Obsah (10)

§ 652§ 163§ 442§ 237§ 5§ 218§ 230§ 229§ 123§ 133

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2013, Tallinn Tsiviilas

) § 652 lõikes 3 toodud asjaolud ning apellant on põhjendanud uue asjaolu lubatavust vastavalt 6

§ 652lõikele 4.

Arvestades vaidluse asjaolusid, eelkõige apellandi poolt hagejale juba tasutud või tasaarveldatud summasid, mida hageja jätkuvalt ning alusetult nõuab, ei ole viivise nõue täies ulatuses põhjendatud.

1. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja põhinõue ning seega ka viivise nõue on põhjendatud, taotleb apellant vastavalt VÕS § 113 lõikele 8 ja §-le 162 selle vähendamist kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni. Apellant peab mõistlikuks viivise suuruseks maksimaalselt viivisemäära 7,2% aastas ehk 0,02% päevas. Vastustaja seisukoht
2. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse seisukohad annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks osaliselt viivise väljamõistmise osas ja muutmiseks menetluskulude jaotuse osas. Maakohus on viivisenõudele põhivõlga ületavas suuruses kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi põhivõlga ületava viivise väljamõistmise osas rahuldamata. Samuti on maakohus rikkunud menetluskulude jaotamisel

§ 163

lõiget 1, jättes jaotused arvuliselt kindlaks määramata, ja

§ 442

lõige 2 punkti 5¹, jättes otsuse sissejuhatavas osas märkimata tsiviilasja hinna. Mõlemad nimetatud rikkumised saab ringkonnakohus samuti kõrvaldada. Põhivõla ja sellega samas suuruses viivise väljamõistmise osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. 25. Apellant taotleb võtta apellatsiooniastmes täiendavate tõenditena vastu 16.10.2009 menetlusvälise isiku A.K allkirjaga kokkulepe loovutatud nõude lõpetamise osas ja sama isiku e-kiri kostjale 25.11.2009. Taotluse põhjendustes tugineb apellant

§ 652

lõikele 4 ja selgitab, et ei esitanud neid tõendeid maakohtus, kuna tema eelmine esindaja ei pidanud neid vajalikeks ning temal endal puuduvad õigusalased teadmised. Tõendid on vajalikud tõendamaks, et hagejal puudub õigus nõuda 19.07.2006 võlatunnistuse alusel kohustuse täitmist ning et võlatunnistuses sisalduv kohustus on apellandi poolt ka täidetud. Vastustaja vaidleb taotlusele vastu, eitades igasugust nõudeõiguse loovutamist, samuti, et tõendid on esitatud hilinenult ja nende sisu on vastuolus apellandi enda poolt maakohtus esitatud seisukohtadega selle kohta, et ta täitis hageja nõude erinevate tasaarvelduste ja rahaliste soorituste tulemusena. 26. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga ega näe alust apellandi taotluse rahuldamiseks.

§ 237

lõike 1 kohaselt annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Käesolevas asjas andis maakohus vastavad tähtajad 07.12.2010 (kirjalikus vastuses hagile; t I kd lk 14-16; kostja vastas 12.01.2012, 23.04.2012; samas lk 110-112, 161-162). Lisaks ka andis kohtuistungil 12.06.2012 (protokoll t I kd lk 181-182). Kostja esitas vajalikuks peetud dokumentaalsed tõendid (t I kd lk 187-193), ka kuulati tema taotlusel üle tunnistaja V.R (protokoll t II kd lk 21-26).

§ 5

lõike 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõikest 2 tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostjat esindas maakohtus lepingulise esindajana vandeadvokaat, kelle poolt tehtud menetlustoimingud loetakse

§ 218

lõike 5 kohaselt tehtuks esindatud menetlusosalise poolt ning kelle käitumine ja teadmine loetakse sama sätte lõike 6 alusel 7 võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Ka osales kostja isiklikult 12.06.2012 ja 04.10.2012 kohtuistungitel. Seega oli kostja igati teadlik maakohtu menetlusest, osales selles aktiivselt ning tal oli korduvalt võimalik kõiki vajalikuks peetavaid tõendeid esitada. Tuvastamist ei leidnud

§ 652

lõike 2 punktis 2 või lõikes 4 sätestatud alused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses.

1. Eelmises punktis esile toodud põhjendustel jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka apellatsioonkaebus esmakordselt sisalduva väite hageja poolt nõude loovutamise kohta juba enne hagi esitamist.
2. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et käesolevas asjas esile toodud asjaolude alusel on alust tõlgendada 19.07.2006 võlatunnistust kui konstitutiivset VÕS § 30 mõttes. Õige on apellandi väide, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ning poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-06 toonud esile, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Viidatud sätte kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, leppida võlausaldajaga kokku, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab olema tuvastatav, kas ja millest tekkis kostja kohustus tasuda võlatunnistuses märgitud rahasumma hagejale (Riigikohtu seisukoht lahendis nr 3-2-1-146-11).
3. Samas on vastustaja asjakohaselt märkinud, et käesoleva vaidluse lõpplahendusele võlatunnistusele antav õiguslik hinnang tähtsust ei oma. Asjaolu, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega omab tähendust võlgniku menetluslike õiguste määramisel ehk kas tal on õigus esitada vastuväiteid seonduvalt kohustusega (ka selle täitmisega võlgniku poolt), mille kinnitamiseks võlatunnistus anti, või saab ta võlast vabaneda vaid vastunõude esitamisega alusetu rikastusemise alusel. Maakohus on asjakohaselt toonud esile, et mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel ja et võlausaldajal ei ole vaja võlatunnistuses väljendatud võlgnevuse sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.
4. Käesolevas asjas esitas kostja vastuväiteid ja tõendeid tõendamaks, et võlatunnistusest tulenev hageja nõue on lõppenud. Maakohus võttis tõendid vastu ja uuris neid. Samuti hindas neid otsuses ja seda sõltumata asjaolust, et oli eelnevalt asunud seisukohale, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kuigi konstitutiivse võlatunnistuse puhul kostja selliseid vastuväited esitada ei saa, peab lahendi selguse huvides ka ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohad apellandi väidete põhjendatuse kohta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangule.
5. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja poolt esile toodud asjaolude ja nende tõendamiseks esitatud tõendite alusel ei leidnud tõendamist kostja väited võlatunnistuses kinnitatud võla tasumise kohta hagejale juba enne kohtumenetlust.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tõendite liigid on sätestatud

§ 229

lõikes 2, mis tähendab, et kaebuses korduvalt rõhutatud kostja suulised ja kirjalikud selgitused ei saa olla tõendiks käesolevas asjas. Apellatsioonkaebuses esiletoodud väide 8084.84 euro ulatuses kohustuse lõppemise kohta tasaarvestuse alusel ei ole põhjendatud juba ainuüksi sel põhjusel, et kostja ei ole väitnud tasaarvestuse avalduse tegemist hagejale ega ole vastavasisulist avaldust esitanud. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Nimetatu on võimalik ka kohtumenetluse käigus 8 protsessuaalse tasaarvestusena, kuid ka sellist avaldust kostja maakohtus ei teinud. Isegi kui kostja tasus 07.03.2005 ja 08.03.2005 (maksekorraldused t I kd lk 188) korteri renti hageja eest, võivad nende vahel olla muud võimalikud võlaõigussuhted, kuid tasutud summade aasta hiljem antud võlatunnistusega võetud kohustusest maha arvamine põhjendatud ei ole. Laenu andmisest OÜ-le Entango võis tekkida õigussuhe kostja ja laenusaajast juriidilise isiku vahel. Tunnistaja V.R ütlused (t II kd lk 26) kostja väidet võla tagastamise kohta ei kinnita. Tunnistaja selgitas, et nägi, kuidas hageja esindaja ja kostja auto juures suhtlesid ja kuidas raha anti, kuid raha andmise põhjuse sai hiljem teada kostja käest, tol ajal ta seda ei teadnud. 32. Kostja ei esitanud maakohtus kirjalikus vormis viivise vähendamise taotlust, kuid hagetava viivise suuruse põhjendamatusele juhtis kostja esindaja tähelepanu 04.10.2012 istungil (t II kd lk 24). Samas juhtis kostja esindaja tähelepanu ka asjaolule, et hageja ei põhjendanud endal kahju tekkimist. Seega oli maakohtul alus kaaluda põhivõlga ületavas ulatuses viivise väljamõistmise põhjendatust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et põhivõlast suuremat viivisenõuet peab võlausaldaja põhjendama ja tõendama vastava kahju olemasolu (lahendid nr 3-2-1-66-05, nr 3-2-1-87-10, nr 3-2-1-162-12). Käesolevas asjas ei ole hageja selliseid faktilisi asjaolusid välja toonud. Ka ei ole maakohus oma otsust selles osas põhjendanud, rikkudes seega

§ 442lõiget 8.

Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et põhivõlga ületavas suuruses on väljamõistetud viivis ebaproportsionaalselt suur ja maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. 33. Maakohus rahuldas hagi (arvestatuna põhivõlast) 82% ulatuses. Seega on iseenesest põhjendatud menetluskulude jaotamisel lähtuda

§ 163lõikest 1, kuid maakohus ei märkinud otsuses jaotiste suurusi.

Apellatsioonkaebus kuulub samuti rahuldamisele osaliselt. Eeltoodu alusel on põhjendatud jätta nii maa- kui apellatsioonikohtus kantud menetluskulud 82% ulatuses kostja ja 18% ulatuses hageja kanda. 34. Maakohus on otsuse vormistamisel rikkunud

§ 442

lõike 2 punkti 5¹, mille kohaselt tuleb otsuse sissejuhatavasse ossa märkida muuhulgas tsiviilasja hind. Vaidlustatud otsuses see puudub (t II kd lk 27). Hagihind maakohtus tuleb määrata hagiavalduse esitamise aja seisuga (

§ 123

). 03.11.2010 kehtis

§ 133

lõige 1 sõnastuses, mille kohaselt arvutati hagihind põhinõude järgi, kui kõrvalnõuded ei ületanud põhinõude suurust. Seega oli maakohtus hagihinnaks 170 000 krooni, mis vastab 10 964.98 eurole. Ülle Jänes Mare Merimaa Imbi Sidok-Toomsalu