KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-13-10349 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ande Tänav, Iko Nõmm Tsiviilasi X Xi hagi X Xi vastu elatise suuruse muutmiseks

§ 657lg 1 p 21 järgi muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

Harju Maakohtu 05.10.2012 määrusega on kinnitatud poolte kompromiss, milles hageja kohustus tasuma kostjale elatist 145 eurot kuus, mille vähendamist hageja soovib. Maakohus on otsuses analüüsinud hageja nõuet, lähtudes sellest, kas esiletoodud asjaolud võimaldavad hagejalt välja mõista elatise alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära, kuid maakohus ei ole tuvastanud, kas esinevad

§ 459

lg-s 1 sätestatud alused väljamõistetud elatise muutmiseks.

§ 459lg 1 kohaldamise osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada, seega otsust muuta. 3

§ 459

lg 1 järgi võib pärast otsuse, millega mõisteti poolelt välja perioodilised maksed, jõustumist pool uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus või hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Harju Maakohtu 05.10.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-26031 on kinnitatud poolte kokkulepe, mille kohaselt hageja maksab kostjale elatist 145 eurot kuus.

§ 459

lg-s 1 toodud eeldused väljamõistetud elatise muutmiseks ja tõendid nende asjaolude esinemise kohta pidi

§ 230lg 1 järgi esitama hageja.

Hageja nõude üle otsustamisel tuli kohtul tuvastada, millised asjaolud olid hagi aluseks eelmises menetluses ja kas need on muutunud. Hageja väitis, et tema varanduslik seisund on muutunud, kuna ta on töövõimetu, ei tööta ja tema kulud ravimitele on suurenenud. Elatise väljamõistmisel ei ole PKS § 102 lg 2 järgi mitte niivõrd oluline vanema varaline võimekus, vaid lapse vajadused, kuid seadus lubab siiski mõjuvatel põhjustel elatist, sealhulgas ka väljamõistetud elatist, vähendada alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt esitatu ei andnud alust hagi rahuldada. Hagejale oli töövõime kaotus määratud 26.04.2011, seega enne tsiviilasjas nr 2-12-26031 hagi esitamist. Järelikult ei ole selles osas hageja tervislik seisund eelneva menetlusega võrreldes muutunud. Hageja väide selle kohta, et ta ei saa olenemata töövõime kaotusest töötada, on vastuolus esitatud tõenditega. Hageja on kuni 2012 detsembrikuuni saanud töötasu ja hageja ei ole esile toonud, miks tal ei ole võimalik olnud pärast seda tööle asuda. Väited ravikulude suurenemise kohta on konkretiseerimata. Ravikulude suuremise kohta

1. aastaga võrreldes ei ole kohtule ühtegi tõendit esitatud. Hageja ei ole täpsustanud, millised ravikulud olid tal
2. aastal ja millised on need praegu. Hageja väited uue lapse peatse sündimise kohta ei anna alust 05.10.2012 määrusega kindlaksmääratud elatise suuruse vähendamiseks. Kohtul ei ole võimalik otsuse tegemisel arvestada veel sündimata lapse huvidega. 21.11.2013 on hageja teatanud kohtule, et 24.09.2013 on hagejal sündinud laps, kes elab hageja ja tema abikaasaga Soome Vabariigis. Kolleegiumi arvates ei anna ka eeltoodu alust väljamõistetud elatist vähendada, kuna ainuüksi uue lapse sündimise fakt ei anna alust väljamõistetud elatist vähendada. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ja ringkonnakohtu otsuse aluseks on need asjaolud, mis olid aluseks maakohtu poolt otsuse tegemisel. Kolleegium märgib, et isegi kui arvestada hageja perre uue lapse sünniga, siis ei ole võimalik hageja poolt esiletoodud asjaolude alusel teha järeldust, kas eelnevalt väljamõistetud elatis jätab peresse sündinud uue lapse halvemasse olukorda, kuna hageja ei ole esile toonud, millised on kulutused sündinud lapsele ja millised on lapse ema võimalused last ülal pidada. Apellatsioonkaebuses on hageja toonud välja uue asjaolu, mille kohaselt on ta asunud elama Soome Vabariiki ja talle ei maksta alates 01.08.2013 Eestis enam sotsiaaltoetust. Kolleegium leiab, et tegemist on uue asjaoluga, mis maakohtu menetluse ajal ei olnud tekkinud ja mida maakohus ei saanud otsuse tegemisel arvestada. Lisaks märgib kolleegium, hageja ei ole selgitanud, kas tal on õigus saada ja kas ta saab Soome Vabariigis toetusi. Arvestades eeltoodut, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellandile oli Harju Maakohtu 22.03.2013 määrusega antud menetlusabi ja vabastatud ta riigilõivu 125 eurot tasumisest riigituludesse. Ringkonnakohus on hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel jätkanud menetlusabi andmist ja pole nõudnud apellandilt riigilõivu tasumist. Kuna 4

§ 190lg 1 järgi peaks kohus apellandilt riigilõivu välja mõistma riigituludesse.

Kolleegium leiab, et arvestades apellandi varalist seisundit, töövõime 80% kaotust ja kohustust ülal pidada oma last, tuleb apellant

§ 190lg 7 järgi vabastada riigilõivu riigituludesse maksmise kohustusest. Margo Klaar Ande Tänav Iko Nõmm 5