KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-5377 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Pavel G

§ 119lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 5.

veebruari 2013 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Raul Palmaru Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav Carmen Heinväli, isikukood 45504214219, elukoht XXX XX, XXX, EV kodanik, kõrgharidus, emakeel eesti keel, xxxxxxxxxxxxxxx, varem karistamata Kaitsja adv Raul Palmaru Kannatanute esindaja adv Alla Raudsepp RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu
2. veebruari 2013 otsus Carmen Heinvälja süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
3. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
4. juunil 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
5. Pärnu Maakohtu
6. veebruari 2013 otsusega tunnistati Carmen Heinväli KarS §

§ 119lg 2 järgi süüdi ja karistati 1 aastase vangistusega. Kar

S § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui C. Heinväli ei pane 3- aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu. Katseaja algust arvata alates 5.02.

1. KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 1, 3, 5, 9, § 180 lg 1 alusel mõisteti menetluskuluna C. Heinväljalt välja riigituludesse sundraha 480 eurot, kaitsjale toimikust koopiate tegemise kulu 0,90 eurot, ekspertiisitasud 1133,80 eurot ja kannatanu esindaja tasu 960 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1, § 180 lg 1 alusel mõisteti C. Heinväljalt välja 2299,68 eurot kannatanu esindaja tasu E. M ja T. M kasuks. KrMS § 310 lg 1 kohaselt mõisteti SA-lt Pärnu Haigla E. M ja T. M kasuks välja varaline kahju 3330,91 eurot ja mittevaraline kahju 20 000 eurot E. M kasuks. Ülejäänud osas jäeti tsiviilhagi rahuldamata. Ekspertiisitasu 607,16 eurot jäeti riigi kanda.
2. C. Heinvälja süüdistati selles, et tema, olles 7.02.2007 SA xxxxxxxxxxxxx Naiste ja laste kliinikus naistearstina haiglavalves, olles võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 ja lg 2 alusel tervishoiuteenust osutavaks kvalifitseeritud arstiks, kes pidi pakkuma patsiendile sünnitusabi, milline tervishoiuteenus pidi VÕS § 762 kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuli osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega, millist kohustust C. Heinväli rikkus ja jättis alates kella 21.00-st õigeaegselt sünnitustegevuse lõpule viimata, hinnates valesti sünnitusabi situatsiooni ja kardiotokogrammi sünnituse lõppfaasis, põhjustades nii sünnitajal E. M kui ka sündinud tütrel T. M raskeid tervisekahjustusi. Loote kardiotokogrammil hapnikuvarustuse häiretele viitavate muutuste ilmumisel (madal basaalrütm, hilised aeglustumised kompensatsioonita) alates kell 21.00-st tekkis oht T. M tervisele ning emakarebendi tekkides oht T. M ja E. M elule, mis oli näidustuseks sünnituse kiireks lõpetamiseks. Seega alates kell 21.00-st oleks C. Heinväli pidanud tegema kõik selleks, et sünnitus kiiresti lõpetada keisrilõike sooritamisega, st laps väljutada 10-15 minuti jooksul. E. M sünnituse lõpetamise viivitamisega alates kell 21.00-st tekitas C. Heinväli oma tegevusetusega E. M ja T. M eluohtliku seisundi, mis väljendus E. M 6 cm pikkuses emakarebendis, mille tagajärjel eemaldati E. M emakas koos ühe munajuha ja munasarjaga, põhjustades E. M püsiva elundikaotuse, mille tõttu ta on kaotanud reproduktiivfunktsiooni. T. M sündis 7.02.2007 kell 21.47 keisrilõike teel eluohtlikus raskes asfüksia seisundis. T. M diagnoositi asfüksia järgne kesknärvisüsteemi kahjustus hüpoksilisisheemilise entsefalopaatiana, millega kaasnes psühhomotoorse arengu pidurdus, krambisündroom, bulbaarparalüüs ja lihastoonuse tõus, mille tagajärjel laps ei istunud, käinud, roomanud, kõnelenud ega saanud kõrvalise abita hakkama ühegi elufunktsiooniga, millised tervisekahjustused ja nendega kaasnevad puuded olid T. M püsivad. 7.02.2007 tüsistunud sünnituse järgselt, teadasaamisel E. M endale ja tema lapsele T. M tekkinud tervisekahjustustest, vallandus E. M tugev emotsionaalne reaktsioon (posttraumaatiline stressihäire), mis reaalse psühhotraumeeriva situatsiooni püsimisel formeerus püsivaks emotsionaalsete häirete kogumiks (pikaajaline depressiivne reaktsioon). 2
3. Kohtu hinnangul ei vastanud C. Heinvälja poolt osutatud tervishoiuteenus kvaliteedinõuetele, arstiteaduse üldisele tasemele ning seda ei osutatud arstilt tavaliselt oodatava hoolega. C. Heinväljal kui garandil esinesid nõuetekohaseks tegutsemiseks kõik objektiivsed võimalused. Tunnistajate A. L; K.-L. V, ekspertide E.-K. Z; M. V; H. K ja A. A ning asjatundja M. P ütluste kohaselt tuli alates kella 21-st hakata sünnitust kiiresti lõpetama ja peale emakarebendi diagnoosimist 10-15 minuti jooksul laps hädakeisrilõikega kiiresti väljutama. Seega hoolsuseni teo tulemusena saabunud oht oli nii objektiivselt ettenähtav kui ka antud juhul süüdistatavale äratuntav. Keisrilõike alustamisega alles kell 21.45 rikkus süüdistatav selgelt nõutavat hoolsuskohustust ning süüdistatava osutatud tervishoiuteenus ei vastanud VÕS § 762 nõuetele. Kohtu hinnangul rikkus süüdistatav süüliselt tegutsemis- ja hoolsuskohustust. Ekspertiisiakti kohaselt on T. M asfüksia põhjustamine seotud C. Heinvälja tegevusetusega. Kell 21.20 oli saabunud kriitiline aeg, kus sünnitus tuli 10-15 minutiga lõpule viia. Veel leidis kohus, et C. Heinväljal ei olnud õigustatud jääma lootma koduvalve arsti saabumisele, vaid ta pidi ise viivitamatult tegutsema, C. Heinväljal operatsioonituppa minekuks kell 21.35 oli liiga hilja. Tunnistajate, ekspertide ja asjatundja ütluste kohaselt oleks pidanud laps olema juba väljutatud. C. Heinväli pädeva naistearstina ei tegutsenud antud olukorda arvestades piisavalt kiiresti, mis näitab tema tegevusetust. C. Heinväljal oli igati võimalus teostada kohene diagnoosijärgne keisrilõige. Samuti oli ta teadlik, et 10-15 minuti jooksul hädakeisrilõike tegematajätmise korral võib tekkida emal ja lapsel raske tervisekahjustus. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
4. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja, kes palub süüdimõistev otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja C. Heinväli talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja märgib, et Riigikohtu lahendist nr 31-1-79-10 tulenevaid juhised asjaolude tuvastamisel ja süüküsimuse otsustamisel on kohus järginud üksnes osaliselt, mis on viinud ka kohtu lõppjärelduste osas eksimusse. Kohus märkis viitega VÕS §-le 758 ja §-le 762, et tervishoiuteenus ei vastanud kvaliteedinõuetele, arstiteaduse üldisele tasemele ja seda ei osutatud arstilt tavaliselt oodatava hoolega, ei sisalda tervishoiuteenuse sisulisi kvaliteedinõudeid (Riigikohtu otsus 3-1-1-79-10, p 16). Täiendavalt viitas kohus ka süüdistatava ametijuhendile, millele ei ole aga süüdistusaktis tuginetud ja seetõttu süüdistusaktist väljuvate etteheidete esitamine on üllatuslik ja menetlusõiguslikult lubamatu. Kohtu järeldus, et süüdistatav pidi neist sätetest tulenevalt tagama vajaliku kiire ja õigeaegse E. M sünnituse lõpuleviimise hädakeisrilõike sooritamisega, kaitsja arvates uuritud tõenditele ei vasta. Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud ühtegi ravijuhendit, millest nähtuks üldtunnustatud ravimeetod. Hindamaks hoolsuskohustust ja seega selle võimalikku rikkumist ravijuhendi puudumisel on Riigikohus märkinud, et see eeldab meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist arsti käitumise osas. Kohtul tulnuks seega ekspert E.-K. Z, asjatundja M. P ja tunnistaja K.-L. V ütluste alusel selgitada välja arstiteaduse üldine tase, objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine, selle ettenähtavus ja välditavus. Kohus leides, et C. Heinväli oli alates kella 21-st teadlik E. M tervislikust seisukorrast ja olukorra kriitilisusest ning vajadusest kiiresti tegutseda, ei ole osundanud tõenditele, millele selline järeldus tugineb. Ekspertiisiaktis esitatud seisukohad, milline oli hoolsuskohustus kell 21.00, mida arst oleks pidanud selles olukorras tegema, on ebaselged. Vastusest küsimusele, kas C. Heinväli tegevus vastas heale meditsiinilisele tavale, üks-üheselt vastust ei tulene. Ka ekspert E.-K. Z kohtus antud ütlustest ei ilmne, milles seisnes konkreetne hoolsuskohustus, mida oleks pidanud tegema teisiti alates kella 21.00-st. Vastustest ilmneb, et otsest kohustust ja konkreetseid näidustusi lõpetada sünnitus koheselt kell 21.00 ei olnud. Asjatundja selgituste kohaselt viib arst tavapäraselt sellises olukorras läbi analoogsed toimingud nagu seda tegi süüdistatav, hinnates patsiendi üldseisundit. Asjaolu, et süüdistatav enne otsust minna keisrilõikele vaatas vaginaalselt patsienti, kontrollis 3 vererõhku, ordineeris vererõhualandajat ja jälgis patsiendi seisundit 20 minuti vältel, jääb tolereeritava riski piiridesse. Seisukoht, et oht oli kell 21.00 objektiivselt ettenähtav ja välditav, ei vasta kohtus uuritud tõenditele. Ekspert M. V vastates küsimusele, kas emaka rebend oli ääretult tõenäoline, ette ennustatav, on vastanud, et meditsiinis ei saa tegeleda ennustamisega. Ka asjatundja M. P kinnitas, et arstil ei ole emakaruptuuri tekkimist võimalik kindlalt ette näha. Riigikohus on viidatud otsuses märkinud, et ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega. Kohtu järeldused tagajärje ettenähtavuse osas ei vasta kohtus uuritud tõenditele. Ekspertiisiakti punktides 7, 8, 12 ja 15 ei ole nõutava tegevusena kirjeldatud kohese otsuse langetamist keisrilõikeks, seda on kinnitanud kohtuistungil ka ekspert E.-K. Z. Kaitsja ei nõustu süüdistuse etteheitega, et süüdistatav ei tegutsenud piisavalt kiiresti. Tõendatud on, et C. Heinväli otsustas sünnituse kiiremalt lõpetada kell 21.20 ja võttis vastu otsuse teha keisrilõige. Seega tuleks tuvastada, millise aja jooksul peab arst vastu võtma otsuse sünnituse kiiremaks lõpetamiseks. Ekspert E.-K. Z ütlustest ei tulene aga üheselt, et otsuse keisrilõikeks oleks pidanud tegema kell
5. Ekspertiisiaktist nähtvalt diagnoosis C. Heinväli emakaruptuuri (õigemini kahtluse) õigeaegselt. Kaitsja arvates ei vasta kohtu seisukohad, et alates kella 21.20-st oleks süüdistatav pidanud tegema keisrilõike ise ning et C. Heinväli ei tegutsenud antud olukorda arvestades piisavalt kiiresti, mis näitab tema tegevusetust, uuritud tõenditele. Asjatundja M. P ütluste kohaselt on emaka rebendi kahtlusel kindlasti vaja juurde teist naistearsti põhjusel, et operatsioon on tehniliselt raske. Seega väide, et süüdistatav oleks pidanud operatsiooni üksi läbi viima, ei tugine tegelikul meditsiinilisel teadmisel, mille kohaselt operatsiooni jaoks oleks olnud vaja kahte günekoloogi. Kriminaalmenetluses peavad süüteokoosseisu asjaolud olema tõendatud üheselt ja väljaspool mõistlikku kahtlust. Ekspertiisiakti alusel peab tekkima tõsikindel teadmine, kas on eksitud või mitte. Käesoleval juhul on eksperdid arvanud, et ei ole võimalik üheselt vastata, kas tegevus vastas heale meditsiinilisele tavale. Ekspertide antud selgitustest jäävad mitmed kahtlused, mis kriminaalmenetluse reeglite järgi tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Veel leiab kaitsja, et kohus on otsuse tegemisel eksinud ka reformatio in peius põhimõtte vastu. Pärnu Maakohtu 03.03.2010 otsusega samas asjas karistati C. Heinvälja 8 kuulise vangistusega. Mõistes suurema karistuse kui Pärnu Maakohtu 03.03.2010 otsusega mõistetu, on kohus eksinud reformatio in peius põhimõtte vastu. Tõsikindlalt ei ole tõendatud, et süüdistatav oleks rikkunud alates kella 21-st objektiivset hoolsuskohustust. Olukorras, kus ravijuhend puudub, ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et süüdistatava tegevus oleks olnud hoolsusvastane. Kui ka neli eksperti ei suuda üheselt vastata, kas C. Heinväli tegevus vastas heale meditsiinilisele tavale, siis kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit arvestades puudub võimalus kohtumenetluses järeldada, et C. Heinväli oleks käitunud hoolsusvastaselt. Ekspertiisiaktis ei ole kordagi viidatud, et C. Heinväli oleks alates kella 21-st jäänud tegevusetuks. E. M sünnitus- ja haigusloost nähtub, et kell 21.20 on C. Heinväli püstitanud võimaliku emakaruptuuri diagnoosi ning võtnud vastu ka otsuse sünnitus koheselt keisrilõikega lõpetada. Tuginedes eksperdiarvamuses esitatud järeldustele on seega nii diagnoos kui ka otsus keisrilõikeks võetud vastu õigeaegselt. Nõutava tegevuse osas pole kohus näidanud, mismoodi konkreetselt süüdistatav oleks pidanud tegutsema ja kas seda oleks tegelikult saanud teha. Ka mistahes C. Heinväli alternatiivtegevuse korral ei oleks keisrilõiget olnud otsuse vastuvõtmisest alates võimalik ajaliselt kiiremini teha, arvestades vajalike isikute kaasamist. 4 Kaitsja arvates puuduvad süüdistatava tegevuses KarS §

§ 119lg 2 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Kohus on asja lahendades lähtunud üksnes saabunud tagajärjest. Süüdistatava käitumise hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste ajaline järjekord, mitte saabunud tagajärg. Kõrvale tuleb jätta asjaolud, mis on küll teada hinnangu andmise hetkel, kuid mis ei saanud olla teada olukorras, kus tuli langetada otsus. Veel leiab kaitsja, et kohus on eksinud ka subjektiivse külje hindamisel. Kergemeelsuse välistavad üheselt E.-K. Z ütlused, mille kohaselt olid sünnituse juhtijad eksimuses ning hindasid tõenäoliselt ebaõigesti kardiotokogrammi andmeid. Seega ei ole võimalik rääkida teadmisest süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumise võimalikkusest ja lootusest seda vältida. Kohtus uuritud tõenditest ei nähtu, et C. Heinväli oleks tagajärje saabumist süüdistuses märgitud perioodil võimalikuks pidanud. Kuivõrd kannatanutel tekkinud tüsistused ei olnud objektiivselt ettenähtavad, siis ei ole tegemist ka hooletusega ja seetõttu puudub süüdistatava tegevuses ka subjektiivne koosseis.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata. Kohtukolleegium arutas kaitsja apellatsiooni KrMS § 269 lg 2 p 5 alusel süüdistatava osavõtuta. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
2. Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta C. Heinvälja süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Otsuses nr 3-1-1-17-03 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Apellatsioonis korratakse esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid süüdistataval süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente vaidlustatud süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti on kohus piisava põhjalikkusega motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.
3. C. Heinväljale etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuse tagajärjel kahele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamises ettevaatamatusest. Tulenevalt süüdistuse sisust ja Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-79-10 p-s 18 märgitust, tuli kohtul seega tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt (VÕS § 762 mõttes) või mitte. Riigikohus leidis samas muuhulgas ka seda, et meditsiinialane eriteadmine võidakse esitada teatud mõttes hinnanguna (nt kas mingi toiming teostati õigeaegselt või hilinenult, kas see oli piisav mingisuguse tulemuse saavutamiseks või tagajärje ärahoidmiseks, kas oli tekkinud oht, jne). Kohtukolleegium leiab, et kohus on tõendeid kogumis hinnates järginud tõendite vaba hindamise põhimõtet ja KrMS 312 p-st 1 tulenevalt, kajastanud otsuse põhiosas asjaolud ja tõendid, millele tuginedes kohus süüdistatava süü 5 tõendatuks luges. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt. Riigikohus on otsuses 3-1-1-90-06 märkinud, et sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje "tegu, tagajärg ja nendevaheline seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-01). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05). Ettevaatamatusdeliktide peamiseks küsimuseks on, kas ja millisel määral ning millisel alusel tuleb määratleda hoolsuskohustusele vastav tegu, mille rikkumist isikule ette heidetakse. Isiku hoolsuskohustusele mittevastav tegu peab seejuures ületama lubatud riski (nt materiaalse delikti korral peab just isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu esile kutsuma tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane peab ka realiseeruma kahjuliku, isikule omistatava tagajärjena), s.t ei piisa pelgalt sellest, et tuvastatakse formaalselt hoolsusvastane tegu. Kohus ongi vastavalt Riigikohtu juhistele küsimusele, kas C. Heinvälja poolt patsiendile osutatud tervishoiuteenus vastas kvaliteedinõuetele, vastates tuginenud isiku ekspertiisiaktile nr 2 (I kd tl 186-196) ja põhjendatult leidnud, et C. Heinväljal oli teadmine vajadusest kiiresti sünnitus lõpule viia, võimalus ja oskused selleks, kuid oma kohustusi ta ei täitnud, piisavalt kiiresti ei tegutsenud ning rikkus sellega hoolsuskohustust. Kogutud tõenditest nähtub üheselt, et kui C. Heinväli oleks nõuetekohaselt käitunud ning alates kella 21-st, mitte kella 21.45-st E. M sünnituse kiiresti lõpule viinud, ei oleks ei E. M ega T. M raskeid tervisekahjustusi saanud. Ekspertiisiakt vastab KrMS §-s 107 sätestatud nõuetele ja on KrMS § 63 kohaselt tõendiks. Tõendiks on ka ekspertide antud ütlused ekspertiisiakti selgitamisel, millele kohus otsuse tegemisel tugines ja mida apellant vaidlustanud ei ole. Ka apellant ise on tuginenud enda seisukohtade esitamisel just ekspertide arvamusele ja kohtuistungil antud selgitustele. Ekspertide E.-K. Z; M. V; H. K ja A. A ütlustele tuginedes, samuti ka tunnistajate K. K; T. R; E. H; K.-L. V ja A. L ütlustest lähtuvalt asus kohus põhjendatud seisukohale, et C. Heinvälja tegu oli hoolsusvastane, tagajärg oli talle kui kogenud naistearstile ettenähtav ja ka subjektiivselt äratuntav ja ületatud on selgelt lubatud riski piire.
4. Nii nähtub tunnistajate K.-L. V ja A. L, asjatundja M. P kui ekspertide ütlustest üheselt, et alates kella 21-st tuli hakata sünnitust kiiresti lõpetama ja peale emakarebendi diagnoosimist 10-15 minuti jooksul laps hädakeisrilõikega kiiresti väljutama. Isiku ekspertiisiakti nr 2 eksperdiarvamuse p 8 kohaselt esines C. Heinvälja tegevuses arstlik viga kas kardioptokogrammi tõlgendamisoskuse puudulikkusest (alates kella 21-st) või arvas arst, et loode sünnib ise 10-15 minuti jooksul. Eksperdiarvamuse p-dest 20-21 nähtub üheselt seegi, et kuigi C. Heinväli diagnoosis emakarebendi praktiliselt kohe, ei teinud ta peale diagnoosi püstitamist 10-15 minuti jooksul „hädakeisrilõiget“ ja hilines seega operatsiooni alustamisega. Seega hoolsuseni teo tulemusena saabunud oht oli süüdistatavale kell 21 nii objektiivselt ettenähtav kui ka antud juhul äratuntav. Vaidlus puudub selles, et faktiliselt alates emakarebendi diagnoosimisest kell 21.20 keisrilõiget 10-15 minuti jooksul ei teostatud. Sellest tulenevalt on rikutud selgelt ka nõutavat hoolsuskohustust ja süüdistatava osutatud tervishoiuteenus ei vastanud seega VÕS § 762 nõuetele. Kohtus arvamust avaldanud ekspertide hinnangul oleks tulnud sünnitus kiiremini lõpetada juba varem, alates kella 21-st, tulenevalt KTG näitudest ning C. Heinväli oleks pidanud juba varem tegutsema hakkama. Nii 6 olid ekspert E.-K. Z ütluste kohaselt KTG näitajaid juba varem halvad, aga alates kella 21-st läks KTG täiesti halvaks. Oleks pidanud midagi ette võtma, minema keisrilõikele. Ekspert M. V ütluste kohaselt oleks alates kella 21-st tulnud mõelda sünnitustegevuse lõpetamisele. Sama nähtub ka A. A ütlustest, et kell 21 oli selleks kriitiliseks kellaajaks, kui oleks pidanud aktiivselt sekkuma ja hakkama tegema ettevalmistusi keisrilõikeks. Ekspert H. K selgituse kohaselt, kui fikseeritud läbivaatus ravidokumentides on kell 20.30 ja järgmine sissekanne kell 21.20, siis selle aja jooksul on toimunud muutused, mis viisid tekkinud tagajärgedeni. KTG näitas, et kell 21 olid muutused juba täiesti patoloogilised.
5. Isiku ekspertiisiakt nr 2 (13.01.2012) vastab ekspertiisiaktile esitatavatele nõuetele, selles kajastub eksperdiuuringute tulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus, mis langeb kokku eksperdiarvamusega. Lisaks on eksperdid kohtuistungil põhjalikult ekspertiisiakti sisu selgitanud ja põhjendanud, nende arvamus on põhjendatud, arusaadav ja jälgitav. Kohus ongi just meditsiinialaste eriteadmiste põhjal antud hinnangutele tuginevalt asunud põhjendatud seisukohale, et C. Heinvälja käitumine oli hoolsusvastane, teo tagajärg oli talle ettenähtav ning ka subjektiivselt äratuntav ja ületatud on selgelt lubatud riski piire. Samas on ka süüdistatav ise möönnud, et laps oleks tulnud väljutada 10-15 minuti jooksul, mida ta aga ei teinud. Vastates kannatanute esindaja küsimusele enda tegevuse kohta peale emakaruptuuri diagnoosimist ajavahemikul kell 21.20 – 21.35, on C. Heinväli vastanud, et ei tea. Kohtukolleegiumi arvates vastavad kohtu järeldused C. Heinväljal kell 21.00 tagajärje ettenähtavuse ja välditavuse osas kohtus uuritud tõenditele. Kuigi ekspert E.-K. Z ütlustest ei tulene otseselt, et otsuse keisrilõikeks oleks pidanud tegema kell 21, nähtub ekspertiisiakti p-st 7, 8, 12 ja 15 C. Heinvälja tegevuses esinev arstlik viga, sest tõendatud on, et süüdistatav ei tegutsenud piisavalt kiiresti. Alates kella 21-st (kardiotokogrammil esinevate muutuste alusel) oleks pidanud mõtlema sünnituse kiirele lõpetamisele. Kuigi C. Heinväli oli emakarebendi diagnoosimisel teadlik „hädakeisrilõike“ abil lapse väljutamisest peale diagnoosimist 10-15 minuti jooksul, alustas ta operatsiooniga alles kell 21.
6. Isegi siis, kui operatsiooniga oleks alustatud 10-15 minuti jooksul peale emakarebendi diagnoosimist kell 21.00-21.20 paiku ja laps oleks sündinud, ei oleks lapsel tõenäoliselt rasket tervisekahjustust tekkinud (p 21). Seega hilines C. Heinväli operatsiooni alustamisega vähemalt 25 minutit.
7. Otsuses nr 3-1-1-79-10 märkis Riigikohus, et kui on hinnatud arsti käitumise objektiivset külge KarS § 119 mõttes, siis tuleb anda hinnang ka arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga kohtu eksimusest subjektiivse külje hindamisel. Kohtus uuritud tõenditest, sh ka ekspertide ütlustest, nähtub üheselt, et C. Heinväli kogenud naistearstina pidi olema ja oli teadlik, et 10-15 minuti jooksul hädakeisrilõike tegemata jätmise korral võib emal ja sündival lapsel tekkida raske tervisekahjustus, kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida. Kohtukolleegiumi arvates ei tulene kaitsja seisukoht C. Heinvälja tegevuses subjektiivse koosseisu puudumisest apellatsioonis märgitud E.-K. Z ütlustest. Nähtuvalt isiku ekspertiisiaktist (p-st 11-12) hindas C. Heinväli ravidokumentatsiooni alusel valesti sünnitusabi situatsiooni sünnituse lõppfaasis ja kui kella 21 paiku tekkisid kardiotokogrammil kompenseerimata hapnikuvarustuse häired, oli see näidustuseks sünnituse lõpetamiseks. Pärnu Haigla teatisest nähtub, et C. Heinväli oli läbinud kõik koolitused ja teostanud keisrilõikeid iseseisvalt ja neid assisteerinud, tal oli kriitilises olukorras võimalik alustada hädakeisrilõikega 5- 7 10 minuti jooksul otsuse vastuvõtmisest sünnitustoas. Olles pikaajalise kogemusega kvalifitseeritud arst, kes on läbinud erinevaid täiendkoolitusi ja kellele on omistatud naistearsti teine kategooria, oleks C. Heinväli hoolikama käitumisega saanud 07.02.2007 kujunenud olukorda vältida. Seega saab rääkida teadmisest süüteoskoosseisule vastava asjaolu saabumise võimalikkusest ja lootusest saabuvat tagajärge ette näha, samas lootuses seda vältida.
8. Erinevalt apellandist leiab kohtukolleegium, et kohus ei ole vaidlustatud otsuses süüdistatavale karistuse mõistmisel reformatio in peius põhimõtte vastu eksinud. Ka sama kriminaalasja esmakordsel arutamisel mõistis Pärnu Maakohus
9. märtsi 2010 otsusega C. Heinväljale karistuseks ühe aasta pikkuse vangistuse, mis jäeti KarS § 73 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata kolme aastase katseajaga. Et lühimenetlusest tingituna kuulus
10. märtsi 2010 otsusega mõistetud karistus üks aasta vangistust KrMS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra vähendamisele, ei anna alust vaidlustatud otsusega mõistetud karistuse vähendamiseks, kuivõrd süüdistatava teole kohtu antud karistusõigusliku hinnangu kohaselt on süüdistatavale kohaseks karistusmääraks mõlemal juhul just üks aasta vangistust.
11. Maakohus, hinnates omavahelises kontekstis nii isikulisi kui dokumentaalseid tõendeid kogumis, tuvastas õigesti C. Heinvälja süü objektiivse ja subjektiivse koosseisu ja põhjusliku seose tema kui garandi tegevusetuse ja E. M emakaruptuuri tekkimise vahel. Apellandi mittenõustumine kohtu seisukohtadega tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus oleks tõendite hindamisel rikkunud KrMS §-s 61 sätestatut.
12. Ülaltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu
13. veebruari 2013 otsus C. Heinvälja suhtes tuleb jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Pavel Gontšarov Ivi Kesküla 8