sellest keeldumise korral kostja väljatõstmiseks ei ole maakohtu otsus õige ja tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha nende nõuete kohta uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja rahalise hüvitise 57.393, 06 eurot, kohustab kostjat vabastama vaidlusaluse korteriomandi valduse 30 päeva jooksul hageja poolt oma rahalise hüvitise maksmise kohustuse täitmisest ning valduse vabastamise kohustuse täitmata jätmise korral tõstab kostja vaidlusalusest korterist välja. Menetluskulude jaotuse osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Tänaseks on Riigikohtu otsusele vastavad kanded kinnistusraamatusse tehtud. Seega on kostja kaotanud omandi ühisvaraks olnud korteriomandile ning pooled ei vaidle selle üle, et omandi kaotuse eest ning enamsaadud ühisvara hüvitamiseks on hageja kohustatud maksma kostjale rahalist hüvitist. Pooled ei vaidle ka xxxxxxxxx asuva korteriomandi väärtuse üle, milleks peavad 129.800 eurot, samuti selle üle, et ühisvara tuleb nende vahel jagada võrdsetes osades. Vaidlevad pooled selle üle, kas ühisvara hulka tuleb arvata ka kohustus tagastada laen, mille hageja on oma emalt võtnud. Kolleegium leiab, et hageja emalt saadud laenust tuleb ühisvarana arvesse võtta 234.916 krooni, millele kehtivas vääringus vastab 15.013, 87 eurot. Ülejäänud osas laenukohustuse arvestamiseks ei ole piisavat alust. Nii väitis hageja, et sõlmis oma emaga 1999. a. laenulepingu, mille järgi ta võlgneb oma emale 29.399, 36 eurot, ning et laenu võttis ta perekonna huvides, et soetada poolte ühisvarasse korteriomand asukohaga xxxxxxxxxx. Kuni 30. juunini 2010. a. kehtinud PkS § 20 lg. 2 kohaselt vastutavad abikaasad ühe abikaasa poolt võetud kohustuste eest nii ühis- kui ka lahusvaraga, kui kohustus võeti perekonna huvides. Sellest tuleneb, et abikaasade omavahelises suhtes peab kumbki abikaasa vastutama perekonna huvides võetud kohustuste eest pooles ulatuses. Seega, kui hageja poolt võetud laenu eest on soetatud ühisvara, siis vastutab kostja poolte omavahelises suhtes selleks võetud laenukohustuse eest pooles ulatuses. Hageja tõi esile, et 234.916 krooni (millele praegu kehtivas vääringus vastab 15.013, 87 eurot) kandis tema ema korteri ostuhinna osana üle vahetult müüjale Kodumajagrupi AS-ile, ülejäänud rahasummad kandis hageja ema aga üle hageja arvele, kes need omakorda müüjale tasus. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja 17. septembri 1999. a. maksekorralduse, mille kohaselt X X kandis Kodumajagrupi AS-ile üle 234.916 krooni selgitusega „X Xi korteriomandi ostu-müügileping“ (kd. I, tl. 63) ning 22. juuni 1999. a. ja 30. märtsi ning 5. septembri 2000. a. maksekorraldused, mille kohaselt X X kandis X X arvele 6

(9)100.000 krooni, 25.000 krooni, 30.000 krooni ja 40.000 krooni selgitustega „korteri ostuks“ või „võlg“ (kd. I, tl. 63, 141 ja 143). Hageja esitas kohtule ka Harju Maakohtu

1. juuni
2. a. otsuse, mille Tallinna Ringkonnakohus
3. detsembri
4. a. jõustunud otsusega muutmata jättis ning millega rahuldati X X hagi X X vastu laenulepingu järgi saadu tagastamiseks ja mõisteti X Xlt oma ema kasuks välja põhivõlg 460.000 krooni (praegu kehtivas vääringus 29.399, 36 eurot), samuti leppetrahv 5000 krooni (kd. I, tl. 7 – 10 ja 11 – 15). Kostja suhtes jäi X X hagi rahuldamata põhjendusel, et tema ei olnud laenulepingu pooleks. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hageja ema tegi abielu ajal soetatud korteriomandi sissemakse vahetult korteriomandi müüjale ning et sellest oli kostja teadlik (vastus hagile, kd. I, tl. 33). Seda, et hageja ema osales korteri ostuhinna tasumises, on kostja kinnitanud ka varasemas kohtumenetluses vaidluses laenulepingu üle (kd. I, tl. 8 ja 12, kostja vastuväited hagile otsuste kirjeldavas osas). Kostja väitis aga, et ei teadnud midagi sellest, et nimetatud rahasumma andis hageja ema hagejale laenuna, mis tuleb tagastada. Kolleegium leiab, et kuni
5. juunini
6. a. kehtinud PkS § 20 lg. 2 alusel kohustuse ühisvara hulka lugemise eelduseks ei ole mõlema abikaasa teadlikkus kohustusest, küll tuleb selle eeldusena tuvastada, et taoline kohustus perekonna huvides võeti. Et vaidlust ei ole selle üle, et X X poolt korteriomandi müüjale ülekantud rahasumma 234.916 krooni on kulutatud poolte ühisvara omandamiseks, siis on tegemist perekonna huvides tehtud kulutusega. Hagejal kohustuse olemasolu see rahasumma tagastada on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega, millele on osundatud eespool. Kostja ei ole nõustunud küll sellega, nagu oleks hageja ema andnud selle raha hagejale laenuks, ei ole aga omalt poolt esile toonud neid faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et raha anti mingi muu õigussuhte alusel tagastamise kohustuseta. Nii ei ole kostja, näiteks, väitnudki, nagu oleks pooltel hageja emaga olnud mingi taoline kokkulepe, nagu oleks hageja ema soovinud teha pooltele kinget vmt. Et laenusuhte olemasolu hageja ja tema ema vahel on tõendatud, tuleb pooltevahelises suhtes lähtuda eeldusest, et laenukohustus on olemas ning kostjal oleks tulnud esitada tõendid selle kohta, et laenu tagastamise kohustust tegelikult ei ole. Kostja on esitanud küll üldisi eitavaid väiteid, mitte aga asjakohast asjaolude kogumit ja tõendeid, mis seda kinnitaksid. Seejuures ei ole kostja ka oma väidetes olnud järjekindel. Nii on kostja maakohtus
7. jaanuari
8. a. kohtuistungil kinnitanud, et 234.000 krooni kohustuse osas ta ei vaidle, selle eest on ostetud vara ning kasutatud ühisvara jaoks, aga samuti, et ta on nõus hüvitisega, mis saadakse, kui kinnisvara hind jagatakse pooleks ning sellest lahutatakse maha pool 234.000 krooni suurusest kohustusest (kd. I, tl. 77). Nõustumist sellega, et raha kulutati ühisvara soetamiseks, saab käsitleda omaksvõtuna, nõustumist teatud ulatuses laenukohustust arvesse võtma saab käsitleda aga laenukohustuse arvesse võtmise nõude osalise õigeksvõtuna. Apellatsioonikohtu istungil ei nõustunud kostja küll ka selles osas laenukohustuse arvesse võtmisega, kuid ei suutnud mõistetavalt selgitada, mida muud kui asjaolu omaksvõttu ja nõustumist kohustuse osalise arvestamisega ta varasemas menetluses silmas pidas. Eespoolkirjeldatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates leiab kolleegium, et hageja poolt oma emalt võetud laenu tagastamise kohustus 234.916 krooni (15.013, 87 euro) ulatuses tuleb lugeda poolte ühisvara hulka kuuluvaks. Ülejäänud osas laenukohustuse ühisvara hulka arvestamiseks ei ole piisavat alust. Selle hageja poolt laenuks saadud raha kasutamist korteriomandi soetamiseks ei ole kostja tunnistanud, seega pidi hageja seda tõendama. Kohtule on esitatud maksekorraldused, millest nähtub X X poolt rahasummade hageja arvele ülekandmine, piisavaid tõendeid ei ole aga esitatud selle kohta, et korteriomandi ostuhinda tasuti just hageja poolt oma emalt laenuks saadud raha arvel. Hageja on küll esile toonud, millal ema tema arvele raha üle kandis ning millal ja millised summad tema korteriomandi müüjale üle kandis, nende summade vahel ei ole aga piisavat seost, tuvastamaks ühisvara hulka kuuluvat kohustust. Esile ei ole toodud, millistel tingimustel tuli korteriomandi müügihind müüjale tasuda ega sedagi, kas pooled oleksid suutnud seda teha hageja emalt saadud laenuta. Teadmata ostuhinna tasumise tähtaegu 7

(9)ja poolte endi varalist olukorda, sealhulgas hageja pangaarvel olnud rahaliste vahendite hulka, ei saa teha järeldusi selle kohta, millal tuli müügilepingu järgi raha üle kanda, kas hagejal oli selleks piisavalt rahalisi vahendeid või mitte jne. Asjaolust, et hageja on oma emalt raha saanud, isegi kui raha on antud sihtotstarbeliselt, ei saa veel järeldada, et seda samal sihtotstarbel ka kasutati. Kõiki ühe abikaasa poolt abielu ajal võetud laenukohustusi ei saa pidada kohustusteks, mida tuleks abikaasade ühiste kohustustena arvesse võtta. Et jagatava ühisvara väärtus oli 129.800 eurot, siis oli kummagi abikaasa osa sellest 64.900 eurot. Ühisvarasse kuuluva kohustusena tuleb eespooltoodust tulenevalt võtta arvesse 15.013, 87 eurot, millest kummagi abikaasa osa on ca 7506, 94 eurot. Seega tuleb hagejalt enamsaadud ühisvara arvel kostja kasuks välja mõista hüvitis 57.393, 06 eurot. Mis valduse vabastamise nõuet puudutab, siis on hageja esitanud selle enne vaidlusaluse korteriomandi ainuomanikuks saamist, Riigikohus on aga oma samas asjas tehtud lahendis osundanud TsMS §-le 369, mis võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse täitmist tingimusel, et on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Riigikohus leidis ühtlasi, et nendel alustel saab kohus vastavakt TsMS §-le 445 kindlaks määrata, millal tuleb kostjal vaidlusaluse korteriomandi valdus vabastada. Selleks on Riigikohus kohustanud kohut hindama hageja esitatud tõendeid selle kohta, et kostjal on kavatsus valdust pikema aja kestel jätkata. TsMS § 445 lg. 1 lause 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Apellatsioonikohtu istungil selgitas hageja, et kostja tahtmatus korteriomandi valdust üle anda nähtub selgelt kostja enda poolt kohtule avaldatust, sealhulgas väidetest, mis ta on esitanud apellatsioonimenetluses. Apellatsioonikohtu istungi toimumise ajaks on jõustunud kohtuotsusega lahendatud korteriomandi jagamist puudutav nõue ning selle alusel on kinnistusraamatusse tehtud kanne, mille kohaselt korteriomandi ainuomanikuks on X X. Kostja ei ole seni korteri valdust vabastanud ning apellatsioonikohtu istungil selgitas ta, et ei saa korterist välja kolida enne, kui hageja hüvitab talle enamsaadud ühisvara arvel maksta tuleva hüvitise. Kolleegium leiab, et need asjaolud on piisavad, rahuldamaks hagi kostja kohustamiseks andma hagejale üle xxxxxxxxxxx asuva korteriomandi valdust. Valduse vabastamise tähtaega puutuvalt leiab kolleegium aga, et vaidluse asjaolusid arvestades tuleb see siduda hageja poolt kostja suhtes oma rahalise hüvitise maksmise kohustuse täitmisega. Nii on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud hageja hagi poolte ühisomandi lõpetamiseks ning hageja on saanud vaidluse all olnud ühisvarasse kuulunud korteriomandi ainuomanikuks, tema poolt teha tuleva vastusoorituse üle on aga vaidlus pooleli. Seega ei ole hageja kohast vastusooritust saanud. Kolleegiumi hinnangul on poolte vastastikuste huvidega paremini tasakaalus, kui kostjale pannakse kohustus vabastada korteriomandi valdus 30 päeva jooksul hageja poolt oma rahalise hüvitise maksmise kohustuse täitmisest. Rahuldada tuleb ka nõue kostja väljatõstmiseks eluruumist juhul, kui kostja korteriomandi valduse vabastamise kohustuse kohtuotsuses märgitud tähtaja jooksul täitamata jätab. Menetluskulude poolte vahel jaotamisel on oluline see, et hagi ei rahuldata täielikult. Hagi jääb osaliselt rahuldamata laenulepingust tulenevate kohustuste arvessevõtmise osas. Lisaks on Riigikohus kaasomandi lõpetamise asjades leidnud, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides (Riigikohtu lahend 3-2-1-70-10). Ei ole mõistlikku põhjendust, miks tuleks ühisvara jagamise korral menetluskulud poolte vahel jaotada teisiti. Valduse vabastamise ja sellest keeldumise korral kostja väljatõstmise nõue küll rahuldatakse, kuid mitte täiesti hageja poolt taotletud tingimustel. Pealegi on need nõuded otse seotud ühisvara jagamisega ja selle tulemusel ühisvara ühele endisele ühisomanikule ainuomandi üleandmisega. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel annab TsMS § 164 lg. 1 aluse jätta kummagi menetlusosalise maakohtu menetluskulud tema enda kanda. Et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning arvestades 8

(9)eespooltoodud vaidluse sisu kohta käivaid asjaolusid, tuleb TsMS § 171 lõikest 1 ja § 164 lõikest 1 tulenevalt jätta ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse menetluskulud kummagi poole enda kanda. Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik 9